Oleme siis jõudnud 5. oktoobrisse.
Ülilai voodi Casa Cernanos, meie maamajas, on mõnus ja kuni 5.30-ni magan kui titt ema süles. Aga kaaslasi, kes reisi jooksul ja pärastki jõuavad selle öömaja pärast kadedust lausuda, saan natuke lohutada: kõik mu on tore, aga mõne meetri kaugusel mu aknast kulgeb Siena-Perugia maantee ja sellel läheb just hiljemalt 5.30 tihedaks sõiduks. Sestap jääb soovitud hommikune uneke uinumata.
Siiski pühib juba esimene hommikune vaade mu toaaknast – pooleldi läbi kreeka pähklipuu – viimasedki pahuruseraasud, nii ehk veidi eilsest kaasa tulnud kui ka liigvarasest sundäratusest tingitud.
7. 30 paiku astun õue. Minu sissepääs on vasakpoolseim; teise korruse aknaist vasakpoolne on mu trepi kohal, teise taga on vannituba. See osa majast olevat kunagi olnud sealaut; paremal paiknev madalam osa, kus kahe rühmakaaslanna tuba, aga kanala. Kokku on kaheseid tube casa’s kaheksa pluss üks apartement 2-4 inimesele, võimalik on panna lisavoodeid.
Kui veel natuke taganen, tuleb nähtavale ka vana elumaja, ehitatud väidetavasti 14. sajandil, kuulunud kunagi kuulsale Chigi perekonnale, uuemal ajal aga pikalt Vatikanile, kes polevat viitsinud sugugi selle eest hoolitseda – kuni lõpuks Itaalia kirikuriigi kinnisvaravaldused rekvireeris.
Maja teine, peasissekäiguga külg on liigendatum; minu sealaudast paistab paremal servas vaid väike nurgake.
Perenaine, Viinist pärit Eva Leiner oli Austrian Airlines’i töötades terve maailma läbi rännanud, pidanud kodumaal edukat poekeste ketti – ning tulnud juba üle 20 aasta tagasi koos tütre Catherinega Toscanasse. Nüüd peetakse siis kahekesi seda külalistemaja. Maja läinud 1988. aastal maksma 100 000 eurot, raha, tööd ja vaeva on sellesse maetud aga mõõtmatult.
Hommikusöök jääb üsna hiliseks: perenaine käib külast värsket valget leiba ostmas. Kurdab ise, et lähikonnas polegi pagareid: seegi leib olevat pärit Arezzost, mitukümmend kilomeetrit eemalt. Aga pange tähele moosi: see on viinamarja- – ja mitte teab mis viinamarja, vaid kuulsa Sangiovese moos. Eva ütleb, et jube tüütu on teist keeta: minevat hullult kaua aega.
Igal pool maja ümber on oliiviväljad, mingi osa puudest kuulub neist Evale ...
... ja oma õli müüb ta meelsasti ka külalismajas peatuvaile rändureile.
Muidugi on maja sissesõidutee kõrval igavesti tore küpressirida, nii iseloomulik Toscanale.
Aga täna pole rohkem aega Eva tegemisi uudistada: 8.20 tuleb buss ja viib meid põhihotelli juurde, kus tulevad peale seal ööbinud kaaslased. Täna on siis sellel reisil ainuke hommik, kui pole vaja kohvreid tassida: samades öömajades oleme ka järgmise öö.
Läheb sõiduks Toscana ...
... tõesti kordumatute maastike vahel. Peagi jätame suure tee maha ja liigume taas vinka-võnka-kitsastel külateedel.
Oleme jõudnud kuulsasse Chianti veinipiirkonda ja läheme väga kuulsasse ja iidsesse Bianchi Bandinelli perekonna Villa di Geggiano veinimõisa, kus toodetakse küllap enim hinnatud Toscana veini Chianti Classicot.
Püüan siia nüüd natuke üles tähendada võrgust leitud tarkust, et teine kord oleks hea lihtne üle vaadata, kui meelest ära läheb.
Chianti on Toscanas toodetav punavein. Ajalooliselt turustati teda kõhukates, õlekorvi paigutatud pudelites. Neil korvidel on eestlase jaoks päris eksitavana mõjuv nimi fiasco (foto Wikimediast). Tänapäeval eelistatakse küll tavapärasemaid pudeleid, aga fiasco’des mõnusalt ümaraid veinimahuteid hakkas silma ka meie reisil.
