Gračanicast lahkudes oleme
jõudnud maanteede R6 ja R7 ristini. Seal pöörame paremale, Priština poole; kell on saanud 14.
Otsemaid näitab autode hulk parklas, et oleme tõesti väheke
suuremas linnas.
Selle automere on kohale
toonud kaubanduskeskus Albi Mall.
Selle 100 000-ruutmeetrise ostukeskuse, eriti sealt leida söögipaikade
kohta on tripadvisori portaalis kirjutatud rohkesti kiidusõnu.
Minut hiljem klõpsan
bussiaknast sellise üldvaate.
Tuleme ju lõuna poolt,
sestap peaks siia sobima ka selline foto: vaade
Prištinale lõunakaarest (foto: Bujar
Imer Gashi / Wikimedia, kevad 2013). Giidide võrdlust mööda on linn
loodusliku kausi servadel.
Inimasustus on piirkonnas
olnud umbes 10 000 aastat; tegemist on vana linna, türklaste kaubavooride
baasiga, kus toimusid iga-aastased laadad. Suuremaks keskuseks sai Priština siiski
alles pärast II maailmasõda. Linna hiilgeaeg oli 1970ndatel, kui elanike arv
tõusis üle pooleteist korra: 1971. aasta alla 70 000-lt 1981. aasta
ligi 110 000-ni. Edasi tulid jälle halvemad ja päris halvad ajad:
majanduslangus ja Kosovo sõda. Aga eks uuematel aegadel tulnud jälle rahvast juurde, nii et praegu elab linnas üle 204 000 inimese.
Jälle giidide hinnangul
on Priština rahulikum ja praktilisem kui Skopje, kust me hommikul teele
asusime.
Etümoloogiliselt
seostatakse linna nime enamasti slaavi sõnaga pryščina, mis tähendab „allikat“. Sel taustal tasub möönda, et
nimega on asi tegelikkusest kaugel, sest veepuudust peetakse praegu Priština piirkonna
üheks suurimaks probleemiks.
Sõidame mööda paarist
olulisest kohast, mille kohta jõuan küll märkmikku ülestähendusi teha, aga
mitte neid pildistada. Meist paremale jäävad Priština ülikooli hooned, võtan siia foto filoloogia teaduskonna hoonest, mis peaks olema meie bussisõiduteelt
täitsa nähtav (foto: Bdx / Wikimedia).
Ülikooli tekke- ja
arengulugu järgib suuresti kogu Kosovo keerulist uusajalugu. Ehkki ülikool
asutati 1969 „suure juhi“ Josip Broz Tito toetusel, oli Serbia kommunistlik
partei olnud sellele vastu, kuna ülikoolis nähti „ Kosovo autonoomia
indikatsiooni“. Juba 1971. aastal olid serblased ja montenegrolased uue
õppeasutuse vastu protestinud. Õppetöö käis nii serbia kui ka albaania keeles
ning seda eraldusjoont pidi hakkas õppeasutus jagunema kaheks ammu enne seda,
kui Kosovo sõda selle lahknemise tõeliselt lõpule viis. Nüüdisaegne Priština on
ju sisuliselt monorahvuslik linn (2011. aasta loenduse andmetel, kui
linnas elas veel alla 200 000 inimese, oli albaanlaste osakaal 97,8%,
suurim rahvusvähemus olid türklased 1%-ga), sest serblased põgenesid, muude
kohtade kõrval ka naaberomavalitsusse Gračanicasse, nagu eelmises postituses
juba juttu oli. Albaaniakeelne ülikool Universiteti
i Prishtinës jäi siia Prištinasse, serbiakeelne tegutseb Põhja-Mitrovicas,
Prištinas olevat praegu
umbes 42 000 üliõpilast, kes õpivad 17 teaduskonnas, millest 14 on
akadeemilised ja 3 rakenduslikud, nii bakalaureuse-, magistri- kui ka
doktoriõppes.
Kui ma mõnda ülikoolihoonet
ehk siiski märkan, siis päris nägemata jääb mul tee vasakus servas kõrguv katoliku katedraal, mis on pühitsetud albaania-india katoliku nunnale
Calcutta Pühale Teresale (Katedralja
e së Shën Nënë Tereza në Prishtinë / Katedrala Majke Tereze u Prištini) (foto: Diego Delso / Wikimedia, aprill 2014).
Püha Teresa katedraali nurgakivi
asetas pidulikul tseremoonial 2005. aastal Kosovo president muslim Ibrahim
Rugova. Ehitus algas 2007, veel lõpetamata kirik pühitseti 5. septembril
2010, Ema Teresa 13. surma-aastapäeval, osana pühaku 100. sünni-aastapäeva
üritustest ning uuesti samal kuupäeval 2017. aastal.
Kiriku ehitus ei leidnud
muslimite heakskiitu, seda peeti ülemääraseks tähelepanuavalduseks piirkonna
tühisele hulgale katoliiklastele. Enne mainitud 2011. aasta loenduse ajal
märgiti muslimiks 97,3% linlasi, kristlasi oli 0,8%, neist 0,59% katoliiklased
ja 0,24% õigeusklikud.
Pärast katedraali
valmimist kolis Prištinasse ümber rooma-katoliku kiriku Prizreni-Priština piiskopkond.
Katedraal on üks Priština kõrgemaid ehitisi.
14.06 bussiaknast klõpsatud fotol on lapsega
musliminaine. Kodus Priština tehtud fotosid
üle vaadates saan aru, et see on üldse ainus pildile jäänud naine, kes kannab muslimirüüd
– ja seegi riietus on pigem vabameelne. „Reeglite kohaselt“ riietatud musliminaiste
ja -tüdrukute vähesus või peaaegu puudumine Prištinas on just see suur üllatus,
mida selle seeria esimeses postituses vihjasin. Seal sai ka öeldud, et oleksin
ma olnud reisiks paremini ette valmistatud, oleks see üllatus olnud väiksem:
siis oleksin teadnud siinse rahva suhtelist usuleigust. Mainisin ka, et tegelikult
pole albaanlaste sellises usuleigus iseenesest midagi üllatavat. Oli ju
osmani-islam üsna leebe ja leige ning sellega liituti pigem majanduslikel kui
religioosetel kaalutlustel: „uskumatutel“ olid Osmani-impeeriumis palju suuremad
maksud kui muslimitel.
Tasub meenutada sedagi,
et osmanid värbasid kohaliku rahva poegi väevõimuga janitšarideks ehk
palgasõduriteks. Et seda vältida, olid emad lausa oma poegi vigastanud. Aga igal
mündil on kaks külge: mõnigi albaanlane tegi osmani armees vägevat karjääri ja
jõudis kõrgele ametikohale.
Umbes sama minuti sees
pildistan Super Viva keti toidupoodi.
Google Translator tundub
albaania-inglise tõlkega väga hästi toime tulevat. Kui saan Super Viva kodulehelt
leitust õigesti aru, siis muutis Kosovo sõjast toibunud firma senised nimed
GoGO ja Viva Super Vivaks 2006. aastal. 2018 oli alustatud koostööd
kompaniiga COOP Italia ja nüüd müüaksegi just Itaaliast toodud toidukaupa.
Hetk hiljem jääb fotole
selline hoogne ja nooruslik suvepilt.
Seda, et tänavail liigub rohkesti noori ja hoopis vähem eakaid inimesi, märkan
kogu Prištinas oldud aja jooksul.
Üsna iseloomulik on ka
väikeste poekeste rohkus.
