Pärast kella 11 oleme suurelt maanteelt veidi lääne poole sõitnud ja trügime mööda
liiklusest kihavaid tänavaid ühes hoopis suuremas kohas. Sellel on albaania ja
serbia keeles jälle päris erinevad nimed, vastavalt Ferizaj (Ferizaji) ja Uroševac
(Урошевац); oleme umbes 55 km kaugusel Skopjest ja 35 km Prištinast. Nimi
Ferizaj tulenevat linna ajaloo esimese hotelli nimest Feriz’s ja see omakorda
tuletati hotelli asutaja Firuz Agha nimest.
Buss jääb meid teiste busside seltskonda
ootama; otsemaid hakkab silma linna kohal askeldavate kraanade rohkus.
Käsil olevaid ehitusi näeme sel päeval silmatorkavalt palju ja Asip kinnitab,
et erinevalt näiteks Albaaniast, aga ka Makedooniast, ehitatakse need ühe hooga
ka valmis.
Kõnnime giidide sabas paar tänavavahet …
… ja ületame raudtee. Tähelepanu äratab ka autode rohkus; tore on täheldada mitmeid majade otsaseinale võõbatud suuri kirevaid pilte.
Selle foto vasakus servas
on tagaplaanil näha meid jalutuskäigu sihtmärk: kaks kõrvuti paiknevat usuhoonet. Ega suurt rohkem linnas
vaatamisväärsusi olevatki.
Veel üks tore fassaadimaal, pildi vasakus servas
paistab järgmine.
Üle raudtee kõndides märkan vasakul üht
iseäralikku torni; püüan pärast Asipilt selle kohta pärida, aga ta kas ei
tea või ei saa minu küsimusest aru.
Ja veel hakkab rööpaste
kõrval ja vahel silma rohkesti prahti;
paraku tuleb Lõuna-Euroopas rännates üsna sageli tõdeda, et hädasti oleks vaja
üht põhjalikku „Teeme ära!“ kampaaniat.
Vähemalt sama tihti näeb
selles Euroopa osas ka selliseid uskumatuid juhtme-
pussakaid.
Keegi arvab, et ju näpatakse niiviisi elektrit. Nagu öeldakse: ei kinnita ega lükka umbes.
Meeldivama
„korduspildina“ tasub mainida samuti Lõuna-Euroopale iseloomulikke tänavakohvi-
kuid.
Veel üks uhke valmimisjärgus ehitis.
Mulla Veseli mošee oli ehitatud Osmanite võimu ajal, 1890. aastatel.
Ingliskeelse Vikipeedia üsna lüheldasest artiklist leian kinnituse, et mošee
hävis
II maailmasõjas Saksa armee pommirünnakutes. Praegune mošee rajati
aastail 1941-1942, üks minarett lisati 1957., teine 2003. aastal.
Püha Tsaar Uroši õigeusu kirik on ehitatud vahemikus 1928–33 ja pühendatud
Serbia tsaarile Uroš V-le, kes valitses riiki 1355–71. Just sama mehe nimest
pärineb ka linna serbiapärane nimi Uroševac. Nimelt kui I Balkani sõja
tulemusena läks võim serblaste kätte, punnisid albaanlase mõnda aega vastu. Selle
eest tapeti hiljem karistuseks 300–400 meest ja Skopje katoliku peapiiskopi
Lazër Mjeda kinnitusel oli ellu jäänud ainult kolm üle 15-aastase moslemist
albaania mehe. Ka linna ümbruses (toonase kandis see nime Ferizović) lõhuti
albaanlastega asustatud külad maha ja linn ise nimetati ümber Uroševaciks. Kuna
põhiosas elanikest on ikka olnud albaanlased, siis ei kasutata seda nime
tänapäeval mujal, kui ehk ainult slaavikeelsetel veebikülgedel, näiteks olevat
nii kirjas ka Skopje bussijaama veebis.
Esialgu oli kavas ehitada
kirik mošeest 100 meetri kaugusele, aga olude sunnil jäi vahe palju väiksemaks.
Tammume mõne minuti pühakodasid
ümbritseva tara värava juures, sest Asip peab võimaliku sissepääsu üle
kellegagi läbirääkimisi. Lõpuks jääb nii, et mošeesse me sisse ei saa, küll tehakse aga lahti kiriku uks.
