Jätkan jutuga oma Rootsi
saabumise päevast 4. juulil 2018.
Kui olen Brommas poja
korteris jõudnud keha kinnitada ja veidi puhanud, hakkab kell lähenema 13le,
mil täna kodukontoris töötaval pojal algab järgmine telefonikoosolek. Et teda
mitte segada, lähen natuke varem välja. Käigu plaan sai tehtud koos pojaga
kaarti vaadates: tuleb välja, et üsna lähedal on üks looduskaitseala ja sellel mõnus
matkarada.
Panen siia juba eelmisest
postitusest tuttava kaardilõigendi.
Poja elukohast veel veidi vasakul hakkab silma suur roheline laik väiksema
sinise laiguga keskel, peal kiri Judarskogens naturreservat ehk Judari metsa kaitseala. Just sinna ma
suundungi, …
… nii et maja uksest väljudes …
… pööran vasakule. Need puud vähendavad ilmselt olulisel määral raudteelt
majani kostuvat müra. Pildistamise hetkel üks rong parajasti möödubki.
Lähen üle Åkeshovsvägeni. Raudtee taga on hoopis
laiem, Brommaplani kõrvalt algav Bergslagsvägen, selle taga omakorda Bromma
spordihoone ja ujula ning koolimajad.
Nagu olen juba rõhutanud,
on Rootsi administratiivjaotus minu jaoks paras mõistatus ja õigeid
eestikeelseid termineid ma ei tea. Kui Bromma on Stockholmi linnaosa, siis Åkeshov nähtavasti selle linnaosa osa…
See jääb Bergslagsvägenist ja raudteest lõuna poole.
Kõnnin ka pärast tänava ületust
ikka tuldud suunas edasi, piki teisel pool Åkeshovsvägenit kulgevat Åkeshovs gårdsvägi. Nimi juba ütleb,
kuhu see tänav viib: eks ikka Åkeshovi lossi õue.
Pilk selja taha: vasakpoolne maja on see, kust kõndi alustasin ehk poja
elukoht.
Åkeshovs Gårdsvägist
vasakul köidab tähelepanu aiamaa, …
… paremal, tänava ja
raudtee muldkeha vahel, laiutab siksakkatusega
pikk maja, kus tegutseb kauplusi, kunstnike ateljeesid ja mingeid koertega askeldavaid
kontoreid. Maja tagumises otsas on ka väike kohvik …
… ning veidi pärast seda
saab tunnelikese ja trepi kaudu Stockholmi metroo rohelise liini Åkeshovi jaama, mis avati 1952. aastal.
Leian Vikipeedia
alajaotusest https://commons.wikimedia.org/wiki/Category:%C3%85keshov kolm Åkeshovi
õhufotot (foto: Jan Augustsson /
Riksantikvarieämbetet) ja pistan neist ühe ka siia, et ettekujutus jutuks
olnud ja tulevate kohtade paigutusest oleks veidi selgem.
Esiplaanil kaardub üle Brommaplani allmaaraudtee (natuke
veider terminiparadoks: ALLMAAraudtee kaardub ÜLE millegi!), selle juurest
pildi vasakusse ülanurka suunduv tee on Drottningholmsvägen;
kusagil seal ülaservas või selle taga ongi ka kuningapere elukoht Drottningholm.
Suur hallide katustega hoonete kompleks Drottningholmsvägeni keskkohast paremal
on Åkeshovi veepuhastusjaam. Allmaaraudtee kaob pärast viadukti mitte maa alla,
vaid lihtsalt puude vahele, sellest paremal tõuseb aga laiana esile Bergslagsvägen. Veeriba pildi ülaservas
on muidugi Mälari järv, vasakus ülanurgas
näha sild kannab nime Nockebybron. Veesilm Mälarenist väheke madalamal ehk
lõunakaares puude keskel on see, kuhu olen teel: Judarni järv. Poja elukohta ja Åkeshovi lossi oskan sellest
sigrimigrist ainult aimata.
Aga siis on teest vasakul
väike parkla ja silt, mis tervitab Åkeshovi lossi saabujat (Åkeshovs
slott, vahel kasutatakse ka vanapärasemat kirjapilti Åkeshofs slott).
Raudtee kõrval on siin
väike puhkenurk, …
… selle vastas värav lossi juurde.
