Suviseid pildikesi Setomaalt VI. Meremäe ja Vana-Vastseliina

Ikka on 11. juuli ja meie reisiseltskond sõidab kolmel autol Obinitsast peaaegu otsejoones lõunasse; minna on vähem kui 10 km – …

… ja olemegi Meremäe vaatetorni juures.

Siingi on olemas Külävüü infostend, nii et vaatame, mis seal kirjas:

Meremäe mägi on üks Haanja kõrgustiku idaosas asuva Vaaksaare kõrgustiku kõrgemaid punkte, ulatudes 204 m üle merepinna. Veelgi kõrgemale kerkib siit veidi Miikse poole jääva Kuksina mäe tipp: 211 m ümp. Meremäe mäelt on näha lai panoraam u 50–70 km raadiuses. Selge ilmaga paistab siit suurem osa Setomaast, Saalessa kirik ja mitu Petseri linna tähist.

Lõikan seekordse Setomaa-seeria esimeses postituses nähtud Setomaa kaardist endise Meremäe valla osa välja, et näidata mõne kõnealuse koha asetust. Meremäe on kaardil märgitud punase topeltringiga, eelmise postituse lõpp-punkti Obinitsa ja eelmises lõigus kirjas Miikse juurde panen kaardile punase noolekese. Kuksina mäe asukohta (alla kahe kilomeetri Miiksest otse põhja) sel kaardil pole ja Saalessa (Zalesje) kirik on hoopis Vene poole peal Petserimaal (ca 8–9 km Meremäest idas). Väheke hiljem tuleb selles postituses kaart, kus on ka Zalesje, ehkki ega see olegi ju selle postituse seisukohalt väga oluline.

Aga veel Külävüü stendilt:

2008. aastal ehitas Meremäe vallavalitsus mäele vaatetorni ja laululava. 2015. aastal vana torn demonteeriti ja püstitati uus. Siinsel peoplatsil peetakse igal aastal jaanipäeva ja teisi üritusi.

Ega muud, kui tuleb üles ronida. Astmeid loen kokku 68.

Peoplatsi tagumises servas on väike lava ja istepingid, samuti on ülevalt kohe selge, kus jaanituld tehti. Paremal maantee servas on aga päikesekell, seda uurime pärast lähemalt.

Maastik on toredasti laineline. Vastaseliin-Meremäe-Kliima maantee, mida mööda Obinitsast tulime, kulgeb siin torni all idakaarde, …

… aga veidikese aja pärast tuleb kurv vasakule ja tee suundub põhja, Obinitsa poole. Google Maps’i kaardi lõikelt on see hästi näha.

Torni rinnatisel on kirjas ülevalt nähtavate (või teatud ilmaoludes nähtavate) lähemate ja kaugemate kohtade nimed ja kaugused nendeni. Praegu nähtavus vist lausa hiilgav ei ole – ja eks mu silmanägeminegi ole just selline, nagu ta on. Kõige lähemal, 300 meetri kaugusel edelas, …

… on Kalatsova küla, sellega pole probleemi.

Kas mõni täpike ida-kirde sektoris võiks olla …

… Petseri kloostri torn, ei julge ma küll öelda.

Umbes samas suunas peab olema ka endise Meremäe valla keskus.

Kui jõuan selle sildini, otsustan, et siinne loogika minu omaga ei sobi. Hea küll, eesti- ja ingliskeelset teksti võiks ju interpreteerida nii, et mäe kõige kõrgem koht on 60 meetrit eemal. Aga vaadake venekeelset: see viitab ju otsesõnu just torni?!

Suunad on vist peal ka sellel liivakella-
kujulisel puuasjandusel, midagi Maret sealt igatahes uurib.

Veel üks vaade ülevalt alla, vist lääne ja loode vahele, siis kobin jälle maapinnale …

… ja uurin veel kord torni, mille sindlikatuse tipus lehvib uhkesti Setomaa lipp. Lipust kirjutasin pisut selle seeria teises postituses ja seda näeme sel reisil tõesti ikka kohe päris sageli.