Arhitekt Josif Mihajlović
Jurukovski projekteeris kolmiklehe kujulise alusmüüriga viie kupliga pühakoja;
müürid ehitati betooni, maa- ja telliskivide segust ning kaeti krohviga. Kiriku
ülemise osa eeskuju oli Gračanica kloostri kirik; üsna pea läheme seda kirikut
vaatama.
Peakuppel …
… toetub neljale sambale.
Giid Ervin seletab, mis on mis õigeusu kirikus.
Üks külgapsiididest. Kiriku siseseinad on dekoreerinud Janko Kuzmanović
Galičnikist ja Viktorija Puzanova Mitrovicast
Puust ikonostaas on pärit 19. sajandist ja selle oli kirikule kinkinud Serbia kuningas Aleksandar
I Karađorđević.
Ikonostaasi ülemise rea
keskel näeme Püha õhtusöömaaja pilti.
Kui vaadata jüngrite paigutust ja asendeid, siis tundub, et ikoonikunstnikule
on „modelliks“ olnud Leonardo da Vinci kuulus maal.
Püha õhtusöömaaja kohal on
õigeusukiriku kujunduses sage „kõikenägev silm“.
Lauakesel ikonostaasi ees on peale pühapiltide ka rahatähti, küllap toodud annetuseks. Ei julge öelda, mis riigi raha
on hunnikukeses pealmine, igatahes pole tegemist euroga, mis, nagu enne öeldud,
kehtib ka Kosovos.
Pärast NATO rahuvalvajate
KFOR-üksuse Kosovosse tulekut 1999. aasta juunis olevat albaanlased kiriku rüüstanud
ja põlema pannud. Pühakoda rünnati ka 2004. aasta rahutuste käigus, 2013.
aastal sodisid albaanlastest natsionalistid seinu grafitiga. Nii palju siis
tolerantsusest ja rahumeelsest kooseksisteerimisest Ferizajs …
Taastamistööd algasid
2015. aastal ja esimene jumalateenistus korrastatud kirikus peeti 2016. aasta
septembris. Kohale oli tulnud ka paarsada endist linna serblasest elanikku.
Ingliskeelse Vikipeedia väitel elas Ferizajs enne Kosovo sõda 12 000
serblast, nüüd ainult mõni üksik.
Kokku oli 2011. aastal
linnas olnud üle 42 600 elaniku, kogu omavalitsuses üle 108 600.
Veerand tunniga saab kirik üle vaadatud, tagasi bussi juurde
läheme veidi teist teed mööda. Pole just aega väga ringi vaadata, aga tundub,
et head kohta, kust saaks parema foto, nii et mõlemad pühakojad oleksid peal,
pole praegu eriti võtta.
Seepärast panen siia
Vikipeediast võetud foto (foto: Xhemstar
/ Wikimedia). Selle juurde sobib hästi portaalist www.tripadvisor.com leitud tekst: Mošee ja kiriku ees on mõned purskkaevud, kus lastele meeldib mängida ja saada suvel
värskendust: kuna veejoad purskavad otse maapinnalt, saab nende vahelt läbi
kõndida või jalgrattaga sõita.
Mulle tundub, et neid
purkkaeve ei pruugi enam ollagi, sest siingi aina ehitatakse ja ehitatakse. Välisfondid on väga lahked töid
rahastama; Asip ütleb, et ehitataks rohkemgi, oleks ainult ruumi. Tõepoolest
hakkab nii siin kui ka eriti veel hiljem Prištinas silma, et kohati laotakse
maju nagu klotse tihedasti üksteise kõrvale ja üldpildist eriti ei hoolita.
Selle ehitusplatsi servast
on hea vaade salapäraseks jäävale
tornile, mida mainisin ka siia poole tulles. Võimalik, et tegemist on
kellatorniga, aga kella selles praegu päris kindlasti ei ole.
Ületame meile tulekust
juba tuttava väljakukese …
… ja raudtee.
Aga ma õpin Ferizajst
kirjutades selgeks ka ühe mulle uue sõna: bifurkatsioon. Teistes
eluvaldkondades on sõnal ka teisi tähendusi, aga antud juhul on tegemist hüdroloogia-alase
terminiga. Maakeeli on see jõe kahenemine, vooluveekogu jagunemine kaheks
haruks.
Ferizajs voolava Nerodimka
bifurkatsioon on eriline, lausa unikaalne, sest harud suubuvad lõpuks eri
meredesse: vasak või põhjapoolne haru Sitnica Ibari, Morava ja Doonau kaudu
Musta merre, parem haru Lepenaci ja Vardari kaudu Egeuse merre.