14.09 upitan pildistama ka ühe kõrgema
maja ülemist otsa. Sel hetkel ma ei tea, mis maja see on, ent silma hakkab
katusel lehviv Kosovo lipp. Minu
subjektiivse hinnangu kohaselt pole kosovarid sugugi nii agarad riigilippe
heiskama kui lõunanaabrid Põhja-Makedoonias. Kodus satun sama maja fotole ja
saan niiviisi teada, et selles töötab Kosovo avalik-õiguslik televisioon
14.10 peatub buss Garibaldi tänaval Hotel
Grand Prishtina kõrval, saame teada, et just siinsamas saame kahe tunni
pärast uuesti bussile, ja alustame väikest ühist jalutuskäiku: …
… esmalt kõnnime ümber hotelli nurga ja pöörame laiale risttänavale, …
… Ema Teresa
bulvarile (Bulevardi Nënë Tereza).
Tegemist on tõesti laia, kohati lausa väljakuks paisuva tänavaga, millega näen
seda postitust kirjutades kurja vaeva. Nimelt pole teda Google Mapsi kaardil,
mida siin pidevalt kasutan, peaaegu üldse näha. Ja teiseks teen ma Prištinas,
mille rahvarohkuses kulub palju aega ja vaeva sellele, et giidid ikka silma ees
püsiks, suhteliselt vähe pilte ja üldse mitte üleskirjutusi, nii et ka nii meie
lähtepunkt kui ka mõlema tänava nimed jäävad üles kirjutamata. Niiviisi läheb kirjatöö
õigele rajale suunamisega peaaegu kaks kirjutamispäeva raisku…
Sellesama väljaku tagumise otsa maja seinal …
… on hiiglaslik Ibrahim Rugova pilt.
Rugova (1944–2006),
Kosovo albaanlasest poliitik, õpetlane ja kirjanik, oli Kosovo esimene president
1992–2000 ja uuesti 2002. aastast kuni surmani. Ta pidas poliitilise
partei LDK (Lidhja Demokratike e Kosovës
ehk Kosovo demokraatlik liiga) asutaja ja juhina rahumeelset, vägivallavaba
võitlust Jugoslaavia ülemvõimu vastu ja kosovaride iseseisvuse eest, otsides
toetust Euroopast ja USAst. LDK-l oli 90% Kosovo etniliste albaanlaste toetus.
Veidi taustast eestikeelsest Vikipeediast. 1989. aastal vähendas Serbia president
Slobodan Milošević olulisel määral Kosovo autonoomiat ja Serbia valitsus
kehtestas kogu Kosovos repressiivrežiimi, mille käigus riigiettevõtted ja
-asutused puhastati albaanlastest. Kuna Priština ülikooli nähti albaania
natsionalismi hällina, vallandati sealt 800 õppejõudu ning 23 000 ülikooli
tudengist 22 500 visati välja. Vastusena asutasid Kosovo albaanlased samal
1989. aastal LDK ja selle baasil varivalitsuse, mida juhtis Ibrahim
Rugova. Kuigi ametlikult kontrollisid linna Miloševići valitsuse ametisse
nimetatud serblased, rajas LDK paralleelsed struktuurid. Erafinantsidele
tuginedes loodi tasuta tervishoiu- ja haridusasutused, mida ametlik võim
albaanlastest elanikkonnale ei võimaldanud. Kosovo ajaloos etendatud osa tõi
Rugovale „Rahvuse isa“ ja „Balkani Gandhi“ tiitlid. 61-aastaselt kopsuvähki
surnud Rugova nimetati 2007. aastal postuumselt Kosovo kangelaseks.
Veidi enne seda on väljaku servas …
… Zahit Pajaziti mälestus-sammas. Pajaziti (1962–1997),
hüüdnimega „Vabaduse esimene relv“, oli Kosovo vabastusarmee (UÇK, ingliskeelse lühendiga KLA, kirjutasin
sellest oma esimeses Kosovo-postituses) esimene ülemjuhataja. Tirana
sõjaväeakadeemias õppinud mees treenis 1990. aastatel Albaania-Kosovo
piiriäärsetes paikades Kosovo albaanlasi ja liitus 1997 UÇK-ga. Sama aasta
lõpus hukkus ta tulevahetuses Jugoslaavia armeega Põhja-Kosovos Vučitrnis.
Selle väljaku järel bulvar kitseneb veidi, aga on ikka lai ja avar. Vasakut kätt jääva puuderea
taga, aga ka mitmel pool mujal, on ridamisi tänavakohvikuid.
Vist kusagil just sel
lõigul osutab giid Ervin vasakut kätt üht söögikohta, kus saavat kahe euro eest
korraliku lõunasöögi; mitmed rühmakaaslased käivadki pärast seal söömas ja on
rahul. Minul on teine mure: pean täitma oma alalise rituaali, mis on eriti
oluline riigis, kus ma pole enne käinud: saata omastele ja filatelistist briti
sõbrale Chrisile postkaart. Asip näitabki mulle vist samuti samas tänavalõigus postkontori
kätte ja mõningate raskustega leian selle pärast ka üles.
Peagi avardub bulvar
jälle, seekord Skanderbegi väljakuks.
Kolakas maja sel fotol on Kosovo valitsuse residents.
Kuju maja ees on Albaania rahvuskangelase Skanderbegi
2001. aastal püstitatud mälestussammas.
Ingliskeelne Vikipeedia väidab, et kuju oli toodud Prištinasse Albaaniast, Krujëst.
Väga sarnased ähvardavas poosis Skanderbegi ratsakujud on ka kahe naaberriigi
pealinnas – Tiranas ja Skopjes. Skanderbegi kuju saab eksimatult eristada tänu
tema kiivrile, mille peal on sarvilise kitsepea kullatud pronkskuju.
Skanderbeg (albaaniapäraselt
Skënderbej), sünninimega Gjergj Kastrioti (1405–1468), oli pärit Albaania
ülikute perekonnast ja sattus poisina nähtavasti kui pantvang Osmanite õukonda.
Seal sai ta hea koolituse, teenis sultanit paarkümmend aastat ja tegi soliidset
sõjalist karjääri.
1444. aastal põgenes mees
Niši lahingu ajal albaanlaste poolele ja sai Põhja-Albaanias ühe piirkonna
juhiks. Peagi suutis ta esimest korda tuua ühe lipu alla kogu Põhja-Albaania
aadelkonna. Küll ei liitunud ei põhjapoolsed Veneetsia ega lõunas Osmanite kontrolli
all olnud alad. Skanderbegi sõjalised oskused osutusid osmanite võimupiirkonna
laienemise põhiliseks tõkkeks ja paljude lääneeurooplaste jaoks oli ta
kristliku islami-vastase vastupanu võrdkuju. 25 aasta jooksul, 1443–1468, ei
saanud Osmanite märksa arvukam vägi tema 10 000-mehelisest armeest kordagi
jagu.
Dokumente kirjutas Skanderbeg
alati alla kui Dominus Albaniae,
Albaania valitseja.
Skanderbegi väljakul on
ka väike Kosovo sõja ajal kaduma läinud
isikute memoriaal …
… koos selgitava stendiga.
Kõrvalaia külge on
köidetud kangas kadunud inimeste
portreedega.
Skanderbegi väljak
piirneb Rugova väljakuga, mis on
nimetatud muidugi Ibrahim Rugova auks.
Skanderbegi väljaku
servas seisab rahvusteatri hoone.
Kosovo rahvusteater (albaania
keeles Teatri Kombëtar, serbia keeles
Narodno pozorište / Народно позориште)
on riigi esimene kutseline teater ja see asutati provintsiteatri nime all 1946
Prizrenis. Praegugi on see ainus riiklik teater Kosovos ja seda rahastab kultuuri-,
nooruse- ja spordiministeerium (selline tore ministeeriumi nimetus ütleb minu
arvates üht-teist riigi prioriteetide kohta!). Teater on lavale toonud üle 400
uuslavastuse, mida on vaadanud rohkem kui kolme miljoni pealine publik.