Küll ei märka ma kusagil Setomaa vappi, millest leian pildi seda postitust kirjutades. Kui lipu kujundus valiti välja 2003 Obinitsas toimunud VII Seto kongressil, siis vapi oma 2014. aastal Värskas toimunud XI Seto kongressil (https://www.setomaa.ee/kogukond/seto-vapp).

Kas fikseeritud on ka vapi värvid või ainult kuju, ei oska ma öelda, sest võrgupaigas https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Setomaa_vapp.svg leidub hoopis teiste värvidega vapp.

Kui nüüd jälle ka maapinnal kõndiva jupatsi tasandilt vaadata, siis on pilt natuke teine, näiteks ehk künklikumgi kui ülevalt tundus.

Laululava juures on istekohti ilmselgelt vähem kui suvisel üldlaulupeol Tallinnas.

Selle majakese otstarvet ei oska ma hästi ära arvata, …

… küll aga selle oma.

Meeli seletab Erikale, mida kõike ja kuidas see päikesekella näidata suudab. Maret jälgib mängu.

Nüüd on ka Eha oma tarkused letti ladunud.

Arutlus muutub aina üldrahvalikumaks, aga keskmes on ikka Meeli. Nojah, aga päike ju ei paista…

Veel juttu Külävüü stendilt:

Kalatsova küla /../ on ajalooliselt paiknenud vanal Vastseliina-Petseri kauba- ja sõjateel. See tee kulges ka üle Piirimäe, mis asub Meremäest mõni kilomeeter Vastseliina pool. Üle mäe on läbi aegade jooksnud palju riigipiire. 10.–13. sajandil asuti läänemeresoome alasid vallutama nii idast kui ka läänest. /../ Vallutuslained kohtusid Piusa jõe joonel ning siia hakkas kujunema piir. Piir kujunes lõplikult välja alles 1550. aastatel, mil Petseri klooster muutus oluliseks keskuseks. /../ Praegu tähistab Piirimägi piiri Setomaa ja Eestimaa vahel.

/../

Seto kuningriigi päeva idee pärineb folklorist Paul Hagult, kes nägi samalaadset ettevõtmist Norras, kus saamid kuulutavad igal aastal kolmeks päevaks välja Metsasoome vabariigi. Esimene Seto kuningriik kuulutati välja 1994. aastal Obinitsas. Sestsaadik kehtestavad setod igal aastal kordamööda ühes Setomaa vallas augusti esimesel laupäeval üheks päevaks oma kuningriigi. Kuningriigil on oma lipp ja hümn, samuti piir , millest üle pääsemiseks peavad need, kes ei kanna seto rõivaid, ostma viisa.

/../

Nagu igas õiges kuningriigis, on ka setodel oma kuningas: selleks on nimetatud seto eepose nimikangelane Peko. Peko puhkab aga Petseri liivakoopas ega saa ise kuningriiki valitseda. Seetõttu valitseb setosid tema nimel rahva poolt valitud asemik – Setomaa ülembsootska. Ülembsootska valitakse kuningriigipäeval: ülesseatud kandidaadid tõusevad pukkidele ja rahvas seab end meelepärase kandidaadi ette ritta. Kelle ees on rohkem rahvast, see ongi uus valitseja.

Stendil soovitatakse käia ka Miikse külas, kus Jaani kirik, iidne ohvrikivi ja allikas. Ehkki see käik on võimalikus päevaplaanis isegi kirjas, jääb seekord seal käimata. Nii ongi Meremäe peatus sel korral Setomaal viimane.

Magan paraku maha Setomaalt lahkumise hetke: võinuks ju kasvõi läbi autoakna pildi klõpsata.

