Tehtud: olen nüüd käinud kõigis Euroopa riikides! Kiirpõige Kosovosse, I Skopjest Stagova kanti

Ma väga täpselt ei mäleta, aga see pidi olema 2000. aastate alguses, kui mulle tuli pähe mõte üritada kõigis Euroopa riikides vähemalt korra ära käia. Selleks ajaks oli nö käidud riikide nimistu kasvanud umbes kolmekümneni ehk kahe kolmandikuni Euroopa riikide koguarvust. Muidugi pole see kunagi olnud „veri-ninast-välja“-eesmärk, aga siiski lasksin järgmise aasta sõite kavandades ikka pilgu eest läbi, kas on pakutud ka mõnda „uut“ riiki. Ja tegelikult vähemalt kaks korda olen ennast sel eesmärgil sokutanud seltskonda, kellega ma mingil muul juhul poleks kindlasti juhtunud koos reisima.

On olnud ka mõned riigid, kuhu sattumine on tundunud üsna lootusetu, ja eks Kosovo olnud juba mitu aastat ses suhtes paras murelaps. Minu liikumisvõimalusi on suuresti piiranud asjaolu, et ma ei juhi autot, niiviisi peab keegi sõidu minu eest ära korraldama. Ja kuna ma tõesti ei uskunud, et mõni reisifirma võiks Kosovo reisikalendrisse võtta, siis arutasin juba paar aastat oma pojaga, kuidas võiks ehk sinna kuidagi koos sõita. Ikka natuke nagu ärritav mõelda, et no ainult üks on puudu, tahaksin ikka selle ka kuidagi ära teha!

Kosovo lipp (allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Flag_of_Kosovo) võeti Kosovo parlamendi otsusega kasutusele 17. veebruaril 2008, samal päeval, kui teatati, et lüüakse ühepoolselt lahku Serbiast ja kuulutatakse ennast sõltumatuks riigiks. ÜRO tiiva all tegutsenud organi välja kuulutatud võistlusele saadeti tuhatkond lipu kavandit; võitjaks valiti Muhamer Ibrahimi kujundus. Lipu sinisel väljal on riigi kuldne kaart, selle kohal kuus valget tähte, mis sümboliseerivad Kosovo kuut etnilist rühma

Aga paistab nii, et reisibürood on minusugused „kollektsionäärid“ üheks oma sihtrühmaks võtnud: kuidas muidu seletada reisiprogrammi, kus nädalase viibimise jooksul Põhja-Makedoonias tehakse ühel päeval kiirpõige Albaaniasse ja teisel Kosovosse. Tean oma kogemustest, et ühest küljest on Põhja-Makedoonias endaski vaadata küll ja küll ka selleks, et terve nädal tihedalt ära täita, teisest küljest ei anna ühepäevane põige ju riigist õigupoolest kuigi palju teada, eriti kui tegemist on riigiga, millel nii pikk ja kirev ajalugu ning vapustavalt kaunis ja mitmekesine loodus nagu Albaania. Mäletan, et mu enda riigi lõunanurgast Kakaviast alanud ringreis Albaanias kestis nädala ja tihedale programmile vaatamata jõudsime mingil määral läbi käia põhiliselt vaid pealinnast Tiranast lõunakaarde jääva poole, aga kui kaardilt vaadata, siis saab selgeks, et Tirana on üsna Albaania keskel.

Kosovo on muidugi palju väiksem ja ka väga noor riik, ent ka seal oleks kindlasti vaja olla hoopis kauem kui üks päev, et tunda: jah, ma olen ikka üht-teist näinud. „Kollektsionääri“ jaoks on aga ka üks päev nii hea küll, et mul ei tekkinud hetkekski küsimust, kas osaleda või mitte, kui avastasin 1. juulil Germalo reisibüroolt tulnud kirjast teate, et kavas on Kosovo-põiget sisaldav Põhja-Makedoonia-reis: muidugi tuleb minna!

Kosovo vapi (allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Coat_of_arms_of_Kosovo) kohta kehtib kõik sama, mis kirjas lipu juures

Kui kahanevad võimed vähegi lubavad, siis tahan teha blogipostituste rea ka Põhja-Makedooniast, kuhu olen nüüd sattunud juba kolm korda ja kus on mõndagi, mille üle tahaksin veidi arutleda ja kohati ehk naljagi visata. Aga praegu piirdun ainult selle Kosovo-päevaga, 5. septembriga.

