Thursday, January 2, 2020

Tehtud: olen nüüd käinud kõigis Euroopa riikides! Kiirpõige Kosovosse, III Priština ja Gazimestan



Gračanicast lahkudes oleme jõudnud maanteede R6 ja R7 ristini. Seal pöörame paremale, Priština poole; kell on saanud 14.


Otsemaid näitab autode hulk parklas, et oleme tõesti väheke suuremas linnas.


Selle automere on kohale toonud kaubanduskeskus Albi Mall. Selle 100 000-ruutmeetrise ostukeskuse, eriti sealt leida söögipaikade kohta on tripadvisori portaalis kirjutatud rohkesti kiidusõnu.

Minut hiljem klõpsan bussiaknast sellise üldvaate.




Tuleme ju lõuna poolt, sestap peaks siia sobima ka selline foto: vaade Prištinale lõunakaarest (foto: Bujar Imer Gashi / Wikimedia, kevad 2013). Giidide võrdlust mööda on linn loodusliku kausi servadel.
Inimasustus on piirkonnas olnud umbes 10 000 aastat; tegemist on vana linna, türklaste kaubavooride baasiga, kus toimusid iga-aastased laadad. Suuremaks keskuseks sai Priština siiski alles pärast II maailmasõda. Linna hiilgeaeg oli 1970ndatel, kui elanike arv tõusis üle pooleteist korra: 1971. aasta alla 70 000-lt 1981. aasta ligi 110 000-ni. Edasi tulid jälle halvemad ja päris halvad ajad: majanduslangus ja Kosovo sõda. Aga eks uuematel aegadel tulnud jälle rahvast juurde, nii et praegu elab linnas üle 204 000 inimese.
Jälle giidide hinnangul on Priština rahulikum ja praktilisem kui Skopje, kust me hommikul teele asusime.
Etümoloogiliselt seostatakse linna nime enamasti slaavi sõnaga pryščina, mis tähendab „allikat“. Sel taustal tasub möönda, et nimega on asi tegelikkusest kaugel, sest veepuudust peetakse praegu Priština piirkonna üheks suurimaks probleemiks.

Sõidame mööda paarist olulisest kohast, mille kohta jõuan küll märkmikku ülestähendusi teha, aga mitte neid pildistada. Meist paremale jäävad Priština ülikooli hooned, võtan siia foto filoloogia teaduskonna hoonest, mis peaks olema meie bussisõiduteelt täitsa nähtav (foto: Bdx / Wikimedia).
Ülikooli tekke- ja arengulugu järgib suuresti kogu Kosovo keerulist uusajalugu. Ehkki ülikool asutati 1969 „suure juhi“ Josip Broz Tito toetusel, oli Serbia kommunistlik partei olnud sellele vastu, kuna ülikoolis nähti „ Kosovo autonoomia indikatsiooni“. Juba 1971. aastal olid serblased ja montenegrolased uue õppeasutuse vastu protestinud. Õppetöö käis nii serbia kui ka albaania keeles ning seda eraldusjoont pidi hakkas õppeasutus jagunema kaheks ammu enne seda, kui Kosovo sõda selle lahknemise tõeliselt lõpule viis. Nüüdisaegne Priština on ju sisuliselt monorahvuslik linn (2011. aasta loenduse andmetel, kui linnas elas veel alla 200 000 inimese, oli albaanlaste osakaal 97,8%, suurim rahvusvähemus olid türklased 1%-ga), sest serblased põgenesid, muude kohtade kõrval ka naaberomavalitsusse Gračanicasse, nagu eelmises postituses juba juttu oli. Albaaniakeelne ülikool Universiteti i Prishtinës jäi siia Prištinasse, serbiakeelne tegutseb Põhja-Mitrovicas,
Prištinas olevat praegu umbes 42 000 üliõpilast, kes õpivad 17 teaduskonnas, millest 14 on akadeemilised ja 3 rakenduslikud, nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes.

Kui ma mõnda ülikoolihoonet ehk siiski märkan, siis päris nägemata jääb mul tee vasakus servas kõrguv katoliku katedraal, mis on pühitsetud albaania-india katoliku nunnale Calcutta Pühale Teresale (Katedralja e së Shën Nënë Tereza në Prishtinë / Katedrala Majke Tereze u Prištini) (foto: Diego Delso / Wikimedia, aprill 2014).
Püha Teresa katedraali nurgakivi asetas pidulikul tseremoonial 2005. aastal Kosovo president muslim Ibrahim Rugova. Ehitus algas 2007, veel lõpetamata kirik pühitseti 5. septembril 2010, Ema Teresa 13. surma-aastapäeval, osana pühaku 100. sünni-aastapäeva üritustest ning uuesti samal kuupäeval 2017. aastal.
Kiriku ehitus ei leidnud muslimite heakskiitu, seda peeti ülemääraseks tähelepanuavalduseks piirkonna tühisele hulgale katoliiklastele. Enne mainitud 2011. aasta loenduse ajal märgiti muslimiks 97,3% linlasi, kristlasi oli 0,8%, neist 0,59% katoliiklased ja 0,24% õigeusklikud.
Pärast katedraali valmimist kolis Prištinasse ümber rooma-katoliku kiriku Prizreni-Priština piiskopkond. Katedraal on üks Priština kõrgemaid ehitisi.

14.06 bussiaknast klõpsatud fotol on lapsega musliminaine. Kodus Priština  tehtud fotosid üle vaadates saan aru, et see on üldse ainus pildile jäänud naine, kes kannab muslimirüüd – ja seegi riietus on pigem vabameelne. „Reeglite kohaselt“ riietatud musliminaiste ja -tüdrukute vähesus või peaaegu puudumine Prištinas on just see suur üllatus, mida selle seeria esimeses postituses vihjasin. Seal sai ka öeldud, et oleksin ma olnud reisiks paremini ette valmistatud, oleks see üllatus olnud väiksem: siis oleksin teadnud siinse rahva suhtelist usuleigust. Mainisin ka, et tegelikult pole albaanlaste sellises usuleigus iseenesest midagi üllatavat. Oli ju osmani-islam üsna leebe ja leige ning sellega liituti pigem majanduslikel kui religioosetel kaalutlustel: „uskumatutel“ olid Osmani-impeeriumis palju suuremad maksud kui muslimitel.
Tasub meenutada sedagi, et osmanid värbasid kohaliku rahva poegi väevõimuga janitšarideks ehk palgasõduriteks. Et seda vältida, olid emad lausa oma poegi vigastanud. Aga igal mündil on kaks külge: mõnigi albaanlane tegi osmani armees vägevat karjääri ja jõudis kõrgele ametikohale.

Umbes sama minuti sees pildistan Super Viva keti toidupoodi.
Google Translator tundub albaania-inglise tõlkega väga hästi toime tulevat. Kui saan Super Viva kodulehelt leitust õigesti aru, siis muutis Kosovo sõjast toibunud firma senised nimed GoGO ja Viva Super Vivaks 2006. aastal. 2018 oli alustatud koostööd kompaniiga COOP Italia ja nüüd müüaksegi just Itaaliast toodud toidukaupa.

Hetk hiljem jääb fotole selline hoogne ja nooruslik suvepilt. Seda, et tänavail liigub rohkesti noori ja hoopis vähem eakaid inimesi, märkan kogu Prištinas oldud aja jooksul.
Üsna iseloomulik on ka väikeste poekeste rohkus.