Võtan Vikipeediast ühe
foto veel (allikas: KFOR, Task Force
Falcon Public Affairs Office / Wikimedia). See on Ferizajsi veidi ida pool
paiknev Camp Bondsteel, Ameerika
Ühendriikide armee baas, milles töötab KFOR-i idapoolse lahingugrupi (MNBG-E)
peakorter. Baas on nimetatud Vietnami sõja kangelase James Leroy Bondsteeli
auks.
2,5 meetri kõrguse aiaga
ümbritsetud baasi pindala on 3,86 km2. Ehitustööde käigus tasandati
kaks mäge ja täideti nende vaheline org. Baasi lääneservas on 52 helikopteri
maandumisplatsi. Balkanimaade suurimas USA baasis on ruumi 2000 sõjaväelasele
ja seal on olemas kauplused, hospidal, tuletõrje üksus, sõjaväepolitsei
jaoskond, sööklad ja baarid, kaks võimlat, kabel, pesumaja, palliväljakud ja
muu eluks vajalik. Sõjaväebaas on kohalik suurim tööandja.
Giidide väitel teenib
baasis praegu vaid paarsada sõjaväelast.
Kui bussi poole tagasi
kõnnime, küsin Asipilt, kus on albaanlasel parem elada, kas Albaanias,
Makedoonias või Kosovos. „Kosovos!“ vastab ta kõhklematult, „Siin pole
korruptsiooni!“ Ülemäära objektiivne see hinnang ilmselt pole, vähemalt Transparency
Internationali 2018. aasta riikide korruptsiooni edetabelis olid kõik kolm mainitut
180 riigi seas üsna keskel, seejuures Põhja-Makedoonia ja Kosovo lausa jagasid 93.
kohta, kusjuures Makedoonia oli eelmise kokkuvõttega võrreldes veidi tõusnud,
Kosovo aga sama palju langenud. Albaania oli pisut tagapool, 99.
Samas kinnitab Asip, et
välismaale (küllap peab ta silmas eelkõige lääneriike) tööle läinud kosovarid
siia reeglina enam ei naase. Ja veel: Kosovos olevat majad kolm korda kallimad
kui Serbias. Ehk siis siin müüdud maja hinnaga saab Serbias osta kolm maja.
11.45 oleme jälle sõidus, esimesed kümme minutit oleme kehval vanal teel, 11.55 jälle suurel korralikul maanteel.
Bussiaknast midagi teab mis huvitavat vaadata ei ole, ikka see Kosovo keskosa
üsna tasandikuline maa, ainult
taamal on mägede laineline joon.
Väikest vaheldust pakuvad
külad, mõnesse on püstitatud ka kasvuhooneid.
Mingil hetkel sõidame
läbi küla nimega Babush, see olevat tõlgitav kui „isa küla“.
Majad on enamasti tagasihoidlikud,
aga tunduvad olema korras. Kruntidel on tihti aiad ümber.
Üsna palju tundub olema söötis maad. Giidid seletavad, et
põllupidamine ei tasu ennast ära, tulusam on ehitada bensiinijaam või motell.
Valdav osa maad on riigi
omanduses, aga seda saavat üsna odavalt rentida. Samas kontrollitavat üsna
valvsalt, kuidas seda maad kasutatakse.
Siin on taamal vist karjäär.
Enim kasvatatav kultuur
tundub olema mais.
Veel üks suurem kasvuhoone. Maastik on muutunud veidi künklikumaks.
On see ehk kapsapõld? Tagaplaanil näha rida
üsna ühesuguseid maju tuletab meelde, et kusagil on teest vasakul, minu
pildistussektorist väljas, terve küla ühesuguseid väikesi maju, nii et Ervin
küsib, kas see pole mitte põgenikelaager. „Ei,“ vastab Asip, „hoopis
parlamendiliikmete suvilad!“
12.35 paiku läheb asustus palju tihedamaks, kusjuures jälle on palju ehitamisel
maju: oleme jõudnud pealinna Priština
külje alla.
Linna jõudmisest annavad
märku suuremad ja …
… kirevamad majad, suurenev autode
hulk …
… ja kaubandus-
keskus.