Juba asutamise aastal
toodi väga kitsastes oludes töötanud teater Prištinasse. Kolimine katkestas
ajutiselt teatri töö, sest teatrihoonet alles ehitati. Alles 1949. aastal
teatas Serbia haridus- ja kultuuriministeerium teatri ametlikust taassünnist
1. mail.
1981. aastast kuni
Kosovo sõja lõpuni töötas teater tugeva Serbia surve all ja albaanlastest
näitlejad pidi otsima tööd mujal. Kohe pärast sõda 1999. aastal sai teater
oma praeguse nime. Enamus etendusi on albaaniakeelsed, aga aegajalt
lavastatakse ka serbia ja teistes slaavi keeltes.
Foto vasakus serva on
natuke näha väga toredat väikese madala ümara
torniga maja, 1927. aastal ehitatud hotelli Union, mille projekteeris
austerlane Andrija Kremer.
Maja väärib paremat fotot;
leian
selle albaaniakeelsest Vikipeediast (foto:
Violetamyftari / Wikimedia, veebruar 2009). Neorenessansi, neobaroki ja juugendi elemente ühendav maja on üks
väheseid Euroopa arhitektuurist mõjutatud hooneid Prištinas. Maja oleks
2008.–2009. aastal peaaegu Ibrahim Rugova bulvari rajamise plaanidele ette
jäänud. Õnneks jäid kohalike kultuurimälestiste kaitsjate jõupingutused peale:
nad leidsid toetaja Itaalia moefirma The United Colors of Benetton näol, see
restaureeris kena maja oma kaupluseks.
Rahvusteatri öeldakse
olevat ka oluline roll Kosovo filmikunstis, sest eks löö siin töötavad
näitlejad kaasa ka filmides. Väljaku lähedal on ühel Ema Teresa bulvari maja
otsaseinal on tosina Kosovo näitleja
fotod, kes olevat tuntud just filmidest.
Vikipeedia pildivaramust leian valitsushoonelt
tehtud foto Skanderbegi väljakust
(foto: Arben Llapashtica / Wikimedia,
2013). Sellel on näha kõik eelnevalt mainitud vaatamis-
väärsused: Skanderbegi monument, rahvusteater ja endine hotell Union, peale nende veel minul pildistamata jäänud purskkaevudega nelinurk teatri ees.
Pildistan veel kord veidi
teise nurga alt Rugova väljakul seisvat Ibrahim
Rugova mälestussammast: siin paistab tagaplaanil juba ka meie jalutuskäigu
lõppsihi, vanalinna üks mošee.
Et vanalinna jõuda, tuleb
ületada Priština kesklinna tähtsaim liiklussoon, Agim Ramadani tänav. Agim Ramadani (1963–1999) oli samuti üks
Kososvo vabastusarmee lahinguis hukkunud juhte.
Teiselt poolt tänavat paistab
lausa kolm minaretti, millest lähim on Xhamia
e Çarshisë, Turumošee ehk Kivimošee ehk
Sultan Murati mošee. Mošee ehitas
1393. aastal sultan Bayaziti „Osmani vägede ja sultan Murati 1389. aasta
lahingus saavutatud võidu auks“. Miks ma panen selle Vikipeediast tõlgitud
fraasi jutumärkidesse, peaks selguma Kosovo väljal, selle lahingu memoriaali
juures. Selle islami pühakoja kõrval oli 1960. aastatel lammutatud vana bazaar ehk turg, seepärast kutsutakse
teda ka Turumošeeks. Turumošee, samuti alles jäänud purskkaev, Jasar Pasha
mošee, Kosovo muuseum ja arheoloogiapark moodustavad ajaloolis-kultuurilise
terviku, mis riikliku kaitse all.
Kui kommunistid olid
1947. aastal otsustanud kuulutada Priština Kosovo pealinnaks, tõi see ühelt
poolt kaasa kiire arengu, aga teiselt poolt suure hävitustöö vastavalt
Jugoslaavia kommunistide toonasele loosungile uništi stari graditi novi (hävita vana, ehita uus).
Osmani-aegsetest linnamajadest jäid alles vaid üksikud, näiteks praegune Emin
Gjiku muuseum ja mälestiste kaitse instituudi hoone.
Kui oleme teisel pool Agim Ramadanit, jääb
esimesena fotole see üsna väsinud välimusega monument, mille kohta giidid vist
ütlevad, et kaalutakse selle eemaldamist: see on „Vendluse ja ühtsuse monument“. Vendlus ja ühtsus oli üks
populaarseid Jugoslaavia kommunistliku partei loosungeid. Skulptuuri kolm haru
sümboliseerivad kolme Kosovo etnilist rühma: serblasi, türklasi ja albaanlasi.
Nüüd saab mitu foto
klõpsatud (kiir)käigul kitsastel ja ülemäära autostunud vanalinna tänavail. Kosovo muuseumi võtan olude sunnil
pildile lausa läbi puulehtede ja ka mingi paviljon jääb jalgu.
Seepärast otsin ka
sellest hoopis parema Vikipeedia foto (foto:
IsmailGagica / Wikimedia, mai 2012). 1949. aastal asutatud muuseum on majutatud 1898. (teise
allika järgi 1889.) aastal Türgi sõjaväejuhatuse jaoks ehitatud austri-ungari stiilis hoonesse. 1945–1975
kasutas hoonet Jugoslaavia rahvaarmee ja 1995–2002 Euroopa
rekonstruktsiooniagentuur.
Muuseumi juurde kuulub ka
arheoloogiapark – lapidaarium ehk kivimälestiste kogu; etnoloogia muuseum linna
lugupeetud perekonna Gjinollide ühe liikme, 1958–59 Türkki emigreerunud Emin
Gjiku („Väikese Emini“) elamukompleksis, kus saab näha, kuidas elas jõukas
perekond Osmani-aegses Kosovos, ning sõltumatuse muuseum.
Kuna me muuseumis ei käi,
pole ka mõtet hakata eksponaate kirjeldama, aga ühest ei saa siiski mööda minna.
See on vähem kui 30 cm kõrgune saviskulptuur
Mbretëresha e Dardanisë (Dardania kuninganna) ehk Hyjnesha
ne Fron (Troonijumalanna) (foto: Shkurte ramushi / Wikimedia), mis
arvatakse olevat ligi 6000 aastat vana ja mis leiti 1950. aastatel
Priština lähedalt Tjerrtorja leiupaigast.
See pisike kuju on nimelt
valitu Priština sümboliks ja on
kujutatud ka linna lipul (foto: Cordyceps-Zombie / Wikimedia).
Ibrahim Lutfiu (kes on Ibrahim Lutfiu, ei oska isegi dr Google mulle öelda…) tänaval, mida mööda mošee poole
liigume, …
… on vanalinnale kohaselt
tõesti ka vanu maja (et mitte öelda
„pooleldi varemeis rajatisi“).
Edasi olen jälle väheke
plindris. Mošee, mis oli üle-eelmisel fotol, peaks olema Jashar Pasha mošee, mille ehitas Priština elanik Mehmet Pasha 1834. aastal. Vähemalt
ütleb niiviisi silt, mille olen üles
pildistanud. Mehmet Pasha olnud 1842 ka Skopje linnapea.
Aga nüüd: kas see ka veel
Jashar Pasha mošee või pisut maad edasi asuv Xhamia e Mbretit (inglise
keeles Imperial Mosque, ju siis
maakeeli vast Imperaatori või Valitseja mošee), mille laskis juba 1461 ehitada
sultan Mehmet II Fatih. ei oska mina enam paraku öelda.
Nii pole ka päris selge,
kummas on 14.40 paiku klõpsatud see
ja järgnevad sisevaated. Nii kellaaegade kui ka pärast mošeest väljumist tehtud
paari foto järgi arvan, et pigem on tegemist siiski selle vanema templiga.
Võtsin juba kogu selle
Kosovo-sarja kirjutamise alguses pähe, et pean seekord püüdma endale selgeks
teha ka selle, mis on mošees mis.
