Selle aasta alguses
hakkasin kirjutama mullusuvise Stockholmi-käigu blogikajastust. Paraku kulus
esimese osa kirjutamisele lausa neli kuud, teisele „ainult“ väheke üle kuu ja
kolmas jäi juunis pooleli. Kuna vahepeal on juba tulnud uusi reise, siis
otsustasin vähemalt esialgu selle asja sinnapaika jättagi. Aga kuna eriti
esimesele osale kulus päris rohkesti aega ja vaeva, siis ei taha ma seda
avaldamata jätta ning riputan väikeste parandustega siia üles.
Üle mitme aja mullu
juulis ette võetud Stockholmi-reisil oli ka oma kindel eesmärk, mille täitumine
lükkus paraku küll edasi. Nimelt ootas realiseerimist Jõuluvana toodud „tuusik“
õhupallilennule kuningriigi pealinna kohal. Jõuluvanale selle soovi kõrva
sosistanud päkapikk, minu vanem poeg Rein, kes pidi lennu broneerima, jäi
paraku hiljaks. Kevade lõpp ja suve algus olid ju olnud tuulised, palju pallilende
oli ära jäänud ja ootelehele lükatute nimekiri kasvanud sedavõrd pikaks, et
minu seekordsete Stockholmi-päevade jooksul vabu kohti enam polnud.
Ent lennukipiletid olid
ju ostetud ja eks selles linnas leia alati rohkesti tegevust, ehkki olen seal
alates esimestest kordadest kusagil 1990ndate alguses käinud kindlasti oma
paarkümmend korda. Pealegi polnud ma kordagi käinud poja elukohas Bromma
linnaosas. Nii et muidugi ei jäänud ma nurjunud õhupalliretke kodus padja sisse
taga nutma.
Stardin 4. juulil kell 6 noorema poja juurest
Tallinnast. Takso kihutab läbi hirmuäratavalt paksu udu. Piimjas aur ümbritseb
ka lennujaama ja pähe tulevad mõtted varasematest edasi lükatud lendudest. Pessimismi
soodustab teadasaamine, et kella kuuene Stocki-reis ei olnud väljunud, 6.40
teatatakse Kärdla lennu tühistamisest.
Muidu kulgeb lennujaamas
kõik ladusalt, ainult turvakontrollis takerdun korraks: seekord olen unustanud
taskud tühjendamata … Ei saa ma sealt peaaegu kunagi ilma meeldetuletusteta
tulema!
Kõigi kartuste kiuste
lastakse juba 6.50 lennukisse, istun vasakus pardas kohal 22A. 7.30 läheme
liikuma ja 7.40 vupsame lendu. Millalgi veidi pärast kella 8 (ehk Stockholmi
aja järgi 7) märkan, et on täiesti selge ja vaateväli avar.
Kui lennukiaknasse ilmuvad saared, ei suuda ma muidugi kuidagi
pidurdada oma pildistamiskirge. Enne, kui Arlandas rattad maha paneme, jõuan
teha üle 40 klõpsu. Ja nüüd, seda teksti toksides, pean ma tahes-tahtmata
kaardilt näpuga järge ajama ja sealt kogetavat oma fotodega võrdlema. Lihtne
see pole, sest minu kujutlusvõime on kehv ja pildid on kaardiga võrreldes
„jalad ülespidi“. Suure nuputamisega jõuan siiski selgusele, et sellel fotol
siin peaks ees paremal, lennuki tiiva ja kere alt veidi paistma Stegesund-Hästholmeni kaksiksaar,
teisel pool üsna kitsast Stegesundi väina vasakul Skarpö, mis on silla kaudu ühenduses Rindö saarega. Rindö ja tiiva vahel on väike saareke Vaxholmi kindlusega ning Rindöst lõuna pool, fotol
üleval Ramsö ja Tynningö.
Sellel suumitud fotol on
esiplaanil tuntud puhkuse- ja väljasõidusaar Vaxholm; alalisi elanikke on seal lausa ligi 5000. Ei tea ainult,
kas see käib selle ühe saare või kogu 64-saarelise arhipelaagi kohta. Nimelt
eelistavat kohalik omavalitsus nime Vaxholms
stad (Vaxholmi linn) kasutada just kogu saarestiku kohta.
Arvasin, et olen kunagi
ühe Vaxholmi-käigu kohta ka kirjutanud, aga lähemal kontrollimisel selgub, et
käisin seal kaugel blogimisajastu eelsel ajal, 2007. aastal. Vaatan toona klõpsitud
fotod üle ja saan uuesti teada, et on tore koht küll!