Kahjuks grafitisõpradele
ette jäänud teabetahvli põhjalikku
teksti ei hakka ma maakeelde ümber panema, sest kõnnin ju lossist ainult
mööda. Nii palju siiski, et 14. sajandil olmud see mõis juba teada, kandnud toona
nime Nockeby ja kuulunud Stockholmi ühele rikkaimale inimesele, kohtunikule ja
pankurile Peder Ålänningile. Åkeshovi
nime sai koht praeguse lossi ehitajalt: 1635. aastal ostis valduse riigimarssal
parun Åke Axelsson Natt och Dag (1594–1655).
(Natt och Dag, tõlkes Öö ja Päev, on ju
päris veider perekonna-või suguvõsanimi. Ma ei oska leida vastust, kust ja
kuidas selline nimi on tekkinud, aga tegemist olevat ühe vanima, vähemalt 13.
sajandist teada Rootsi aadlisuguvõsaga. Ingliskeelne Vikipeedia väidab küll, et
perekonnanimena kasutatavat seda – kas sulgudes või ilma nendeta – alates 18.
sajandist. Seal on ka kirjas, et nimi vihjavat suguvõsa vapikilbi kuldsele ja
sinisele poolele. Mulle tundub see väide päris veider: pigem võiks ikka arvata,
et vapp lähtub nimest, mitte vastupidi!).
Vikipeediast leida vana gravüür (autor Erik Reitz (ca 1660–1696)) näitab, et
esialgne loss oli praegusest uhkem: vist mõneti kõrgema katusega ja kindlasti torniga
maja ees ning õue ümbritses müür, milles mitu väravat.
Praegune loss on väljast lihtsake, aga sisefotod näitavad, et interjöör on üsna uhke,
rohkete kunstiteostega. Maja on kasutusel kui konverentsikeskus, kus kümmekond
koosolekuruumi, kaks tosinat hotellituba ja 70 einetajale mõeldud söögisaal.
Kahel pool eesõue on
sümmeetriliselt veel kaks väheldasemat
hoonet, mis praegu teevad läbi uuenduskuuri ja on seepärast katte all.
Ainus Vikipeediast leitud
foto, millel kõik kolm hoonet peal,
on paraku talvine (foto: Bysmon /
Wikimedia, 2013).
Tagant vaadates on Åkeshovi loss selline.
Tulekutee ääres ma mingit
kaarti või skeemi ei märka; võib-olla seda polegi. Kui ma siis pärast matka
arvutis sellise kaardi avan, saan
otsemaid aru, KUI valesti ma kaitsealale läksin. „Siin-ma-olen“ märgiga on sel kaardil tähistatud punkt, kuhu ma esimese hooga välja jõuan.
Kui juba lossi taga olen,
ega siis muud minekuvarianti esialgu olegi, kui piki lossipargi peateed.
Teiselt poolt silmatorkavalt kõverat puud üle õla
tagasi vaadates on lossi läänepoolne
otsasein kenasti näha.
Esimene teele jääv piknikupaik.
Pargiteel on sujuv kurv
paremale, esimeselt ristteelt lähen muidugi otse edasi, sest vasakule pöörava
haru kaudu suunduksin kohe pargist välja. Tagasi vaadates on näha, et see tee
kulgeb üsna täpselt lossikompleksi sümmeetriatelje
pikendusel.
Pärast tõkkepuud muutub
tee pärnaalleeks. Kaardil on kogu
park märgitud lihtsalt rohelisega, …
… aerofotolt on allee aga
väga selgesti näha. Minekusuunast paremat kätt paikneval väljal märkan
päevitajaid. Kaardilt on näha, et vasakut kätt asub siinne ratsakool oma tallidega.
Aerofotol selgelt esile tõusvatele üle välja viivale kahele jalgrajale ma ei
pööra, ehkki teise juures isegi mõtlen veidi, aga arvan siiski, et seda mööda
ma järveni ei jõuaks. Tegelikult saaksin nii just otse järve põhjakaldale.
Paremat kätt hakkavad
paistma Nockebyhovi majad;
esiplaanil on aga väike jalgpalliplats. Kaardilt ja aerofotolt saab teada, et
veidi eemal on ka „päris“ jalgpalliväljak. Kusagil siin asub veel koerte
jooksutamiseks mõeldud tarastatud ala.