Aga me ei sõida veel Priština
kesklinna; oleme eeslinnas nimega Veternik. Sellel ristteel, kus paremal
paistab pirakas maja katusekirjaga Gorenje, …
… pöörame paremale ja
sõidame sellest Gorenje suurest
kaubamajast mööda. Kaubamaja kõrval on ka sama nime kandev hotell.
Sel Google Mapsi kaardi
lõikel on Veternik punase piirjoonega
esile tõstetud. Maanteede R6 ja R7 rist, millelt ära pöörame, on kaardi
alumises vasakus veerandis. Ja Veterniki keskel pöörame paremale, teele M25-2, mis ühendab Prištinat
Ida-Kosovo linna Gjilaniga, ja sõidame seda mööda jupikese kagu suunas.
12.50 oleme otsapidi linnas nimega Gračanica.
Läbi selle voolab jõgi, mille nimi on Gračanka (Грачанка / Graҫanka) või siis samuti Gračanica. Nimi tulenevat
sõnast Gradac, mis tähendab kindlustatud linna. Kas linna nimi tuleneb jõe
nimest või vastupidi, ei oska ma öelda.
Ma ei teagi, kas mul
läheb sel kohal giidi jutt lihtsalt kõrvust mööda või polnud sellest tõesti
juttu, aga ma ei pane tähele, et väga rõhutataks serblaste osakaalu ses asulas.
Seepärast paneb mind seda postitust kirjutades tõsiselt kukalt sügama see bussiaknast tehtud foto. Ilmselgelt
pole ausammas albaanlastega asustatud aladel nii tavaline Albaania rahvuskangelase
Gjergj Kastrioti Skanderbegi kuju; selle tunnen kohe ära väga iseloomuliku
kiivri tõttu. Pilti lähemalt uurides saan aru, et mälestussamba taga on ju
pealegi Serbia trikoloor!
Lõpuks leian ka
Internetist, et tegemist on tõesti serblasega. Miloš Obilić on pigem müütiline kui tegelikult elanud 14. sajandi vürst
Lazari aegne Serbia sõjamees, kes olevat Kosovo lahingus tapnud sultan Murad I.
Tollastes allikates polevat Obilićist kusagil juttu, nii et pigem on tegemist
folkloorse, väljamõeldud tegelasega. Aga ometi kuulutati mees 19. sajandil
Serbia kiriku pühakuks. Kuna Kosovo lahingust tuleb juttu siis, kui jõuame
õhtuhakul selle äärmiselt verise madina memoriaali juurde, jäägu see teema praegu sinnapaika.
Vikipeediast saan lõpuks
teada, et Gračanica ligi 11 000 elanikust on peaaegu kolmveerand
serblased, kellest suurem osa on siia pagenud pigem albaanlastega asustatud
pealinnast. Viiendiku elanikest moodustavad mitmete roma hõimude inimesed, albaanlasi
elavat linnas ainult poolesaja ringis.
Gračanica on osa seni
ainult paberil eksisteerivast Kosovo Serbia
omavalitsuste ühendusest, millesse peaks kuuluma 10 omavalitsust
kogupindalaga 1708 km2, kus elab umbes 124 000 elanikku. Kosovo
kaardil (allikas: Varjačić Vladimir
(http://sr.wikipedia.org/wiki/Корисник:Варја ) / Wikimedia) on need
omavalitsused märgitud helesinisega. Kuna kaart on võetud serbiakeelsest
Vikipeediast, siis rõhutatakse pealkirjas muidugi Kosovo iseseisvuse ühepoolsust.
Ühendus oleks pidanud
muutuma ametlikuks 2015. aastal ja siis pidi sellega kaasnema Serbia lubadus
mitte blokeerida Kosovo pääsu Euroopa Liitu. Ent kui 2015. aasta novembris ei
leidnud Kosovo liikmelisus UNESCO üldkonverentsil vajalikku 2/3 liikmete
toetust, külmutas Kosovo vastukaaluks omapoolse „jah“-sõna selle ühenduse töö algusele.
2000. aastate algusest on
teada mitmeid serblaste vastaseid relvastatud vägivallajuhtumeid Gračanicas ja
selle lähiümbruses, kus paar alaealist ka hukkus. Vägivallatsejad öeldakse
olevat olnud albaanlased. Sestap leiti, et Gračanicat läbiv maantee Priština ja
Gjilani vahel on serblastele väga ohtlik. Ehkki uuemal ajal pole selliseid
juhtumeid enam olnud, olevat serblaste usaldamatus ja hirm siiani alles. Sestap
leidsid serblased, et oleks vajalik rajada ringtee ümber linna, mis väldiks
transiitliiklust ja vähendaks ka liiklusummikuid.