Olen seda ju reisides õige mitu korda kuulnud, aga (häbi mul olgu!) ikka ei
tea. Õnneks on ka eestikeelses Vikipeedias artikkel „Mošee“ (https://et.wikipedia.org/wiki/Mo%C5%A1ee)
täitsa olemas ja seda ma teksti veidi
kohendades järgnevas osundan. Väheke
piilun ka ingliskeelseid allikaid.
Varajaste mošeede eeskuju oli prohvet Muhammadi
maja hoov Mediinas /../ Pärast
Muhammadi surma sai mošeest oluline islami sümbol. Mošee püstitati iga
sõjaväelaagri keskele. Vallutatud linnades rajati mošee paika, kus asus eelmine
religioosne keskus. Nii ongi paljud mošeed olnud algselt kristlikud kirikud.
Paljudel juhtudel toimus muutus pikema aja jooksul – kuna kristlust loeti
lähedaseks usundiks, võisid muslimid pühakojana kasutada ka sama kirikut, mida
kasutasid kristlased. Aja jooksul kristluse mõju kahanes ja järk-järgult
jumalateenistused lõppesid – kirikust sai mošee. Tänapäeval on enamik mošeesid
mittemuslimitele suletud.
Täpseid mošee ehitamise reegleid on vähe.
Kohustuslik on orienteeritus Meka suunas (nn qiblah). Harilikult tähistab seda nišš hoone seinas (araabia keeles mihrāb). Ehitise selle osa kohal peab olema katus ja selles seinas ei tohi
olla uksi. Mihrābi kaunistavad sageli
kalligraafilised Koraani värsid või geomeetriline muster. Pildid on mošees
keelatud.
Ühes reeglite ilmumise ning mošeede täiustumisega
tekkis üsna peatselt mihrābi kõrvale kantsel (minbar), kust peetakse
igareedeseid jutlusi.
/../ Mošee põrandal on vaibad.
Eks me sibli kõik
pildistada ja jääme niiviisi üksteisele ette. Foto, kus oleks peal kogu minbar,
mul päriselt pildistada ei õnnestugi.
Meka-poolne sein mihrābi ja minbariga.
Eelnenud osunduses oli
kirjas, et selles seinas ei tohi olla uksi. Ju on mõeldud välisust, sest minu
arvates on siinses seinas nii aken
(paremal) kui ka uks (vasakul) – nähtavasti
ruumi, kus hoitakse pühi raamatuid.
Sama seina ülemine osa.
Valgustuseks kasutatakse nii lampe kui ka
küünlaid, kuid neil pole rituaalset tähendust.
Suure kroonlühtriga pilt on väheke kehvake.
Ornamendid seinte ülaosas ja tornitrumli aknad.
Ka kupli keskel on kena muster.
Mis otstarvet täidab rõdu, jäi küsimata.
Veel väheke väljavõtteid
enne viidatud Vikipeedia artiklist, nüüd juba kursiivi kasutamata.
Varajastel mošeedel
puudus torn – minarett. Esimese minareti sai arvatavasti mošee Kairouanis
Tuneesias 703. aastal. Mõned allikad viitavad ka varasematele minarettidele
aastast 665. /../ Minaretil on mošee arhitektuuris nii kaunistav kui ka
funktsionaalne ülesanne – muezzini
kutse palvele (araabia keeles adhan)
kostab kõrgemalt kaugemale.
/../
Mošees on lisaks eespool
nimetatutele veel järgmised osad:
Dakka – platvorm, millelt muezzin kutsub palvele pärast kutset minaretist.
Kursī – laud ja tool koraanile ning selle lugejale.
Mošees võivad olla ruumid
reliikviate (pühakute säilmete või asjade) hoidmiseks.
Mošee juurde kuulub ka
eraldi ala, kus sooritada rituaalset pesemist wuḑū'd.
/../
Sageli, eriti islamiusu
pühade ajal, põletatakse mošeedes viirukit. /../
Pea kohustuslik on /../
voolav vesi rituaalseks pesemiseks ja joomiseks.
/../
Ükski islami reegel ei
keela naistel mošeesse siseneda, küll aga peavad nad olema seal meestest
eraldatud. Mõnes kultuuris ollakse ka naiste mošees viibimise vastu.
14.55 oleme taas mošeest väljas.
Selle juures olev kaev on ilmselt
seesama, mida mainisin enne kuuluvana „riikliku kaitse alla kuuluvasse
ajaloolis-kultuurilisse tervikusse“.
Üle majade ja tiheda
liiklusvoo paistab veel üks islamilinna(osa)des vaata et traditsiooniline
rajatis: kellatorn.
Siinse laskis 19. sajandil
ehitada Jashar Pasha, et inimesed teaks, millal on aeg palvetada, ja kaupmehed
paneksid oma poed õigel ajal kinni. 26 meetri kõrgune kuuskanttorn on
liivakivist ja tellistest. Kord on torn ka põlenud, aga seejärel taastatud.
Orginaaltornikella oli 1764 valmistanud Jon Moldova Rumenin. 2001 kell rööviti
ja Prantsuse KFOR rahuvalvejõud hankisid uue, millel oli mehaanilise osa asemel
elektriline.
15.10–15.15 paiku olen jälle olen jälle Ema Teresa bulvaril ja näen
tükk vaeva, et leida üles tund tagasi Asipi käeviipega näidatud postkontor, sest sellel pole ühtegi
postile viitavat tavasümbolit. Pean mitu korda küsima ja saan teada, et siinsed
noored pole sugugi sama usinalt inglise keelt õppinud nagu nende eakaaslased
Eestis.
Lõpuks juhatakse mind
sisse uksest, mille taga on midagi avara eeskoja taolist, kus küll ka kassalett
tagaseinas, aga kust pääseb ka hoopis avaramasse saali, kus hulk teenindajaid.
Astungi esmalt sinna, aga sealt juhatakse mind „eeskotta“ tagasi: selgub, et
just see on postkontor; suure saalis on IPKO, siinse telekommunikatsioonifirma
esindus.
Väiksemas ruumis on kaks
teenindajakohta, ühes istub üks, teise juures seisab teine neiu. Küsin seisja
käest, temagi inglise keelt ei oska ja ta kutsub tagatoast poisi, kellega saan
mingil määral jutule. Minu küsimuse peale postkaardi ja -margi kohta läheb
suureks albaaniakeelseks omavaheliseks arutluseks ning lõpuks ütleb poiss
mulle, et marke on, aga postkaarte mitte. Arvan siis, et asi seegi, küllap
leian kaarte kusagilt mujalt ja jään oma korda ootama (tegelikult ei märka ma
ei Priština ega mujal Kosovo tänavatel muidu Lõuna-Euroopas suveniiripoodide
juures nii tavalisi stende rohkete vaatekaartidega; küllap märk sellest, et
Kosovo pole sugugi turismiriik).
Poiss ja seisnud neiu
lahkuvad, istuv tüdruk hakkab tööle. Enne mind on ruumis kaks postiteenust
ootavat inimest, esimesel näpu vahel vist paar mingit väheldast pakikest või
kirja, teisel, tundub, ainult üks. Kujutan naiivselt ette, et üle kümne minuti
siin aega ei kulu. Tegelikult läheb julgesti pool tundi, kusjuures ma ei saa
vähimalgi määral aru, mis toimub. Igatahes klõbistab teenindaja usinasti
klahvidel, arutab elavalt kliendiga, võtab temalt vähemalt kahel korral
allkirja või mingi muu omakäelisi üleskirjutuse, lappab mingeid kaustu,
helistab – ehk ooteaeg pole pikk mitte sellepärast nagu võib kogeda näiteks Hispaanias,
kus poe kassapidaja musitab vahepeal tormiliselt mõne tuttavaga ja laskub kas
selle sama või mõne teisega minuteid vältavasse lobisemishoogu, kusjuures
järjekorras ootajaid ei tundu see sugugi segavat. Ei, siin käib pidevalt tõsine
töö.
