Päevaraamat 9: 1.–12. aprill

Praegu on naljakaski lugeda, mida eelmise päevaraamatu viimasesse lõiku kirja olen pannud: „Lumepiir on taandunud õige vastu Venemaad. Näis siis, kas ta hakkab tõesti aprillis uuesti läände liikuma, nagu eile ähvardati.“

Sest see, mille naljakuu alguse ilm korraldas, oli tõesti naljast kaugel. Siiski tuleb tunnistada, et Tartus või üldse Eesti lõunapoolses osas laabus kõik vist natuke rõõmsamalt. Vähemalt kevadpühade ajal meil mingit lume- või lörtsimöllu polnud nagu põhja pool ning suurel reedel ja eriti vaiksel laupäeval oli üsnagi kevadine ilm.

Aga jah: see minu naiivne arvamus lumepiirist lükati ümber juba 2. aprillil: 3.aprilli hommiku EMHI lumekaardil olid „lumepoolusteks“ kerkinud Kuusiku ja Türi. Ning järgmistel päevadel pilt aina muutus:

 

7. aprillil oli Tallinna kord lumerohkusega kiidelda, ...

... 8. aprilli hommikul sai aga võimule Kehra koguni 27 sentimeetriga.

  

Viimastel päevadel on soe lõpuks kõikjal võidule pääsenud ja 12. aprilli hommiku lumekaart on juba üsna hele ehk lumetu.

1. aprill üllatab üsna krõbeda külmaga: Väike-Maarjas ja Kuusikul –8, Tartus –6 kraadi. Annelinna on hõbekajakatele lisaks ilmunud ka naerukajakad, kes üritavad mu vastasmaja katusel päikesesooja püüda. Taevas on veel täiesti selge.

Tund pärast keskpäeva, kui olen kesklinna jõudnud, pilvitab juba üsna hoolega.

Veetase on täna veel napilt alla kahe meetri üle mõõdujaama nulli.

Kalahuvilisi leidub jõe servas mõlemast soost ja mitut mõõtu.

Kena ilm on botaanikaaeda toonud rohkesti jalutajaid ning lillenautijaid ja -pildistajaid.

Peale aialillede ...

... on nüüd õide puhkenud ka meie oma sinilill.

Muidugi on juba valmis kaunistused kevadepühadeks.

2. aprilli üle-eestiline lörtsi- ja lumesadu on Tartus hommikul üsna tagasihoidlik, ...

... keskpäeval seevastu juba päris tihe. Veetase jões on tõusnud 201 cm-ni.

Tööpäeva lõpuks muutub pilt üsna talviseks.

 Vaade koduaknast 2. aprilli õhtul ...

... ja 3. aprilli hommikul.

Autojuhtidel ja kojameestel on taas tööd kuhjaga.

Nii jõululisi jõulumotiive viimasel jõuluajal pildistada ei saanud.

Kuulge, väheke vara sai vist tuldud?! Jalad saavad lumiseks!

Ja sina tahtsid hakata juba pesa punuma...

Veel üks jõulumotiiv.

Vett on jões 203 cm üle nulli.

Tänane saak.

Botaanikaaias on lilledest alles vaid sildid.

4. aprilli hommikul on Tartus “vähene ja vahelduv pilvisus”.

Mõni pilt kell 9 Tartust väljunud Täistunni ekspressi esiistmelt. Kärevere luhal on vett küllaga.

Esimesel poolel teekonnast on ka mõni üsna lumevaene paik.

Mäo liiklussõlm.

Kõige lumerohkem on Kose kandis.

Kuivajõgi pole praegu sugugi kuiv.

Sellisesse kaunisse kohta (Üliõpilaste tee peatus) toob mind Tallinna bussijaamast buss nr. 23.

Nii palju on lund tehnikaülikooli peahoone ümber.

Jälle Tartus. Jõetase on jõudnud 205 cm-ni – ja kõrgemale ta minu teada sel aastal ei jõuagi.

5. aprill: ilus, aga külma kõleda tuulega ilm.

Lilled botaanikaaias on veidi väsinud moega, aga taas nähtaval.

Ootel.

Ka suurel reedel ja vaiksel laupäeval ehk 6. ja 7. aprillil on Tartus üsna kena ilm. Põhja-Eestis seevastu olevat täielik põrgu lahti. Laupäeval kuulen lõpuks ometi ära ka oma selle kevade esimese metsvindi. Aga linnulaulu on väga napilt; käin nimelt traditsioonilisel linnalinnulaupäevakul botaanikaaias.

Botaanikaaia päikesepoolne nõlv on nüüd juba üsna sillasinine ...