Ühel hetkel ristub jalgrada tänavaga, mille ääres
ongi kaardil „siin-ma-olen“ märk. Helehalli maja nurgalt loetud tänava nimi
näitab mu asukoha kätte: Ryssmurvägen,
tõlkes Vene müüri tee.
Pööran paremale, tänavaga rööbiti kulgevale jalgrajale, mis pöörab mõne meetri
pärast …
… üle väikse välu jälle puude vahele tagasi.
Silt teatab, et oleme jõudnud
looduskaitsealale, ühtlasi Natura 2000 Judarni loodusalale, kus tuleb
koerad rihmas otsas hoida ja lõket võib teha ainult selleks rajatud
lõkkekohtades. Kohale on nime andnud selle keskel asuv Judarni järv ja selle nimi
öeldakse tulenevat verbist ljuda, mis
tähendab „kõlama“ või „helisema“. Mis sel järvel siis kõlab või heliseb või
kõlanud või helisenud on, selle kohta ma seletust pole paraku leidnud.
94,9 hektari suurune
looduskaitseala, Stockholmi esimene, asutati 1995. aastal. Kaitse all on De
Geeri moreenid ja siinne elurikkus, pakutakse puhkevõimalusi. Natura 2000 ala
põhieesmärk on tuua siia tagasi vesilikud. Siinsed märjad metsad on praegu
suhteliselt viletsas, aga siiski mitte lootusetus seisus, nii et tegeldakse ka
nende seisundi parandamisega, kuna see elupaigatüüp on Rootsi ja kogu Euroopa
jaoks haruldane.
Püüan teadmistele lisa
otsida ikka ka rootsikeelsetest allikatest, neid siin arvutiga tõlkides.
Masintõlge pakub vasteid ka kohanimedele ja nii saab Judarni looduskaitsealast
Juudi looduskaitseala…
Selles paigas, kus praegu
liigun, on Judarni mets valdavalt lehtmets,
osalt üsna kaljusel, osalt soisel pinnasel.
Suuri ja väikesi kive leidub siin igal sammul, aga
selles kohas, tundub, pole nad mitte jää ega mõne muu loodusjõu mõjul, vaid
pigem inimkätega kokku kantud.
Kas see ongi mingi osa enne
mainitud tänavale Ryssmurvägenile nime andnud Vene müürist, ei julge ma öelda. Aga just kuskil siin kaitseala
idaküljes Vene müür olema peab ja selle olevat Karl XII võimu ajal Põhjasõja päevil
üles ladunud venelastest sõjavangid. Võimalik, et see juhtus 1719. aastal, kui Åkeshovi
lossi peremees oli Erik Gustaf Stenbock, aga mingeid dokumentaalseid kinnitusi
selle kohta polevat.
Müür olnud umbes
kilomeeter pikk ja kuni kahe meetri kõrgune, kohati olevat müüris nelja meetri
kõrguseid hiigelrahne. Seinas olnud üheksa 1–4 meetri laiust läbipääsu. Müüri funktsiooni
kohta on vähemalt kaks teooriat, ühe järgi oli see lossi karjamaa piire, teise
järgi koosnes see lihtsalt uudismaalt koristatud kividest, mis oli vaja kuhugi
panna.
Kaitseala piires leiduvat
ka pronksiaegseid kiviringe.
Siis jõuan suuremale teeristile …
… ja valin parempoolse haru. Pärast saan kaardilt vaadata, et nii jõuan
suure kaarega järve põhjaosa juurde, kuhu võinuks enne ka hoopis otsem minna…
Veel paar minutit
astumist ja olen väikesel lagendikul,
mille keskel tiik või lomp. Just
siia oleksin jõudnud ka enne alleelt emmale-kummale paremale viivale teele
pöörates.
Siit leian ka esimese loodusraja teabetahvli – taimestiku
tekke kohta; kahjuks on see pelgalt rootsikeelne. Otsemaid tuleb jälle meelde
üks mu lemmikmaid Island, kus selliste loodusobjektide juures on teabetahvlid
sageli isegi neljas-viies keeles, ingliskeelne tekst islandikeelse kõrval
tundub seal olema suisa kohustuslik.