Ometi tuleb millalgi ka
minu kord. Pean kokku võtma kogu oma kehakeeleoskuse, et soov selgeks teha.
Tüdruk sorib jälle sahtlites ja lappab kaustades ning lõpuks leiab kusagilt
minu üllatuseks kolm postkaarti, küll
mingid esmapilgul üsna ilmetud loodusvaated, albaaniakeelsed kirjad peal.
Koju saatmiseks valin mägise vaate Bjeshkët e Nemuna
rahvuspargist, lähemalt vaadates täitsa kenake teine. Kodus uurin välja, et
see rahvuspark on päris riigi lääneservas. Siis tuleb uuesti minutike-paar kehakeeledialoog,
jälle tuhnib tüdruk kaustades ja avastabki lõpuks ka margid: kena Lõuna-Kosovos
asuva Blinaja rahvusparki tutvustav mingi sõralisega mark tänavusest aastast,
hind 60 eurosenti (paras koht meenutada, et Eestis tuleks välismaale
saadetavale kaardile kleepida marke üle poole suurema hinna, 1.40 eest… Ei ole
lihtne leida Euroopast riiki, kus postitariifid oleksid sama suured või veel suuremad nagu meil!).
Kirjutan kaardid siinsamas aknalaual valmis ja annan need parajasti teenindatavat
klienti eirates teenindajaneiu kätte. See paneb need noogutades kuhugi
lauanurgale ja – ma pole sugugi kindel, et need ka adressaadini jõuavad.
Skepsis ei ole
õigustatud. Ainult kuus päeva hiljem on mu postkastis see mu enda saadetud kaart, pealegi suhteliselt loetava saatekoha templiga; viimaseil aastail pole see
paraku sugugi alati nii: kas on tempel loetamatu või hoopis puudu. Napaka
kollektsionääri jaoks on tempel paraku oluline.
Olen saatmisõnne peale
väheke hajameelne, nii et unustan selle tähtsa
asutuse ukse pildistamata, aga kusagil kas sellel …
… või sellel fotol näha tänavalõigul see on, Rugova
hiigelpildi poole vaadates paremat kätt.
Nüüd oleks vaja ka midagi
süüa. Kuhugi istuma minna pole enam aega. Võtaks kasvõi jäätist, aga sedagi
sellelt tänavlõigult väljast ei leia, müügis on vaid mingid kohalikud
maiustused. Lõpuks leian ühe veidi laiema kaubavalikuga kioski Garibaldi tänava
vastasküljest, teisel pool tihedat autovoolu. Nii söön minu jaoks täiesti
ainukordse menüüga lõuna: paki mini-croissant’e ja pudeli Fantat; vähemalt lausa näljaga ma Kosovo pealinnast ei lahku!
Kokkusaamisaeg oli vist 16.15, aga buss takerdub kusagil
tihedas linnaliikluses ja nii saame bussi julgelt kümme minutit hiljem. See
pilt on klõpsatud juba läbi bussiakna.
Jälle on pildil valdavalt noored
inimesed.
Kodus võtan ette väikse
guugelduse Priština vaatamisväärsuste
kohta, et uurida, mis selle välkvisiidi jooksul vaatamata jäi. Alustama peaks ehk lennuväljast, sest Eestist tulles võiks see olla ju esimene koht,
mida Kosovos nähakse.
Aeroporti Ndërkombëtar i Prishtinës
„Adem Jashari“, mitu korda
jutuks olnud Kosovo vabastusarmee KLA asutaja Adem Jashari (1955–1998) järgi
nimetatud lennuväli (foto: PIA
"Adem Jashari" Limak Kosova / Wikimedia, 2013) …
… asub Prištinast 15 kilomeetrit edelas (Google Mapsi lõigend).
Albaanias militaarkoolituse läbi teinud Jashari
oli Jugoslaavia võimudele pinnuks silmas 1991. aastast peale, 1997
mõisteti ta tagaselja surma ning 1998 märtsis rünnati lõpuks mehe kodu Prekazis,
kus lahingus hukkus 58 Jashari perekonna liiget, teiste seas Adem ise, tema
naine, vend ja poeg. 2008 anti Jasharile postuumselt Kosovo kangelase tiitel,
peale lennujaama kannavad tema nime ka Priština olümpiastaadion ja tuleb välja,
et ka rahvusteater.
1999. aasta 12.–26. juunil oli
lennujaamas tekkinud pingeline olukord NATO Kosovo jõudude ja 200
Bosnia-Hertsegoviinast tulnud Vene sõjaväelase vahel.
Lennujaama territoorium
ja reisijaterminal (foto: PIA "Adem Jashari" Limak
Kosova / Wikimedia, 2014) tegi uuenduse ja laienduse läbi 2002 ja 2006,
2006. aasta suvel sai lennujaam rahvusvahelise lennujaamade nõukogu parima
lennujaama auhinna.
2008. aasta 16. novembril jõudis
Priština rahvusvaheline lennujaam esimest korda ajaloos aasta tuhandenda
reisijani (militaarlende siin muidugi ei arvestata). See isik sai pidulikul
tseremoonial tasuta pileti edasi-tagasi lennule tema enda valitud sihtkohta.
2018. aastal registreeriti lennujaamas 8388 lendu ja 2 165 749
reisijat.
Kosovo iseseisvuse suhtes
leppimatu Serbia ei luba Priština
rahvusvahelisse lennujaama (foto: Jan
Pešula / Wikimedia, 2014) saabuvail ja sealt lahkuvail lennukeil läbi
Serbia õhuruumi lennata, lend üle Albaania ja Põhja-Makedoonia teeb aga lennu
pool tundi pikemaks.
Järgmised kolm vaatamata jäänud vaatamisväärsust
mahuvad sellele ühele kaardile, lõigend nagu
ikka Google Mapsi kaardist. Lisaks neile
on kaardile nr 1-ga märgitud koht, kus me bussist väljume ja bussi siseneme, ja
nr 2-ga Kosovo muuseum meie ekskursiooni lõpp-punkti lähedal. Nr 3 on Bill Clintoni ausammas,
nr 4 kompositsioon NEWBORN ja nr 5 Kosovo raamatukogu.
Viimased kaks olid meie käikudele ikka kohe väga lähedal.
Bill Clintoni kuju (foto: Jan
Pešula / Wikimedia, 2014) juurde oleksime jõudnud siis, kui Gračanicast
tulles poleks maanteede R6 ja R7 ristil pööranud paremale, vaid sõitnud otse. Kuju
avati 2009. aastal (skulptor Izeir Mustafa). Endine USA president on
kosovaride silmis kangelane samavõrd, kui serblaste silmis lurjus, sest suuresti
tema innustusel algas 1999. aastal NATO pommituskampaania sihiga sundida
Jugoslaavia armeed Kosovost lahkuma. Samuti oli Clintonil tähtis roll Bosnia
sõja lõpetamisel.
Tänav, kus kuju paikneb, kannab nime Bill
Clintoni bulvar (foto: Bdx / Wikimedia, 2019). Priština kesklinnas on
ka näiteks George W. Bushi tänav, enne kandis see Ema Teresa nime. 2016. aastal
anti ühele maanteelõigule Joseph „Beau“ Bideni, endise asepresidendi Joe Bideni
poja nimi. 46-aastaselt surnud Joseph Biden aitas OSCE egiidi all ette
valmistada Kosovo prokuröre ja kohtunikke. Prištinast leiab mitmeid muid
Ameerikale viitavaid sümboleid ja märke, näiteks on hotelli Victory katusel
Ameerika Vabadussamba koopia.