Ilmselt on paras aeg pista siia korra jälle Külävüü kaart (https://www.visitsetomaa.ee).

Nagu varem olen juba rõhutanud, on sellele joonistatud vöökirjas lint ehk Külävüü marsruut pikem ja pöörab lõpuks tagasi ka Setomaa lõunapoolseimasse Luhamaa nulka. Tegelikult on Luhamaagi võimaliku peatuskohana meie reisi esialgses marsruudis kirjas, aga mõnel meie seast on täna ajada veel perekonnaasju. Nii jäävad Setomaa kõrgeim punkt Maaniidumägi (225,4 m) ja Luhamaa Pühavaimu kirik kunagi edaspidi vaadata.

Meie tõmbame järgmist ja täna viimast korda ühiselt teelt kõrvale Vana-Vastseliinas ja paneme autod parklasse. Parkla juurest saab lugeda tagurpidi suurtähtkirja SUNNILIPOK-
SIIP ANIILESTSAV – ja just Vastseliina piiskopilinnuse varemed meile teiselt poolt maanteed vastu vaatavad; kell on jõudnud kolmveerand nelja kanti.

Parkla kõrval on suur skeem, kus kogu külastatav kompleks peal.

Selle sama skeemi taga on külastaja rahakotisisu ihalev käsitöötare (nr 7).

Käsitöötare ja maantee vahel näha lasipuu otsa juures on tontlik kuju, küllap palverändur.

Üle üsnagi elava liiklusega maantee on vasakult alates näha alles mullu avatud moodsalt roostekarva palverännumaja, taamal ka lossivaremete ots, …

… siis esiplaanil väike teeliste kabel ja selle kohal tagaplaanil piiskopilossi varemed ise …

… ning lõpuks kompleksi peamaja.

Küllap on siin kusagil ka Külävüü stend, aga minul jääb see märkamata. Nii pean seekord leppima sellega, et osundan kollaste akende projekti käigus paigaldatud infokandjat:

Võite kohata Musta ratsanikku, kuulda neitsite ettekuulutusi ja mekkida kõiki tõbesid ravivat vett (torkan vahele: minust jäävad need asjad kõik kohtamata-kuulmata-mekkimata…).

Ühel septembriööl 1353. aastal kostis tühjast linnusekabelist imeilusat muusikat, küünlad süttisid ebamaises valguses ning linnuserahvas nägi valget risti kabelis hõljumas.

Veel neli kuud hiljem kestis samasugune olukord ja kõik kabeli külastajad võisid olla ime tunnistajaks. Paavsti käsul sai Vastseliinast püha paik ja imekabelisse jõudnud arvukad palverändurid lunastasid oma patte. Pimedad muutusid nägijateks ja kurdid kuuljaiks ning Neuhauseni linnuse kuulsus kasvas väljaspoole Liivimaa piire.

Sel ajal, kui mina pildistan ja stendilt tekste loen, jõuavad mu kaaslased juba üle maantee minna ning nii pildistan neid ka Piiri kõrtsi sisenemas.

Ega muud, kui tuleb neile järele kiirustada.

Eks kõrtsis ole ka igat sorti kommertsvärki, näiteks õnneloosiratas.

Taipan pildistada ka kella, mille pildil Vastseliina linnus oma parimate päevade hiilguses; oli vist võimas küll! Paremas servas riiulil on oranži vedelikuga pudelid, millest väiksema ostan pärast kaasa.

Pudeleis on vürtsidega vein, klarett. Olen kunagi mekkinud Tallinna raeapteegi klaretti, see oli punaveini baasil. Siinne on pigem valgest veinist. Kõrtsmik valab seda soovijatele prooviks – ja ju ta mulle siis meeldis, et pärast ostan küllalt kalli väiksema pudelikese kaasa. Ent kodus see jook mulle enam eriti ei meeldi…

Kuna olen kõrvaliste asjadega liiga ametis, siis juhtub siin ka see, et kaotan korraks kaaslased ja liitun kogemata tasulise, giiditud ekskursiooniga. Giid räägib mingi iseäraliku aktsendiga – äkki läti?? – eesti keelt.