Pärast seda, kui Kosovo
kuulutas 2008. aastal välja iseseisvuse, muudeti Lipljanist, Kosovo Poljest ja
Prištinast eraldatud Gračanica piirkond omaette omavalitsuseks. Hulk albaania
rahvusest kosovare pidavat seda mitmel moel Serbia toetatud enklaavi ohuks
Kosovo iseseisvusele.
Kindlasti on üks serbia
kogukonna tugisambaid ja just sellesse paika kinnistumise põhjusi meie siinne
sihtkoht. Sõidame maailmakuulsast objektist esmalt rööbiti tema piirdeaiaga
mööda, – …
… parklasse.
Siis jalutame tagasi värava juurde, …
… mille silt annab teada,
et oleme jõudnud 14. sajandil rajatud
Gračanica kloostri (serbia keeles Манастир
Грачаница / Manastir Gračanica, albaania keeles Manastiri i Graçanicës) juurde.
Väravast sisse astunule
vaatab vastu uhke kirik ja muidugi
hakkame usinasti pildistama. Paraku on siingi nii, nagu mõneski teises
pühakojas: kirikus sees pildistada ei tohi. Tuulan põhjalikult mööda
Vikipeediat ja leiangi päris palju fotosid ka kiriku sisemusest, aga kõik see
ei aita minu ülikehvaks jäänud nägemismälu: no ei tule mulle sisevaade enam
meelde, mäletan ainult, et see oli ülimalt uhke, võib-olla et üks kõige
suurejoonelisemaid, mida ma õigeusukirikutes üldse olen näinud.
Millegipärast olen väga
kitsi välisvaadete pildile
klõpsamisega. Nii laenan Vikipeediast nii külgvaate
(foto: Shkurte ramushi / Wikimedia, 2015)
…
… kui ka tagakülje foto (foto: IvanZPetrovic / Wikimedia, 2015).
Kummalisel kombel on
rohked külgvaateid tehtud ikka lõunaküljest. Leian vaid paar põhjakülje pildi (foto: Xhemail Shabani /
Wikimedia, 2015).
Tundub, et ega lõuna- ja
põhjakülg eriti erine.
Küll leiab mõnegi
erinevuse 1913. aastal tehtud fotolt
(foto: Auguste Léon / Wikimedia).
Kirikust tuleb meile
rääkima Trojan (fotol koos meie giidi Erviniga).
Püüan siis tema jutu
põhjal tehtud märkmetest ja Vikipeedias leiduvast midagi kokku õmmelda. Vahele
pistan siia ikka Vikipeediast leitud fotosid; paraku ei saa ma järgneva
adekvaatsuses sugugi kindel olla.
Pühakoja ehitajana
tuuakse välja Serbia kuningas Stefan
Milutin (foto: https://en.wikipedia.org/wiki/Gra%C4%8Danica_Monastery),
kes hoiab sellel Gračanica fresko koopia lõigendil käes kiriku mudelit.
Nemanjići dünastiasse kuulunud Stefan Uroš II
Milutin (Стефан Урош II Милутин; ca 1253 – 29.10.1321) oli Serbia kuningas
aastail 1282–1321. Ta oli üks vägevamaid keskaegse Serbia valitsejaid, kes
tõrjus jõuliselt Bütsantsi keisri Mihael VIII Palaiologose kaitseid suruda
Balkanile peale rooma katoliiklust. Nagu rida teisi Nemanjići monarhe on ta
kuulutatud Serbia õigeusukiriku pühakuks, kelle mälestuspäeva tähistatakse 30.
oktoobril. Ta on valitud saja kõigi aegade kõige mõjukama serblase hulka.
Stefan Milutin valitsusajal rajati mitu kirikut ja
kloostrit, Gračanica oli neist viimane.
Sellel Gračanica kiriku eeskoja
freskol on Stefan Milutin koos oma ema
Anjou Hélène’iga (allikas: Vanjagenije / Wikimedia),
kellest on üsna vähe teada. Sündinud olnud ta 1236. aasta paiku ja olnud
„prantsuse ja katoliikliku päritolu“.