Clintoni kuju (foto: Fanny Schertzer /
Wikimedia, 2013) on küll 3,5 meetrit kõrge, aga tundub Clintoni bulvari kõrgete majade
taustal siiski üsna väike. Kuju vasak käsi on tõstetud, paremas on aga dokument
24. märtsist 1999, mil NATO alustas oma õhulööke.
Samal tänaval on avatud
naisteriiete kauplus Hillary; pole raske arvata, kelle auks see on nimetatud!
Päris meie jalutusteede
lähistel, noorte- ja spordipalee ees asub NEWBORN-monument,
mis avati 17. veebruaril 2008, mil Kosovo kuulutas ennast Serbiast
iseseisvunuks. Suurtähtedest sõna oli esialgu
erkkollane; see värv valiti koos loosungite ja bännerite sinisega kui uue
riigi lipuvärvid ja ka Euroopa Liidu värvid. Juba järgmiseks õhtuks oli monument kaetud kirjadega (foto:
Karrota / Wikimedia): kohe avamisel kirjutasid sellele oma allkirja Kosovo
president ja peaminister ning nende eeskuju järgis 150 000 iseseisvust
tähistama tulnud inimest.
NEWBORN-monumendi kujundas ja lõi koostöös loomingulise agentuuriga
Ogilvy Kosova kosovarist disainer Fisnik
Ismaili. Pärast kujunduse heakskiitu kulus ehituseks ja ülespanekuks ainult
10 päeva. Monumendi mõõdud on 3 x 24 x 0,9 meetrit ja kaal 9 tonni. Fisnik
Ismaili on õppinud Kosovos ja Suur-Britannias ning võidelnud KLA-s Kosovo
iseseisvuse eest.
Algusest peale oli teada,
et tähti hakatakse iseseisvuse aastapäevadel eri moodi dekoreerima. Iseseisvuse 5. aastapäevaks
pani Enis Hyseni ette katta monument nende riikide lippudega, kes on Kosovo
iseseisvust tunnustanud. Fotol on see töö parajasti käsil (foto: Karrota / Wikimedia).
Sellises ehtes NEWBORN on võitnud auhindu kuuel rahvusvahelisel reklaami-
ja disainivõistlusel (foto: Arild Vågen /
Wikimedia, 2008). N-tähe kaldjoonel on näha ka meie sini-must-valge.
Üks kujundajate idee oli
mõte kombineerida sõnadega NEW BORN muud
teksti, näiteks NEW life is BORN, NEW hope is BORN, NEW future is BORN ja NEW
country is BORN.
2018. aastal, Kosovo
iseseisvuse 10. aastapäeval, asendati
B-täht arvuga 10 (foto: Resnjari /
Wikimedia, 2018).
On nende eelmiste
nägemata kohtadega, kuidas on, aga vaat Kosovo
rahvusraamatukogu oleks tõesti tahtnud oma silmaga näha, sest piltidelt
tundub hoone olema ikka üsna pöörane (foto:
qiv – Flickr / Wikimedia, 2013).
Raamatukogu, mis sõltuvalt
Kosovo poliitilisest situatsioonist on kandnud erisuguseid nimesid, asutati
1944. aastal Prizrenis ja kolis praegusesse majja Prištinas 1982. aastal.
Raamatukogu kannab Pjetër Bogdani nime. Pjetër Bogdani (ca
1630–1689) oli Shkodra piiskop ja kirjanik, kelle 1685. aasta raamat Cuneus Prophetarum on esimene oluline
albaaniakeelne proosateos.
25. novembril 1982
avatud hoone kujundas Horvaatia arhitekt Andrija Mutnjaković. 16 500-ruutmeetrine
maja on katuseakendega, …
… kokku 99 eri mõõtu kupliga (foto:
Arben Llapashtica / Wikimedia, 2017) …
… ja on üleni kaetud metallvõrguga (foto: quinn.anya – Flickr / Wikimedia, 2010).
Vaade aktsendiga just kuplitele (foto: SUHEJLO /
Wikimedia, 2013)
Majas on kaks lugemissaali, ühes 300, teises 100
kohta, perioodika lugemissaal, eri-
kollektsioonide, kataloogide ja uurimistööde
ruumid, …
… 150-kohaline amfiteater ja 75-kohaline koosolekusaal.
Raamatukogu fuajees leiavad aset mitmesugused
kultuurisündmused, selle peasaali …
… kaunistab
unikaalne mitut eri tüüpi marmorist rosett,
…
… peatreppi valgustab päeval …
… maja kõige suurem kuppel.
Maja hoidlates on ruumi
kahele miljonile köitele ja umbes nii palju trükiseid raamatukogus ongi.
Raamatukogu on avatud igale vähemalt 18-aastasele inimesele, trükiseid aga
kaasa ei anta, neid saab lugeda ainult siinsetes lugemissaalides. Registreeritud
lugejaid on aastati 5000 ringis, Kosovo raamatukogudest kõige rohkem.
Kupli lähivaade (7 x foto: RrezeDonjete / Wikimedia, 2014).
Arhitekt Andrija
Mutnjakovići enda sõnul oli tema mõte kujundust luues siduda bütsantsi ja
islami arhitektuuri iseärajooned. Mõni hindaja on leidnud selles eel-romaani
stiili jooni, teine on väitnud, et see on vastus isikupäratule rahvusvahelisele
stiilile: püütakse kombineerida kaasaegseid võtteid kohaliku traditsioonilise
ja ruraalse arhitektuuriga. On ka väidetud, et esialgu kaaluti seda projekti
teiste seas Sarajevo rahvusraamatukogu ehitusel.
Hinnanguis ei puudu ka
poliitilised vaated. Ühe levinud versiooni kohaselt pärinevat kuplite idee albaania meeste traditsioonilistest plisi
ehk qeleshe ehk qylaf mütsidest (fotol
on poolkera ja poolovaali kujulised ning lameda põhjaga plisi-mütsi tüübid, foto:
Gresasyla / Wikimedia). Ent kõik albaaniapärane on õigele serblasele
muidugi täiesti vastuvõtmatu ja nii olid serblastest poliitikud kindlalt
projekti vastu …
Teised, vastupidi, leiavad,
et raamatukogu ehitustiil (foto: Fitore Syla / Wikimedia) on just katse serblasi ja albaanlasi lepitada,
sest siin on kombineeritud Prizreni türgi sauna ja maailmapärandi loendisse
kuuluva Peći patriarhaadi arhitektuuri elemente.
Ilu öeldakse olevat
vaataja silmis, küllap siis on seal ka ilutus. Igatahes on Ühendkuningriigi The Telegraph valinud Priština
raamatukogu 41 maailma kõige inetuma hoone nimekirja. Samas on raamatukogu üks
populaarsemaid turismiobjekte Prištinas ja minul on igatahes kahju, et see maja
mul nägemata jäi.
Lõpetan selle nägemata
kohtade valiku fotoga Skanderbegi väljakust:
seal sai küll käidud, aga mitte pimedal ajal (foto: Arben Llapashtica / Wikimedia). See foto toob mulle meelde
aastatetaguse käigu Albaaniasse, kus meid üllatas mitmes linnas just see, kui
rahvarohkeks muutusid tänavad õhtuti, pimeduse saabudes.
Ent nüüd tagasi 2019. aasta reisi juurde: veel mõned
bussiaknast võetud pildid. Teises jutujärjes Ferizajst kirjutades mainisin
Priština kohta, et „kohati laotakse maju
nagu klotse tihedasti üksteise kõrvale ja üldpildist eriti ei hoolita“.
Just siin selline koht nüüd ongi.
Ka Kosovos näeb reklaamidel sageli ingliskeelset teksti, ehkki tundub, et see pole siinsele rahvale just
teab mis tuttav keel.
Ikka jälle aina ehitused ja ehitused, mõni ka õige kõrge, ehkki linna hoonestus on
üldiselt siiski suhteliselt madal.