14.09 upitan pildistama ka ühe kõrgema maja ülemist otsa. Sel hetkel ma ei tea, mis maja see on, ent silma hakkab katusel lehviv Kosovo lipp. Minu subjektiivse hinnangu kohaselt pole kosovarid sugugi nii agarad riigilippe heiskama kui lõunanaabrid Põhja-Makedoonias. Kodus satun sama maja fotole ja saan niiviisi teada, et selles töötab Kosovo avalik-õiguslik televisioon


14.10 peatub buss Garibaldi tänaval Hotel Grand Prishtina kõrval, saame teada, et just siinsamas saame kahe tunni pärast uuesti bussile, ja alustame väikest ühist jalutuskäiku: …



… esmalt kõnnime ümber hotelli nurga ja pöörame laiale risttänavale, …


Ema Teresa bulvarile (Bulevardi Nënë Tereza). Tegemist on tõesti laia, kohati lausa väljakuks paisuva tänavaga, millega näen seda postitust kirjutades kurja vaeva. Nimelt pole teda Google Mapsi kaardil, mida siin pidevalt kasutan, peaaegu üldse näha. Ja teiseks teen ma Prištinas, mille rahvarohkuses kulub palju aega ja vaeva sellele, et giidid ikka silma ees püsiks, suhteliselt vähe pilte ja üldse mitte üleskirjutusi, nii et ka nii meie lähtepunkt kui ka mõlema tänava nimed jäävad üles kirjutamata. Niiviisi läheb kirjatöö õigele rajale suunamisega peaaegu kaks kirjutamispäeva raisku…


Sellesama väljaku tagumise otsa maja seinal


… on hiiglaslik Ibrahim Rugova pilt.
Rugova (1944–2006), Kosovo albaanlasest poliitik, õpetlane ja kirjanik, oli Kosovo esimene president 1992–2000 ja uuesti 2002. aastast kuni surmani. Ta pidas poliitilise partei LDK (Lidhja Demokratike e Kosovës ehk Kosovo demokraatlik liiga) asutaja ja juhina rahumeelset, vägivallavaba võitlust Jugoslaavia ülemvõimu vastu ja kosovaride iseseisvuse eest, otsides toetust Euroopast ja USAst. LDK-l oli 90% Kosovo etniliste albaanlaste toetus.
Veidi taustast eestikeelsest Vikipeediast. 1989. aastal vähendas Serbia president Slobodan Milošević olulisel määral Kosovo autonoomiat ja Serbia valitsus kehtestas kogu Kosovos repressiivrežiimi, mille käigus riigiettevõtted ja -asutused puhastati albaanlastest. Kuna Priština ülikooli nähti albaania natsionalismi hällina, vallandati sealt 800 õppejõudu ning 23 000 ülikooli tudengist 22 500 visati välja. Vastusena asutasid Kosovo albaanlased samal 1989. aastal LDK ja selle baasil varivalitsuse, mida juhtis Ibrahim Rugova. Kuigi ametlikult kontrollisid linna Miloševići valitsuse ametisse nimetatud serblased, rajas LDK paralleelsed struktuurid. Erafinantsidele tuginedes loodi tasuta tervishoiu- ja haridusasutused, mida ametlik võim albaanlastest elanikkonnale ei võimaldanud. Kosovo ajaloos etendatud osa tõi Rugovale „Rahvuse isa“ ja „Balkani Gandhi“ tiitlid. 61-aastaselt kopsuvähki surnud Rugova nimetati 2007. aastal postuumselt Kosovo kangelaseks.


Veidi enne seda on väljaku servas



Zahit Pajaziti mälestus-sammas. Pajaziti (1962–1997), hüüdnimega „Vabaduse esimene relv“, oli Kosovo vabastusarmee (UÇK, ingliskeelse lühendiga KLA,  kirjutasin sellest oma esimeses Kosovo-postituses) esimene ülemjuhataja. Tirana sõjaväeakadeemias õppinud mees treenis 1990. aastatel Albaania-Kosovo piiriäärsetes paikades Kosovo albaanlasi ja liitus 1997 UÇK-ga. Sama aasta lõpus hukkus ta tulevahetuses Jugoslaavia armeega Põhja-Kosovos Vučitrnis.

Selle väljaku järel bulvar kitseneb veidi, aga on ikka lai ja avar. Vasakut kätt jääva puuderea taga, aga ka mitmel pool mujal, on ridamisi tänavakohvikuid.
Vist kusagil just sel lõigul osutab giid Ervin vasakut kätt üht söögikohta, kus saavat kahe euro eest korraliku lõunasöögi; mitmed rühmakaaslased käivadki pärast seal söömas ja on rahul. Minul on teine mure: pean täitma oma alalise rituaali, mis on eriti oluline riigis, kus ma pole enne käinud: saata omastele ja filatelistist briti sõbrale Chrisile postkaart. Asip näitabki mulle vist samuti samas tänavalõigus postkontori kätte ja mõningate raskustega leian selle pärast ka üles.


Peagi avardub bulvar jälle, seekord Skanderbegi väljakuks.
Kolakas maja sel fotol on Kosovo valitsuse residents.





Kuju maja ees on Albaania rahvuskangelase Skanderbegi 2001. aastal püstitatud mälestussammas. Ingliskeelne Vikipeedia väidab, et kuju oli toodud Prištinasse Albaaniast, Krujëst. Väga sarnased ähvardavas poosis Skanderbegi ratsakujud on ka kahe naaberriigi pealinnas – Tiranas ja Skopjes. Skanderbegi kuju saab eksimatult eristada tänu tema kiivrile, mille peal on sarvilise kitsepea kullatud pronkskuju.
Skanderbeg (albaaniapäraselt Skënderbej), sünninimega Gjergj Kastrioti (1405–1468), oli pärit Albaania ülikute perekonnast ja sattus poisina nähtavasti kui pantvang Osmanite õukonda. Seal sai ta hea koolituse, teenis sultanit paarkümmend aastat ja tegi soliidset sõjalist karjääri.
1444. aastal põgenes mees Niši lahingu ajal albaanlaste poolele ja sai Põhja-Albaanias ühe piirkonna juhiks. Peagi suutis ta esimest korda tuua ühe lipu alla kogu Põhja-Albaania aadelkonna. Küll ei liitunud ei põhjapoolsed Veneetsia ega lõunas Osmanite kontrolli all olnud alad. Skanderbegi sõjalised oskused osutusid osmanite võimupiirkonna laienemise põhiliseks tõkkeks ja paljude lääneeurooplaste jaoks oli ta kristliku islami-vastase vastupanu võrdkuju. 25 aasta jooksul, 1443–1468, ei saanud Osmanite märksa arvukam vägi tema 10 000-mehelisest armeest kordagi jagu.
Dokumente kirjutas Skanderbeg alati alla kui Dominus Albaniae, Albaania valitseja.


Skanderbegi väljakul on ka väike Kosovo sõja ajal kaduma läinud isikute memoriaal



… koos selgitava stendiga.




Kõrvalaia külge on köidetud kangas kadunud inimeste portreedega.



Skanderbegi väljak piirneb Rugova väljakuga, mis on nimetatud muidugi Ibrahim Rugova auks.



Skanderbegi väljaku servas seisab rahvusteatri hoone.
Kosovo rahvusteater (albaania keeles Teatri Kombëtar, serbia keeles Narodno pozorište / Народно позориште) on riigi esimene kutseline teater ja see asutati provintsiteatri nime all 1946 Prizrenis. Praegugi on see ainus riiklik teater Kosovos ja seda rahastab kultuuri-, nooruse- ja spordiministeerium (selline tore ministeeriumi nimetus ütleb minu arvates üht-teist riigi prioriteetide kohta!). Teater on lavale toonud üle 400 uuslavastuse, mida on vaadanud rohkem kui kolme miljoni pealine publik.
Juba asutamise aastal toodi väga kitsastes oludes töötanud teater Prištinasse. Kolimine katkestas ajutiselt teatri töö, sest teatrihoonet alles ehitati. Alles 1949. aastal teatas Serbia haridus- ja kultuuriministeerium teatri ametlikust taassünnist 1. mail.
1981. aastast kuni Kosovo sõja lõpuni töötas teater tugeva Serbia surve all ja albaanlastest näitlejad pidi otsima tööd mujal. Kohe pärast sõda 1999. aastal sai teater oma praeguse nime. Enamus etendusi on albaaniakeelsed, aga aegajalt lavastatakse ka serbia ja teistes slaavi keeltes.
Foto vasakus serva on natuke näha väga toredat väikese madala ümara torniga maja, 1927. aastal ehitatud hotelli Union, mille projekteeris austerlane Andrija Kremer.

