Villa di Geggianos olime Sienast mõni kilomeeter kirdes, nüüd liigume umbes 40 kilomeetrit Sienast loodesse, „saja torni linna“ San Gimignanosse.
Teele kulub veidi alla tunni, viimased tosinkond kilomeetrit kulgeme taas küllalt kitsal ja käänulisel teel, mille ääres nii iseloomulikke künkail paiknevaid asulaid.
Korraks välgatab kuskil käänakute vahel ka piltidelt tuttav San Gimignano sky line, aga liiga põgusalt selleks, et õnnestuks teda kaamerasse püüda. Sestap näppan siia foto võrguavarustelt (www.italianvisits.com).
Mida lähemal linnale, seda rohkem on näha küll jalgsi, ...
... küll kõikvõimalikel vahendeil liikujaid.
See annab giidile põhjuse meenutada, et oleme Via Francigena’l, iidsel palverändurite teel, mis ühendas läbi Itaalia, Šveitsi, Prantsusmaa ja Inglismaa kulgedes Roomat ja Canterburyt.
Esmakordselt on teed mainitud 725. aastal, siis veel nime all Iter Francorum, Via Francigena’na aga aastal 876. 10. sajandi lõpus pani Canterbury peapiiskop Sigeric täpselt kirja oma 1944-kilomeetrise teekonna Rooma paavsti juurde ja sellel tehtud peatused; samalaadsed päevikud on tuntud ka 12. sajandist. 13. sajandil on tehtud esimesed Via Francigena kaardid.
Via Francigena pole üks kindel tee nagu näiteks vägevate plokkidega sillutatud ja hobuvahetuspunktidega Rooma teed, vaid pigem aegade jooksul muutunud rajad. Olenevalt aastaajast ja poliitilisest olukorrast, aga ka sellest, millised pühakud parajasti rohkem moes olid, ületati ka Alpe ning Apenniini mägesid kolme-nelja eri kuru kaudu. Vaenulikke linnu, näiteks Firenzet, välditi ja üldse ei ühendanud Via Francigena sedavõrd linnu kuivõrd pigem suuri pühakodasid.
Mõned palverändurid liiguvad Sigerici jälgedes ka tänapäeval, olgu siis jala, jalgrattal või ratsa. Siiski pole tee kaugeltki nii populaarne nagu St. Jamesi palverännutee Santiago de Compostelasse Hispaanias. Sestap on teel ka suhteliselt vähe majutuskohti; pealegi eelistavat Via Francigena’l liikuvad palverändurid kallites hotellides ööbimise asemel pigem telkida.
1994. aastal kuulutas Euroopa Nõukogu Via Francigena Euroopa kultuuripärandiks. Alates 2005. aasta sügisest, mil Romano Prodi rakendas Via Francigena taaselustamise idee oma valimisvankri ette, on Itaalias tõesti ühtteist tee korrastamiseks ette võetud. Esirinnas on just Toscana, mille territooriumil kulgeb palverännutee 400 kilomeetril.
Palverändurite massrännakute ajal oli ka kunagise etruskide asula kohale kerkinud San Gimignano hiilgeaeg. 10. sajandi lõpus valmis Via Francigena ärikeskuseks tõusnud linna ümber esimene linnamüür.
Rikkad ärimeeste perekonnad ehitasid linna jõukuse ja võimu sümbolina kokku 72 kohati kuni 50-meetrist torni, nii et hellitusnimi „saja torni linn“ on isegi ajaloolises aspektis veidi üle pingutatud. Seaduse kohaselt ei tohtinud ükski torn olla kõrgem kui munitsipaaltorn Rognosa. Sellest reeglist olevat küll püütud kõikvõimalike ettekäänetega mööda hiilida.
Kui ma olen loetust õigesti aru saanud, siis polnud selline „tornelamute“ rajamine keskaja Itaalias midagi ainukordset, aga mujal pole need säilinud. San Gimignano vanalinna struktuur ning otseselt ka paljud nii sekulaar- kui ka sakraalehitused on aga alles, seejuures 14 torni esialgsest 72-st.
Linn hoiab ka hulka 14.–15. sajandi kuulsaid kunstiteoseid. 1990. aastal arvati San Gimignano UNESCO maailmapärandi loendisse.