Eriti Albaaniast tuttav
pilt: majade kandvad konstruktsioo-
nid
on peaaegu alati, isegi paarikorruseliste eramute puhul ikka monoliit-
betoonist. Teadagi: seismilise
aktiivsuse piirkond ju! Kõige suuremaks peetakse maavärinate riski Kopaoniki mägedes,
Prizreni-Peja ning Ferizaj-Viti-Gjilani piirkonnas.
Milliseid tänavaid pidi me
linnast Priština–Mitrovica maanteele välja sõidame, ei oska ma öelda, aga 16.28 ajal oleme juba kusagil linna
piiril, kus parajasti käsil liiklussõlme
laiendus.
Pistan siia vahele fakti, mis on mu postituse
praegusest kontekstist väljas, aga just selle ülesõidu ajal räägib Ervin Kosovo
maavaradest. Nimelt leiduvat Kosovos nii hõbedat kui ka värvilisi metalle, aga
neid pole hakatud kaevandama. Veebist leian sel teemal vaid mõne rea, näiteks
et Kopaoniki mägedes riigi põhjaservas olevat Euroopa üks maavararikkamaid
piirkondi; eriti külluslikult leiduvat seal pliid ja tsinki.
Google Mapsi lõigendil on meie tänane viimane sihtkoht esile tõstetud
punase „Siin me oleme!“-märgiga. See on Gazimestan,
1389. aasta Kosovo Pole lahingu
mälestuspaik.
15.33 tehtud pilt ei jäta kahtlust, et oleme linnast väljas ja …
… 15.36 hakkabki Gazimestan
paistma ...
… ja paarkümmend minutit enne nelja oleme memoriaali parklas.
Nimi „Gazimestan“ tundub
mulle sobivat pigem kuhugi Kesk-Aasiasse. Vikipeedia kinnitusel on see
sumadansõna (leian sellise tore tõlke oma J. Silveti koostatud „Inglise-eesti
sõnaraamatust“ prantsuse päritoluga sõnale portmanteau
(Word); pikema vastena – kahest sõnast
(kõlaliselt kui ka mõtteliselt) ühtesulatatud uus sõna (näit. chortle = chuckle
+ snort, smog = smoke + fog); omalt poolt lisan eesti vastena sudu =
suits + udu). Siin on need kaks lähtesõna araabiakeelne ghazi, „kangelane“, „võitja“ ja serbiakeelne mesto, „paik“.
Sellist isemoodi nime
kannab siis 1389. aasta Kosovo lahingu mälestuspaik ja monument, viis
kilomeetrit loode poolt Prištinat ja kuus-seitse kilomeetrit edela pool
tegelikku lahinguvälja.
Kõigepealt püstitas siia
marmorsamba lahingus hukkunud vürst Lazari poeg despot (sellise meil teistsuguse tähendusega sõnaga nimetati
Bütsantsi õukonnas troonipärijat) Stefan Lazarević. Osmani-perioodil see sammas
kadus.
Edasi oli plaanis
püstitada siia templikujuline monumentaalehitis Vidovdanski hram, Vidovdani tempel, mille kavandas horvaadi
skulptor Ivan Meštrović; see kavand jäi ellu viimata. 1924. aastal rajati väike
obelisk Serbia kangelaste (Kosovski
junaci, „Kosovo kangelased“) auks; II maailmasõja ajal, kohe pärast
Jugoslaavia kapituleerumist, lasksid Albaania fašistid mälestussamba õhku. Enne
sõda oli kavandatud ka suurem ausammas ja sellele asetati koguni praeguse samba
kohale nurgakivi, aga sõjaohu tõttu pandi see kavand ootele.
Ei inglis- ega
saksakeelsest Vikipeediast ei saa teada, millal hävitati see 1924. aasta
mälestussammas. Praeguse, keskaegse
torni kujulise obeliski (foto:
IsmailGagica / Wikimedia, 2014) on kavandanud Aleksandar Deroko ja see
ehitati 1953. aastal Jugoslaavia sotsialistliku föderatiivse vabariigi võimude
korraldusel.
Aga pisut ka Kosovo lahingust, millele kõik need
mälestusmärgid on olnud pühendatud. Maalil
on taplust 1870. aastal kujutanud Adam Stefanović; surev mees surnud
hobusel olevat vürst Lazar.
Kosovo lahing Morava-Serbia
vürsti Lazar Hrebeljanovići juhitud vägede ja sultan Murad Hüdavendigâri (Hüdavendigâr tähendavat „jumala
sarnane“) juhitud Osmani impeeriumi invasiooniarmee vahel toimus 15. juunil
1389. aastal Serbia aadliku Vuk Brankovići provintsi maadel. Vürst Lazari vägede
kõrval oli ka sellesama Brankovići armee, nendega liitus Bosnia kuninga Tvrtko
I Kotromanići saadetud vägikontingent eesotsas Vlatko Vukovićiga.
Vidovdani päeval, 28. juunil, rullitakse
monumendile lahti vürst Lazari pilt (foto: AgronBeqiriPh / Wikimedia,
2013)
Usaldusväärsed
ajaloolised ülevaated lahingust puuduvad. On teada, et nii Lazar kui ka Murad
hukkusid. Ehkki Osmanite vägi praktiliselt likvideeris Serbia armee, said ka
neile osaks niivõrd suured kaotused, et nad pidid edasitungi Euroopasse peatama.
Serblased aga ei suutnud oma väga vähese hulga ellu jäänud sõjameestega enam
oma maad kaitsta ja nii langesid seni veel iseseisvaks jäänud Serbia vürstiriigikesed,
milleks riik oli pärast Stefan Uroš IV Dušan Võimsa surma lagunenud, üksteise järel
Osmanite impeeriumi vasallideks.
Osmanite väes oli eri
hinnangutel 27 000 kuni 40 000, Lazari vägedes 12 000 kuni 30 000
meest. Mõnes allikas leiab ka väiksemaid, mõnest suuremaid sõjameeste arve.
Sultan Murad Hüdavendigâr tundmatu kunstniku maalil (foto: Sonia Halliday / Encyclopædia Britannica / Wikimedia)
Ma ei ürita hakata
lahingut eriti ümber jutustama, seda enam, et andmed selle kohta on äärmiselt
lünklikud ja vastuolulised. Serblased rivistasid vägede avangardi ratsaväe,
nende taga oli jalavägi; Osmanite väe esiosa moodustasid vibukütid, nende taha rivistus
jalavägi ja siis ratsavägi. Väidetavasti tegid avakäigu just Osmani vibumehed,
misjärel ründas Serbia ratsavägi. Tasapisi kaldus ülekaal Osmanite poole.
Jutustan veel pisut ümber
ingliskeelset Vikipeediat.
Ajaloolised faktid
ütlevad, et kui Vuk Branković nägi, kuidas Lazar kinni püüti ja võidulootusi
pole, viis ta oma mehed taplusest välja, et säilitada võimalikult palju elusid.
Traditsioonilised laulud aga kinnitavad, et Branković reetis Lazari ja jättis
ta võitluse keskele surema. Peagi pärast Brankovići taandumist lahkusid
võitlusest ka ülejäänud bosnialaste ja serblaste võidulootuse kaotanud väed.
Erinevaid versioone on ka
Muradi surma kohta. Serblaste teada olevat Miloš Obilić, kellest pisut
kirjutasin Gračanicasse saabudes, ennast Osmanitele vangi andnu, kui ta aga Muradi
ette viidi, kahmanud mees peidetud pistoda ja tapnud sultani, mille järel
tapeti muidugi ka ta ise. Seevastu 1389. aasta septembris Bosnia kuningale Tvrtko
I saadetud kirjas kirjeldatakse, kuidas tosin Serbia aadlikku tungis kaitsest
läbi, piiras sultani sisse ja üks neist suskas mõõga vaenlaste ülemjuhtaja
kõhtu ja kõrisse. Ja kolmanda versiooni järgi tapnud Muradi hoopis Lazar.