Maja väärib paremat fotot; leian 
selle albaaniakeelsest Vikipeediast (foto: Violetamyftari / Wikimedia, veebruar 2009). Neorenessansi, neobaroki ja juugendi elemente ühendav maja on üks väheseid Euroopa arhitektuurist mõjutatud hooneid Prištinas. Maja oleks 2008.–2009. aastal peaaegu Ibrahim Rugova bulvari rajamise plaanidele ette jäänud. Õnneks jäid kohalike kultuurimälestiste kaitsjate jõupingutused peale: nad leidsid toetaja Itaalia moefirma The United Colors of Benetton näol, see restaureeris kena maja oma kaupluseks.

Rahvusteatri öeldakse olevat ka oluline roll Kosovo filmikunstis, sest eks löö siin töötavad näitlejad kaasa ka filmides. Väljaku lähedal on ühel Ema Teresa bulvari maja otsaseinal on tosina Kosovo näitleja fotod, kes olevat tuntud just filmidest.




Vikipeedia pildivaramust leian valitsushoonelt tehtud foto Skanderbegi väljakust (foto: Arben Llapashtica / Wikimedia, 2013). Sellel on näha kõik eelnevalt mainitud vaatamis-
väärsused: Skanderbegi monument, rahvusteater ja endine hotell Union, peale nende veel minul pildistamata jäänud purskkaevudega nelinurk teatri ees.


Pildistan veel kord veidi teise nurga alt Rugova väljakul seisvat Ibrahim Rugova mälestussammast: siin paistab tagaplaanil juba ka meie jalutuskäigu lõppsihi, vanalinna üks mošee.

Et vanalinna jõuda, tuleb ületada Priština kesklinna tähtsaim liiklussoon, Agim Ramadani tänav. Agim Ramadani (1963–1999) oli samuti üks Kososvo vabastusarmee lahinguis hukkunud juhte.
Teiselt poolt tänavat paistab lausa kolm minaretti, millest lähim on Xhamia e Çarshisë, Turumošee ehk Kivimošee ehk Sultan Murati mošee. Mošee ehitas 1393. aastal sultan Bayaziti „Osmani vägede ja sultan Murati 1389. aasta lahingus saavutatud võidu auks“. Miks ma panen selle Vikipeediast tõlgitud fraasi jutumärkidesse, peaks selguma Kosovo väljal, selle lahingu memoriaali juures. Selle islami pühakoja kõrval oli 1960. aastatel lammutatud vana bazaar ehk turg, seepärast kutsutakse teda ka Turumošeeks. Turumošee, samuti alles jäänud purskkaev, Jasar Pasha mošee, Kosovo muuseum ja arheoloogiapark moodustavad ajaloolis-kultuurilise terviku, mis riikliku kaitse all.
Kui kommunistid olid 1947. aastal otsustanud kuulutada Priština Kosovo pealinnaks, tõi see ühelt poolt kaasa kiire arengu, aga teiselt poolt suure hävitustöö vastavalt Jugoslaavia kommunistide toonasele loosungile uništi stari graditi novi (hävita vana, ehita uus). Osmani-aegsetest linnamajadest jäid alles vaid üksikud, näiteks praegune Emin Gjiku muuseum ja mälestiste kaitse instituudi hoone.

Kui oleme teisel pool Agim Ramadanit, jääb esimesena fotole see üsna väsinud välimusega monument, mille kohta giidid vist ütlevad, et kaalutakse selle eemaldamist: see on „Vendluse ja ühtsuse monument“. Vendlus ja ühtsus oli üks populaarseid Jugoslaavia kommunistliku partei loosungeid. Skulptuuri kolm haru sümboliseerivad kolme Kosovo etnilist rühma: serblasi, türklasi ja albaanlasi.



Nüüd saab mitu foto klõpsatud (kiir)käigul kitsastel ja ülemäära autostunud vanalinna tänavail. Kosovo muuseumi võtan olude sunnil pildile lausa läbi puulehtede ja ka mingi paviljon jääb jalgu.



Seepärast otsin ka sellest hoopis parema Vikipeedia foto (foto: IsmailGagica / Wikimedia, mai 2012). 1949. aastal asutatud muuseum on majutatud 1898. (teise allika järgi 1889.) aastal Türgi sõjaväejuhatuse jaoks ehitatud austri-ungari stiilis hoonesse. 1945–1975 kasutas hoonet Jugoslaavia rahvaarmee ja 1995–2002 Euroopa rekonstruktsiooniagentuur.
Muuseumi juurde kuulub ka arheoloogiapark – lapidaarium ehk kivimälestiste kogu; etnoloogia muuseum linna lugupeetud perekonna Gjinollide ühe liikme, 1958–59 Türkki emigreerunud Emin Gjiku („Väikese Emini“) elamukompleksis, kus saab näha, kuidas elas jõukas perekond Osmani-aegses Kosovos, ning sõltumatuse muuseum.

Kuna me muuseumis ei käi, pole ka mõtet hakata eksponaate kirjeldama, aga ühest ei saa siiski mööda minna. See on vähem kui 30 cm kõrgune saviskulptuur Mbretëresha e Dardanisë (Dardania kuninganna) ehk Hyjnesha ne Fron (Troonijumalanna) (foto: Shkurte ramushi / Wikimedia), mis arvatakse olevat ligi 6000 aastat vana ja mis leiti 1950. aastatel Priština lähedalt Tjerrtorja leiupaigast.


See pisike kuju on nimelt valitu Priština sümboliks ja on kujutatud ka linna lipul (foto: Cordyceps-Zombie / Wikimedia).


Ibrahim Lutfiu (kes on Ibrahim Lutfiu, ei oska isegi dr Google mulle öelda…) tänaval, mida mööda mošee poole liigume, …




… on vanalinnale kohaselt tõesti ka vanu maja (et mitte öelda „pooleldi varemeis rajatisi“).



Edasi olen jälle väheke plindris. Mošee, mis oli üle-eelmisel fotol, peaks olema Jashar Pasha mošee, mille ehitas Priština elanik Mehmet Pasha 1834. aastal. Vähemalt ütleb niiviisi silt, mille olen üles pildistanud. Mehmet Pasha olnud 1842 ka Skopje linnapea.


Aga nüüd: kas see ka veel Jashar Pasha mošee või pisut maad edasi asuv Xhamia e Mbretit (inglise keeles Imperial Mosque, ju siis maakeeli vast Imperaatori või Valitseja mošee), mille laskis juba 1461 ehitada sultan Mehmet II Fatih. ei oska mina enam paraku öelda.




Nii pole ka päris selge, kummas on 14.40 paiku klõpsatud see ja järgnevad sisevaated. Nii kellaaegade kui ka pärast mošeest väljumist tehtud paari foto järgi arvan, et pigem on tegemist siiski selle vanema templiga.
Võtsin juba kogu selle Kosovo-sarja kirjutamise alguses pähe, et pean seekord püüdma endale selgeks teha ka selle, mis on mošees mis. Olen seda ju reisides õige mitu korda kuulnud, aga (häbi mul olgu!) ikka ei tea. Õnneks on ka eestikeelses Vikipeedias artikkel „Mošee“ (https://et.wikipedia.org/wiki/Mo%C5%A1ee) täitsa olemas ja seda ma teksti veidi kohendades järgnevas osundan. Väheke piilun ka ingliskeelseid allikaid.