Chianti retsepti autoriks peetakse Bettino Ricasolit (foto: Wikimedia), hilisemat Itaalia kuningriigi peaministrit, kes 19. sajandi keskel pakkus välja koostise 70% Sangiovese, 15% Canaiolo ja 15% Malvasia Bianca marju.
Chianti sai veinipiirkonnana tunnustuse juba 13. sajandil; selle piirid määrati esmakordselt kindlaks 1716. aasta Firenze suurhertsog Cosimo III otsusega. 1932. aastal laiendati piirkonda oluliselt.
1970. aastatel hakati vähendama valgete marjade hulka veinis ja 1995. aastal lubati Chianti veini toota ka lisandita Sangiovesest (foto: Wikimedia). Et Chianti piirkonnas toodetud veini võiks Chiantiks nimetada, peab tema kääritamiseks kasutatud marjadest vähemalt 80% olema Sangiovese. Poeriiuleil hakkavad Chianti veinid silma tänu pudelikaela ümber kleebitud roosale sildiribale.
Chianti Classico veini tohib toota ainult väikeses samanimelises piirkonnas ja see vein peab täitma veel rea lisanõudeid. Veini koostisesse kuuluvas mitte-Sangiovese viiendikus tohib kasutada kohalikke sorte (Canaiolo, Colorino) või rahvusvaheliselt tuntud punamarju (Cabernet Sauvignon, Merlot, Shiraz). Veini alkoholisisaldus ei tohi langeda alla 12% ning ta peab vastama teatavaile värvuse-, aroomibuketi ja maitsenõuetele, olema kuiv ja paraja tanniinisisaldusega. Chianti Classico kuulub Itaalia veinide kvaliteedikategooriasse DOCG (Vino a Denominazione di Origine Controllata e Garantita).
Chinati Classico pudeleid eristab teistest Chianti veinidest kuldsel taustal musta kikkaga pitser (Gallo Nero; foto: Wikimedia). See oli 13. sajandil Chianti liiga vapp ja on nüüd 1924. aastal asutatud Chianti Classico veinikonsortsiumi sümbol; konsortsium loodi kaitsmaks ja tutvustamaks seda veini ning hoidmaks ära võltsinguid.
Miks just must kikas? Selle kohta räägib legend, et 13. sajandil käinud lõputu jagelus Firenze ja Siena piiri pärast. Lõpuks otsustatud asi lahendada ratsavõistlusega: mõlemast linnast lähtub kohe pärast hommikust esimest kukelaulu ratsanik. Kohast, kus mehed kohtuvad, saabki territooriumide piir. Firenzelastel olnud must kikas, kelle nad pistnud mitmeks päevaks kasti nälgima. Kui kukk siis võistluse-eelsel ööl kastist välja lasti, kirenud ta juba ammu enne koitu ning ka Firenze ratsanik asunud teele hoopis varem kui sienalane. Sestap siis mehed kohtunudki vaid paarikümne kilomeetri kaugusel Sienast.
No vaat siis seda musta kukega veini vennad Bandinellid Villa di Geggiano veinimõisas toodavadki. Ja nüüd tuleb mängu ka selle Toscana-rea päris esimese postituse alul vihjatud film „Süütust näpates“. Olen seda päris kindlasti näinud, võib-olla isegi rohkem kui ühe korra. Ja mul on sealt suurepäraselt meeles imekaunis Liv Tyler, tookord veel teismeline, suhteliselt algaja näitleja (foto: http://images.allmoviephoto.com). Mäletan isegi oma korduvmõtet: „Kuidas on võimalik, et nii silmapaistvalt inetul isal saab olla üsna tema nägu tütar, kes ometi on tõeline kaunitar!“ (Ma usun, et see on üldteada, aga olgu siingi kirjas, et 1977. aastal sündinud Liv on Aerosmith’i solisti Steven Tyleri tütar. Võib-olla vähem teatakse, et tüdruku Playboy-modellist ema Bebe Buell pani tütrele nime Norra filmitähe Liv Ullmanni auks).