Reisi alguspunkt on Põhja-Makedoonia pealinn Skopje, kus elame kolm ööd uhke nimega hotellis Best Western Hotel Turist linna keskmes Makedoonia tänaval. Kuna see tänav on jäetud jalakäijate päralt, ei saa bussid hotelli ette sõita ja enne reisi tuleb natuke jala kõndida; pagas veetakse hotellist bussile või bussilt hotelli väikese elektriautoga. Meil sel päeval muidugi pagasit vaja pole, sest õhtuks naaseme samasse majutuskohta. Nii et sammume giidide sabas risttänavasse, kus buss ees ootab.

Just tänasest on meil uus giid, mingi vist Germalo väga tihedast reisikalendrist tingitud vangerdus toob meid juhtima mehe, kes sobib vähemalt mulle hoopis paremini kui tema eelmistel päevadel töötanud kolleeg. Pildil, mis on tehtud küll juba Kosovos, paar tundi pärast Skopjest lahkumist, on Ervin Org parempoolne. Tema kõrval näpib telefoni Skopje kohalik giid Asip Nuhi. Kui ma õigesti aru saan, kuulub Makedoonia nende riikide hulka, kus välismaalane giidina töötada ei tohi, vähemalt mitte üksi, palgata tuleb kohalik giid. Olen selliste giididega ennegi reisinud; alati sõltub tema Eesti partnerist, palju tal tegelikult rääkida lastakse. Mäletan üht korda, kus reisirühm tõstis mässu, sest kohaliku giidi jutt oli väga huvitav, aga eestlane lihtsalt ignoreeris teda. Meie rühmade häda on ju see, et inglise keele oskus on väga ebaühtlane ja nii tuleb kohalikku giidi ikka tõlkida. Enamasti ei räägigi nad mikrofoni, vaid ainult eestlasest giidile ja see siis juba valib, kas ja mida ta tõlgib. Just nii on ka Asipiga, nii et ma ei tea, kui suur tema roll tegelikult on. Aga ma käin sobivatel hetkedel temalt n.ö individuaalkorras „konsultatsioone võtmas“ ja see on päris põnev. Asip on albaanlane ja kahtlemata ka väga albaania-meelne, seejuures ikka kohe väga avatud jutuga, nii et eks tema mõtteid tuleb natuke ka läbi selle filtri teisendada, aga igatahes on põnev temaga suhelda.

8.37 läheb sõiduks. Nagu ikka, klõpsin aeg-ajalt bussiaknast fotosid, kuni Kosovoni ainult väikese ixusega. Istun paremas pardas ja enamasti jäävad need majad, mida pildistada tahaksin, just nagu kiuste teise külge… 8.40-sel pildil on näide neist veidratest majadest, mida pärast 1963. aasta jubedat maavärinat Skopjesse ehitati. Programmi Skopje 2014 raames on neid ka omajagu kokku lükatud ja asendatud väga moodsate hoonetega, mis kohati moodustavad linnas üsna kummalisi kooslusi.

Ja sama minuti sees jääb fotole – olgu siis pealegi, et uduselt – üks paljudest Skopje (ratsa)monumentidest. Mõnedki sellist jäädvustamist väärinud mehed on tuntud ilmselt ainult Põhja-Makedoonias – kui siingi –, aga eks ma sel teemal targuta siis, kui kunagi ehk tõesti Põhja-Makedoonia postitusteni jõuan. Praegu ütlen vaid, et põgusa otsinguga ma selle kujuga esile tõstetud mehe nime leida ei suuda. Kujusid on linnas ju sedavõrd palju, et ma ei tea, kas kusagil veebis üldse nende täielikku nimistut olemaski on.

Teiste seas jääb sõidusuunast vasakule ehk mulle sobimatusse külge ka uhke hotell Aleksandar Palace, kus olin mitu ööd öömajal oma esimesel, 2012. aasta Skopjes viibimisel. Kohe pärast seda hotelli viib tee üle läbi linna voolava Vardari jõe ja peagi oleme linnast väljas, maanteel A-4/E-65. Põhja-Makedoonia–Albaania piirini jääb veerandsada kilomeetrit.

8.54, juba linnast väljas tehtud fotost ei saa eriti aru, aga see on melonipõld.

Giid Ervin (E) hakkab kohe Kosovot tutvustama, hakkan tema jutust talletatud, aga ka veebist (v) leitud fakte siia kirja panema:

(E) Üle poole ÜRO liikmesriikidest on tunnustanud Kosovo iseseisvust; (ingliskeelne Vikipeedia = W) tänavu aasta 17. augusti seisuga on iseseisvust tunnustanud 193-st ÜRO liimesriigist 100 ehk 52%, 28-st Euroopa Liidu liikmesriigist 23, 29-st NATO liikmesriigist 25 ning 57 islami koostööorganisatsiooni liikmest 34 ehk 60%.