Varajaste mošeede eeskuju oli prohvet Muhammadi maja hoov Mediinas /../ Pärast Muhammadi surma sai mošeest oluline islami sümbol. Mošee püstitati iga sõjaväelaagri keskele. Vallutatud linnades rajati mošee paika, kus asus eelmine religioosne keskus. Nii ongi paljud mošeed olnud algselt kristlikud kirikud. Paljudel juhtudel toimus muutus pikema aja jooksul – kuna kristlust loeti lähedaseks usundiks, võisid muslimid pühakojana kasutada ka sama kirikut, mida kasutasid kristlased. Aja jooksul kristluse mõju kahanes ja järk-järgult jumalateenistused lõppesid – kirikust sai mošee. Tänapäeval on enamik mošeesid mittemuslimitele suletud.
Täpseid mošee ehitamise reegleid on vähe. Kohustuslik on orienteeritus Meka suunas (nn qiblah). Harilikult tähistab seda nišš hoone seinas (araabia keeles mihrāb). Ehitise selle osa kohal peab olema katus ja selles seinas ei tohi olla uksi. Mihrābi kaunistavad sageli kalligraafilised Koraani värsid või geomeetriline muster. Pildid on mošees keelatud.


Ühes reeglite ilmumise ning mošeede täiustumisega tekkis üsna peatselt mihrābi kõrvale kantsel (minbar), kust peetakse igareedeseid jutlusi.
/../ Mošee põrandal on vaibad.



Eks me sibli kõik pildistada ja jääme niiviisi üksteisele ette. Foto, kus oleks peal kogu minbar, mul päriselt pildistada ei õnnestugi.



Meka-poolne sein mihrābi ja minbariga.
Eelnenud osunduses oli kirjas, et selles seinas ei tohi olla uksi. Ju on mõeldud välisust, sest minu arvates on siinses seinas nii aken (paremal) kui ka uks (vasakul) – nähtavasti ruumi, kus hoitakse pühi raamatuid.

Sama seina ülemine osa.




Valgustuseks kasutatakse nii lampe kui ka küünlaid, kuid neil pole rituaalset tähendust.
Suure kroonlühtriga pilt on väheke kehvake.



Ornamendid seinte ülaosas ja tornitrumli aknad.




Ka kupli keskel on kena muster.




Mis otstarvet täidab rõdu, jäi küsimata.
Veel väheke väljavõtteid enne viidatud Vikipeedia artiklist, nüüd juba kursiivi kasutamata.
Varajastel mošeedel puudus torn – minarett. Esimese minareti sai arvatavasti mošee Kairouanis Tuneesias 703. aastal. Mõned allikad viitavad ka varasematele minarettidele aastast 665. /../ Minaretil on mošee arhitektuuris nii kaunistav kui ka funktsionaalne ülesanne – muezzini kutse palvele (araabia keeles adhan) kostab kõrgemalt kaugemale.
/../
Mošees on lisaks eespool nimetatutele veel järgmised osad:
Dakka – platvorm, millelt muezzin kutsub palvele pärast kutset minaretist.
Kursī – laud ja tool koraanile ning selle lugejale.
Mošees võivad olla ruumid reliikviate (pühakute säilmete või asjade) hoidmiseks.
Mošee juurde kuulub ka eraldi ala, kus sooritada rituaalset pesemist wuḑū'd.
/../
Sageli, eriti islamiusu pühade ajal, põletatakse mošeedes viirukit. /../
Pea kohustuslik on /../ voolav vesi rituaalseks pesemiseks ja joomiseks.
/../
Ükski islami reegel ei keela naistel mošeesse siseneda, küll aga peavad nad olema seal meestest eraldatud. Mõnes kultuuris ollakse ka naiste mošees viibimise vastu.

14.55 oleme taas mošeest väljas. Selle juures olev kaev on ilmselt seesama, mida mainisin enne kuuluvana „riikliku kaitse alla kuuluvasse ajaloolis-kultuurilisse tervikusse“.

Üle majade ja tiheda liiklusvoo paistab veel üks islamilinna(osa)des vaata et traditsiooniline rajatis: kellatorn.
Siinse laskis 19. sajandil ehitada Jashar Pasha, et inimesed teaks, millal on aeg palvetada, ja kaupmehed paneksid oma poed õigel ajal kinni. 26 meetri kõrgune kuuskanttorn on liivakivist ja tellistest. Kord on torn ka põlenud, aga seejärel taastatud. Orginaaltornikella oli 1764 valmistanud Jon Moldova Rumenin. 2001 kell rööviti ja Prantsuse KFOR rahuvalvejõud hankisid uue, millel oli mehaanilise osa asemel elektriline.


15.10–15.15 paiku olen jälle olen jälle Ema Teresa bulvaril ja näen tükk vaeva, et leida üles tund tagasi Asipi käeviipega näidatud postkontor, sest sellel pole ühtegi postile viitavat tavasümbolit. Pean mitu korda küsima ja saan teada, et siinsed noored pole sugugi sama usinalt inglise keelt õppinud nagu nende eakaaslased Eestis.
Lõpuks juhatakse mind sisse uksest, mille taga on midagi avara eeskoja taolist, kus küll ka kassalett tagaseinas, aga kust pääseb ka hoopis avaramasse saali, kus hulk teenindajaid. Astungi esmalt sinna, aga sealt juhatakse mind „eeskotta“ tagasi: selgub, et just see on postkontor; suure saalis on IPKO, siinse telekommunikatsioonifirma esindus.
Väiksemas ruumis on kaks teenindajakohta, ühes istub üks, teise juures seisab teine neiu. Küsin seisja käest, temagi inglise keelt ei oska ja ta kutsub tagatoast poisi, kellega saan mingil määral jutule. Minu küsimuse peale postkaardi ja -margi kohta läheb suureks albaaniakeelseks omavaheliseks arutluseks ning lõpuks ütleb poiss mulle, et marke on, aga postkaarte mitte. Arvan siis, et asi seegi, küllap leian kaarte kusagilt mujalt ja jään oma korda ootama (tegelikult ei märka ma ei Priština ega mujal Kosovo tänavatel muidu Lõuna-Euroopas suveniiripoodide juures nii tavalisi stende rohkete vaatekaartidega; küllap märk sellest, et Kosovo pole sugugi turismiriik).
Poiss ja seisnud neiu lahkuvad, istuv tüdruk hakkab tööle. Enne mind on ruumis kaks postiteenust ootavat inimest, esimesel näpu vahel vist paar mingit väheldast pakikest või kirja, teisel, tundub, ainult üks. Kujutan naiivselt ette, et üle kümne minuti siin aega ei kulu. Tegelikult läheb julgesti pool tundi, kusjuures ma ei saa vähimalgi määral aru, mis toimub. Igatahes klõbistab teenindaja usinasti klahvidel, arutab elavalt kliendiga, võtab temalt vähemalt kahel korral allkirja või mingi muu omakäelisi üleskirjutuse, lappab mingeid kaustu, helistab – ehk ooteaeg pole pikk mitte sellepärast nagu võib kogeda näiteks Hispaanias, kus poe kassapidaja musitab vahepeal tormiliselt mõne tuttavaga ja laskub kas selle sama või mõne teisega minuteid vältavasse lobisemishoogu, kusjuures järjekorras ootajaid ei tundu see sugugi segavat. Ei, siin käib pidevalt tõsine töö.
Ometi tuleb millalgi ka minu kord. Pean kokku võtma kogu oma kehakeeleoskuse, et soov selgeks teha. Tüdruk sorib jälle sahtlites ja lappab kaustades ning lõpuks leiab kusagilt minu üllatuseks kolm postkaarti, küll mingid esmapilgul üsna ilmetud loodusvaated, albaaniakeelsed kirjad peal.