San Gimignano vanalinnas pole mootorsõidukeile vähimatki ruumi. Sestap astume meiegi linnaservas bussist maha, giid lunastab bussile loa üldse linna piireski olla ...
... ja siis vantsime mööda Via Francigena’t ...
... ikka üles ja üles. San Gimignano on siiski vaid 324 meetrit üle merepinna.
Juba enne linnamüüri ...
... saab tulija väikese vaate-autasu Elsa orule.
Aga siis kõnnime linnamüüri väravast sisse ja ...
... ja jõuame San Giovanni tänavale.
Kui juba vanalinna peatänav on kitsas, siis seda kitsamad on kõrvaltänavad.
Esimene meie teele jääv väljak on Kaevuväljak, Piazza della Cisterna. 13. sajandist pärit plats on linna ajalooline kaubanduskeskus, mida tänaseni ääristavad rohked poed ja kohvikud. Jubeduste austajad leiavad väljakult piinamismuuseumi.
Väljakule on nime andnud kaheksakandiline kaev.
Platsi lääneservas kõrgub kaks pilku püüdvat torni, Torre del Diavolo ehk Kuraditorn ja Torri Ardinghelli; Kuraditorni kõrval seisvad majad kannavad nimesid Semplici ja Magazzini.
Sammuke edasi on Katedraaliväljak, Piazza del Duomo, San Gimignano suurima turismi-
atraktsiooni Collegiata ehk katedraali asukoht. Pärastpoole astun sellesse 1148. aastal õnnistatud romaani-stiilis pühakotta ka sisse: seal on tohutu hulk hinnalisi freskosid.
Katedraalist vasakul on Torre Grossa, 54 meetri kõrgune torn, ja selle kõrval, esiplaanil, Palazzo del Popolo ehk raekoda.
Torre Grossa tipp saab hiljem vallutatud.
Sel pildil paremat kätt on Palazzo del Podestà ja Chigi perekonna torn.
Veel veidi edasi – ja oleme Nomi väljakul. Siin on rivis vasakult alates kaks Salvucci torni, Chigi torn ja Rognosa torn, keskaegne mõõdupuu, millest kõrgemat torni poleks tohtinud ehitada. Salvucci tornide vahelt paistva veel ühe madalama torni nime ei õnnestunud mul kindlaks teha. Kõik kokku meenutab tõesti minivarianti Manhattani siluetist, kas ei?!
Vanalinna lääneservas asuv Rocca di Montestaffoli ehk Montestaffoli kindlus kontrollis linna 14.–16. sajandil. Praeguseks suuremalt jaolt lammutatud, ...
... on tema suurim väärtus kohad, ...
... kust avanevad suurepärased vaated ümbrusele.
Vanas kindluses on ka San Gimignano kuulsaima veini Vernaccia muuseum.
Eriti suurepärased on vaated kindluse loodenurgas asuvast tornist: ...
... vanalinna põhjaots, ...
... Elsa org ja viinamäed, ...
... pilk edelasse, .
... vanalinna siluett. Esiplaanil on katedraali kellatorn ja Torre Grossa, nende taga Rognosa ja Salvucci tornid.
Päikese käes on liiga palav...
... ja nälgki hakkab näpistama. Nii kiirustame giid Ulve sabas Sant'Agostino väljakule, sümpaatsesse toidukohta nimega Locanda di Sant'Agostino.
Koht on tore, teenindus hea ja toit maitsev, ainult mõne tüübi lauakombed jätavad soovida (foto: Kaja Kurg). Aga mõni näide meie toitudest:
... antipasti või starter või isuärataja ...
... toodi ühistel taldrikutel; ...
... see on mõne kaaslase põhiroog, ...
... mina sõin aga pastat suvikõrvitsa ja safraniga. Taldrikust paremal on klaas valge veiniga.
See on Vernaccia, San Gimignano ilmselt kuulsaim vein, tehtud samanimelisest viinamarjast. Juba renessanssist peetavat teda üheks paremaks Itaalia valgeks veiniks. Esimese Itaalia veinina sai ta 1966. aastal kvaliteedimärgise DOC (Denominazione di Origine Controllata) ja 1993 ülendati DOCG-veinide (Denominazione di Origine Controllata e Garantita) hulka.