Niisiis: peaosatäitjat mäletan ma hästi, aga tegevuskohast pole vähimatki meelde jäänud. Ulve näitab eelmisel õhtul paari jupikest – no jumala võõras; mis võõras! Aga just sellesse „jumala võõrasse mõisa“ Sienast kuus kilomeetrit kirdes me kell 9.15 jõuamegi. Ja sellest saab minu jaoks päris kindlasti üks selle sõidu tipppaiku.
Mõisa omanikud vennad Andrea ja Alessandro Boscu Bianchi Bandinelli tulevad meile rõõmsalt naeratades vastu – nagu nad ainult lootuses meid kohata oleksidki siiani elanud! ☺
Üks-kaks-kolm jaguneme kaheks rühmaks: „inglisekeelseks“ ja „mitteinglisekeelseks“. Esimeses on teadagi kasulikum olla: tõlkimisele ei kulu aega. Ja nagu selgub, kõnelevad vennad just sellist mõnusat inglise keelt, millest minugi põhiliselt praktikale tuginev keeleoskus kenasti jagu saab. Terve ekskursiooni jooksul on üks sõna, mille üle pean küsima. see on „pruning“, okste lõikamine.
Muide, mõisal on väga kena veebileht http://www.villadigeggiano.com/, millel on ka ingliskeelne osa. Siiski: väga suure inforohkusega see ei hiilga ja teisedki rohked võrgupaigad, mida guugeldus Geggiano kohta pakub, ei anna eriti lisa. Sestap tuleb toetuda mälule – mille kehvust vist olen juba jõudnud kinnitada –, kiiruga kriitseldatud märkmetele, mida pärast kohati isegi välja ei loe – katsu sa korraga pildistada ja kirjutada! – ja reisikaaslaste abile. Pean siiski lõpuks käed alistumise märgiks püsti ajama: võrreldes vennaste värvikate kirjeldustega jääb minu kirjasulg üpris töntsiks ning jutt juhuslikuks ja fragmentaarseks. Ja ega kõikide ”faktidegi” õigust julge kindlalt kinnitada...
Jään huvi ja põnevusega ootama Maakodu numbrit, kuhu hoopis usinamalt ülestähendusi teinud Meeli Müüripeal Villa di Geggianost loo kirjutab.
Just sealt Geggiano veebist kopeerin siia mõisa plaani, et kõik oleks selgem: 1. peasissekäik (meie, tõsi, tulime sisse villa kõrvalt; filmitegelased tulid aga ”õigest” kohast), 2. vabaõhuteater, 3. kaared vabaõhuteatri külgedel, 4. aed, 5. villa, 6. veinikoda, 7. rohuaed ja 8. vihmaveereservuaar.
„Mitteinglased“ jäävad esialgu õue, „inglased“ lähevad villasse. Juba 14. sajandil rajatud mõis sai Bianchi Bandinelli perekonna koduks aastal 1527, kui ta anti kaasavaraks Girolamo Bandinelliga abiellunud Girolama Santile. Ka villale praeguse kuju andnud ümberehitus on seotud pulmadega: kui Anton Domenico Bianchi Bandinelli abiellus 1768. aastal Cecilia Chigi Zondadari.
Kuna 18. sajandi originaalne disain ja mööbel on laitmatult säilinud, on koht mõistagi riikliku kaitse alla ja tõeline maiuspala ajaloohuvilisele külastajale.
Kes Bernardo Bertolucci filmi minust hoolikamalt vaadanud ja mitte ainult peaosalisele keskendunud, see ehk ei ahheta villa uksest sisse astudes.
Mina ahhetan küll: Tiroli rändkunstnik Ignazio Moder ...
... on neil 1790. aasta freskodel portreteerinud kahteteist kuud.
Esimesel korrusel astume sisse ka jutuvestmistuppa, ...
.. kus hoolikat ülevaatamist väärt ...
...lausa iga ese ja detail.
Mõisa veebilt võib lugeda, et suuresti on minevikuaarded nii kenasti alles seisnud tänu perekonna ühe kuulsamale esindajale, arheoloogile ja kunstiajaloolasele Ranuccio Bianchi Bandinellile (1900–1975), kes mõisas elas.