Koju saatmiseks valin mägise vaate Bjeshkët e Nemuna rahvuspargist, lähemalt vaadates täitsa kenake teine. Kodus uurin välja, et see rahvuspark on päris riigi lääneservas. Siis tuleb uuesti minutike-paar kehakeeledialoog, jälle tuhnib tüdruk kaustades ja avastabki lõpuks ka margid: kena Lõuna-Kosovos asuva Blinaja rahvusparki tutvustav mingi sõralisega mark tänavusest aastast, hind 60 eurosenti (paras koht meenutada, et Eestis tuleks välismaale saadetavale kaardile kleepida marke üle poole suurema hinna, 1.40 eest… Ei ole lihtne leida Euroopast riiki, kus postitariifid oleksid sama suured või veel suuremad nagu meil!). Kirjutan kaardid siinsamas aknalaual valmis ja annan need parajasti teenindatavat klienti eirates teenindajaneiu kätte. See paneb need noogutades kuhugi lauanurgale ja – ma pole sugugi kindel, et need ka adressaadini jõuavad.

Skepsis ei ole õigustatud. Ainult kuus päeva hiljem on mu postkastis see mu enda saadetud kaart, pealegi suhteliselt loetava saatekoha templiga; viimaseil aastail pole see paraku sugugi alati nii: kas on tempel loetamatu või hoopis puudu. Napaka kollektsionääri jaoks on tempel paraku oluline.

Olen saatmisõnne peale väheke hajameelne, nii et unustan selle tähtsa asutuse ukse pildistamata, aga kusagil kas sellel


… või sellel fotol näha tänavalõigul see on, Rugova hiigelpildi poole vaadates paremat kätt.
Nüüd oleks vaja ka midagi süüa. Kuhugi istuma minna pole enam aega. Võtaks kasvõi jäätist, aga sedagi sellelt tänavlõigult väljast ei leia, müügis on vaid mingid kohalikud maiustused. Lõpuks leian ühe veidi laiema kaubavalikuga kioski Garibaldi tänava vastasküljest, teisel pool tihedat autovoolu. Nii söön minu jaoks täiesti ainukordse menüüga lõuna: paki mini-croissant’e ja pudeli Fantat; vähemalt lausa näljaga ma Kosovo pealinnast ei lahku!

Kokkusaamisaeg oli vist 16.15, aga buss takerdub kusagil tihedas linnaliikluses ja nii saame bussi julgelt kümme minutit hiljem. See pilt on klõpsatud juba läbi bussiakna. Jälle on pildil valdavalt noored inimesed.

Kodus võtan ette väikse guugelduse Priština vaatamisväärsuste kohta, et uurida, mis selle välkvisiidi jooksul vaatamata jäi. Alustama peaks ehk lennuväljast, sest Eestist tulles võiks see olla ju esimene koht, mida Kosovos nähakse.

Aeroporti Ndërkombëtar i Prishtinës „Adem Jashari“, mitu korda jutuks olnud Kosovo vabastusarmee KLA asutaja Adem Jashari (1955–1998) järgi nimetatud lennuväli (foto: PIA "Adem Jashari" Limak Kosova / Wikimedia, 2013) …

… asub Prištinast 15 kilomeetrit edelas (Google Mapsi lõigend).
Albaanias militaarkoolituse läbi teinud Jashari oli Jugoslaavia võimudele pinnuks silmas 1991.  aastast peale, 1997 mõisteti ta tagaselja surma ning 1998 märtsis rünnati lõpuks mehe kodu Prekazis, kus lahingus hukkus 58 Jashari perekonna liiget, teiste seas Adem ise, tema naine, vend ja poeg. 2008 anti Jasharile postuumselt Kosovo kangelase tiitel, peale lennujaama kannavad tema nime ka Priština olümpiastaadion ja tuleb välja, et ka rahvusteater.
1999. aasta 12.–26. juunil oli lennujaamas tekkinud pingeline olukord NATO Kosovo jõudude ja 200 Bosnia-Hertsegoviinast tulnud Vene sõjaväelase vahel.

Lennujaama territoorium ja reisijaterminal (foto: PIA "Adem Jashari" Limak Kosova / Wikimedia, 2014) tegi uuenduse ja laienduse läbi 2002 ja 2006, 2006. aasta suvel sai lennujaam rahvusvahelise lennujaamade nõukogu parima lennujaama auhinna.
2008. aasta 16. novembril jõudis Priština rahvusvaheline lennujaam esimest korda ajaloos aasta tuhandenda reisijani (militaarlende siin muidugi ei arvestata). See isik sai pidulikul tseremoonial tasuta pileti edasi-tagasi lennule tema enda valitud sihtkohta. 2018. aastal registreeriti lennujaamas 8388 lendu ja 2 165 749 reisijat.

Kosovo iseseisvuse suhtes leppimatu Serbia ei luba Priština rahvusvahelisse lennujaama (foto: Jan Pešula / Wikimedia, 2014) saabuvail ja sealt lahkuvail lennukeil läbi Serbia õhuruumi lennata, lend üle Albaania ja Põhja-Makedoonia teeb aga lennu pool tundi pikemaks.

Järgmised kolm vaatamata jäänud vaatamisväärsust mahuvad sellele ühele kaardile, lõigend nagu ikka Google Mapsi kaardist. Lisaks neile on kaardile nr 1-ga märgitud koht, kus me bussist väljume ja bussi siseneme, ja nr 2-ga Kosovo muuseum meie ekskursiooni lõpp-punkti lähedal. Nr 3 on Bill Clintoni ausammas, nr 4 kompositsioon NEWBORN ja nr 5 Kosovo raamatukogu. Viimased kaks olid meie käikudele ikka kohe väga lähedal.

Bill Clintoni kuju (foto: Jan Pešula / Wikimedia, 2014) juurde oleksime jõudnud siis, kui Gračanicast tulles poleks maanteede R6 ja R7 ristil pööranud paremale, vaid sõitnud otse. Kuju avati 2009. aastal (skulptor Izeir Mustafa). Endine USA president on kosovaride silmis kangelane samavõrd, kui serblaste silmis lurjus, sest suuresti tema innustusel algas 1999. aastal NATO pommituskampaania sihiga sundida Jugoslaavia armeed Kosovost lahkuma. Samuti oli Clintonil tähtis roll Bosnia sõja lõpetamisel.


Tänav, kus kuju paikneb, kannab nime Bill Clintoni bulvar (foto: Bdx / Wikimedia, 2019). Priština kesklinnas on ka näiteks George W. Bushi tänav, enne kandis see Ema Teresa nime. 2016. aastal anti ühele maanteelõigule Joseph „Beau“ Bideni, endise asepresidendi Joe Bideni poja nimi. 46-aastaselt surnud Joseph Biden aitas OSCE egiidi all ette valmistada Kosovo prokuröre ja kohtunikke. Prištinast leiab mitmeid muid Ameerikale viitavaid sümboleid ja märke, näiteks on hotelli Victory katusel Ameerika Vabadussamba koopia.

Clintoni kuju (foto: Fanny Schertzer / Wikimedia, 2013) on küll 3,5 meetrit kõrge, aga tundub Clintoni bulvari kõrgete majade taustal siiski üsna väike. Kuju vasak käsi on tõstetud, paremas on aga dokument 24. märtsist 1999, mil NATO alustas oma õhulööke.
Samal tänaval on avatud naisteriiete kauplus Hillary; pole raske arvata, kelle auks see on nimetatud!