Vasakul on eelmisel fotol
nähtud Vaxholmi kindlus. Selle
laskis Stockholmi eelkindlustusena 1594. aastal ehitada kuningas Gustav Vasa ja
just selle järgi on nimetatud ka suurem saar ja kogu omavalitsus.
Foto paremas küljes on
näha Vaxholmi mandriga ühendav sild. Veel on pildil enne mainitud Tynningö saar
ning hulk väiksemaid saarekesi ja rahusid.
Osa sel pildil nähtavat
on olemas ka eelmisel fotol, otse tiiva kõrval. Esiplaanil näha suurem, väga tugevasti
liigendatud rannajoonega maismaa on manner.
Metsa vahel valendab Bogesundi loss, kus 1680. aastal suri Rootsi ja Soome
riigitegelane krahv Per Brahe noorem (1602 –1680). Teiselt poolt laevateed ja
kolme saarekese ahelat paistab saar nimega Ormingelandet.
Just seda laevateed mööda kulgevad
Frihamneni sadamasse ka Tallinnast tulevad laevad.
Siin on näha, kuidas
laevatee keerab kahe saare, Lidingö
(foto keskel) ja Ormingelandeti
vahele. Alumine ehk põhjapoolne maismaa on manner.
Sel fotol on kaheharuline
Lidingö, 12,5 km2 suurune
31 tuhande elanikuga saar. Lennukitiiva kõrval näha kolmnurkne paadisadamaga
laht on Södergarnsviken, saare kaht haru lahutab Hustegafjärden. Saare
ülemisel, lõunapoolsel harul kõrguv ehitis peaks olema Käppalaverketi
veepuhastusjaama korsten. Lidingö on Stockholmi linna kirdenaaber.
7.11 paiku jõuamegi Stockholmi kohale, vasakul
all nurgas on veel Lidingö, kõik ülejäänu on juba Stockholm. Kui väga hoolega
vaadata, saab sellelt fotolt eristada, et üle Lilla Värtani väina viib tegelikult kaks silda: suure Lidingöbroni kõrval, sellest põhja pool, on vana
kaarsõrestikuga ja 20-meetrise avatava keskosaga sild. Viimane valmis kunagise
pontoonsilla asendajana 1925. aastal, jäi aga juba 1950ndatel üha suureneva
rahvahulga üle mere toimetamiseks liiga kiduraks. 1971 avati 997 m pikk ja
24 m lai uus sild, mille navigatsioonikliirens on 12,5 m. Sõidutee on
väina põhjast 75 m kõrgemal. Vana sillal on nüüd ühel küljel trammitee – sealt olen ka ise üle sõita saanud –, teises servas aga see, mida tänapäeval
nimetatakse kergliiklusteeks ehk jalakäijate ja jalgratturite ala.
Teisel pool silda mandril
asuvat linnaosa nimetatakse Östermalmiks.
Silla ja lennukitiiva vahelt näha piirkonda uurin oma reisi viimasel
täispäeval: sealne Norra Djurgårdeni arendusala muudetakse tööstus- ja
sadamarajoonist kaasaegseks energiasäästlikuks elupiirkonnaks. Sellesse
piirkonda kuulub ka Frihamneni
sadam, kuhu saabuvad Tallinnastki tulevad Tallinki laevad; mingi laev on
parajasti kai ääres. Suur lage väli elamurajooni kõrval on Laduagårdengärdet, rahvakeeli lihtsalt Gärdet. Kunagi oli see
sõjaväe harjutusväli, 20. sajandi esimesel poolel nähti siin 1. mai
demonstratsioone ja autovõidusõite, nüüd käiakse Gärdetil ratsutamas ja koeri
treenimas. Välja servas on mere pool rida muuseume (näiteks tehnika-,
telekommunikatsiooni- ja meresõidu ajaloo muuseum), idaservas kerkib 155
meetrini Stockholmi teletorn, Kaknästornet
(arhitektid Bengt Lindroos ja Hans Borgström, avatud 1967). Tean omast käest,
et sealt ülevalt näeb uhkeid vaateid.
Pildi servadega rööbiti
kulgev veekogu tagaplaanil on kesklinnani ulatuv Läänemere sopp, natuke on näha sellest veidi eespool idaservas
päris kitsukest, läänes veidi laiemat väinakest nimega Djurgårdsbrunnsviken Östermalmi
ja Djurgårdeni saare vahel,
viimastki saan reisi jooksul taas lähemalt silmitseda. Djurgårdeni ja meresopi
taga on Södermalm, saar ja linnaosa;
lääne pool on Södermalmi piir fotolt eristatav: valge, tõstemehhanismiga Danviksbro klappsild, mis viib üle Hammarby
kanali ja mille juures on muu hulgas ka üks Stockholmi nn ummikumaksu punkte.