Üsna kähku saan siiski oma veast aru – aina võõrad näod ümberringi! – ja jõuan kaaslastele järele. Varemed täies ilus.

Uurime ikka stende ka:

Maarja kuulutamise päeval, 25. märtsil 1342, alustati Vastseliina linnuse ehitamist piirikindlustusena Tartu piiskopkonda. Linnus pühitseti Neitsi Maarjale ja hakati tema auks kutsuma Frouewenborchiks / Frauenburgiks. Alles hiljem hakati linnust nimetama Novum Castrum ehk Neuhausen, venepäraselt Novõi Gorodok, kirjakeelsena Vastseliina (uus linnus).

Kõigi linnuse stendide nurgas on logo kirjaga Koht, kus imed on igapäevased.

Astumine on tehtud väga mugavaks.

Varemete vahelisel platsil õitseb rohkesti neid vägevaid lilli, kes on mulle lapsepõlvest peale ikka väga meeldinud ja keda olen tundnud üheksavägise nime all.

Kunagi hiljem sain teada, et üheksavägisega väga sarnane on must-vägihein. Nii ei püüa ma isegi hakata mõistatama, kummaga on siin tegemist.

Teadja oskaks ehk kohe öelda?

Mõni tükk varemeist on jäänud väga üksildaseks.

Vastseliina linnuse varemeist lähtuvad kaks RMK matkarada:

Piusa jõe ürgoru väike matkaring (~3,5 km) ja Piusa jõe ürgoru suur matkarada (~15 km) algavad Vastseliina piiskopilinnuse varemete juurest. Väike matkaring läbib Vastseliina mõisa parki, möödub Paabu müürist, Kelba veskist ja läbib Kelba orgu. Suur matkarada kulgeb mööda Piusa jõe ürgorgu Linora külani Võru-Obinitsa maanteel. Lisaks ilusatele paljanditele näeb rajal mitut vana veski kohta. Rada on varustatud suunavate viitadega.

Otsemaid tuleb meelde üks ammune just siit Vastseliina varemete juurest alanud tore matk, mille tulemusena valmis ajakirja Eesti Loodus 2003. aasta 7.–8. kaksiknumbrisse ehk Setomaa erinumbrisse lugu Eesti Looduse teekond müürist müürini (http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel433_415.html). Mu matkakaaslased olid EL peatoimetaja Toomas Kukk ja toimetaja Helen Alumäe (nüüd Külvik). Muide, Helen kirjutas väikesed kommentaarid selle postitusterea kahele esimesele loole ja kui siis pärast veidi kirju vahetasime, tuli välja, et just tema on Külävüü stendide tekstide autor. Seda nüüd teades on mul eriti hea meel, et neid nendes kirjatöödes kasutasin, sest Helen on mulle Setomaa-asjades – ja mitte ainult neis! – suur autoriteet.

Teele mõisapargi poole viib see trepp; foto ei näita kuigi täpselt, KUI järsk see trepp tegelikult on!

Taim-sammas kivisamba taustal.

Oleme jõudnud Vastseliina linnuse kabelini. 

Tekst sel roosteplaadil on päris raskesti loetav isegi natuuris, saati siis väiksel fotol. Fotot saab vajadust mööda suuremaks vedada, nii saan teksti mõningase vaevaga kenasti kätte:

Siin lõpeb palverännutee Maarjamaa ühest äärest teise, Pirita kloostrist Vana-Vastseliina linnuse kabelini. Mõlemad pühakojad olid palverännutee olulised sihtkohad juba keskajal.