Aga see tekst siin
pajatab, et oleme geoloogiliselt noorel maal. Kunagi, pärast pika jääaja lõppu,
olnud siin hulk järvi.
Saan seda juttu paremini
illustreerida, kui võtame taas ette selle postituse alguses juba nähtud Bromma kaardi. Rootsikeelse Vikipeedia
andmeil olevat veel viikingiajal olnud võimalik paadiga sõita praeguse Ängbybadeti juurest (see on kollane
laik Mälareni ääres, looduskaitselast veidi lääne pool) diagonaalis läbi kogu ala – Judarni järve, praeguse Brommaplani
asukoha ja Lillsjöni järve Mälari järve teise lahe Ulvsundasjönini kaardi parempoolses ülanurgas.
Äsja nähtud teabetahvlilt
saab edasi lugeda, et vesi on muidugi ammu taandunud, aga veel 19. sajandil laiunud
järve kallastel niidud ja karjamaad. Tasapisi kadus ka pilliroog ja selle
asemel hakkasid kasvama pajud, lepad ja kased. Niiviisi on tekkinud märjad
lehtmetsad, Rootsi jaoks üsna haruldane elupaigatüüp. Sellises metsas on
rohkesti surnud puid, mis sobivad hästi puidust toituvatele putukatele,
viimaste rohkus tagab omakorda putuktoiduliste lindude arvukuse. Ent tänapäeva
metsandus ei saa endale lubada palju surnud puid, seetõttu ongi selline mets
üsna haruldane ja väärib kaitset.
Märg mets sobib
elupaigaks ka mitmetele kahepaiksetele: vesilikele ja konnadele.
Kui lõpuks Judarni järve sopini jõuan, hakkab kohe
silma veidi ärevil olekuga sinikaelamammi.
Samas selgub ka ärevuse
põhjus: vaikselt häälitsedes kutsub emme
poegi kokku – ja sealt nad tulevadki.
Lõpuks on kalda ääres
koos vähemalt kaheksa siutsuvat
sulepalli.
9,3 meetrit üle merepinna
paikneva veepeegli pindala on 6–7 hektarit, eri allikate andmed on veidi
erinevad. Järve keskmine sügavus olevat 2,7, suurim 3,7 m. Katsepüügiga on
järvest saadud särge, ahvenat, latikat, kokre. Järve on toodud karpkalu ja
signaalvähke.
Ametlikku supelranda
Judarni järvel pole, ent haigustekitajaid vees ei leidu ja ujuda oleks täiesti
ohutu. Tõsi, 1995. aastani oli järves suplemine keelatud, kuna lähedal
asuvatelt autoteedelt oli järve kandunud ülemäära pliid.
Siinsamas on suurem radade ristumine, kus ka pink väsima
kippuvale rändurile või loodusenautijale ning …
… põhjalikum teabetahvel looduskaitseala skeemiga. Tekst,
millest suur osa on kulunud kaitsealal kehtivatele keeldudele ja käskudele, on
sedapuhku nii rootsi kui ka inglise keeles.
Teen kaardiosast suurenduse. Oleme skeemi järgi kohal, kus järve
kirdesopi juures on sellesama teabetahvli tähisena i-täht. Üle-eelmise pildi tee vasakule läheb otse järve kaldale
sisustatud grillikohta, neid on rajal teisigi. Mõni aeg tagasi nähtud tiigike
oli Salamanderdamm ehk „Vesilike
tiik“, veidi maad edasi on Groddamm
ehk „Konnatiik“. Veel tasub kindlasti esile tõsta halliga märgitud De Geermorän ehk „De Geeri moreen“. Parun
Gerard Jacob De Geer af Finspång (1858–1943) on siit kandist pärit Rootsi
geoloog, kelle töövaldkond oli kvaternaarigeoloogia, esmajoones geomorfoloogia
ja geokronoloogia.
De Geer on eriti tuntud oma töödega varvide ehk
viirsavi aastakihtide valdkonnas (varv on inglise keeles varve ja see
tulenevat just rootsi sõnast varv),
ent just tema olevat ka termini Antsülusjärv ristiisa. Antsülusjärv oli teadagi
Läänemere nõos paiknenud jääajajärgne mageveejärv, mis tekkis pärast seda, kui
maapinna kerke tõttu kadus ühendus Läänemere varasema arengustaadiumi
Joldiamere ja ookeani vahel. Kui Antsülusjärve veed umbes 8500 aastat tagasi
looduslikust tammist läbi murdsid, hakkasid tasapisi merest kerkima ka Eesti
läänesaared ja -rannik.