Södermalmi servas on näha
Viking Line’i kaide ääres seisvaid
laevu, Djurgårdeni lääneotsa juures Kastelleti
ja Skeppsholmeni saari.
Veel jõnksuke edasi: Läänemere
sopis on vasakult alates Djurgårdeni saar, millel lääneotsas kerkivad siinse
Tivoli ehk Gröna Lundi
atraktsioonide tornid, edasi Kastellet ja Skeppsholmen ning siis juba Stadsholmeni saar, millel tihedalt maju
täis vanalinn ehk Gamla stan.
Viimasest paremale ehk läänekaarde ulatuv veekogu pole enam Läänemeri, vaid Mälari järv; merd ja järve lahutavad
mõlemal pool Gamla stani asuvad lüüsid. Teisel pool vett on Södermalm, kus
eristub Globeni halli valge
hiigelkuppel, siin küljel eelkõige Kungsholmeni
saare idatipul uhkeldav Stockholmi
raekoda, samuti hiiglaslike plokkmajade
rivi Sergels torgi ja Hötorgeti
vahel.
Suur puistu esiplaanil on
park nimega Lilljansskogen („Väikese
Jani mets“), mille eesservas keskel on näha kunagisest lahest tekkinud järveke Uggleviken („Öökullilaht“), ees vasakul
on Stockholmi ülikooli hooned.
Päris kenasti eristub
diagonaalis läbi Östermalmi kulgev Valhallavägen,
lai tänav, mille ääres paikneb näiteks ka Stockholmi olümpiastaadion.
Tagapool, umbes pildi
parema serva keskel, tiiva all, on Södermalmi mandrist eraldava Riddarfjärdeni kohal näha ka veidi
Södermalmist lõuna pool asuvat Årstavikenit;
veel veidi madalamal on Riddarfjärdenis eristatav Långholmeni saare idaots. Seda saart käime ühel reisipäeval
põgusalt kaemas.
Seda fotot klõpsates lasen
objektiivi veidi madalamale. Olulisem sellest, mis näha foto ülemises servas,
sai eelmise foto juures juba üles loetud. Küll on ühtteist uut esiplaanil.
Esmalt kaks veekogu: vasakul eespool korra juba mainitud, Lidingö saart
mandrist eraldav Lilla Värtani väin
väheldase paadisadamaga, paremal 3,5 km pikk riimveeline Brunnsviken, järv, mis on Lilla Värtaniga ühenduses Ålkistani
(„Angerjalüüs“) kanali kaudu. Selle vasakul ehk idakaldal on Stockholm, paremal
Solna.
Suur osa esiplaanil
olevaid maju kuulub Stockholmi
ülikoolile; käisime siin 2008. aastal vanema poja doktoritöö kaitsmisel.
Suur lossi moodi maja pildi paremast allnurgast kesklinna poole kulgevast Norrtäljevägenist vasakul on loodusloomuuseum, sedagi sai aasta
varem, 2007, nii väljast kui ka seest uudistatud.
Brunnsvikeni teisel
kaldal, just pildi paremas servas väljaulatuval neemel asuv puistu on mulle 2004.
aasta käigust tuttav Haga park, lossi ja
põneva liblikamajaga. Brunnsvikeni linnapoolse sopi taga näha torn, Pylon, ja
seda ümbritsevad hooned, madal poolring Helicon ja kastjas Tetragon, on Wenner-Greni keskus (ehit. 1959–51,
avatud 1962, arhitektid Sune Lindström ja Alf Bydén). Wenner-Greni fondile
kuuluvas Heliconis majutatakse Stockholmi asutustes töötavaid välisteadlasi,
ülejäänu on rendipind, millest suurema osa on tavapäraselt hõivanud
teadusinstitutsioonid. Välisteadlastele rendipinna ehitamise vajadust
propageeris keskuse rajamise eel suuresti Nobeli meditsiiniauhinna laureaat Hugo
Theorell. Axel Wenner-Gren, kelle nime keskus kannab ja kes selle ehitust
rahaliselt toetas, oli Rootsi ettevõtja; enne II maailmasõda peeti teda üheks
maailma rikkaimaks meheks. Suured majad Wenner-Greni keskusest otse läänes,
fotol otse lennukitiiva all on Stockholmi ülikooli Karolinska haigla korpused.
Nüüd lendame Solna linna(osa) kohal (ma pigem ei
üritagi aru saada Rootsi haldussüsteemist. Nii pole mulle ka sugugi selge, kas
Solna kuulub administratiivselt Stockholmiga kokku või mitte; sisuliselt on ta
muidugi üks suure linnastu osadest).