Esimene kirjalik teade Vernacciast on pärit juba aastast 1276. Kuna seda marjasorti on raske kasvatada, jäi ta eelmise sajandi alguses Trebbianole ja Malvasiale alla, on nüüd aga ammu oma populaarsuse tagasi võitnud.
Pärast lõunasööki oleks muidugi hea siesta’t pidada ja leiba luusse lasta.
Aga kirglik rändur ei saa seda endale lubada. Peaaegu inimtühjadel tänavatel, ...
... kus märke elust siiski leidub, ...
... jõuame tagasi põhiliselt ilmselt meiega samasugustest reisihulludest pulbitsevasse kesklinna – ja mis oleks täis kõhuga parem, kui ronida 54 meetri kõrguse Torre Grossa otsa! Põlved näivad olevat küll imestunult pahased, aga kannavad mu kuulekalt vaateid vaatama.
See on pilk läänekaarde: otse ees katedraali kellatorn, taga Montestaffoli kindlus.
Siin olen kindluse veidi lähemale suuminud.
Nomi väljak ja Salvucci tornid.
Esiplaanil Salvucci tornid ja Rognosa, taga viinamäed. Küllap kasvab seal ka Vernaccia.
Kaevuväljak.
Vaade lõunakaarde, vanalinna tihedaimale osale.
Siiski ei saa ka tornist päris linnulennuvaadet. Selle pean taas laenama veebist (http://www.paradoxplace.com). Päris kõik 14 torni pole aga mahtunud sellelegi.
Kellad Torre Grossal. Paneme ajaloo tarvis kirja, et trepil on 244 astet ja minek maksis 5 eurot.
Freskod Palazzo del Popolo siseõuel.
Palazzo del Popolo galerii.
Parajasti on nii palju aega, et kargan 3, 5 euro eest läbi ka katedraalist, Collegiatast. Pildistada seal muidugi ei lubata, kahjuks ei leia ma kiriku juurest ka kohta, kust osta postkaarte. Et mingigi pilt silma jääks, pean ühe löövi tillukese üldvaate näppama flickr’ist (dottorpeni's photostream).
Õnneks on itaaliakeelses Wikimedias hulk üksikpilte; siia siis kaks näidet:
Aga nüüd saab aeg tõesti otsa. Tagasiteel täheldan, et Kaevuväljakul paitab päike pildile poseerijaid veel soojemalt ja ...
... et Via San Giovannil on lõunatunnist hoolimata rahvarohke.
16.15 pääseb buss väikese hilinemisega kitsukesele peale- ja mahatuleku platsile ning 16.20 oleme taas kulgemas: tuldud teed tagasi, Siena poole. Kohale jõuame umbes 55 minutiga, 17.15 paiku.
Ligi 55 000 elanikuga Sienas võib sageli näha vennakesi Romulust ja Remust tissitava emahundi kujutisi. Nimelt räägib legend, et linna olla asutanud Remuse poeg Senius – ja see on ka üks seletusi linna nimele. Teine teooria peab nime andjaks kunagi neil küngastel elanud etruski Saina-hõimu, kolmas hoopis rooma perekonda Saenii. Mõned etümoloogid kinnitavad aga, et Siena tulenevat ladinakeelsest sõnast senex, vana.
Rooma ajal üsna tähtsusetu Siena hiilgeajad tulid 12. sajandi teisel poolel, kui tast sai vabalinn. Peamised majandusharud olid pangandus ja villatööstus. Pidevalt oldi vaenujalal naaberlinna Firenzega. 13.–15. sajandil määras Põhja- ja Kesk-Itaalia olulisemate linnade elu ja poliitikat kahe poliitilise rühmituse, gvelfide ehk paavsti pooldajate ja gibelliinide ehk keisrimeelsete võitlus. Gvelfid olid enamasti jõukad kaupmehesuguvõsad, gibelliinid reeglina aadlikest maaomanikud. Gvelfide linnade huvidele oli keiser suurem oht kui paavst; gibelliinide linnadel oli pigem põhjust karta paavstiriigi laienemispüüdlusi.