Keskaegse serbo-bütsantsi
ehituskunsti suurimaks saavutuseks peetav Gračanica
kirik valmis just Stefan Milutini surma-aastal 1321 ja on rajatud 13. sajandi Püha Neitsi kiriku varemetele;
viimane oli omakorda ehitatud 6. sajandi kolmelöövilise kristliku basiilika alusmüüridele.
Trojani kinnitusel on need valged alusmüürid siiani näha.
Ma saan vist peaaegu aru
Trojani selgitustest, et kiriku ülaosa väidetavalt ainulaadne ülesehitus koosneb
kahest ülestikku paigutatud ristist:
suurema risti peal on väiksem ja sellel omakorda peakuppel, mida toetavad neli sammast. Risti haarade vahel on neli väiksemat kuplit.
Kiriku müürid on laotud vaheldumisi kividest ja tollele ajale
iseloomulikest õhukestest tellistest.
Altariruumi moodustavad
kõrvuti kolm apsiidi, keskmine
teistest laiem (2 x foto: Xhemail Shabani
/ Wikimedia).
Et kiriku välisilme veidi
autoriteetsemalt kokku võtta, püüan siia tõlkida või pigem ümber jutustada ka
paar lõiku saksakeelse Vikipeedia Gračanica kloostrit tutvustava artikli
sissejuhatusest; loodan, et ma terminitega väga metsa ei lähe…
Viie kupliga kuppelristkirik on Palaiologoste
renessansi esinduslik sakraalehitis ja samas Bütsantsi kunsti üks tuntumaid
rajatisi. Nn makedoonia kooli stiilis pühakoda ületab oma eeskujusid, näiteks
Thessaloniki Kõigi Pühakute kirikut, teostuse täpsuse, ehituse osade vormilise
integratsiooni ja vertikaali rõhutamisega. Kirikusisesed suursuguses stiilis
freskod on Serbia 14. sajandi esimese poole tähendusrikkaimad.
Gračanica pühakoja vormiline kujundus – rütmiline
siluett ja imepärased kõrged tornitrumlid, mis tõstavad püramiidjalt esile
peakupli – teeb temast ehitise, mis on serbia rahvusarhitektuuri parima
esindajana olnud eeskuju paljudele sakraalehitistele.
Giid Trojan rõhutab, et
pühakoda on 95% säilinud vaatamata sellel, et 500 aastat tema kahe aasta pärast
700 aastani jõudvast ajaloost on tulnud elada Osmani impeeriumi võimu all.
Klooster oli tema sõnul rikas, seetõttu oli mõtet ta alles hoida. Kogu ajaloo
jooksul pole see olnud mošee ja siin on pidevalt toimunud jumalateenistused.
Kuni II maailmasõjani oli
see mungaklooster; nüüd elab kloostris umbes 25 nunna. Igal aastal käib
kloostrit vaatamas 100 000 inimest.
Kiriku sisemuse kirjeldamisega jään muidugi veel rohkem jänni, sest nagu juba kirjutasin,
pole mul sellest mingit mälupilti. Veebist leitav tekst pisut aitab, aga ainult
pisut.
Suurem jagu kiriku
freskosid, mille põhiautoriteks peetakse 13.–14. sajandi vahetuse
silmapaistvamaid kreeka freskokunstnikke Michael Astrapast ja (tema poega) Eustychiost,
pärineb aastaist 1321–1322 ja nad on enamasti väga hästi säilinud. Kõige
vanemad on pärit kiriku ehitusajast ja asuvad peasaalis, hilisemad on eeskojas.
Pühakoja uksest sisse
astute satute esmalt eeskotta ehk
narteksisse. Sellelt fotolt – ja veel mõnelt – tunneb tänu suurele aknale
otsekohe ära, et see tõesti on narteks, sest mujal ju pole suuri aknaid.
Nagu kirik ise, on ka eeskoda on väga uhkesti dekoreeritud (2 x
foto: GentiBehramaj / Wikimedia). Näiteks
on siin esimest korda maalitud kogu Nemanjići dünastia, alates Stefan Nemanjast
(ca 1113–99) kuni Stefan Milutini, …
… tema kaasa kuninganna Simonida (2 x Časlav Colići koopia, 1983, Belgradi
rahvusmuuseumi freskogalerii; foto: Mickey Mystique / Wikimedia)
… ja poeg Konstantini (fragment, allikas: Wikimedia).