Näen natuke vaeva ja otsin välja, et Euroopa Liidu liikmesriikidest pole Kosovo iseseisvust tunnustusväärseks pidanud Kreeka, Küpros, Rumeenia ja Slovakkia (Ervin mainib mingil hetkel, et Venemaa kõrval on jätnud Kosovo tunnustusest ilma just Venemaaga sõbrustavad riigid) ning Hispaania, kelle puhul võib arvata, et takistuseks on siseriiklikud probleemid oma lahku lüüa soovijatega. Just seda postitust kirjutades leian veebist artikli sellest, kuidas Serbia püüab altkäemaksude jmt abil veenda arengumaid annulleerima oma Kosovo iseseisvusele antud tunnustust. Samu meeleolusid aitab pidevalt üles kütta ka Venemaa. Serbiaga sõbrustavad Venemaa ja Hiina on blokeerinud ka Kosovo pääsu ÜROsse. Nii on konflikt püsivalt õhus.

Küllap on siin paras koht jutustada ümber üks lõik portaali polygraph.info asjakohasest artiklist https://www.polygraph.info/a/false-russia-s-osce-rep-claims-kosovo-a-failed-quasi-state-entity-/30175588.html, mis avaldati 20. septembril:

Kosovo lahkulöömine Serbiast on tüüpiline näide „abitoovast lahkulöömisest“ (remedial secession): ühe piirkonna eraldumisest ränga inimõiguste rikkumise tulemusena. Võimul olnud Serbia ametkondade, Miloševići režiimi korraldatud etniline puhastus ja masstapmised eesmärgiga muuta Kosovo etnilist koostist ning rohkem kui miljoni inimese põgenemine on enamiku maailma riikide arvates küllaldane põhjus pidada vajalikuks lahku lüüa. Just seetõttu on üle saja riigi tunnustanud Kosovo iseseisvust.

(W) Elanikke oli Kosovos 2019. aasta alguses hinnanguliselt veidi üle 1,8 miljoni, aga eri allikad pakuvad erisuguseid andmeid, kuni lausa 2,2 miljonini välja. Umbes sama arv, 1,8 miljonit, oli kirjas ka 2009. aasta CIA World Factbook’is. Sama allika andmeil oli neist 88% albaanlased, 7% serblased ja 5% kokku teisi rahvusrühmi – bosnialasi, romasid, türklasi, horvaate jt. Kõiki Kosovo elanikke, sõltumata rahvusest, nimetatakse kosovarideks.

Kosovo albaanlased on väidetavasti kõige kiiremini kasvav rahvusrühm Euroopas: näiteks 2008. aastal oli iive 1,3%. Aastail 1921–2003 kasvas Kosovo rahvastik 460%; 1931. aasta poolest miljonist Kosovo elanikust oli 60% albaanlasi, 1991. aasta ligi kahest miljonist 81%. Kosovo albaanlaste sündimus on kolm korda suurem kui sealsetel serblastel, pealegi kolis suur hulk enne 1999. aastat Kosovos elanud serblasi Serbiasse.

Nii albaania kui ka serbia keel on Kosovos ametlikud keeled ja ametiasutustes peaks mõlema keelega hakkama saama. Tegelikult nõutakse ametnikelt siiski vaid neist ühe keele oskust kõrgtasemel ja Kosovo keelevolinik Slaviša Mladenović on 2015. aastal väitnud, et riigis pole ühtegi organisatsiooni, mille kõik ametlikud dokumendid oleksid olemas mõlemas keeles.

Teise keeled võivad saada kohaliku ametliku keele staatuse, kui vastav rahvusrühm moodustab elanikest vähemalt 5%; küll on keeleseaduse järgi Prizreni omavalitsuses ametliku keele staatuses ka türgi keele sõltumata sellest, kui suur on kohalik türgikeelne kogukond. Esimese keelena kõnelevat albaania keelt 95% elanikest, bosnia ja serbia keelt (minu arvates peaks see olema ju enamvähem üks ja sama?!) vastavalt 1,7 ja 1,6%. Albaania keel – nagu ka kreeka keel – on isoleeritud, lähedasi keeli sellel pole; teised siin kandis kõneldavad keeled on slaavi või turgi päritolu.

Millalgi kella 9 paiku oleme suurel teeristil, kus viit teatab, et Prištinani on 78 km. Paari minuti jooksul teen mitu fotot. Taamal olevate madalate mägede ja maantee vahel on täiesti lausik maa, kus on nii küntud põldu …

… kui ka jäätmaad väheste põõsaste-puude ja hoonetega.