Üks oluline nüanss on veel, aga just siin jääb mul täpsest teabest puudu: järjekordsel pärimismomendil pärinud Mr.X Bandinelli küll maja, mitte aga raha. Andrea ütleb oma mõnusa muigega, et just seetõttu jäänud maja toona „ilusamaks“ muutmata
Paar vaadet ka elutoast:
Teisel korrusel palub Andrea pildistajatel välku mitte kasutada ja avab vaid meie kohaloleku ajaks aknaluugid. Tema sõnul on 18. sajandi sisutus nii kenasti säilinud ka tänu erakordselt soodsale kliimale, kus ei ole suuri kõikumisi ei temperatuuris ega niiskuses.
Siin on vaadata neli ruumi: Helesinine tuba, Roheline tuba, Kardinali tuba ja Vittorio Alfieri tuba. „Itaalia tragöödia isa“ kirjanik Vittorio Alfieri (1749–1803) oli Bianchi Bandinellide sõber, peatus sageli ja pikalt Villa di Geggianos ning siinses Rohelises teatris on mängitud ka üht tema teost.
Tubades on originaalne Veneetsia-stiilis mööbel ning seintel Prantsusmaalt pärit tapeedid ja kangad.
Helesinises toas …
… saab näha nii daamidele vajalikke tarbeesemeid …
… kui ka 18. sajandi koolipoisi ülikorraliku käekirjaga kladet.
Üllatusi Alfieri toas: baldahiiniga voodi, …
… mis on baldahiini all küljetsi: pikkupidi ei lubanud teda seada lihtsalt kitsuke tuba;
… tagasihoidlik nurgariiul …
… osutub aga hoopis millekski polü-
funktsionaalseks.
(Jumala)vallatut allegooriat: mehed kütivad naisi, …
… naised õngitsevad mehi …
… ja koguni nunnad munkasid.
Seda olustikupilti peab Andrea ülepakutult ilustatuks: kes siis nii korralike riietega viinamarju korjab! Küllap elupõline viinamarjakasvataja teab, mida ta räägib.
Ballisaali keskel laiutab kunagise Siena kuberneri, ikka muidugi ühe Bianchi Bandinelli kirjutuslaud.
Selles voodis on maganud paavst: kui Pius VI aasta enne surma 1798. aastal Sienas pagenduses oli, polevat talle leitud sobivat aset ja tariti see siit linna. Andrea ütleb, et viimane „püsiööbija“ sel asemel olnud tema 1976. aastal surnud vanaema. Ja lisab ikka oma vahva muhelusega, et viimati magati selles voodis aastal 1986: tema ise sai selle au osaliseks pulmaööl. Peatsit ehtiv paavsti pilt kaetud seks puhuks kinni...
Siis on aeg kaaslased majja lasta ja minna ise Alessandro seltsis aedu ja teatrit vaatama.
Nagu kõikjal Toscan aedades, annavad siingi tooni hoolikalt kanti pügatud pukspuud (mis mulle üllatusena kannavad inglise keeles kõlaliselt üsna sarnast nime box tree), pottides tsitrused ja vanad küpressid.
Eriline on aga Teatro di Verzura, Roheline teater. 
Päike on ennast vahepeal seadnud mõisasüdame lõunaküljes asuva teatri taha ja leegib nii innukalt, et vaadates tuleb käsi varjuks tõsta. Kui sel pildil näha ühe servaposti kujutisele ligikaudse peegelpildi vastu seate, ongi vaade käes. Teater ehitati ikka suurte ümberehituste aegu, Anton Domenico Bianchi Bandinelli ja Cecilia Chigi Zondadari pulmade puhul.Ülejäänud eesaiast, Piazzone’st, mis on paremat perspektiivi taotledes ehitatud muide villa poole laienevana, on vabaõhulava veidi kõrgem ja teda piirab kõrge loorberihekk ja küpressid, mille taha saavad näitlejad kui kulissidesse kaduda.
Kahel pool lava on kaared, mille viiludesse on paigutatud Bianchi Bandinelli ja Chigi Zondadari perekondade vapid, lava poole vaatavad aga Malta skulptori Bosio kujud Tragöödia ja Komöödia. Teater oli usinas kasutuses ja enne juba mainitud Vittorio Alfieri polnud kaugeltki ainuke Bianchi Bandinellisid väisanud kirjanik.