Pildi esiservas keskel on
Stockholmi rahvusstaadion, Friends Arena.
Kogu Skandinaavia suurim staadion on avatava katusega ja sobib seetõttu nii
spordivõistluste kui ka kontsertide jmt toimumispaigaks. Kontserdi ajal mahub
saali 65 000, jalgpallimatšiks tribüünidele 50 000 vaatajat. Euroopa
jalgpalliliidu UEFA skaala järgi kõrgeimasse, 4. kategooriasse kuuluval
staadionil peetakse rahvusmeeskonna ja klubi AIK mänge. See Solna klubi on
12-kordne Rootsi meister ja hoiab sealse kõrgliiga Allsvenskan kõigi aegade
edetabelis kolmandat kohta.
Üle 4 miljardi rootsi
krooni maksma läinud staadioni kuulutas avatseremoonial 25. oktoobril 2012
avatuks kroonprints Victoria. Kui Stockholmi oleks koos Åre ja Siguldaga tänavu
24. juunil Lausanne’is 2026. aasta taliolümpiamängude toimumiskoha hääletusel
eelistatud Milanole ja Cortina d'Ampezzole, oleks nende mängude ava- ja
lõputseremoonia peetud just Friends Arenal ning siis sündinuks nende ürituste
suurima vaatajaskonna rekord. Huvitav fakt seegi, et täpselt läbi staadioni
jooksvat 18. meridiaan.
Stockholmi peavaksalist 6
km kaugusel asuva staadioni juures on parkimiskohti 300 bussile ja 4000 autole.
Ühistranspordist sobivad staadionile tulekuks ka tramm ja buss, kõige lähemal,
700 m kaugusel, on siiski rongijaam. Staadioni juures on suur, 400 kohaga 4-tärni hotell Quality Hotel Friends;
fotol peaks see olema valge hoone staadioni tagumise vasaku nurga juures; umbes
sama kõrged hooned teisel pool staadioni peaksid olema elamud.
Staadionist kilomeetri
jagu linna pool avati 2015. aastal Rootsi suurim kaubanduskeskus Mall of Scandinavia, milles on 240 kauplust ja
kinokompleks; seegi on fotol näha. Mu tähelepanu köidab ka ümber staadioni
kaarduv üha laienev raudteeliinide kimp; pildi serva taga on see tegelikult
veel tüki maad laiem, aga hakkab varsti uuesti kahanema. Ju on see mingi depoo
või sorteerimisjaam.
Ja ka kaks veekogu on sellel
fotol. Väike, 16-hektarine järv staadionist veidi lääne pool on Råstasjön, kus elab arvukalt linde ja
mille ümber on 2-kilomeetrine loodusrada. Taamal sinetab Ulvsundasjön, mis on tegelikult jälle osake Mälari järvest, selle
üks laht. Silma hakkab üle lahe, Kungsholmeni saarelt Bromma linnaossa viiv
suur topeltkaarsild, Tranebergsbron.
1934. aastal avatud sild (arh. Paul Hedqvist) oli 580 m pikk ja 27,4 m lai. Peale
autode käis alul üle silla ka tramm, 1950ndatel vahetati trammirööpad metroo
omade vastu välja. Eelmise sajandi lõpuks oli silla seisund väga kehv, nii et
kahele kaarsillale ehitati kolmas kõrvale ja suunati liiklus sellele, et saaks
vanad osad ümber ehitada. Kogu kompleksi avas 2005. aastal taas kroonprintsess
Victoria. Sellest sillast sõidan järgmistel päevadel korduvalt üle.
Ja veel – kusagil Råstasjöni
ja lennukitiiva vahel, võib-olla ka natuke foto serva taga, on aadressil Greta
Garbo väg 9 koht nimega Filmstaden
Råsunda ehk Råsunda filmilinn, vana stuudio, kus aastail 1919–1970 on üle
võetud lausa 440 filmi. Alates 2001. aastast on seal kino, mille salongid
kannavad Rootsi filmitähtede nimesid. Mulle on aga huvitavam see, et Greta
Garbo tänavaga ristub Mauritz Stillers väg, kus mu poeg mõni aasta tagasi elas.
(Mauritz Stiller (sündinud Moshe, 1883–1928) oli soome-rootsi filmirežissöör,
kelle suurim teene filmimaailma ees on ilmselt Greta Gustafssoni,
näitlejanimega Greta Garbo avastamine).