Obeliski alumisse ossa raiutud "Kosovo needus" olevat vürst Lazari enda kirjutatud. Vikipeedias on selle tõlge ingliskeelsena olemas, teen sellest vabas stiilis ümberjutustuse: Ärgu olgu sellel, kes on serblane või serblasest sündinud, aga kes ei tule Kosovo lahingusse, kunagi soovitud järeltulijaid, ei poegi, ei tütreid. Ärgu midagi võrsugu tema külvatud seemneist, ei tumedaid viinamarju ega valget nisu. Ja olgu ta neetud igavesest ajast igavesti!
Vähe sellest, et Serbia
vürstidest said Kosovo lahingu järelmõjuna sultaniriigi vasallid: mitu neist
andsid Osmanite surve all oma tütred Muradi pojale Bayezidile naiseks ehk
ilmselt siis täiendasid tema haaremit. Nende seas oli ka vürst Lazari tütar. Bayezid
oli kägistanud talle isa surma sõnumi toonud noorema venna Yakub Çelebi ja
saanud sel moel sultani tiitli ainupärijaks. Vürst Lazari pojast vürst Stefan
Lazarevićist sai Bayezidi truu liitlane ja osaline mitmes Bayezidi edukas
sõjakäigus. Osmanite võim jäi Serbias püsima sajanditeks.
Kõige selle taustal ei
ole ma kunagi suutnud mõista, miks serblased seda päeva nii tähtsaks peavad ja
suurejooneliselt tähistavad. Ilmselt peab mõistmiseks olema serblane, aga mina
ju ei ole…
Aga tõesti rõhutatakse
igal sammul Kosovo lahingu erilist tähtsust Serbia ajaloo, traditsioonide ja
rahvusliku identiteedi jaoks. Seda rõhutab veel omamoodi see, et mitmed tähtsad
sündmused on sattunud või sätitud toimuma täpselt samal kuupäeval:
1876 kuulutas Serbia
Osmani impeeriumile sõja (Serbia-Osmani sõda 1876–78);
1881 kirjutasid
Austria-Ungari ja Serbia vürstiriik alla salalepingule;
1914 mõrvas serblane
Gavrilo Princip Sarajevos Austria hertshertsog Franz Ferdinandi (see oli
muidugi juhus, et hertshertsog tuli visiidile just sel ajal, aga ometi muutis
asjaolu, et atentaat tehti just Vidovdani päeval, selle omamoodi rahvuslikuks
sümboliks);
1921 kuulutas Serbia
kuningas välja Vidovdani konstitutsiooni;
1989 pidas Serbia
poliitiline juht president Slobodan Milošević lahingu 600. aastapäeval
mälestuskompleksi juures nn Gazimestani kõne, mis mõnegi kommentaatori sõnal
kõlas kui Jugoslaaviia kokkuvarisemise ja veriste sõdade ennustus. Milošević
ise kinnitas pärast, et tema mõtteid on valesti edasi antud.
Ma ei tea ka obeliski
kõrval paikneva nelja viltuse suudmega
toru otstarvet või tähendust. Ma vist isegi küsin seda giididelt, aga nad
kas ei saa mu küsimusest aru või ei tea vastust.
Tasub veel lisada, et on
olemas ka Kosovo müüt või kultus, mille sisu on lühidalt öeldes see, et Kosovo
kaotus oli märtrisurm Serbia rahvuse ja kristlus nimel uskmatute ehk türklaste
vastu. Vürst Lazari juhitud serblased olevat kaotanud, sest nad ohverdasid
teadlikult maise kuningriigi, Serbia impeeriumi, et võita taevalik kuningriik.
Ei mahu see tarkus minu paganlikku ajju…
Enne obeliski juurest lahkumist …
… vaatame ka kaugemale. Sellelt
fotolt on selgelt tunda, et oleme tõesti tasandikust
kõrgemal, künkal. Mis tööstusettevõte taamal paistab, jääb
giididelt küsimata.
Aga selle ehitise kohta küsin ja giidid lähevad kergelt vaidlema; Asip
pakub, et see on väike mošee, Ervin aga arvab, et pigem türbe – kangelase haud või mausoleum, hauakamber. Kodus julgen
isegi arvata, et võib-olla on see sultan Muradi türbe. Kui selle foto veebist üles otsin, saan siiski aru, et need
on kaks mõneti erinevat ehitist; Muradi mausoleum on nelinurkne, see siin
tundub aga olema kuusnurkne. Muradi mausoleumi laskis ehitada tema poeg Bayezid,
nii on see vanim osmani arhitektuuri näide Kosovos.
16.50 asume taas teele; Ervin arvab, et koos piiriületusega kulub tagasisõiduks
kaks tundi.
Esmalt tuleb taas trügida
läbi Priština äärelinna liiklussõlmest. Viit näitab paremale Pejët ja Priština
lennuvälja, meie pöörame suurele teele vasakule, Ferizaj peale.
Mõni bussiaknast tehtud (niru) pilt
ikka ka tagasisõidust.
17.19: uhke kahe minaretiga mošee;
ilmselt veel alles ehitamisel.
17.25: täiesti kuiv jõesäng.
17.26: vähke udune, aga näitab, et Kosovos on vabapidamisel veiseid.
17.31: sõidame mööda Kaçaniki linnast.
17.50–18.12 oleme piiril.
18.19 sõidame juba Põhja-Makedoonias.
Veidi enne 19 olen taas hotellis;
oli põnev ja mitmes mõttes hariv ja õpetlik päev. Natuke
kahju, et programmi lihtsalt ei mahtunud ka Prizren, mis fotosid uurides tundub
olema põnevam kui siiski suhteliselt vaatamisväärsusevaene Priština.
Kosovo lipp (allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Flag_of_Kosovo)
Kui tegin Tartus veel
giiditööd, siis panin oma välismaalt tulnud klientidele jagamiseks kokku Tartu ajajoone tabeli: mis aastal kuulusime
ühe, millal teise suurvõimu alla. Leidsin ingliskeelsest
Vikipeediast sellise ka Kosovo kohta
(kindlasti võib mõnest teisest allikast leida erinevusi). Seegi on üsna õpetlik
teadasaamine :
Dardania kuningriik 4.
saj eKr – 28. eKr
Rooma impeerium 28. eKr –
330. a
Bütsants 330 – ca 850
Esimene Bulgaaria
tsaaririik ca 850 – ca 1018
Bütsants ca 1018 – 1040
Peter Deljani Bulgaaria
1040 – 1041
Bütsants 1041 – 1072
Konstantin Bodini Bulgaaria
1072
Bütsants 1072 – 1180
Serbia suurvürstkond 1180
– 1217
Teine Bulgaaria
tsaaririik 1218 – ca 1241
Serbia kuningriik ca 1241
– 1346
Serbia tsaaririik 1346 – 1389
Osmani impeerium 1389 – 1689
Püha Rooma keisririik
1689 – 1690
Osmani impeerium 1690 – 1912
Serbia kuningriik 1912 – 1915
Bulgaaria tsaaririik 1915
– 1918
Serbia kuningriik 1918
Jugoslaavia kuningriik
1918 – 1941
Albaania kuningriik (Itaalia
kuningriik) 1941 – 1943
Albaania kuningriik (Natsi-Sakasamaa)
1943 – 1944
Jugoslaavia vabastamise
rahvuskomitee NKOJ 1944 – 45
Jugoslaavia sotsialistlik
föderatiivne vabariik 1945 – 1992
Serbia ja Montenegro föderatiivne
vabariik 1992 – 1999
ÜRO missioon Kosovos UNMIK
1999 – 2008
Iseseisev Kosovo alates 2008
No comments:
Post a Comment