Firenze pooldas gvelfe, Siena oli gibelliinide poolel. 4. septembril 1260 purustas Siena sõjavägi Montaperti lahingus märksa ülekaalukama Firenze armee (vastavalt umbes 20 000 ja 33 000 meest). Tegemist on nii olulise ajaloosündmusega, et näiteks Siena jalgpallihaigete üks võitlushüüde kodulinna meeskonna mängude aegu firenzelastega olevat „Meenutage Montapertit!“
Siena allakäik algas 1348. aasta katkuga, iseseisvus kestis siiski 1555. aasta kevadeni: linn jäi hispaanlastele alla pärast poolteist aastat kestnud visa vastupanu, mille käigus kaotas üle poole oma umbes 14 000 elanikust. Hispaania kuningas Philip oli Medicidele rängalt võlgu; võlgade katteks loovutatud valduste hulgas oli ka Siena, millest sai vaatamata 700 perekonna mitu aastat kestnud vastupanule Toscana suurhertsogiriigi osa. See staatus püsis kuni Itaalia ühendamiseni 19. sajandil.
Meie buss jääb parklasse hiiglasliku tellistest rajatise kõrval. Selle peaaegu püstloodis seintega kindluse laskis 1560. aastal rajada Toscana suurhertsog Cosimo I, ehitajaks Baldassarre Lanci. Kindluses paikneb nüüd vabaõhuteater; bastionidelt avanevat suurepärased vaated ümbrusele, mis meil jäävad sedapuhku imetlemata.
1995. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva vanalinnani on siit vantsida niigi päris pikk tee. Esimene vaade sellele on kohe hingemattev: majade kohal domineerib hiiglaslik katedraal. Ja eks paista sellelt pildilt kätte ka see, mida peagi oma jalgadega tunda saame: 322 meetrit üle merepinna asuv Siena on väga künklik ja selleks, et katedraali ja teiste vanalinna põhiliste huviväärsusteni jõuda, tuleb päris palju küll alla-, küll ülesmäge tänavatel sammuda.
Eelmise pildi vasakus servas on aga meie esimene külastuskoht ses linnas: San Domenico kirik, mida hakati ehitama aastal 1226. Minu valdusesse jõudnud piltidest parima tegi sellest üsna hiiglasliku küüni nägu pühakojast reisikaaslane Kaja: siin on jälle ka väga hästi näha linna künklikkus.
Kiriku sisevaate võtan pildistamiskeelu tõttu taas Wikimediast. Pilt pole teab mis šedööver, aga näitab interjööri lageduse kenasti kätte.
Enne, kui pildistamiskeelust kaaslaste märkuse läbi teadlikuks saan, jõuan klõpsata kaadri kiriku tähtsaimast ja pühimast paigast. See Püha Caterina kabel, kus orvas hoitakse hindamatu väärtusega reliikviat, linna kaitsepühaku Caterina Benincasa ehk Siena Caterina pead. Ostan pärast sellest postkaardi – ja kaaslased, kellele pilti näitan, võdistavad õlgu.
Caterina Benincasa sündis Sienas 25. märtsil 1347, just suure katku saabumise aegu. Enneaegsetena sündinud Caterina ja tema peagi surnud kaksikõe ema Lapa oli enne sünnitanud juba 22 last, kellest küll pooled olid surnud. Juba viieselt või kuueselt väitis tüdruk end olevat näinud Jeesust, kes naeratanud talle. Vahetu suhtlus Jeesusega jäi oluliseks kogu Caterina varakult lõppenud elu jooksul.
16-ne Caterina taheti panna mehele ühe ta sünnitusel surnud õe lesele; protestiks alustas neiu paastu ning see komme muutus tasapisi oluliseks ja saatuslikuks saanud osaks tema elust. Peagi sai Caterinast hoopis dominiiklaste ordu tertsiaan, oma kodus edasi elanud ilmikõde.