Sellegi foto alumises
pooles on ikka Solna, üleval aga Bromma
linnaosa. Üldtuntud kohti on sel pildil vähem kui eelmisel, kui jätta
tähelepanuta lennuki tiiva alt juba veidi näha Bromma lennujaama avar ala.
Pildi keskel hakkab silma Sundbybergi
staadion (samas on ka ujula ja tennisekompleks), sellest ivake allpool on
veel üks järveke, eelmise foto juures mainitud Råstasjöniga oja kaudu ühendatud
Lötsjön. Eristatav on isegi Lötsjöni
järve purskkaev.
Solna ja Bromma vahel on Ballstaviken, eelmise foto juures
mainitud Ulvsundasjöni pikk kitsenev laht. Nii Ballstaviken kui ka Ulvsundasjön,
nagu ka tagaplaani sinetused, on kõik ikka osa Mälarenist. Üsna tiiva juures,
Bromma lennuvälja tagumise nurga taga, on taas väheldane veekogu, Lillsjön; seegi on kanalit pidi Ulvsundasjöniga
seotud. Üle Ballstavikeni viivat silda Huvudstabroni
kasutab soojematel aastaaegadel mu poeg Rein: ta elab Brommas, kuhu me peagi
jõuame, ning töötab Ballstavikeni siinpoolsel kaldal; sealtki astun ühel
järgneval päeval läbi.
Kaks või tegelikult suisa
kolm silda on ka foto ülemises vasakus nurgas. Siinpoolne on eelmises lõigus
kirjeldatud Tranebergsbron Kungsholmeni saare ja Bromma linnaosa vahel.
Järgmise määratlemisega näen kurja vaeva, aga olen lõpuks üsna kindel, et see
on 2000. aastal avatud sild Bromma ja Stora Essingeni saare vahel, mis ehitati
kiirtrammi (Tvärbanan) jaoks ja
millel on ka kergliiklustee. Kolmas, pigem aimatav kui nähtav, on osa suurest sildade
reast, mis ühendavad Stockholmi lõunapoolset mandriosa Gröndalist üle Stora Essingeni
ja Lilla Essingeni saare Kungsholmeni saarega ning üle selle linna põhjapoolse
mandriosaga; need suured sillad aitavad liiklusrohked magistraalid E4 ja E20
ümber Stockholmi keskosa.
Sellel fotol on jälle
leida mõndagi, mis oli ka eelmisel: näiteks Lillsjöni järv vasakus ülemises
nurgas ja tegelikult ka Ballstaviken, nüüd küll juba väga kitsas ja seetõttu
raskesti märgatav; seda markeerib majade kirev rida foto vasakus pooles, üsna
keskel. Aga pildi dominant on muidugi Bromma
lennujaam.
Lennujaama avas 1936.
aastal kuningas Gustav V ja see oli Euroopas esimene, mille tõusu-maandumisrada
oli algusest peale sillutisega. Kuna lennujaamast viidi II maailmasõja ajal
vahel Briti saartele ka Norra ja Taani põgenikke, tundsid selle vastu huvi
saksa spioonid. Kaks siit startinud Rootsi lennukit Douglas DC-3 lasksid sakslased
alla.
Pärast sõda tulid head
ajad, mil lende korraldasid eelkõige kompanii Aktiebolaget Aerotransport,
millest sain hiljem SAS Rootsi haru, ja sisemaiseid lende teinud Linjeflyg,
mille SAS hiljem alla neelas. Bromma lennurada jäi aga uute suurte, rahvusvahelisi
lende tegevate lennukite jaoks lüheldaseks ning 1962. aastal avati juba Arlanda
lennujaam.
Mullu oli Bromma
lennujaama reisijate arvult oma üle 2,5 miljoniga Skandinaavia üheteistkümnes
ning Rootsis Arlanda ja Göteborgi Landvetteri lennujaama järel kolmas
lennujaam. Sealt lähtuvad Norra-Rootsi kompanii BRA (BRA Braathens Regional
Airlines), British Airwaysi, Brussels Airlinesi ja Finnairi õhulaevad. Erinevalt
esikümnest, kelle kõigi reisijate arv mullu suurenes, tegi Bromma läbi väikse,
1,1-protsendilise languse.
Lennujaama kõrval on 1927.
aastal avatud Solvalla hipodroom,
kus peetavaist traavivõistlustest on kõige prestiižsem maikuu lõpus toimuv Elitloppet.
Hipodroomi kasutatakse ka kereautode võidusõiduks. Muide, enne mainitud Ballstavikeni
lahe kitsas lõpp on ka sel fotol hipodroomi läbiva diagonaalina kenasti näha.