Narteksist oli võetud ka
fresko, mida kasutasin veidi eespool ja millel on mungarüüs kuningas Milutin koos
oma ema Hélène d'Anjouga, kes riietatud nunnaks.
Samuti on siin võimas Viimse kohtupäeva fresko (foto: Pavle Cikovac / Wikimedia).
Eeskoja kagunurgas on
fotol näha matusefresko. Mulda
sängitatav kadunuke peaks sellel olema Gračanica metropoliit Dionisije, kelle
ajal 16. sajandil maaliti pühakotta mõned uued freskod.
Seinad eeskojast kiriku
kesklöövi viiva ukse ümber on samuti
rikkalikult dekoreeritud (2 x foto:
GentiBehramaj / Wikimedia).
Kirikusaali astuja
tähelepanu köidab selle kohal kummuv kuppel
(foto: Godgivemeeverythingiwant /
Wikimedia), …
… suumituna veel uhkemalt.
Kui sama kohta veidi teise nurga all pildistada, saab
nende kahe fotoga kenasti selgeks, kui tihedalt on peale kupli lae täis maalitud ka kupli
seinad ja kirikusaali lagi (2 x foto:
Julian Nyča / Wikimedia, 2013).
Peasaali freskodest, mis kujutavad stseene Jeesuse elust ja
illustreerivad kirikukalendrit, on fotosid kahjuks väga napilt, aga siin on
freskosid rohkesti ja need on väga värvirohked (foto: Arben Llapashtica / Wikimedia, 2013). Trojani kinnitusel on
freskodel lausa 150 piibliepisoodi ning üle 4000 näo.
Pealöövi kõrval on mõlemal pool külgkabelid, mida Bütsantsi
arhitektuuris kannavad nime parakklesion.
Põhjapoolse külgkabeli freskod kõnelevad Püha Nikolause elust, lõunapoolses on
stseene Vanast Testamendist ning Kristuse ja Jumalaema elust (foto: Ardian Lumi / Wikimedia).
Panen siia veel mõned
Vikipeediast leitud fotod. Neil kujutatud freskod on tõenäoselt kusagil
peasaalis või külgkabelites. Ja mine tea: mõni võib pärineda ka narteksist;
infot on Vikipeedia fotode sisukirjeldustes liiga napilt. Sel freskol on Ristija Johannes.
Üks kõige kuulsamaid
freskosid, mille reproduktsiooni võib leida mitmest allikast, on Jumalaema matused (2 x foto: The Yorck Project
(2002) 10.000 Meisterwerke der Malerei (DVD-ROM), distributed by DIRECTMEDIA
Publishing GmbH / Wikimedia). Fresko on väga detailirohke, siia on maalitud
ka peainglid, apostlid ja Jeesus lapsega.
Kahelt freskofragmendilt …
… leian mõned Kristuse jüngrid (2 x foto: GentiBehramaj / Wikimedia), …
… sellelt aga apostel ja evangelist Matteuse (foto:
Mickey Mystique / Wikimedia).
Sellel ilmselt ühes
külgkabelis pildistatud freskol on nähtavasti Serbia õigeusukiriku pühakud (foto:
GentiBehramaj / Wikimedia). Siin on eriti hästi näha see, mis paistab
mõnelt teiseltki fotolt: osaliselt paljad müürid. Reegel on selline, et nii väärtusliku
ja rangelt kaitstava objekti puhul freskode purunenud osi ei tohi taastada.
Epimahus Ateenast (vasakul) oli 3.–4. saj eKr insener ja arhitekt,
kes konstrueeris hiigelsuure masina Helepolise, „linnade võtja“, mida pidi
kasutatama Rhodose piiramisel.
Clement I oli neljas paavst, kes valitses 1. sajandi lõpus üheksa aasta jooksul ja
kes on nii katoliku kui ka õigeusukiriku pühak (foto: http://www.heiligenlexikon.de/Fotos/
Wikimedia).
Epiphanius (ca 310–320 – 403) oli 4. sajandi lõpus Küprosel Salamise piiskop, kes
pälvis tugeva õigeusu eestkõneleja kuulsuse. Temagi on nii katoliku kui ka
õigeusukiriku pühak (foto: User:Argos'Dad
/ Wikimedia).
Lisan veel mõne asjasse
puutuva foto. Millegipärast jääb ümber kiriku käimata, ehkki aega oleks selleks
leidnud küll. Seepärast ei oskagi ma öelda, kas kiriku juurest kloostri
põhiossa viiva tee ääres ka nüüd sellised uhked
roosid kasvasid (foto: GentiBehramaj
/ Wikimedia, 2015).