Umbes 18-selt andnud Jeesus Caterinale juhtnööri sukelduda suhtlusse avalikkusega. Ta aitas innukalt vaeseid ja haigeid ning hakkas koos oma poolehoidjatega Põhja- ja Kesk-Itaalias ringi rändama. Jutlustati vajadusest reformida vaimulikkonda ja alustada uut ristisõda; inimesi veendi meeleparandusele ja patukahetsusele. Samadel teemadel on Caterina kirjutanud või dikteerinud ka sadu kirju; näiteks oli tal pikk kirjavahetus vaimulikkonna reformi üle paavst Gregorius XI-ga.
1376. aastal oli Caterina Gregorius XI juures Avignonis ja veenis teda siirduma Rooma; ka taotles naine Itaalia linnriikide omavahelist rahu ja rahu kirikuriigiga. Umbes samast ajast alates elas Caterina Roomas, kus ta ka 29. aprillil 1380 suri. Nähtavasti oli surma põhjus ülemäärasest paastumisest tekkinud anoreksia.
Mulle on paraku ebaselge, miks pea Caterina Rooma maetud surnukehast eraldati, küllap on see seotud mingi toonase kirikurituaaliga; igatahes hoiti seda kullatud pronksbüstis. Sienalased, kes tahtsid mingitki osa Caterinast endale, olevat pea roomlastelt näpanud järjekordse ime abil. Nimelt kui Rooma sõdurid nende kotti kontrollima tulid, palunud sienalased abi Caterinalt endalt – ja sõdurid leidnudki kotti piiludes sellest hoopis roosi õielehtede kuhja. Kui kotikandjad olid taas ohutus olukorras, muutunud lilleosad uuesti peaks. Seepärast on Caterinat sageli kujutatud roosiga käes.
Caterina kanoniseeris 1461. aastal paavst Pius II ja 1940. aastal kuulutas Pius XII ta Assisi Franciscuse kõrval teiseks Itaalia kaitsepühakuks.
Kirikust liigume tasapisi Caterina kodu poole. Sienas hakkab silma teiste nähtud linnadega võrreldes tublisti suurem lipulembus: linnaosade ehk contrada’de lippe kohtab igal sammul ja neil on siin ka eriline roll.
See siin ongi Siena Caterina kodumaja ja selle ees õuel ...
... käib parajasti lipuga žongleerimise õpetus.
Giid selgitab, et see, kes selle kunsti selgeks saab, on kohe „üle-küla-poiss“. Keerukad harjutused lippudega on ka üks osa Siena kuulsa ja ülipopulaarse Palio-festivali sissejuhatusest.
See poiss, kelle vaeva meie veidi jälgida saame, veel kuigi osav ei ole.
Väike näide künkliku linna muredest: ...
... isegi välikohvikuid on keeruline paigutada.
Suundume ...
... ehitise juurde, mida oleme siiani ainult eemalt näinud ja millest korraliku pildi saabki ainult eemalt: nagu sageli, on ka siin toomkiriku esine väljak üsna ahtake ...
... ja vaid äärmisse serva taganedes õnnestub kaadrisse mahutada fassad, mitte aga kuplit ja kellatorni. Ka päike on juba üsna ebasoodsalt madalal.
Siena katedraal ehk Duomo on ehitatud aastail 1136–1382. Värvilisest marmorist fassaad on valminud mitmes järgus, kuna löövi ehitati vahepeal kõrgemaks. Tähelepanelik vaataja leiab need eri järgud üles.
Fassaadil näha skulptuurid on valdavalt koopiad; originaale säilitatakse katedraali muuseumis.
Katedraali sisevaade: pealöövis domineerivad must ja valge, Siena vapi värvid. Kupli tipus on kullatud latern nagu kuldne päike.
Meil on kõvasti õnne: katedraali imekaunist mosaiik-
põrandast on tavaliselt vaadata vaid väike osa, aga ta võib olla ka üleni kaetud. Üleni lahti olevat ta vaid kuus kuni kümme nädalat aastas ja selle aja sisse jääb enamasti alati september. Katteta on mosaiik praegugi.
Kokku on põrandas 56 erinevat mõõtu ja eri kujuga marmorpaneeli, mille kallal on 14.–16. sajandil töötanud umbes nelikümmend kunstnikku. See, mis praegu näha, on valdavalt kõik originaalne.