S-tähena ümber lennuvälja
ja hipodroomi kaarduv tänav on küllap lahe järgi nimetatud Ulvsundavägen. Ja lõpuks – vanem poeg leiab pildilt otsekohe üles musta
maja hipodroomist üle tee vasakul: oma üle-eelmise elukoha toreda nimega
tänaval – Pippi Långstrumps gata ehk
Pipi Pikksuka uulits. Mul on uduselt meeles, kuidas me kord Sundbybergi jaamast
piki Ballstavikeni kallast tema juurde kõndisime. Toredaid tänavanimesid on
siin teisigi: näiteks Pipi tänavaga ristuv Nils Holgerssons gata või rööbiti
kulgev Ronja Rövardotters stig.
7.13 teeb lennuk umbes täisnurga all
pöörde põhjakaarde ja korraks silman sellist pilti.
Selle kaardi pealt leiab
üles enamiku seni kõneks tulnud ja
peagi tulevaid kohanimesid. Ühtlasi
saab vaadata, kui kõverikku teed
skääride vahel peavad läbima Stockholmi tulevad laevad.
Nüüd lendame juba
Stockholmi põhjanaabri Sollentuna kohal.
Mina siin käinud pole ja ühtegi muud kohta ma nimetada ei oska, kui ainult
taamal sinetavat Mälareni järve.
Sellel fotol olen tabanud
Översjöni, 0,49-ruutkilometrise
järvekese. Paik on populaarne ümbruskonna kalameeste ja grillihuviliste seas,
leidub liivaranda. Järve keskel rohetav Getholmeni
saar on linnuparadiis. Järve ümber on lausa kolm looduskaitseala.
Veesilma taga kulgeb
Stockholmist läände, ümber Mälareni järve esmalt Västeråsi, siis Örebrosse ja
Karlstadi ning lõpuks Norrasse viiv maantee
E18.
Siin olen pildistanud
järgmise, mõneti suurem järve, umbes 1-ruutkilomeetrise Edssjöni üht nurka. Järv öeldakse olevat rikkaliku linnu- ja
kalaelustikuga, aga liiga toitainerohke, nii et siin tulevat sageli ette
sinivetikate õitsenguid. Järvest vasakul ehk lõuna pool on väikese veekogudega
pikitud Grindslanteni golfiklubi Svartinge
Gårdi golfiväljak. Maantee on juba sedavõrd lääne pööranud, et fotole enam
ei mahu. Rohelisest taustast kontrastsena väljatõusvatest heledatest laikudest
alumine tundub olema mingi ladude piirkond, ülemine on aga karjäär. Nende kahe vahel kulgev tee on Mälarvägen.
8.15 lendame üle järgmise linna, üle 40 000 elanikuga Upplands Väsby lääneserva. Mälarvägen teeb linna servas järsu
pöörde ja kulgeb läbi selle foto ülevalt alla. Toredate ringikujuliselt, …
… kaarjalt ja siksakina paigutatud majadega piirkond peaks olema
linnaosa nimega Runby. Siin kolaksin
hea meelega ringi!
Metsa puudust pole põhjust kurta. Veekogu foto ülemises servas võiks olla Oxundasjön (1,6 km2),
allservas näeme läbi Rootsi Helsingborgi sadamast Soome piirini Haparandasse kulgevat
maanteed E4.
Metsade vahel leidub ka põllumajandusmaad. Peale E4 on siin
näha ka kohalik maantee ja raudtee. Veekogu peaks olema Mälari
järve üks lahtesid.
Arvan, et see asula on Rosersberg, mis saanud nime veidi eemal,
ühe Mälari järve sopi ääres paiknevalt lossilt. Tundub, et siin on hulk logistikakeskusi, sest on ju Arlanda
tähtis ka kaubaveo operaatorina. Tagumine veekogu on kindlasti Mälari järv,
esiplaanil on arvatavasti üks Fysingeni
järve (4,76 km2) põhjapoolseid nurki.
Ikka veel Fysingeni järv. Asula tagaplaanil on
küllap kas Brista või Märsta.
Laskume üle metsa, …
… ja karjääri; …
… 7.18 võtan üles lennuki
„portree“.
7.20 paneb õhulaev rattad maha, järgneb
mitu minutit raputavat lennukisõitu mööda aerodroomi, passimist seisvas
lennukis ning minekut lennujaama. Nii et alles 7.34 saan läbi lennujaama akna klõpsata meid vedanud lennumasina pildi.