(E) Kosovo nimi tähendab musträstast või kõrgendikku; (W) nimi on tuletatud serbiakeelsest kohanimest Kosovo polje (musträsta lagendik); кос on serbia keeles musträstas. (E) Maa kreekakeelne nimi on Metohia/Metohija, (W) kreeka keeles µετόχιον, mis tähendab kloostri maa-ala.

(W) Albaanlased nimetavad riiki Kosova või Kosovë, vahel ka Dardania; see oli muistse kuningriigi ja hiljem Rooma provintsi nimi, mille aladel tänapäevane Kosovo paikneb. Eriti innukas Dardania nime toetaja oli olnud riigi esimene president Ibrahim Rugova.

Serbia teatavasti Kosovo iseseisvust pole tunnistanud ja nende jaoks on see Kosovo ja Metohija autonoomne provints. Metohija (albaaniapäraselt ka Dukagjini) on edelapoolne osa Kosovost, Kosovo väli asub seevastu riigi idapooles.

Kui keegi teab, mis sel fotol toimub, siis öelge mulle ka!

Ervin räägib pikalt ja põhjalikult, kuidas siinsetele aladele jõudsid just need rahvad, kes siin praegu elavad. Albaanlasi peetakse põhiliselt juba antiikajal sel territooriumil elanud illüürlaste järeltulijateks, (V – Vikipeedia) teatav osa albaanlaste etnogeneesis võis olla ka traaklastel ja Balkani poolsaare romaniseeritud elanikel. /../ 20. sajandi esimesel poolel oli albaanlastel suurim loomulik iive Euroopa suuremate kohalike rahvaste seas. Rahvaarv tõusis 1,5 miljonilt 1900. aasta paiku alla 2,5 miljonile 1950. /../ Albaanlased jagunevad kaheks rühmaks: geegideks põhjas ja toskideks lõunas. Ise ütlevad nad enda kohta shqiptarë ehk kotkaste pojad. (E) Vana illüürlaste tunnus on tumeda nahaga kontrastina mõjuvad heledad – sinised või vesihallid – silmad

Käsil paistab olema suurte torude panek.

(V) Makedoonlased on kujunenud algasukate traaklaste, illüürlaste ja muistsete makedoonlaste segunemisel 6.–7. sajandil saabunud slaavi hõimudega. (E) Vene keeles tehakse vahet nüüdisaegsetel makedoonlastel (македонцы) ja ajaloolistel Makedoonia alade elanikel (македояны).

Ervin pajatab päris palju ka siinse kandi ajaloost, aga ma jätan selle koha vahele: esiteks ei jõua ma Ervini jutu kohta kuigi palju üles tähendada ning kõike seda veebist otsida läheks pikaks ja haraliseks, teiseks ütleb ka giid, et kogu selles loos on rohkesti igasuguseid pseudokäsitlusi, eriti paistvat sellega silma albaaniakeelne Vikipeedia.

Kõrvaltee asulasse; asustus tundub siin olema suhteliselt hõre.

Tee poeb küngastele lähemale.

Mingid üsna näotud hurtsikud. Pilt on tehtud 9.08; umbes samal ajal sõidame läbi üsna pika tunneli.

See on ka viimane enne piiriületust tehtud foto. Mitu viimast kilomeetrit jookseb tee peaaegu rööbiti Kosovo piiriga meist vasakul. Mingis kohas kulgeb piir piki jõekest ja Asap pajatab, et kui Kosovo oli veel Serbia osa, püüdnud kohalikud vahel kala ka Serbia-poolsel kaldal ning siis võinud juhtuda, et meestel võeti natist kinni, viidi Prištinasse ja pandi väikest trahvi maksma.

9.25 oleme piiril. Makedoonia poolel käime, pass näpus, ennast putkas istuvale piirivalvurile näitamas, Kosovo poolel korjab piirivalvur passid kokku ja kui need tagasi saame, on seal ka templijäljend sees. Sealt annab kokku lugeda kohanime Hani i Elezit. Inglise keeles kasutatakse nimekuju Elez Han ja serbia keeles Ђенерал Јанковић / Đeneral Janković. (Kindral Božidar Janković (1849–1920) oli Serbia väejuht Balkani liiga ja Osmani armee vahelises I Balkani sõjas). 

Ingliskeelsest Vikipeediast leian isegi piiripunkti aerofoto (allikas: SSG VINCENT A. KING – http://www.defenseimagery.mil / Wikimedia). Meie õnneks sellist piirimöllu ei koge. Juba 9.50 saame edasi sõita …

… ja veidi hiljem teeme peatuse Elez Hani Shelli bensukas. Astun oma esimesed sammud riigis, mis on mu Euroopa veel käimata riikide nimistus viimane! Siin võiks kohe asuda oma eurosid tuulutama: Kosovo ei kuulu küll eurotsooni, aga neil on lubatud kasutada eurosid maksevahendina.