Toomkiriku väike orel.
Katedraalis on lubatud pildistada, aga ilma välguta. Seepärast lähevad mitmed olulised pildid untsu ja neile otsin Wikimediast asenduse. Carrara marmorist kantsel on valminud aastail 1265–1268.
Peaaltar; ka see pilt on Wikimediast.
Kolmaski Wikimediast pärit pilt, juba õuest. Pange tähele kellatorni aknaid! Need moodustavad nagu tagurpidi püramiidi: igal järgmisel korrusel on üks aken rohkem. Esiplaanil on aga posti otsas kuulus Siena emahunt kaksikpoiste paariga.
Fassaadikaunistused ka tagavaates.
Tavakülastaja ei pruugi seda tähelegi panna, aga Siena katedraali paigutus on ebaharilik: põhja-lõuna-, mitte tavapärases lääne-ida-suunas. Põhjus on lihtne ja selle tunnistus paistab tegelikult üle paremal asuva maja katuse veidi silma: ...
... see on planeeritud pikilöövi otsasein. Nimelt jäänuks praegune pikilööv ristlööviks ja nii saanuks kirik lausa hiigelsuur. Paraku tuli peale enne juba paar korda mainitud katkuepideemia ja ehitus jäi pooleli. Kui taas algasid paremad ajad, leiti projektis vigu, mida olnuks raske paranda ja nii jäigi lööv ehitamata. Selle asemel on nüüd hoopis parkla, seina rõdudele pääseb huviline vaateid vaatama.
Katedraalist lühikese jalutuse kaugusel on Siena süda, Piazza del Campo. Merekarbikujulise väljaku ääres on Siena raekoda ehk Palazzo Pubblico ja selle torn Torre del Mangia („Sööja torn“ – nimi vihjavat torni esimesele valvurile Giovanni di Balducciole, kes kandnud hüüdnime Mangiaguadagni, kuna kogu ta teenistus kulunud toidule) ning hulk muid suursuguseid ehitisi.
Raekoda hakati ehitama 1297. aastal, kellatorn valmis aastail 1325–1344 ja oli ehitamise ajal kõrgeim sekulaarrajatis Itaalias. Sienas oli muidugi tähtis, et see saaks kõrgem kui oli tookordne uhkeim torn Firenzes. Oma 88 meetriga jääb Torre del Mangia praegugi Itaalias alla vaid Cremona 113-meetrisele Torrazzole.
Endine kallakul asuv turuplats kaeti kalasabamustrina laotud tellistega 1349. aastal. Punaste telliste vahel jookseb kümme travertiinriba, mis jagavad platsi üheksaks sektoriks. See sümboliseerib linna hiilgeaegadel juhtinud Üheksana (IX ehk Noveschi) tuntud oligarhe, kelle ajal väljak ka rajati. Väljakult lähtub kiirtena üksteist kitsast tänavat. Väljaku äärde ehitatud majadel on ühtne katusejoon vastandina endisele uhkeldavale ja vastastikkust vaenu demonstreerinud tornmajade moele (foto: Wikimedia).
Sellelt reisikaaslase Kaja pildilt on kenasti näha, kui kaldu väljak tegelikult on.
Väljaku ülemises servas paiknev 1419. aastal ehitatud Fonte Gaia ehk Rõõmu kaev. Esialgsed valgest marmorist Jacopo della Quercia kavandatud ja raiutud kujud on tallel katedraali juures väljakul asuvas muuseumis. 1866. aastal asendati need Tito Sarrocchi tehtud koopiatega, mille hulgas pole enam kaht alasti naise figuuri: Romuluse ja Remuse ema Rhea Silviat ja mütoloogilist jumalannat Acca Larentiat, kes olid 19. sajandi linnaisade jaoks liiga paganlikud ja liiga alasti. Muide, Jacopo della Quercia Rhea Silvia ja Acca Larentia olid pärast antiikaega üldse esimesed avalikule väljakule paigutatud alasti naisfiguurid, mis ei kujutanud ei Evat ega mõnd kahetsevat pühakut (foto: Wikimedia).