Aga kultuurikeskuse rolli täidab mõis siiani. Näiteks oldi sel suvel maineka Musica Reale festivali üks kontserdipaiku. Festivalil esitas kammermuusikat Hollandi orkester Royal Concertgebouw Orchestra. Mõisas toimuvate kontsertidega käib kaasa ka luksuslik söömaaeg ning muidugi veinid.
Teatri läänenurga juures on mõisa enne juba mainitud peavärav, mille juurde toob kena varjuline allee.
Piazzone’st astume tema lääneküljes asuvasse Pomario’sse, aeda, ...
... kus on küll uhkeid nii kivist kui ka pügatud põõsaist skulptuure, aga mis pigem on tore segu lille- ja ...
... juurvilja-
peenardest ...
... ning mille kodusust rõhutab aianurgas kuivav pesu.
Tsitrustel ütleb Alessandro olevat vägagi praktilise väärtuse: nende aroom peletavat kärbseid ja sääski. Puud on ikka pottides, et saaks neid talveks külmavarju tõsta. See pole sugugi lihtne töö, sest mõni pott kaalub oma poolteistsada kilo.
Aialembidest kaaslannade terased silmad märkavad lillede seas rohkeid tsinniaid ehk pruudisõlgi. „See on meie traditsioon – nad siin alati olnud“, kostab peremees.
Üks näide austusest tavade vastu on ka kaks meid juba väravas tervitanud ülisõbralikku valget koera. Just valged maremma lambakoerad ongi Villa di Geggianos ammustest aegadest olnud. Vähe sellest, nad kannavad ka alati sama nime: kui ma oma sikerdused õigesti kokku loen, siis Fiora ja Ombron.
Leiame aiast ka toreda viinamarja-
kaaristu, ...
... millel küpsevaid üpris magusaid marju – sorte on õige mitu – lubab Alessandro lahkesti maitsta.
Aia servas on hiiglaslik vihmavee-
reservuaar, kus vett suhteliselt napilt. „Oli väga kuum suvi,“ selgitab Alessandro, „kohati üle 40 kraadi“. Ja lisab muiates, et augustist alates on olnud üks vihmasadu: „Umbes viiskümmend tilka!“.
Kui üle aiamüüri kaugemale piiluda, paistab taustalt kätte suurejooneline Siena, Toscana suuruselt teine linn, kuhu veel täna õhtul jõuame. Aga otse müüri taga olevaist hooneist kandub ninna hõrku veiniaroomi.
Veel on üle vaadata villa idaservas paiknev kirikuke või kabel. Alessandro osutab sissekäigu kohal ...
... bareljeefi: Bandinellide suguvõsast pärit paavst Aleksander III kohtub Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa „Punahabe-
mega“.
Küsin Alessandrolt, miks on altarilaua alusel Malta rist. „Üks Baldinellidest kuulus hospitaliitide ordusse,“ on vastus.
Mees räägib, et mõisa peetakse ka laulatusi ja pulmi. Tõsi, mitte Itaalia omi: need on liiga rahvarohked, ikka oma 400 külalist. Pigem pannakse siin paari britte või sakslasi.
Kiriku kõrval silmame vanu oliivõli nõusid, „600-liitrilisi,“ teab Alessandro täpsustada. Kuna oliivikasvatusega vennad ei tegele, siis nüüd on nõud lillepoti ametis.
Mul läheb kõrvust mööda, mis funktsioonis oli aia kirdepoolseim ehitis enne, aga ...
... nüüd on see veinipressimaja.
Ongi aeg lõpetuseks veidi süveneda veinindusse – esmalt põgusalt teoorias ja siis praktikas ☺. Talul on maad kokku kakskümmend hektarit, millest kaheksal kasvatatakse viinamarju; „orgaaniliselt“, rõhutavad Baldinellid korduvalt. Kuidas seda sõna täpsemalt lahti mõtestada, võib huviline uurida mõisa kodulehelt. See ei tähenda sugugi vaid pelka teatud põllupidamisreeglite järgimist, vaid kogu majapidamise üldist hoiakut: pidevaid kestlikkuse otsinguid, keskkonnale avaldatavate mõjude minimeerimist, võimalikult väikesi vääveldioksiidi doose, kergemaid pudeleid, looduslike väetiste ja vihmavee kasutust, kohalike materjalide ja kohalike tootjate valmistatud seadmete eelistust jne.