Antsülusjärve avastaja oli teine Rootsi geoloog,
De Geeri kaasaegne Henrik Vilhelm Munthe, ürgveekogu nimetuse tuletas De Geer
jõe-nappteo (Ancylus fluviatilis) järgi, kelle kojad on Antsülusjärve setetele
iseloomulikud.
Grillikoha juurde viiva
tee vastast suundub lai tee Åkeshovi
lossi poole. Kaardil on see tähistatud vaevumärgatava oranži
katkendjoonega.
Selles rajaosas köidab
tähelepanu üsna suurte kuuskede rohkus,
samuti on siin hulganisti kivirahne.
Korra siin veel kaitseala kaardi juurde tagasi tulles seletan ära ka värvide
tähendused. Heledaid ja tumedamaid toone pole just lihtne eristada, igatahes
kõige heledam roheline tähistab heina- ja rohumaid, väheke tumedam lehtmetsi,
veel tumedam niiskete alade lehtmetsi ning kõige tumedam okas- ja segametsa.
Küllap näeb
kaitsekorraldus ette, et alles jäetakse nii
mitte just lausa kõnniradadele kukkunud…
… kui ka kuivanud puud. Mõlemad, teadagi,
pakuvad elutingimusi olestele, kes puupõldudel elada ei saa.
Kõnnin mööda
järjekordsest suurte kivide kogumist
…
… ja jõuan järgmise tiigi, Groddammi juurde, …
… mille kõrval teabetahvel „Kahepaiksed ja konnatiigid“.
See jagab mõistagi selgitusi, miks neid tiike on kaevatud. Sama on tehtud ka
Eestis ja põhjusedki on samad: kahepaiksete arvukus on rängalt vähenenud ja üks
oluline allakäigutegur on sigimispaikade häving, sest sobivaid kudekohti –
madalaid, päiksepaistes soojenevaid tiike – on aja jooksul täidetud,
kuivendatud ja/või lastud võssa kasvada. Neid patte ongi püütud uusi tiigikesi kaevates
lunastada. 2007. aastal oli Stockholmi linnastusse sel moel lisandunud 13
tiiki, 2011–13 kaevati juurde või tehti korda veel tosin konnade „lastetuba“.
Stockholmi piirkonnas elavad kahepaiksed on rohu- ja rabakonn (viimane on ka
stendi fotol), kärnkonn ning tähnik- ja harivesilik. Stendil on ka linnastu
konnatiikide kaart, Judarni omad kannavad numbreid 7 ja 8.
Veidi maad edasi on ühe
järjekordse künka kõrval …
… stend „De Geeri moreen“. Tuletan Vikipeedia toel meelde, et moreen on sorteerumata liustikusete, mis koosneb
liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk
kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku
liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Stendil oleval kaardil näha
mustad konnakullest meenutavad laigud ongi siinsed „degeerid“ ehk De Geeri moreeni seljandikud. Kohaliku
teadlase nimi anti neile seetõttu, et De Geer oli üks esimesi, kes nende
seljandike teket 20. sajandi alul selgitas: jääga merepõhjast lahti hööveldatud
materjal kandus liustikuga edasi ja ladestus liustiku pragudesse. Moreeni
uurides saab andmeid 11 tuhande aasta tagusest elustikust, aga ka piirist, milleni liustik toona ulatas; see on kaardile kantud musta pidevjoonega.
Vahelduseks ületab tee ka
ühe väikse välu, …
… siis oleme jälle suurte kivide vahel.
Suured sileda küljega rahnud on kaljusest pinnast välja
kerkinud taanduvast jääst põhjustatud maalihete
survel. Ala on geoloogiliselt päris põnev ja pole ime, et siia
korraldatakse ka just geoloogilise suunitlusega väljasõite.
Siin on kivide vahele
seatud kooritud palkidest puhkekoht.
Enamasti kulgeb rada
puude vahel ja kohti, kust ka järve
veepeegel näha, pole just väga tihti.