Ei mäleta, et oleksin
kunagi varem mõnes lennujaamas ära
eksinud, aga nüüd Arlandas see juhtub. Jälgin enda arvates küll hoolikalt
viitasid, ent ühel hetkel on pagasi kättesaamisele juhatavad sildid kadunud,
mis kadunud. Ega muud, kui infolauda küsima. Sealt juhatatakse korrus kõrgemale
järgmisse infolauda, sealt ühele luugile koputama ja edasi juba läbi ametiruumide
pagasilintide juurde, kus mu vaene kohver ootabki. Väikese leevenduse
piinlikkustundele annab see, et luugile on vahetult enne mind koputamas kaks
noorhärrat, tundub et rootslased: nemadki on tulnud sama lennukiga Tallinnast
ja sama moodi ära eksinud. Nii et ju vast oli mingi juhatussilt natuke varju
jäänud.
Ent neile seiklustele
kulub ligi pool tundi, nii et kui Arlanda
viienda terminali bussipeatusse jõuan, on kell saanud 8.05 ning parajasti sõidab Brommaplani buss – Flygbussarna –
just mu nina alt minema. Nii tuleb mul 20 minutit järgmist sõiduvõimalust
oodata.
Buss on suur ja uhke – ja ilmselge
raiskamine, sest Arlanda 5-s olen ainus siseneja, …
… Arlanda 4-s lisandub mõni veel, mitte üle viie, maha läheb enne
Brommat ainult üks, vist Kistas. Nii et sisuliselt on sõiduk terve tee peaaegu
tühi.
Bussijuhi kohal ripub sõiduplaaniga tabloo, kus läbitud
teekond ja peatused värvuvad punaseks. Selle järgi peaksime esialgse seisuga
Brommasse jõudma 9.21, aga kuna peatustele kulub imevähe aega, jõuame sinna
kümme minutit varem.
Teen sõidu jooksul jälle
terve portsu pilte, sest istun
kuninglikul kohal esiistmel. Paraku jätan aga üles kirjutamata, millises kohas
üks või teine foto on klõpsatud. Mõne foto kohta saab midagi siiski öelda ja
need panen ka siia. Näiteks siin on vasakul näha tohutu parkla lennujaama lähistel; eks siia jää juhti ootama
reisile läinute sõiduvahendid.
Bussijuht on
väikesekasvuline, üliviisakas asiaat. Märkan, kuidas ta tavapärasest veel
entusiastlikumalt tervitab hoogsa žestiga kõigi vastutulevate busside juhte ka
siis, kui eri sõidusuunad on eraldatud päris laia haljasribaga.
Selle linna, Kista (hääldatakse umbes šista) aitab ära tunda vägev torn. Küll
ei julge ma surmkindlalt öelda, MIS torn see just on, sest torne on linna mitu,
aga arvatavasti on see Kista torn,
täpselt sama kirjapildiga nii rootsi kui ka eesti keeles. Kompleks valmis 2016;
kõrgem, 120-meetrine 35 elukorrusega torn, on Stockholmi linnastu kõrgeim
elumaja. 16 korrusega 60 m kõrgune torn kannab nime K2. Kokku olevat
majades 362 korterit.
Nende tagant paistab
fotol kolmnurkse põhiplaaniga Kista teaduse torn (Kista vetenskapstorn), mille kõrgus on 117,2, koos antenniga
156 m. Torn valmis aastal 2002, vast on huvitav teada, et selles töötab
Rootsi kiireim lift. Kolmas Kista pilvelõhkuja on hotell, 118 m kõrge
Victoria torn ja see valmis 2011. Kista pilvelõhkujatest on Rootsis ainsana
kõrgem ainult 190,4 m kõrgune Malmö Turning Torso.
8.52 on tulemas risttee, kus pöörame
paremale Sundbybergi peale. Sellest
lendasime enne ka üle nagu ka Solnast ja Brommast.
Kell 9 oleme Sundbybergi keskel, Sundbyberg
Torgil. Näha on rööbastee; paraku pole ma kindel, kas ja mis veerem just
sellel teel liigub, aga kui liigub, siis peaks see olema enne jutuks olnud kiirraudtee
Tvärbanan, igatahes Sundbybergist see
pigem trammi moodi rong läbi sõidab.
Tee, mida mööda nüüd
sõidame, on Huvustaleden ja me oleme Solna
omavalitsuse kiilukujulise nurgakeses Sundbybergi ja Bromma vahel.
Satun siin pildistama maja, mida näen järgmisel päeval poja töökoha
Rootsi transpordiameti katuselt teisest küljest.
Veidi sellest majast
edasi on hoopis rohkem silma hakkav torn,
tõenäoselt osa siinsest energiaettevõttest.
9.06 ilmub pildile ka kohanimi Bromma. Bromma
golfiväljak on üsna Bromma lennujaama lähedal, sellest veidi lõuna pool.