Otsest vajadust mul selleks aga pole ja nii kuulun ma pigem niisama ringi vahtijate hulka; muidugi tuleb kasutada ka juhust käia ühes väikses olmeasutuses.

Panen tähele, et pargitud autod kannavad kõik Kosovo numbrimärke …

… ja et üle teisel pool maanteed seisvate majade kõrgub minareti tipp.

Väikese kõndimise järel leian koha, kust saan moslemite pühakoja lähemale suumida; kas puulehti on kortsutanud õhusaaste või hilissuvi, ei oska ma muidugi arvata.

Seda postitust kirjutades leian ingliskeelsest Vikipeediast suure üllatusena, et Kosovo on sekulaarne riik, kus usuvabadus on põhiseadusega garanteeritud. Samas väidetakse, et Kosovo on tolerantsuselt usu- ja ateismi küsimustes Lõuna-Euroopas esimene ja maailmas üheksas! Oleks ma seda enne lugenud, oleks jäänud mul üks suur üllatus Prištinas olemata; aga sellest hiljem.

(W) 2011. aasta rahvaloenduse andmetel pidas 95,6% Kosovo elanikest ennast moslemiteks ja 3,7% kristlasteks (sh 2,2% katoliiklasteks ja 1,5% õigeusklikeks). Ülejäänud 0,20% olid mõnda teist usku, ilma kindla eelistuseta või lihtsalt ei vastanud sellele küsimusele. Ehkki protestantidel on Kosovos samad õigused nagu teistesse konfessioonidesse kuuluvatel usklikel, polnud neid selle loenduse järgi lausa ühtegi.

Tegelikult pole albaanlaste sellises usuleiguses iseenesest midagi üllatavat. Oli ju osmani-islam üsna leebe ja salliv ning sellega liituti pigem majanduslikel kui religioosetel kaalutlustel. Kõnelemata sellest, et punadiktaator Enver Hoxha kuulutas Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks!

Veel on oluline teada, et kui suhted albaanlastest moslemite ja katoliiklaste vahel olevat pigem head, siis kumbki neist inimrühmadest ei suhtlevat kuigivõrd serblastest õigeusklikega. Kosovo albaanlased määratlevad ennast eelkõige emakeele, mitte usu põhjal, slaavlased seevastu aga just usu alusel.

Bensiinijaama vastas laiutav tööstusettevõte olevat giidide kinnitusel tsemenditehas. Otsin Kunda kogemuse tõttu pildilt pöördahju, aga ei leia.

10.10 sõidame taas edasi.

Kohe läheb maastik akna taga palju põnevamaks; kahjuks on sellele – ja mõnelegi muule läbiaknafotole – jäänud paar heledat peegeldust.

Nüüd on küll viimane aeg pista siia ka Kosovo reljeefi kaart (allikas: http://mapsof.net/kosovo/kosovo-relief-map). Sellelt on märgata, et Kosovo on pigem „siledam“ kui tema naaberriigid, aga meie jaoks ikkagi väga mägine maa.

(W) 10 887 või (giidid) 10 909 km² suuruse riigi lääneservas, Albaania ja Montenegro piiril, kõrguvad Albaania Alpid ehk Bjeshkët e Nemuna mäed; need on Dinaari Alpide geoloogiline jätk. Albaania piiril asub ka Kosovo kõrgeim tipp, 2656-meetrine Gjeravica (Ðeravica). Edelas, piiril Põhja-Makedooniaga, paiknevad Šari mäed; kirdes, Serbia piiril, on Kopaoniki mäed. Mäeahelikele on iseloomulikud teravad tipud ja kitsad järsu nõlvaga orud.

Pistan siia ka ühe värvilisema kaardi (allikas: https://www.researchgate.net/figure/Physical-map-of-Kosovo-Source-V-Bytyqi_fig2_330255551), millel mäed ja tasandikud ning nende nimed ehk paremini silma paistavad.

Mägede vaheline ala koosneb põhiliselt kahest tasandikust: Kosovo tasandikust idas ja Metohija (Dukagjini) tasandikust läänes, tasandikke eraldab põhja-lõunasuunaline madalamate mägede rida. Kolmveerandi Kosovo kõrgus on 500–1500 meetri vahel üle merepinna ehk siis tükk maad kõrgem Eesti „mäetippudest“. Mitmes Kosovo osas leidub lubjakivikoopaid.