Isoleeritud asendi ja
vähese kolorofülli sisaldava taimestiku tõttu on see veekogu Stockholmi üks
kõige puhtama veega järvi, nii et vaatamata vähesele hapnikusisaldusele on vee
toitainete hulk väike ka talvel. Küll sisaldavad süvasetted ülemäära
polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke ja polüklorobifenüüle.
Vees kasvavat
ingliskeelse Vikipeedia andmetel vähe taimeliike, üles on loetud vesiroos,
vesihernes ja männas-vesikuusk; fotol on näha vesikupu kollased õied ja suured südajad lehed. Kaldataimestikust
on samas mainitud hundinuia, tarnasid, soopihla, metsvitsa, kukesaba, salumünti
ja tulikaid. Puudest-põõsastest on kirjas sanglepp, türnpuu, tuhkur paju ja
raudremmelgas.
Tee on enamasti üsna hea ja sile.
Aga jala ette tasub siiski vaadata, sest siin-seal on ka komistusvõimalusi. Ja
ratastooli või lapsevankriga võib olla suhteliselt ebamugav liikuda.
Selles lõigus on rajaservas pidevalt kive, …
… mõnigi neist üsna paras
kolakas.
Siis tuleb jälle üks puhkekoht, …
… kus ka istun veidi ja
üritan selfiet teha. Tuleb välja
küll!
Teest kaugemas küljes ehk
paremat kätt on siin jälle päris suuri
puid.
Maapind muutub üsna künklikuks, …
… on ka väga suuri kaljupankasid.
Ühe künka juures …
… on järjekordne teabetahvel, „Maakerge“.
Kolm pilti näitavad,
milline nägi see kant välja (vasakult alates) pronksiajal, ligi 3000 aastat
tagasi, ja rauaaja alguses ning milline see on praegu; tänapäevased kohanimed
annavad orientiiri. Tekst selgitab, et pronksiajal oleksime selles kohas ookeani
põhjas, 10 meetrit allpool veepinda. Kui jää enam maapinda alla ei surunud,
hakkas see tasapisi merest välja tõusma. Randa loksuvad lained kandsid ära
pehmemaid osi pinnasest, savi ja liiva. Vahel uhuti ära kogu moreenikiht ja
alles jäid paljad kaljud. Nii kasvasid saared tasapisi ühte ja lahtedest said
järved. Judarni järv tekkis sel moel umbes 2000 aastat tagasi.
Maakerge jätkub ka
tänapäeval; Stockholmi piirkonnas umbes 3,5 mm aastas.
Korra veel infostendi
juurde tagasi pöördudes juhin tähelepanu kaardikesele stendi paremas alumises
nurgas. Punane täpp näitab, kus me
oleme: oja ääres, mis suubub järve
loodenurka. Minu ees kõndiv matkajate
paar …
… ületab parajasti just üle selle viivat silda.
Vett praegu ojas ei ole, aga voolujäljed on siiski märgatavad.
Veebist näen, et selle
ojakese ülemjooksul, temast veidi põhja pool, on olnud koht rootsikeelse nimega
Torpet Lugnet, mis võiks tõlkes olla
Rahutalu. 17. sajandil rajatud talu kuulus Åkeshovi lossile ja asus toona veel
vee, Mälari järve lahe ääres. Kui ma rootsikeelset teksti enamvähem õigesti
tõlkinud olen, siis oli see kuni 19. sajandi keskpaigani renditalu, hiljem anti
maju kuni 1915. aastani üürile, seejärel jäid need 2009. aastani looduse
meelevalda. 2009.–2012. aastail tehti mõnest hoonest koosnev asundus korda,
varustati teabetahvlitega ja on nüüd kultuurimälestisena kui väike
vabaõhumuuseum. Minu arvates järve poolt selle kompleksi juurde otseteed ei
vii, küll aga kaitseala piiri tagant Gubbkärrsvägenilt. Samasse on rajatud ka
piknikuplats.
Järgneb soine osa, üle mille on kulgeb laudtee, …
… hästi ehitatud ja kenasti korras.
Siis kulgeme edasi piki künka nõlva, …
… mis on veepeeglist omajagu kõrgemal.
Vaated Judarni järve lääneküljest ja edelanurgast on ilmselt
kõige ilusamad.
Veepeeglil peegelduvad vastaskalda puud.