Palverännak on uskuja teekond pühasse paika, teekond Jumala armuni, iseenda leidmise teekond. Armsad kaasteelised, saatku meid kõiki me palverännaku radadel need read vanast keldi palvest:

Ole Sina tasane tee minu ees, ole Sina juhatav täht minu kohal, ole Sina valvas silm minu taga tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati.

Kui veidi hiljem oleme jõudnud kagutorni ülaossa, saan kabelist sellise pildi.

Vaade diagonaalis üle linnuse platsi põhjatorni poole.

Põhjatorni ühe varemesamba otsas trooniv valge-toonekurepesa on ajalooline. Valge-toonekurg pole erinevalt oma lähisugulasest must-toonekurest Eestis ju kaugeltki põlisliik ja varaseim teadaolev pesitsemine meie riigi territooriumil registreeriti 1841. aastal just nimelt siin, Vastseliina piiskopilinnuse varemetel. Küllap on pesamaterjal ligi 180 aasta jooksul korduvalt vahetunud-uuendunud, aga vanima pesa tiitlit see ära ei võta.

Kirjutasin enne, et linnuse stendide nurgas on logo kirjaga Koht, kus imed on igapäevased. Oleksin siis peaaegu lisanud, et meie küll imesid ei näe, aga see olnuks vale mis vale. Sest tõeliselt imelised on siinsed isetekkelised (?? või on keegi neid siiski tagant utsitanud?) „lillepeenrad“: põhiliselt vist eri liiki kukeharjadest koosnevad kirevad kooslused mitmel pool varemete vahel ja peal.

Toreda lisandi sellesse põhiliselt heleroosasse-kollasesse-rohelisse värvide mängu lisavad tumedamad roosad …

… ja iseäranis veel sinised-violetsed toonid. Need sinetajad on siin vist kurerehad.

Aga nüüd jälle stenditeksti:

Aastal 1342 alustati Tartu piiskopkonda piirikindlustusena Vastseliina piiskopilinnuse ehitamist. 1353. aastal toimub linnusekabelis Valge Risti ime ning Vastseliina piiskopilinnusest sai palverännakute sihtkoht. Teateid palverännakute kohta linnuse kabelisse on leida ka 15. ja 16. sajandist. 1558. a toimub sõjaretk Ivan Julma juhtimisel, kus umbes 40 000-meheline vägi liikus üle Vastseliina Tartu piiskopkonda, seejärel Laiuse ja Põltsamaa ümbrusesse ning läbi Järva- ja Virumaa Venemaale tagasi. Linnus oli langenud venelaste kätte. Vastavalt Jam Zapolski vaherahu tingimustele võtsid linnuse üle 1582. a poolakad. 1600. a algas kakskümmend viis aastat kestev sõda Poola ja Rootsi vahel. 1601. a algul vallutasid rootslased ka Vastseliina. Järgnevalt käis linnus korduvalt käest kätte ning alles 1625. aastal vallutasid rootslased selle lõplikult. 1702. a hävitati linnus Põhjasõjas Peeter I käsul.

Ega sest linnusest ole suurt alles tõesti, põhiliselt põhja- ja kirdetorn. Just kirdetorni juures olemegi ja sellelt poolt lähenedes jääb mul temast korralik foto tegemata. Võtan seepärast laenu Vikipeediast: Vastseliina piiskopilinnuse kirdetorn 2011. aasta septembris (foto: Vaido Otsar / Wikimedia, 2011).

Loeme jälle stendilt:

Linnuse võtmete hoidja. Kirdetorni ehitamise ajal arutas linnuse nõukoda, kuidas saada linnusele tugevamat kaitset. Ühiselt otsustati, et tuleb leida neitsi linnuse võtmete hoidjaks. Ümbruskonda saadeti teade, et otsitakse ingelliku välimusega süüta tütarlast linnuse võtmete hoidjaks. Lootuses pääseda raskest igapäevatööst, tuli linnusesse neidusid kaugemalt ja lähemalt, kellest valiti välja kõige kaunim. Väljavalitud neiul paluti müüri juures põlvili langeda, anti kätte võtmekimp ning müüriti koos võtmetega kirdetorni. Seda kohta tähistab müüri sisse laotud rist.