Kosovo tasandiku tähtsaim jõgi on põhjakaarde kulgev Sitnicë (Sitnica), Ibëri (Ibari) lisajõgi; Metohija tasandikul voolavaist jõgedest on olulisim lõunasuunas voolav Drini i Bardhë (Beli Drim ehk Valge jõgi). Tasandike muld on üks Balkani piirkonna viljakamaid ja sobib suurepäraselt tera-, puu- ja aedviljade kasvatuseks (allikas: https://www.britannica.com/place/Kosovo#ref1090249)

Et Skopje on esimesel kaardilt väga selgelt näha, on hästi esile tõstetud ka tee, mida mööda me Kosovosse sõidame. Veel leian sellelt eelmiselt kaardilt teelt tükk aega näha jõe nime: see on 75 km pikkune Lepenac, Skopjes mainitud Vardari lisajõgi. Maanteega rööbiti ületab riigipiiri ka mägede vahelt esile väänelnud raudtee.

Alates 10.12st teen bussi aknast vähem kui kümne minuti jooksul terve seeria fotosid, sest see, mida ma selle aja jooksul näen, on mulle üllatav. Oma esimese, 2013. aasta Skopjes viibimise ajal, mäletan, uurisin ka võimalust Skopjest Prištinasse sõita: mitte et ma oleksin seda juba siis teha tahtnud, aga lihtsalt tulevikule mõeldes. Sain teada, et teekond pole kilomeetrite mõttes kuigi pikk, aga väga aeganõudev ja vaevaline, sest tee peab ronima üle mäekuru ning bussis on suvel palav. Nüüd selgub, et tegelikult on tee lausa suurepärane, uhke ja üpris kiiresti läbitav.

See ei tähenda, et 2013. aasta info oleks olnud vale: toonane tee pidi tõepoolest ronima üle mägede. Uus tee, millel nüüd sõidame, oli lõplikult valminud alles tänavu.

Selleaegne tee on siiani alles; sellelt fotolt on näha, et see oli kaherealine, aga vähemalt selles lõigus siin igati korraliku asfaldiga.

On ilmselge, et vana tee on ka praegu kasutusel, sest asustus on siin kandis täitsa olemas ja sugugi mitte hõre.

Sellelgi teel on korralikke kapitaalseid sildu.

Üks näiteke selle kandi majadest.

Peegelduste tõttu hästi niru pilt, aga sellel on näha enne mainitud Lepenaci jõgi, mis on kord teest vasakul, kord paremal. Paistab, et võib-olla tee-ehituse käigus on jõe kaldaidki kindlustatud. Teiselt poolt tundub, et see jõgi sarnaselt mõnegi teise Lõuna-Euroopa jõega teatud aegadel väga veerohkeks ei paisu.

Seegi foto on peegeldustest rikutud, aga siin on peale Lepenaci näha ka samuti enne mainitud raudtee, kus sõitvat Asipi kinnitusel küll ainult üks rong päevas, ning pisut ka seda, mis mind siin väga üllatas: Priština ja Hani i Eleziti vahel on nüüd uhke kiirtee. Giidid lähevad sellest teemast küll päris riivamisi üle, mainides ainult, et tee sai valmis eelmisel aastal. Muud infot ammutan kodus internetist, minu rõõmuks on seda küllaldaselt.

(W) Maantee R6 algab Ibrahim Rugova nime kandva maantee R7 liiklussõlmest Prištinast läänes. Ka R6 on nimeline, aga erinevalt Kosovo esimese presidendi Rugova nimest pole ma Arbën Xhaferist (1948–2012) kunagi midagi kuulnud. Xhaferi olevat olnud Põhja-Makedoonia albaanlaste õiguste eest võitleja, albaanlaste demokraatliku partei president.

Samas ajavahemikus jääb paarile fotole ka lõike raudteest, …

… mis ronib siin tasahilju nõlvale, …

… et ületada org.

(W) Kosovo raudtee on Euroopas standardse rööpavahega 1435 mm. Raudtee tõid praeguse Kosovo territooriumile türklased 1873. aastal. Riigis on kokku 430 km raudteid; Põhja-Makedoonia on ainus naaber, kellega Kosovol on praegu raudteeühendus olemas, Serbiaga on teed muidugi suletud.