Juhin taas tähelepanu
maha langenud puudele: teele sattunud
osa saetakse lahti ja viiakse ära, ülejäänu jääb alles.
Hakkame jõudma järve edelanurka.
Siia on seatud vähemalt
minu Judarnis nähtud grillikohtadest
kõige kapitaalsem. Ilmselt peetakse seda kohta ka potentsiaalseks
supluspaigaks, sest posti küljes on ka päästerõngas.
Grillikoha vaade loodusrajalt.
Panen siia orienteerumise
hõlbustuseks kaitseala enne korra
juba nähtud skeemi, kus see
grillikoht ka kenasti peal. Kaardilt on muu hulgas näha, et veidi maad nõlvast
üles peab olema ka teine grillikoht.
… ja siia on kena vaatega
kohta paigaldatud pink.
Näide sellest, millest
enne kirjutasin: kuivanud puid
kaitsealal keegi koristama ei tõtta. Tegemist on puuga, mille alumine pool oli
näha ka üle-eelmisel fotol.
Siin on ka järjekordne stend, sellest, kuidas on arenenud kaitseala taimestik.
Taimed said tulla pärast
jää taandumist; maa kerkides oli ruumi üha rohkem. Umbes 8000 aasta tagasi
kerkisid veest esimesed saared Södertorni kandis. Stockholmi piirkond nägi
toona välja nagu praegune arhipelaag: väheviljakas kaljupinnas; mänd ja kask
suudavad kasvada õhukesel moreenikihil. Lagunenud taimedest moodustus tasapisi muld.
Veel 2000 aastat edasi
muutus kliima soojaks ning metsas domineerisid soojalembesed puud: paksema
moreenikihiga kohtades tamm, jalakas ja sarapuu. Soe kliima kestis 4000 aastat,
mõnisada aastat enne Kristuse sündi läks taas külmemaks ja tavaliseks muutusid
kuusemetsad. Pildid paremal näitavad asjade seisu 8000, 7000 ja 6000 aasta eest
ning praegu.
Siin saan nõlvast laskuda
päris veepiirini, ent paraku õrritan
oma saabumisega pardilapsi: küllap
on neid siingi harjutatud tulema inimeste käest pärit toiduga, mis sageli on
tegelikult veelindudel sobimatu (kui Rootsi parditoitjad pole just oma Eesti
kolleegidest hoopis teadlikumad!).
Istun veidi aega nõlvale paigutatud pingil
ja just kusagil siin saan venekeelse telefonikõne. Kuna ma olen aastaid pakkunud
oma giiditeenust ka venekeelsele huvilisele (paar viimast aastat, tõsi, pole ma
giidina enam üldse tegutsenud), siis arvan, et keegi tahab tuuri tellida ja
seepärast hakkan rääkima. Helistaja jutt on tempokas ja segasevõitu, nii et mul
läheb mõnda aega selgusele jõudmiseks, et mind tahetakse meelitada mingisse
petuskeemi, millega „paljud Baltimaade pensionärid on teeninud paraja
varanduse“. Seda taibanud, lõpetan küll kõne ära, aga saan järgnevalt mitme kuu
jooksul samasuguseid pakkumisi küll vene, küll inglise keeles ja pean aina
telefoninumbreid blokeerima.
Tuju pole mõtet sellest
rikkuda lasta; teen pingi juurest pildi
nii tuldud teest…
… kui ka ettepoole kulgevast.
Mõne minuti pärast jõuan
järjekordse teabetahvlini, mis on
küll paraku grafitiga rikutud (minu üllatuseks tundub see paha komme olevat
üsna sügavalt juurdunud ka siinmail). Tekst on siiski täiesti loetav. Juttu on rändrahnudest. (Küllap oli mõni rahn ka
just selle tahvli juures, aga on jäänud pildistamata. Ent eelnenud piltidel on
neid ju küll ja küll).