... ja tiik poolest saadik jääst prii.

Eks omamoodi märk mõnusast ilmast ole seegi, et üks paarike on ennast Kaarsilla kaarele sisse seadnud.

8.aprilli ilm on Tartus hoopis kehvem kui kaks eelmist: vinge ja väikese vihmaga. Emajõgi on selle aasta maksimum-
tasemest, 205 cm-st, ühe kaotanud.

Õhtul hakkab hoolega lund sadama, ...

... nii et 9. aprilli, esmaspäeva varahommikul saan jälle koduaknast talve pildistada. Päike on siiski taas väljas ja päeval hakkab see õhuke lumekord uuesti kaduma.

 

Kassitoome varjulisemal küljel on lund veel küllalt.

10. aprillil ei lase päikesest täit mõnu tunda ikka veel üpris külm ja vinge tuul. Varjulistes kohtades on lombid jääs. Emajõgi on langenud 200 cm-ni.

11. aprillil on nii soe, et lähen välja kevadise õhukese jopega. Ilmateade räägib kuni 13 pluss-

kraadist. Peale kalameeste on jõeserva ilmunud ka mõnulejad. Ja kui seitsmendal õhtutunnil mööda kaldaserva Atlantise juurest Annelinna poole liigun, on pinkidel rohkesti paarikesi.

12. aprill. Kevad kestab. Hommi-

kul ütleb raadio ilmateade, et Tartus (=Tõra-

veres) oli kell 5 +3 kraadi, akna all on aga kell 7 autode katused härmas. See-eest päeval läheb taas väga soojaks. Lund on jäänud vaid üksi-

kute laikudena varjulistesse kohtades, kuhu talvel olid kokku lükatud suuremad hunnikud.

Teen kiire hommikupõike botaanikaaeda, et vaadata, mis on viimaste päevadega muutunud. Tiik on nüüd jääkaanest prii.

Esimesed erksad värvilaigud on tekkinud ka alpinaariumi kivide vahele.

Urvad on ilmselgelt pikemaks veninud.

Ulrika Eleonora bastioni päikesepoolne nõlv on saanud veel sillasinisemaks.

Eesaia süstemaatika ja Eesti taimede poolt kaunistavad esialgu ainult sinililled.

Suurim isiklik rõõm kuu esimese tosina päevaga on see, et olen lõpuks ometi saanud valmis Sitsiilia-blogi väga pikalt vindunud viienda osa. Kuues tuleb hoopis lihtsamalt ja tänu pikkadele pühadele saab seegi üles. Nii et reisi esimesed kolm päeva on nüüd dokumenteeritud.

Suur rõõm on ka väga eksootilisest paigast tulnud postkaardist. Sõber Aliis on Galapagose saartel vabatahtlikuna tööl ja peab mind väga uhke ja stiilse läkitusega meeles.

4. aprillil käin üle hulga aja Tallinnas, märtsis muide ei saanudki ma kordagi Tartust välja! Seekordnegi sõit on viimasele ajale omaselt hästi põgus: käin TTÜ toiduainete instituudis intervjuud tegemas ja ...

... vaatan üle ka poeg Juhani töökoha.

 

Alates 6. aprillist kuni eilseni on omajagu palju aega kulunud pildistuskäikudele Tartu keskkonnahariduse keskuse 10. sünnipäeva üritustel. Kuna pistsin neid pilte omajagu Uudistajasse (vt. http://www.eestiloodus.ee/uudistaja418.html) ja ilmselt ühtteist tuleb ka maikuu Eesti Looduses, siis siin piirdun ainult ühe mälestusega  7. aprilli linnulaululaupäevakust: käsil on munaveeretusvõistlus.

Traditsiooniliselt paar lauset ka meditsiinivallast. 2. aprillil teen läbi ammu oodatud uuringu nimega ENMG ehk elektroneuromüograafia ja saan teada, mis mu randmetel viga EI OLE. Mis neil viga ON, seda ei tea ma endiselt. 10. aprillil aga olen tunnikese varasemast tuttava hästi vahva noore füsioterapeudi Liisi hoole alla: saan koju kaasa paberi randmeharjutuste kompleksiga. Mai keskel hakkan tema juhendusel basseinis taas selga harjutama.

Neisse päevisse mahub ka üks esinemine, seekord Tartu ülikooli pensionäride klubi Vitae rahvale. Räägin linna kultuuriosakonna saalis Sitsiiliast ja olen üsna hädas tehnikaga. Seetõttu jään lõpuks ka ajaga jänni. On natuke piinlik.