Aga nüüd uuesti Kosovot läbi Põhja-Makedoonia Kreeka sadamatega siduva R6 juurde. (W) 60-kilomeetrine tee on kahe eraldatud sõidusuunaga, kummaski kaks rida ja ohutusrada. Autotee ehitus oli alanud 2014. aasta juulis, esimesed 23 km avati Priština ja Babush i Muhaxherëve vahel detsembris 2016, järgmise 11 km Babush i Muhaxherëvest Ferizajni veel aasta hiljem, Ferizaj ja Kaçaniki vaheline lõik juunis 2018 ning tänavu mais viimane jupp teed Kaçaniki ja Elez Hani vahel; just seda mööda praegu kulgeme. Mullu suvel oli tee olnud ehituse tõttu tükk aega kinni ja Skopjest Prištinasse tuli kulgeda suure ringiga.

Tee ehitas Türgi-USA konsortsium Bechtel - ENKA General ja see läks maksma 600 miljonit eurot. Teel on kokku 20 silda, 35 viadukti ja tunnelit ning 8 liiklussõlme. Ehitusel töötanuist oli umbes kolmveerand olnud kohalik rahvas.

Paraku rikub valge peegeldus jälle uhke oruvaatega foto ära.

Sel fotol on orus näha veel lausa kaks teed ja kolm silda. Tagaplaanil tundub olema ka mingi vana viadukti vare (?), aga võib-olla on see lihtsalt silmapete. Mida muud see näitab, kui et Lepenaci org on tihedas kasutuses.

Eelmisel fotol veel nõlval kulgenud vana maantee on nüüd laskunud jõeorgu. Taas on näha ka raudtee.

10.19 ilmub vaatevälja Kaçanik (serbiapäraselt Kačanik).

(W) Linna asutajaks peetakse 16. sajandi Osmani riigi suurvesiiri Koca Sinan Pashat, kes oli nagu mõnigi teine tähtis Türgi riigitegelane Albaania päritoluga. Väikese küla kohale linna ehitanud suurvesiiri ajal rajati siia mošee, mille minarett olevat siiani alles, vaeste supiköögi, kaks karavanserai taolist kõrtsi (imaret), türgi sauna (hamam), kindluse ja mõne veski Lepenaci ehk Lepenci jõele.

Kaçaniki kesklinnas paistab olema ka päris suuri maju, aga siiski on tegemist üsna väikse linnaga: siin elab kõigest umbes 16 000 elanikku.

(W) Aga just Kaçanik oli koht, kus 1990. aasta pöördelistel aegadel kogunes Kosovo assamblee ja võttis vastu nn Kaçaniki konstitutsiooni, millele tugines 1991. aastal Kosovo vabariigi väljakuulutamine. Sestap pole ehk üllatav, et Kosovo sõja vältel viisid Jugoslaavia jõustruktuurid – sõjavägi, politsei ja paramilitaarsed üksused läbi mitmeid operatsioone, mis tõid kaasa hulga tsiviilisikute huku ning masspõgenemise linnast.

Vähem kui minuti jooksul oleme linnast mööda sõitnud: sel fotol on majad juba pigem ühepereelamud, mille vahel on rohkesti aiamaid ja põlde.

Taamal laiutab uhke metsamassiiv.

(W) Metsad katavad 41% Kosovo pinnast; enim on neid riigi edela- ja lääneosas, näiteks Pejë (serbiapäraselt Peć), Deçani, Istogi (Istoki), Juniki and Gjakova (Đakovica) linna lähedal. Nende seas on mitmeid metsatüüpe, eriti sulglehiseid puistuid.

Kosovo metsade floora ja fauna on väga liigirikkad; nii on Kosovo taimestikus olemas 25% Balkanimaade ja 18% kogu Euroopa liike. Enim leiab eri liike Šari mägedest ja Albaania Alpidest. Paraku ohustavad Kosovo metsi hooajalised põlengud ja illegaalne raie.

See on paras koht mainida, et 4,39% Kosovo territooriumist on looduskaitse all, tükiviisi lugedes on kaitsealasid – reservaate, kohalikke kaitsealasid, kaitsealuseid loodusmälestisi ja rahvusparke – 97. Suurim, umbes 60 000-hektariline kaitseala asub Šari mägedes, kavandamisel on Albaania Alpide rahvuspark

Ikka sama minuti sees ilmub vaatevälja veel üks asula …

… ja veel minut hiljem teine, kus torkab silma minarett.

(W) Suurem osa Kosovo omavalitsusi on pigem ruraalsed: ainult kaheksas omavalitsuses elab linnalistes asulates üle 40 000 inimese.

Ei Kaçaniki ega teistesse äsja piltidel näha asulatesse me sisse ei pööra, aga 10.25 paiku ühte kohta küll. Ma pole päris veendunud, sest giidi asjakohane jutt läks mul kõrvust mööda, aga vaevarikaste guugeldamiste järel julgen arvata, et koha nimi on Stagova.