Jään selle tekstiga veidi
hätta, sest ei oska leida suupärast vastet rootsi sõnale jätte-kast, masintõlkega vast „hiiglase heide“. Nimi tuleb mõistagi
muistendeist, mis räägivad, et need kivid on vihaste hiiglaste heidetud. Meil
Eestis on kanged kivipildujad olnud teadagi Kalevipoeg ja Vanapagan. No ja
edasi tuleb muidugi selgitus: see hiiglane-kivipilduja oli tegelikult hoopis
jää, millega koos lahti murdunud kaljumürakad kaasa liikusid ja tasapisi
ümmargusemaks lihviti. Kui jää sulas, jäi rahn paigale. Kuna ta oli oma
esialgsest asukohast teisale rännanud, hakatigi neid nimetama rändrahnudeks.
Siis jälle edasi. See kuusk on ähvardavalt viltu kasvanud.
Jõuangi tagasi matka
alguspooles nähtud salamandri- ehk eestipäraselt vesilikutiigini.
Tulen veidi teist teed
kui enne ja märkan nüüd ka asjakohast teabetahvlit.
Suuremalt jaolt on tekst sama, mis enne nähtud konnatiigi tahvlil: et tiik on
rajatud 2007. aastal, et mõlema vesilikuliigi, aga ka mitme konnaliigi arvukus
on viimase poolsajandi jooksul tugevalt alla käinud, kuna elu- ja sigimispaigad
on kadunud.
Aga tahvlil on ka nii
tähnik- (vasakul) kui ka harivesiliku pildid, ülal emas-, all isasloom ning
mõned tähtsamad andmed: tähnikvesilikud on kuni 10 cm pikkused, sileda nahaga
ja liiguvad maapinnal väledalt, harivesilik on kuni 17-sentimeetrine, krobelise
nahaga ja maapinnal aeglasem.
On ka lisatud, et kõik
kahepaikseliigid on Stockholmis kaitse all ning avastatud vesilikest palutakse
looduskaitsjatele teada anda. Huviline saab ka teada, et kui tähnikvesilikku
võib ka kätte võtta, kui ta kohe seejärel jälle lahti lasta, siis harivesilik
on nii haruldane, et mõistlikum on teda mitte näppida. Ja kindlasti ei tohi
kahepaiksete kudetiiki lasta kalu: mõned neist on varmad kuduga maiustama.
Ja see silt kinnitab, et olen loodusraja läbi kõndinud ja võin Åkeshovi
lossi poole tagasi kõndida. Seda ma ka teen, oli vahva rada!
Tagasiteel möödun taas aiamaast, …
… kus küpseb ka kena õunasaak.
Kell 15 olen poja korteris Köiepunuja teel tagasi.
Enne, kui koos pojaga Brommast
kesklinna suundun, mainin ära vast Bromma kõige uhkema ehitise, mille kohta
pean kahetsusega ütlema, et see on mul nägemata: Bromma kiriku (foto: Håkan
Svensson / Wikimedia, 2008).
Kindluskirikuna ehitatud
pühakoja vanim osa on pärit 12. sajandi lõpust, nii et kuulub kogu Stockholmi
vanimate ehitiste hulka. Sellest ajast on pärit kiriku ümar osa ja selle
idaküljes asuv koor. Ümarkirikuid on Rootsis vähe, Vikipeedia loetleb veel
seitset: Solna, Munsö, Voxtorpi, Hagby, Valleberga, Skörstorpi ja Vårdsbergi
pühakoda.
15. sajandi keskel
ehitati juurde lööv ja käärkamber; suuri muutusi laskis kirikus teha 1679–1700
vikaarina töötanud Johannes Vultejus. Tema ajast on pärit katus ja torn, …
… samuti 1686 ehitatud
kantsel ja puust altar (sisevaate foto: Jssfrk / Wikimedia). Kantslil on
kujutatud Kristus ja neli evangelisti. 1703 rajati kooriruumi Hjärnede
perekonna haud. Altarimaal on pärit aastast 1818, selle ümber on Püha Peetruse
ja Pauluse kujud. Kirikus on ka maitsekaid epitaafe ning krüpt.
Kaks huvitavat fakti
veel: 1901. aastal oli kirik üks Rootsi kõigi aegade esimese
orienteerumisvõistluse kontrollpunkt ning 2006. aastal valisid kohaliku
raadiojaama kuulajad Bromma kiriku Stockholmi lääni ilusaimaks.
Sellegi osa kirjutamisele kulus mul
hullusti kaua aega, rohkem kui kuu… Eks aeg näita, kas ma jõuan millalgi ka
järgmiste osadeni.
No comments:
Post a Comment