Imesid tegev mesi. Vastseliina linnust külastas Peeter I, kuid paraku polnud see aeg Liivimaale kerge ning naaberriigi ainuvalitseja ei jäänud kostitamisega rahule. Kui 1702. aastal oli linnust piiramas Vene vägi, siis olla Peeter I meelepaha jätkuvalt nii suur olnud, et ta käskinud linnuse maatasa teha vaatamata sellele, et linnus oli valmis alistuma. Kui vaenuväed olid juba linnuse all, otsustasid kümme linnuse neitsit sulgeda end kabelisse, et nende süütus ja puhtus koos Püha Risti väega võiks linnust kaitsta ning sinna nad ka jäid. Räägitakse, et kui suvistel täiskuuöödel üks süütu ja puhas neitsi kabeli rohtunud müüride peal käies neitsite laulu kuuleb, siis on see tema jaoks hea märk. Kui aga laul kostab mõne naisterahva kõrvu, kes ennast enam neitsiks kutsuda ei või, siis talle tähendab see kurja tõbe või isegi surma. Nuhtluse alla langenud naisi võib päästa vaid siiras ja südamest tulev patukahetsus, mispeale linnuse mesilased Neitsitorni müürile mett tilgutavad, mida korjates ja haigele kohale määrides surmatõbi varsti taandub.

Minu parim foto kirdetornist on selline. Ronin ka üles; kui ma loendades ei eksinud, siis on astmeid 57.

Teen ülevalt muidugi ka peotäie fotosid. Üle kindluseõue tehtud fotol paistab kindluse kõige pikem säilinud fragment, mille vasakpoolses otsas on siitpoolt küljest tellingutes põhjatorn. Sinnagi saab üles ronida.

Teisest küljest vaadates näeb see osa välja selline.

Arutame omavahel, miks on siin nii palju surnud, kuivanud puid. Õiget vastust ei oska keegi pakkuda.

Loen seda alles nende ridade kirjutamise ajal kusagilt ajalehest: tegemist on ränga seenhaiguse saaresurmaga. Surmava epideemia märke olevat Eestis täheldatud juba 2003. aastast alates, aga iseäranis kiiresti on see puutaud hakanud levima mõne viimase aasta jooksul, nii et seni Eesti parkides ja looduses üsna tavaline harilik saar võib muutuda kaitsealuseks liigiks. Rootsis olevatki harilik saar seoses saaresurma massilise levikuga juba 2010. aastal kantud punasesse nimistusse.

Tornist jälle alla tulnud, jalutame lähemalt kaema ka palverändurite kodu, möödudes teel sinna sellisest lavast. Kas on see ehitis ehk seotud mingi siinse rituaaliga, ei oska ma öelda.

Ja see roostes plekkkast ongi siis mullu valminud palverännumaja.

Piilume ka üle ukse sisse, …

… nende herneste abil tehakse keskaegset meetodit kasutades kindlaks, kui palju rahvast majas käib: igaüks peab ühe herne kannu pillama.

Aga siis raudmajast välja, …

… veel üks pilk varemetele …

… ja üle tee tagasi parklasse. Pildil näha suunas hakkab meie auto varsti Tartu poole sõitma.

Enne seda arutame käsitöötare ees, …

… kuhu läheme samas koosseisus aasta pärast.

Ma enamasti ei taha ennast fotodelt näha, sest ikka olen ma neil millegipärast vingus näoga. Seekord saan fotograafilt Erikalt kindla korralduse naeratada – ja pilt saabki hoopis parem.

Selle reisi järel tasub naeratada küll. Aitäh reisikava koostajatele, kõigile kaaslastele ja iseäranis meie autot roolinud Andrusele!