Päris meie jalutusteede lähistel, noorte- ja spordipalee ees asub NEWBORN-monument, mis avati 17. veebruaril 2008, mil Kosovo kuulutas ennast Serbiast iseseisvunuks. Suurtähtedest sõna oli esialgu erkkollane; see värv valiti koos loosungite ja bännerite sinisega kui uue riigi lipuvärvid ja ka Euroopa Liidu värvid. Juba järgmiseks õhtuks oli monument kaetud kirjadega (foto: Karrota / Wikimedia): kohe avamisel kirjutasid sellele oma allkirja Kosovo president ja peaminister ning nende eeskuju järgis 150 000 iseseisvust tähistama tulnud inimest.

NEWBORN-monumendi kujundas ja lõi koostöös loomingulise agentuuriga Ogilvy Kosova kosovarist disainer Fisnik Ismaili. Pärast kujunduse heakskiitu kulus ehituseks ja ülespanekuks ainult 10 päeva. Monumendi mõõdud on 3 x 24 x 0,9 meetrit ja kaal 9 tonni. Fisnik Ismaili on õppinud Kosovos ja Suur-Britannias ning võidelnud KLA-s Kosovo iseseisvuse eest.
Algusest peale oli teada, et tähti hakatakse iseseisvuse aastapäevadel eri moodi dekoreerima. Iseseisvuse 5.  aastapäevaks pani Enis Hyseni ette katta monument nende riikide lippudega, kes on Kosovo iseseisvust tunnustanud. Fotol on see töö parajasti käsil (foto: Karrota / Wikimedia).

Sellises ehtes NEWBORN on võitnud auhindu kuuel rahvusvahelisel reklaami- ja disainivõistlusel (foto: Arild Vågen / Wikimedia, 2008). N-tähe kaldjoonel on näha ka meie sini-must-valge.

Üks kujundajate idee oli mõte kombineerida sõnadega NEW BORN muud teksti, näiteks NEW life is BORN, NEW hope is BORN, NEW future is BORN ja NEW country is BORN.
2018. aastal, Kosovo iseseisvuse 10. aastapäeval, asendati B-täht arvuga 10 (foto: Resnjari / Wikimedia, 2018).

On nende eelmiste nägemata kohtadega, kuidas on, aga vaat Kosovo rahvusraamatukogu oleks tõesti tahtnud oma silmaga näha, sest piltidelt tundub hoone olema ikka üsna pöörane (foto: qiv – Flickr / Wikimedia, 2013).
Raamatukogu, mis sõltuvalt Kosovo poliitilisest situatsioonist on kandnud erisuguseid nimesid, asutati 1944. aastal Prizrenis ja kolis praegusesse majja Prištinas 1982. aastal.
Raamatukogu kannab Pjetër Bogdani nime. Pjetër Bogdani (ca 1630–1689) oli Shkodra piiskop ja kirjanik, kelle 1685. aasta raamat Cuneus Prophetarum on esimene oluline albaaniakeelne proosateos.
25. novembril 1982 avatud hoone kujundas Horvaatia arhitekt Andrija Mutnjaković. 16 500-ruutmeetrine maja on katuseakendega, …

kokku 99 eri mõõtu kupliga (foto: Arben Llapashtica / Wikimedia, 2017) …


… ja on üleni kaetud metallvõrguga (foto: quinn.anya – Flickr / Wikimedia, 2010).






Vaade aktsendiga just kuplitele (foto: SUHEJLO / Wikimedia, 2013)

Majas on kaks lugemissaali, ühes 300, teises 100 kohta, perioodika lugemissaal, eri-
kollektsioonide, kataloogide ja uurimistööde ruumid, …



150-kohaline amfiteater ja 75-kohaline koosolekusaal.



Raamatukogu fuajees leiavad aset mitmesugused kultuurisündmused, selle peasaali


kaunistab unikaalne mitut eri tüüpi marmorist rosett, …



peatreppi valgustab päeval …



… maja kõige suurem kuppel.
Maja hoidlates on ruumi kahele miljonile köitele ja umbes nii palju trükiseid raamatukogus ongi. Raamatukogu on avatud igale vähemalt 18-aastasele inimesele, trükiseid aga kaasa ei anta, neid saab lugeda ainult siinsetes lugemissaalides. Registreeritud lugejaid on aastati 5000 ringis, Kosovo raamatukogudest kõige rohkem.


Kupli lähivaade (7 x foto: RrezeDonjete / Wikimedia, 2014).
Arhitekt Andrija Mutnjakovići enda sõnul oli tema mõte kujundust luues siduda bütsantsi ja islami arhitektuuri iseärajooned. Mõni hindaja on leidnud selles eel-romaani stiili jooni, teine on väitnud, et see on vastus isikupäratule rahvusvahelisele stiilile: püütakse kombineerida kaasaegseid võtteid kohaliku traditsioonilise ja ruraalse arhitektuuriga. On ka väidetud, et esialgu kaaluti seda projekti teiste seas Sarajevo rahvusraamatukogu ehitusel.

Hinnanguis ei puudu ka poliitilised vaated. Ühe levinud versiooni kohaselt pärinevat kuplite idee albaania meeste traditsioonilistest plisi ehk qeleshe ehk qylaf mütsidest (fotol on poolkera ja poolovaali kujulised ning lameda põhjaga plisi-mütsi tüübid, foto: Gresasyla / Wikimedia). Ent kõik albaaniapärane on õigele serblasele muidugi täiesti vastuvõtmatu ja nii olid serblastest poliitikud kindlalt projekti vastu …



Teised, vastupidi, leiavad, et raamatukogu ehitustiil (foto: Fitore Syla / Wikimedia) on just katse serblasi ja albaanlasi lepitada, sest siin on kombineeritud Prizreni türgi sauna ja maailmapärandi loendisse kuuluva Peći patriarhaadi arhitektuuri elemente.
Ilu öeldakse olevat vaataja silmis, küllap siis on seal ka ilutus. Igatahes on Ühendkuningriigi The Telegraph valinud Priština raamatukogu 41 maailma kõige inetuma hoone nimekirja. Samas on raamatukogu üks populaarsemaid turismiobjekte Prištinas ja minul on igatahes kahju, et see maja mul nägemata jäi.

Lõpetan selle nägemata kohtade valiku fotoga Skanderbegi väljakust: seal sai küll käidud, aga mitte pimedal ajal (foto: Arben Llapashtica / Wikimedia). See foto toob mulle meelde aastatetaguse käigu Albaaniasse, kus meid üllatas mitmes linnas just see, kui rahvarohkeks muutusid tänavad õhtuti, pimeduse saabudes.
Ent nüüd tagasi 2019. aasta reisi juurde: veel mõned bussiaknast võetud pildid. Teises jutujärjes Ferizajst kirjutades mainisin Priština kohta, et „kohati laotakse maju nagu klotse tihedasti üksteise kõrvale ja üldpildist eriti ei hoolita“. Just siin selline koht nüüd ongi.

Ka Kosovos näeb reklaamidel sageli ingliskeelset teksti, ehkki tundub, et see pole siinsele rahvale just teab mis tuttav keel.


Ikka jälle aina ehitused ja ehitused, mõni ka õige kõrge, ehkki linna hoonestus on üldiselt siiski suhteliselt madal.


Eriti Albaaniast tuttav pilt: majade kandvad konstruktsioo-
nid on peaaegu alati, isegi paarikorruseliste eramute puhul ikka monoliit-
betoonist. Teadagi: seismilise aktiivsuse piirkond ju! Kõige suuremaks peetakse maavärinate riski Kopaoniki mägedes, Prizreni-Peja ning Ferizaj-Viti-Gjilani piirkonnas.