Küll saan pildile
klõpsata neid põõsaid, seal hulgas roose, mis on kiriku ja tänavale viiva värava vahel. Valges majakeses taga
paremal on väike pood, kust ostan ka
paar freskoreproduktsioonidega postkaarti. Majast leiab veel ühe üldvajaliku
ruumi, kuhu sisenemine maksab 20 senti
Nende põõsaste seast
leian ka punaste lehtedega kukerpuu.
Lisan siia veel fotod kloostri väravast, …
… kiriku kesklöövi …
… ja ühe külgkabeli väikeste ümmarguste akende
ridadest (3 x foto GentiBehramaj / Wikimedia, 2015).
Sellist vaadet (foto: Arian Selmani / Wikimedia, 2008) meie
ei näinud ja ma isegi ei oska arvata, millisest küljest see on pildistatud,
sest suure tänava poolsel aial, kust meie tulime, on ju okastraadist tõke peal.
Aga see, mis tagaplaanil, peaks olema kloostri
kogu ülejäänud kompleks peale suure kiriku.
Võib muidugi ka arvata,
et ehk on olnud aegu, mil seda traattõket polnud (foto: Shpat Buzoku / Wikimedia, 2014). Järgmiselt fotolt paistab,
et 2008 oli see vägagi olemas…
Kolm fotot Kosovo
pöördelistest aegades: aprillis 2008
ehk umbes kaks kuud pärast Kosovo ühepoolset iseseisvuse väljakuulutamist
seisab värav ees relvastatud Rootsi
sõdur, ÜRO rahuvalvaja (foto: Arian
Selmani / Wikimedia)
Kaks pilti on üles võetud
28. juunil 2009. Esimesel on
jäädvustatud kiriku ees toimunud liturgia,
kus askeldab terve hulk pühasid isasid (foto:
Радосав Стојановић serbiakeelses Vikipeedias / Wikimedia), ...
… teine näitab, et tegemist pole lihtsalt kirikupühaga.
Gregoriuse kalendri järgi 28. juunil (Julianuse kalendri järgi 15. juunil) on
Vidovan (Видовдан) ehk Püha Vituse
päev, mis Serbias nii kiriku- kui ka riigipüha. Serbia õigeusukirik tähistab
seda kui Püha Prints Lazari ning 15. juunil 1389 Kosovo lahingus Osmani
impeeriumi vastu langenud Serbia märtrite mälestuspäeva. Sellel lahingul ja
sellel pühal on Serbia etnilises ja rahvuslikus identiteedis äärmiselt tähtis
koht.
Veel viimane pilk Gračanica kloostri kirikule. Selle
kohta sai nüüd küll välja otsitud lausa tavatult suur hulk fotosid ja andmeid,
aga eks see ole tähtis vaatamisväärsus ka.
Kahe aasta pärast 700.
asutamise aastapäeva tähistav klooster lisati 13. juulil 2006 UNESCO
maailmapärandi nimekirja kui objekti „Kosovo keskaegsed mälestised“ täiendus.
Sama nime all on nimekirjas veel Dečani ja Peći klooster ning Ljevisa Püha
Neitsi kirik; nad on nimekirjas kui Serbias asuvad. Ma pole sellele kusagilt
kinnitust leidnud, aga arvan, et põhjus on enne juba mainitud Kosovo
läbikukkumine UNESCO liikmeks saamisel 2015. aastal: kui nimekirjas pole riiki,
pole seal ka tema mälestisi.
Kuna Kosovo ja Serbia
suhted on siiani ebakindlad, pidas UNESCO vajalikuks tõsta need objektid üksiti
„Ohustatud maailmapärandi“ nimekirja. Ülejäänud kolme kohta ei oska öelda, aga Gračanica
klooster ei tundu praegu küll kuidagi ohustatud olema.
Poole kahe paiku on aeg kloostrist lahkuda. Kobime parklas taas bussi ja see suundub nüüd
tõesti pealinna Prištinasse.
Lahkume Gračanicast just
samal marsruudil, nagu enne suurelt maanteelt tulime: mööda M25-2 ja läbi
Veterniki maanteede R6 ja R7 ristini. Seal pöörame paremale, Priština poole;
kell on saanud 14.
No comments:
Post a Comment