Esimene kirjalik tõestus perekonna veinitraditsioonidest pärineb aastast 1725, mil Niccolò Bandinelli hakkas veini eksportima Suur-Britanniasse. Kindlasti polnud siis enam tegemist algajate veinikääritajatega.
Muidugi ollakse Chianti Classico konsortsiumi liikmed. Peale Chianti Classico toodetakse ka veine nimega IGT Toscana, nii punast kui ka roosat. Kokku küpseb mõisas aastas umbes 40 000 pudelit kõrgkvaliteedilist jooki. Lõviosa toodangust läheb USA-sse, Venemaale ja Jaapanisse. Eestist siiani Bandinellide veine osta ei saa.
Ongi aeg taas villasse siseneda: käes on kord maitsmismeelele tööd anda.
Vennad valavad klaasidesse kaht marki veini: ...
... 2008. aasta Chianti Classicot ja Rosato IGT Toscanat. Esimese retsept on 95–97% Sangiovese ja 3–5% Cabernet Sauvignoni marju, teine on puhtast Sangiovesest.
„Terviseks!“
Tundub, et maitses hää, ...
... sest kohe algab vilgas ostlemine ning Andrealt ja Alessandrolt küsitakse veinikarpidele ...
...ka autogrammidega tervitused (selle foto sain Kaja Kurelt Maakodust).
Pärast kõike seda pole fotograafil rõõmsa üldpildi tegemiseks enam „Hernesupp!“ või „Juust!“ käsklusi vaja jagadagi.
Siiski: selle pildi lõbus tuju pole kindlasti pärit ainult toredatest vendadest ja nende hüvast veinist, ...
... vaid ka Urve Joosti muhedatest tänusõnadest (foto: Kaja Kurg).
Lõpuks on vendadel kingitused käes ja Maakodu nokatsid peas.
Ühe vennaste tegevusharu kohta jääb kohapeal teave saamata, pildi hiljuti renoveeritud, kahe sviidi, omaette aia ja vabaõhu-mullivanniga külalismajast avastan alles kodus ikka mõisa veebist.
Mõis on kuulus. Ja eriti kuulsaks sai ta just pärast Bernardo Bertolucci süütusenäppamise filmi. Filmide, reklaamklippide ja fotode tegemiseks on teda palutud palju kordi hiljemgi. Rohkesti käib ka meiesuguseid, aga ka hoopis suurematest gurmaanidest turiste – veini- ja toidumaitsjaid. Kontsertide võõrustamist ja pulmapidusid juba mainisin. Aga saan aru, et populaarsus on andnud üksiti võimaluse olla külaliste suhtes valiv. Ja kindlasti tuleb tulekust ette teatada. Meiegi seal viibimise ajal saadetakse üks omal initsiatiivil keset õue marssinud seltskond viisakalt väravast välja.
Tore on kuulda ja lugeda, mis ühel või teisel kaaslasel Villa di Geggianost hinge läks või meelde jäi. Üks kirjutab toredasti, et mõis on „korraga suursugune ja kodune“ ja et „rikkaliku ajaloopärandiga veinmõisas on elu ja käiakse ajaga kaasas.” Ning tunneb rõõmu traditsioonide ja tavade austamise pärast.
Teine aga tunnistab, et tal tuli vesi silma, sest ühel hetkel ei mahtunud kõik emotsioonid temasse enam ära: ”kauged ja kogetud tunded saavad kokku uute tunnetega /.../ meenub igasuguseid toredaid asju lapsepõlvest ja vanavanematest.”
Minu suurim emotsioon kõige muu hea kõrval oli siiski vist imetlus: kui palju inimesed suudavad! Kui Andrealt küsisin, kas kõik see – olla viinamarjakasvataja, veinimeister ja sommeljee, võõrustada külalisi ja teha giiditööd, korraldada kontserte – lõpuks ka üle jõu ei hakka käima, lisas ta muiates juurde oma kõige tähtsama eluülesande: “Aga nii teenime me raha, et oma suguvõsa pärandit ja traditsioone alles hoida!”
Meid saadetakse väravani kui tõeliselt kalleid külalisi. Veidi enne keskpäeva oleme taas bussis. Täna ootab ees veel kaks põnevat linna.
No comments:
Post a Comment