Milliseid tänavaid pidi me linnast Priština–Mitrovica maanteele välja sõidame, ei oska ma öelda, aga 16.28 ajal oleme juba kusagil linna piiril, kus parajasti käsil liiklussõlme laiendus.
Pistan siia vahele fakti, mis on mu postituse praegusest kontekstist väljas, aga just selle ülesõidu ajal räägib Ervin Kosovo maavaradest. Nimelt leiduvat Kosovos nii hõbedat kui ka värvilisi metalle, aga neid pole hakatud kaevandama. Veebist leian sel teemal vaid mõne rea, näiteks et Kopaoniki mägedes riigi põhjaservas olevat Euroopa üks maavararikkamaid piirkondi; eriti külluslikult leiduvat seal pliid ja tsinki.

Google Mapsi lõigendil on meie tänane viimane sihtkoht esile tõstetud punase „Siin me oleme!“-märgiga. See on Gazimestan, 1389. aasta Kosovo Pole lahingu mälestuspaik.



15.33 tehtud pilt ei jäta kahtlust, et oleme linnast väljas ja …





15.36 hakkabki Gazimestan paistma ...


… ja paarkümmend minutit enne nelja oleme memoriaali parklas.
Nimi „Gazimestan“ tundub mulle sobivat pigem kuhugi Kesk-Aasiasse. Vikipeedia kinnitusel on see sumadansõna (leian sellise tore tõlke oma J. Silveti koostatud „Inglise-eesti sõnaraamatust“ prantsuse päritoluga sõnale portmanteau (Word); pikema vastena – kahest sõnast (kõlaliselt kui ka mõtteliselt) ühtesulatatud uus sõna (näit. chortle = chuckle + snort, smog = smoke + fog); omalt poolt lisan eesti vastena sudu = suits + udu). Siin on need kaks lähtesõna araabiakeelne ghazi, „kangelane“, „võitja“ ja serbiakeelne mesto, „paik“.
Sellist isemoodi nime kannab siis 1389. aasta Kosovo lahingu mälestuspaik ja monument, viis kilomeetrit loode poolt Prištinat ja kuus-seitse kilomeetrit edela pool tegelikku lahinguvälja.
Kõigepealt püstitas siia marmorsamba lahingus hukkunud vürst Lazari poeg despot (sellise meil teistsuguse tähendusega sõnaga nimetati Bütsantsi õukonnas troonipärijat) Stefan Lazarević. Osmani-perioodil see sammas kadus.
Edasi oli plaanis püstitada siia templikujuline monumentaalehitis Vidovdanski hram, Vidovdani tempel, mille kavandas horvaadi skulptor Ivan Meštrović; see kavand jäi ellu viimata. 1924. aastal rajati väike obelisk Serbia kangelaste (Kosovski junaci, „Kosovo kangelased“) auks; II maailmasõja ajal, kohe pärast Jugoslaavia kapituleerumist, lasksid Albaania fašistid mälestussamba õhku. Enne sõda oli kavandatud ka suurem ausammas ja sellele asetati koguni praeguse samba kohale nurgakivi, aga sõjaohu tõttu pandi see kavand ootele.

Kuni I maailmasõja lõpuni ja Jugoslaavia moodustamiseni (1918) polnud tingimusi suurte inimhulkade kogunemiseks memoriaali juurde. 1919. aastast algasid Gazimestanis Vidovani ehk Püha Vituse päeva tähistused ja 1924, viis ja pool sajandit pärast lahingut, avati obelisk. Neil aegadel käis Gazimestanis Vidovanil 20 000 kuni 100 000 inimest nii Kosovost kui ka mujalt Jugoslaaviast. Pidustuste kavas oli hommikuna liturgia Gračanicas, Samodrežas and Gazimestanil, kõned ja vestlused, lasti aupauke, 1935 ja 1939 toimus ka õhušõu.
Ei inglis- ega saksakeelsest Vikipeediast ei saa teada, millal hävitati see 1924. aasta mälestussammas. Praeguse, keskaegse torni kujulise obeliski (foto: IsmailGagica / Wikimedia, 2014) on kavandanud Aleksandar Deroko ja see ehitati 1953. aastal Jugoslaavia sotsialistliku föderatiivse vabariigi võimude korraldusel.

Aga pisut ka Kosovo lahingust, millele kõik need mälestusmärgid on olnud pühendatud. Maalil on taplust 1870. aastal kujutanud Adam Stefanović; surev mees surnud hobusel olevat vürst Lazar.
Kosovo lahing Morava-Serbia vürsti Lazar Hrebeljanovići juhitud vägede ja sultan Murad Hüdavendigâri (Hüdavendigâr tähendavat „jumala sarnane“) juhitud Osmani impeeriumi invasiooniarmee vahel toimus 15. juunil 1389. aastal Serbia aadliku Vuk Brankovići provintsi maadel. Vürst Lazari vägede kõrval oli ka sellesama Brankovići armee, nendega liitus Bosnia kuninga Tvrtko I Kotromanići saadetud vägikontingent eesotsas Vlatko Vukovićiga.


Vidovdani päeval, 28. juunil, rullitakse monumendile lahti vürst Lazari pilt (foto: AgronBeqiriPh / Wikimedia, 2013)

Usaldusväärsed ajaloolised ülevaated lahingust puuduvad. On teada, et nii Lazar kui ka Murad hukkusid. Ehkki Osmanite vägi praktiliselt likvideeris Serbia armee, said ka neile osaks niivõrd suured kaotused, et nad pidid edasitungi Euroopasse peatama. Serblased aga ei suutnud oma väga vähese hulga ellu jäänud sõjameestega enam oma maad kaitsta ja nii langesid seni veel iseseisvaks jäänud Serbia vürstiriigikesed, milleks riik oli pärast Stefan Uroš IV Dušan Võimsa surma lagunenud, üksteise järel Osmanite impeeriumi vasallideks.
Osmanite väes oli eri hinnangutel 27 000 kuni 40 000, Lazari vägedes 12 000 kuni 30 000 meest. Mõnes allikas leiab ka väiksemaid, mõnest suuremaid sõjameeste arve.

Sultan Murad Hüdavendigâr tundmatu kunstniku maalil (foto: Sonia Halliday / Encyclopædia Britannica / Wikimedia)

Ma ei ürita hakata lahingut eriti ümber jutustama, seda enam, et andmed selle kohta on äärmiselt lünklikud ja vastuolulised. Serblased rivistasid vägede avangardi ratsaväe, nende taga oli jalavägi; Osmanite väe esiosa moodustasid vibukütid, nende taha rivistus jalavägi ja siis ratsavägi. Väidetavasti tegid avakäigu just Osmani vibumehed, misjärel ründas Serbia ratsavägi. Tasapisi kaldus ülekaal Osmanite poole.
Jutustan veel pisut ümber ingliskeelset Vikipeediat.
Ajaloolised faktid ütlevad, et kui Vuk Branković nägi, kuidas Lazar kinni püüti ja võidulootusi pole, viis ta oma mehed taplusest välja, et säilitada võimalikult palju elusid. Traditsioonilised laulud aga kinnitavad, et Branković reetis Lazari ja jättis ta võitluse keskele surema. Peagi pärast Brankovići taandumist lahkusid võitlusest ka ülejäänud bosnialaste ja serblaste võidulootuse kaotanud väed.
Erinevaid versioone on ka Muradi surma kohta. Serblaste teada olevat Miloš Obilić, kellest pisut kirjutasin Gračanicasse saabudes, ennast Osmanitele vangi andnu, kui ta aga Muradi ette viidi, kahmanud mees peidetud pistoda ja tapnud sultani, mille järel tapeti muidugi ka ta ise. Seevastu 1389. aasta septembris Bosnia kuningale Tvrtko I saadetud kirjas kirjeldatakse, kuidas tosin Serbia aadlikku tungis kaitsest läbi, piiras sultani sisse ja üks neist suskas mõõga vaenlaste ülemjuhtaja kõhtu ja kõrisse. Ja kolmanda versiooni järgi tapnud Muradi hoopis Lazar. 