Just Piazza del Campol peetakse igal aastal 2. juulil ning 16. augustil kuulsat Palio festivali, võiduratsutamist saduldamata hobustel. Kõik järgnevad Palio pildid on pärit jälle Wikimediast.
Võistluspäevad on valitud Jumalaemaga seotud kirikupühade järgi. Osalevad Siena linnaosade ratsutajad. Aga mitte 17, nagu on contrada’sid ehk linnaosi, vaid ainult kümme: seitse linnaosa, mis eelmisel aastal võistlema ei pääsenud, ja kolm, mis loositakse ülejäänud kümne hulgast. Võistlusele eelneb suurejooneline kostümeeritud osalejatega vaatemäng, Corteo Storico, kus tähtis roll linnaosalippudel: nendega žongleerimisest oli enne juba juttu. Mõistagi on ka džokide riietus valitud vastavalt linnaosa värvidele.
Kolm päeva enne võistlust valitakse kümme võimalikult ühesuguste omadustega ratsut, kes ei tohi olla puhtatõulised, ja need loositakse ratsanike vahel välja. Võistlusrada, väljaku perimeeter, kaetakse tufist, liivast ja savist valmistatud seguga, mille paigaldamine on linnale üpris kulukas. Enne võistlust tehakse kuus proovisõitu, et ratsud ja ratsanikud saaksid oludega harjuda; võidusõit ise kestab vaid napp poolteist minutit: kolm ringi. Võidab linnaosa, kelle hobune esimesena ületab lõpujoone; pole tähtis, kas mees on tal veel seljas või on see ohtlikul trassil maha pudenenud. Võitnud linnaosa saab autasuks käsitsi maalitud siidlipu, palio.
Väljakul peeti mitmelaadseid võistlusi juba keskajal: peale võiduajamiste ka näiteks rusika- ja piigivõitlusi, samuti härjavõitlust. Viimase keelas Toscana suurhertsog 1590. aastal ära ja siis hakkasidki contrada’d korraldama ratsavõistlusi, alul härgadel (bufalate) ja eeslitel (asinate). Esimene tänases stiilis palio toimus 1656. aastal. Võistlus on äärmiselt populaarne ja kohta väljaku keskel või servadesse ehitatud tribüünidele pole sugugi kerge hankida.
Võistlus on ohtlik; kurvid võivad tunduda kergemini läbitavad, kui nad tegelikult on. Just seetõttu piirati ka osalejate arv 1729. aastal kümnega: liiga palju oli olnud õnnetusi. Kurvidesse on paigutatud pehmendavaid patju. Ratsanikel on lubatud piitsa (üldjuhul kuivatatud härjakara) kasutada mitte ainult ergutamaks oma ratsut, vaid ka takistamaks teisi. Keelatud pole ei konkurenti sikutada ega isegi lüüa. Hobuste hukkumine pole väga haruldane; võitlustega on seotud ka kriminaalse hõnguga seiku, olgu siis äraostmised ja altkäemaksud või dopingujuhtumid. Korraldajatel tuleb pidevalt tõrjuda loomakaitse-organisatsioonide protestiaktsioone. Ometi on palio prestiiž endiselt väga kõrge.
Piazza del Campol lõpeb ka meie ekskursioon. Antakse vaba tund ostlus- ja kõnnihuvilistele. Poodidest huvitab mind ainult selline, kust saaks osta ühe pane ehk leiva; see osutub üsna vaevaliseks. Kõndida tahaksin küll, aga jalad pole enam nõus. Sestap istun linnale laskunud pimeda taeva all tubli pool tundi Fonte Gaia kiviserval, söön ühe gelato ehk jäätise ja jälgin tühjal pilgul melu.
Jalutuskäik bussi juurde on paras piin, ihu ihkab puhkust. Kell 20 hakkame väljakult minema, 20.30 oleme bussis ja kell 21 oma Casa Cernanos. Seal võtame perenaise Eva seltsis ette veel väikese veiniõhtu – kohalik, puhtast Sangiovesest vein. Aga ega kõike tohi ka välja lobiseda.
Kui peale keskööd oma ülilaia voodisse poen, panen varahommiku kogemustest õppides enne akna kinni.
5. oktoober oli üks igavesti vinge päev!
No comments:
Post a Comment