Kummalisel kombel ei suuda ma selle mäenõlvale rajatud mälestuspaiga kohta leida mingit ingliskeelset teksti, ainult siin-seal on näha paar fotot ja just ühe foto allkirjast ma selle kohanime ka võtan. Nii et ma saan kirjutada vaid seda, mida olen taibanud giidide jutust märkmikku kribida.

Ühises puhkepaigas magavat igavest und Kosovo sõja ohvrid siinsest külast. Suurem osa neist olevat põletatud koos elamutega.

Giidid on Kosovo sõjast kõneldes pigem ettevaatlikud. Ervini kinnitusel pole mõtet küsida, kumb pool, kas albaanlased või serblased, tüli algatas. Esimesed konfliktid olid aset leidnud juba 1960. aastatel, nii et tüli oli tuha all pikalt hõõgunud. Küllap sellest ajast peale, kui Balkani riikide piirid suurriikide suva järgi üsna juhuslikult maha tõmmati.

Siia maetud ohvrid on muidugi albaanlaste poolelt. Kahjuks jääb mul kuulmata või kirja panemata, palju on neid kokku. Igatahes iga trepiastme kõrval on mõlemal pool haud …

... ja igal haual plaat pildi, nime ja eluaastatega. Hukkunuid oli eri vanustes, aga noorepoolseid näib olevat rohkem. On lapsi, on naisi: Miloševići korraldus oli olnud tappa kõik, kes kätte saadakse.

Treppe on sellel iselaadsel traagilisel kalmistul kolm. Keskmisel ajavad parajasti juttu giidid Ervin ja Asip.

Mälestuspaiga kohal laiutab üsna sõjakas pilt. Tähed selle keskel – UÇK – on lühend sõnadest Ushtria Çlirimtare e Kosovës; inglise keeles kasutatakse lühendit KLA, Kosovo Liberation Army ehk siis Kosovo vabastusarmee. See oli Kosovo etniliste albaanlaste sõjaväeline organisatsioon, mille taotles Kosovo lahkumist Jugoslaavia föderatiivsest vabariigist ja pärast selle lagunemist lahkulöömist Serbiast ning võimaluse korral Suur-Albaania riigi moodustamist, kuna leiti, et ehkki piirkonnas elab rohkesti albaanlasi, on nad rahvusena, kultuuriliselt ja etniliselt alla surutud.

Just selle memoriaali kohta võimalikke andmeid otsides satun päris mitmele artiklile, mis on UÇK suhtes üpris kriitilised. Minu kasinad teadmised ei võimalda ses küsimuses mingit isiklikku seisukohta võtta, nii et nagu Ervin enne soovitas, ei hakka mina arvama, kes ja kui palju süüdi oli, et asjad kõik just nii läksid, nagu nad läksid.

(W) UÇK tekkel oli võtmeroll 1982. aastal moodustunud Kosovo rahvaliikumisel (LPK), mille siht oli Kosovo iseseisvus; selle saavutamist peeti võimalikuks ainult relvastatud võitlusega. Liikumist toetasid rahaliselt 1980. aastate alguses Balkanimaadest lahkunud albaanlastest pagulased, esmajoones need, kes olid asunud elama Šveitsi ja Saksamaale. Kui Slobodan Milošević tühistas 1989. aastal Kosovo autonoomia ja taastas 1945. aasta staatuse, tõi see kaasa nii UÇK kui ka Ibrahim Rugova juhitud Kosovo demokraatliku liiga LDK tekke; viimse siht oli samuti sõltumatus Serbiast, aga seda taheti saavutada rahumeelsete meetoditega.

UÇK liikmeid on süüdistatud sõjakuritegudes: tsiviilelanike tapmises, vabaduse võtmises ning kultuurimälestiste hävitamises. 2014. aastal otsustas Kosovo parlament asutada erikohtu, mis asuks neid 1999–2000 sooritatud võimalikke kuritegusid uurima.

Sel fotol on meie rõõmsameelne reisisaatja Triin Tammiksaar.

Üle meie parklasse jäänud bussi avaneb vaade lähikonna mägedele. Ühe kohta siinsetest mägedest – aga ma pole tagant järele kindel, et just selle kohta siin – räägib Ervin, et legendi kohaselt tegevat üle selle kõndimine ronija nooremaks.

Teeviidalt hakkab silma kohanimi Prizren; sinna oleks olnud vahva sattuda, sest seal asub UNESCO maailmapärandisse kantud Ljeviši Jumalaema kirik. Üks sama nimekirja paik on siiski õnneks ka täna päevakavas. Ja kiirtee ootab.

10.45 paiku tulevad viimasedki meist märtrite memoriaali treppidest alla, …

… et kobida taas bussi.