9.08 sõidamegi Brommasse sisse. Pilt
veenab, et ilmselt on tegemist paljude busside lõpp-peatusega.
9.10 ongi buss Brommaplanil ja mina
bussist maas. See oleks nüüd paras koht seletada, miks osa Stockholmi busse on
sinised ja osa punased, aga ega ma seda väga täpselt, õigete terminitega teha ei
oska. Laias laastus on nii, et sinised sõidavad pikki liine, linnaosade või ka
väljaspool Stockholmi piire asuvate kohtade vahel. Ingliskeelsest Vikipeediast
saan aru, et selliseid liine on praegu 17. Punased siblivad nende pikemate
liinide vahel, lühematel marsruutidel. Punased on ka nn Hop On – Hop Off-,
linnatuuride bussid.
Ja et mind siia toonud
buss sõidab parajasti parklasse, siis tasub punastele ja sinistele lisada veel
need hõbedased, vikerkaarevärvides
lookleva joonega lennujaamabussid Flygbussarna, mis peavad sidet kõigi
nelja Rootsi pealinnaga seotud lennujaamaga: Stockholm-Arlanda,
Stockholm-Bromma, Stockholm-Skavsta ja Stockholm-Västeråsiga.
Fotol näha sillast käib
üle metroorong, millega tuleb täna ja lähipäevil korduvalt sõita.
Olen kunagi sellest
võib-olla ka siin blogis, võib-olla kusagil mujal kirjutanud, et Stockholmi
ühistranspordi süsteem on lausa suurepärane, eri transpordiliike kombineerides
saab kätte kõik vajalikud paigad, tuleb vaid tunda sõiduplaane ja
väljumiskohti. Olen seda koos Stockholmi transpordisüsteemi väga hästi valdava pojaga
seal ringi liikudes korduvalt nautinud.
Nagu enne juba kirjas,
saabusime Brommasse tublisti varem kui sõiduplaan ette nägi, seepärast pole ka
poeg Rein mulle veel vastu jõudnud. Annan oma saabumisest moblaga teada ja
varsti olemegi ühiselt teel tema kodu poole.
Hämmastaval kombel ei
leia ma Bromma linnaosa kohta võrguavarustest ühtegi korralikku kaarti; otse
selle nime all ainult selle … 1829.
aastast pärit skeemi, siis oli
Bromma veel omaette vald (allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Bromma_socken,_Sollentuna_Hundred) …
Seepärast lisan siia veel Google
Mapsi kaardi lõigendi, kus näha ka mõned kohanimed. Poeg elab tänaval
nimega Snörmakarvägen (tõlkes vist
Köiepunuja tee) ja see paikneb sel viimasel kaardil punase „siin-me-oleme“
märgiga tähistatud Bromma keskpaigast väheke vasakul, halli joonega tähistatud
metrooliini ja nime „Akeshov“ vahel.
Veidi faktikesi Bromma
asula kohta Vikipeediast:
Stockholmi linnaosa on Bromma alates 1916.
aastast, oma nime on saanud aga samanimeliselt kihelkonnalt. Bromma piirneb
lõunas Mälareni järvega, idas Ulvsundasjöni lahega, mis on ju ka Mälaren, ning
põhjakaares omakorda Ulvsundasjöni lahe Bällstavikeni ning viimasesse suubuva
Bällstaåni ehk Spångaåni ojaga. Bromma põhjaosa on valdavalt tasandik, lõunas
aga künklik metsaala; linnaosas on kolm väikest järve: Lillsjön, Kyrksjön ja
Judarn, neist viimast lähen veel
täna vaatama.
Vähemalt see osa
Brommast, kust läbi kõnnime, on kenasti roheline
ja üsna künklik.
Mõni minut kõndida ja
olemegi tänaval nimega Snörmakarvägen,
kus poja elukoht. Siin on mitu üsna
ühesugust maja, mis ehitatud juba II maailmasõja päevil, ühe maja all olevat
poja kinnitusel ka pommivarjend.
Siingi on majade juures,
seal hulgas nende ja metrooronge kandva raudteetammi vahel
suuri puid, …
… millest ühe all mõnus puhkekoht.
Astume uksest sisse …
… ja tõuseme mööda
toredat käänuga treppi …
… kõige ülemisel, kolmandale korrusel.
Päris piinlik öelda, aga ma hakkasin
seda osa kirjutama juba millalgi jaanuari lõpus, pärast seda, kui olin käinud
Annelinna raamatukogus sellest Stockholmist-reisist rääkimas. Viimase lause
panen kirja 10. mail.
No comments:
Post a Comment