Obeliski alumisse ossa raiutud "Kosovo needus" olevat vürst Lazari enda kirjutatud. Vikipeedias on selle tõlge ingliskeelsena olemas, teen sellest vabas stiilis ümberjutustuse: Ärgu olgu sellel, kes on serblane või serblasest sündinud, aga kes ei tule Kosovo lahingusse, kunagi soovitud järeltulijaid, ei poegi, ei tütreid. Ärgu midagi võrsugu tema külvatud seemneist, ei tumedaid viinamarju ega valget nisu. Ja olgu ta neetud igavesest ajast igavesti!

Vähe sellest, et Serbia vürstidest said Kosovo lahingu järelmõjuna sultaniriigi vasallid: mitu neist andsid Osmanite surve all oma tütred Muradi pojale Bayezidile naiseks ehk ilmselt siis täiendasid tema haaremit. Nende seas oli ka vürst Lazari tütar. Bayezid oli kägistanud talle isa surma sõnumi toonud noorema venna Yakub Çelebi ja saanud sel moel sultani tiitli ainupärijaks. Vürst Lazari pojast vürst Stefan Lazarevićist sai Bayezidi truu liitlane ja osaline mitmes Bayezidi edukas sõjakäigus. Osmanite võim jäi Serbias püsima sajanditeks.
Kõige selle taustal ei ole ma kunagi suutnud mõista, miks serblased seda päeva nii tähtsaks peavad ja suurejooneliselt tähistavad. Ilmselt peab mõistmiseks olema serblane, aga mina ju ei ole…
Aga tõesti rõhutatakse igal sammul Kosovo lahingu erilist tähtsust Serbia ajaloo, traditsioonide ja rahvusliku identiteedi jaoks. Seda rõhutab veel omamoodi see, et mitmed tähtsad sündmused on sattunud või sätitud toimuma täpselt samal kuupäeval:
1876 kuulutas Serbia Osmani impeeriumile sõja (Serbia-Osmani sõda 1876–78);
1881 kirjutasid Austria-Ungari ja Serbia vürstiriik alla salalepingule;
1914 mõrvas serblane Gavrilo Princip Sarajevos Austria hertshertsog Franz Ferdinandi (see oli muidugi juhus, et hertshertsog tuli visiidile just sel ajal, aga ometi muutis asjaolu, et atentaat tehti just Vidovdani päeval, selle omamoodi rahvuslikuks sümboliks);
1921 kuulutas Serbia kuningas välja Vidovdani konstitutsiooni;
1989 pidas Serbia poliitiline juht president Slobodan Milošević lahingu 600. aastapäeval mälestuskompleksi juures nn Gazimestani kõne, mis mõnegi kommentaatori sõnal kõlas kui Jugoslaaviia kokkuvarisemise ja veriste sõdade ennustus. Milošević ise kinnitas pärast, et tema mõtteid on valesti edasi antud.

Ma ei tea ka obeliski kõrval paikneva nelja viltuse suudmega toru otstarvet või tähendust. Ma vist isegi küsin seda giididelt, aga nad kas ei saa mu küsimusest aru või ei tea vastust.



Tasub veel lisada, et on olemas ka Kosovo müüt või kultus, mille sisu on lühidalt öeldes see, et Kosovo kaotus oli märtrisurm Serbia rahvuse ja kristlus nimel uskmatute ehk türklaste vastu. Vürst Lazari juhitud serblased olevat kaotanud, sest nad ohverdasid teadlikult maise kuningriigi, Serbia impeeriumi, et võita taevalik kuningriik. Ei mahu see tarkus minu paganlikku ajju…

Enne obeliski juurest lahkumist

… vaatame ka kaugemale. Sellelt fotolt on selgelt tunda, et oleme tõesti tasandikust kõrgemal, künkal. Mis tööstusettevõte taamal paistab, jääb giididelt küsimata.



Aga selle ehitise kohta küsin ja giidid lähevad kergelt vaidlema; Asip pakub, et see on väike mošee, Ervin aga arvab, et pigem türbe – kangelase haud või mausoleum, hauakamber. Kodus julgen isegi arvata, et võib-olla on see sultan Muradi türbe. Kui selle foto veebist üles otsin, saan siiski aru, et need on kaks mõneti erinevat ehitist; Muradi mausoleum on nelinurkne, see siin tundub aga olema kuusnurkne. Muradi mausoleumi laskis ehitada tema poeg Bayezid, nii on see vanim osmani arhitektuuri näide Kosovos.

16.50 asume taas teele; Ervin arvab, et koos piiriületusega kulub tagasisõiduks kaks tundi.
Esmalt tuleb taas trügida läbi Priština äärelinna liiklussõlmest. Viit näitab paremale Pejët ja Priština lennuvälja, meie pöörame suurele teele vasakule, Ferizaj peale.


Mõni bussiaknast tehtud (niru) pilt ikka ka tagasisõidust.
17.19: uhke kahe minaretiga mošee; ilmselt veel alles ehitamisel.




17.25: täiesti kuiv jõesäng.



17.26: vähke udune, aga näitab, et Kosovos on vabapidamisel veiseid.





17.31: sõidame mööda Kaçaniki linnast.



17.50–18.12 oleme piiril.
18.19 sõidame juba Põhja-Makedoonias.
Veidi enne 19 olen taas hotellis; oli põnev ja mitmes mõttes hariv ja õpetlik päev. Natuke kahju, et programmi lihtsalt ei mahtunud ka Prizren, mis fotosid uurides tundub olema põnevam kui siiski suhteliselt vaatamisväärsusevaene Priština.


Kui tegin Tartus veel giiditööd, siis panin oma välismaalt tulnud klientidele jagamiseks kokku Tartu ajajoone tabeli: mis aastal kuulusime ühe, millal teise suurvõimu alla. Leidsin ingliskeelsest Vikipeediast sellise ka Kosovo kohta (kindlasti võib mõnest teisest allikast leida erinevusi). Seegi on üsna õpetlik teadasaamine :
Dardania kuningriik 4. saj eKr – 28. eKr
Rooma impeerium 28. eKr – 330. a
Bütsants 330 – ca 850
Esimene Bulgaaria tsaaririik ca 850 – ca 1018
Bütsants ca 1018 – 1040
Peter Deljani Bulgaaria 1040 – 1041
Bütsants 1041 – 1072
Konstantin Bodini Bulgaaria 1072
Bütsants 1072 – 1180
Serbia suurvürstkond 1180 – 1217
Teine Bulgaaria tsaaririik 1218 – ca 1241
Serbia kuningriik ca 1241 – 1346
Serbia tsaaririik 1346 – 1389
Osmani impeerium 1389 – 1689
Püha Rooma keisririik 1689 – 1690
Osmani impeerium 1690 – 1912
Serbia kuningriik 1912 – 1915
Bulgaaria tsaaririik 1915 – 1918
Serbia kuningriik 1918
Jugoslaavia kuningriik 1918 – 1941
Albaania kuningriik (Itaalia kuningriik) 1941 – 1943
Albaania kuningriik (Natsi-Sakasamaa) 1943 – 1944
Jugoslaavia vabastamise rahvuskomitee NKOJ 1944 – 45
Jugoslaavia sotsialistlik föderatiivne vabariik 1945 – 1992
Serbia ja Montenegro föderatiivne vabariik 1992 – 1999
ÜRO missioon Kosovos UNMIK 1999 – 2008
Iseseisev Kosovo alates 2008