Kiirtee kulgeb Lazio-Umbria piirialadel, nii et kord oleme ühes, kord teises maakonnas. Meie reisi avarosin Sacro Bosco jääb siiski Laziosse. 10.30 pöörame suurelt trassilt maha ja saame esimest korda tunda Itaalia mägiteed: kitsast ja käänulist. Juht annab enne iga kurvi signaali: „Meie tuleme, olge ettevaatlikud!“
Bomarzo loss
Uhame mööda kõrgel kaljul uhkeldavast (263 m ümp.) Bomarzo linnakesest, kus vaevalt paartuhat elanikku, ja veereme orgu, Sacro Bosco ehk Püha hiiesalu või Bosco dei Mostri ehk Monstrumide hiiesalu parklasse.
Giid ütleb, et see on üks neid kohti, kus suured reisirühmad naljalt ei käi: neil vaja ju päevas mitusada kilomeetrit edasi kimada. Meiegi reisikavva kanti see aed üsna viimasel minutil ja nihutati Tivoli Villa d’Este reisi lõppu. Liigutus oli kahtlemata geniaalne: muidu olnuks algusmaiustus liiga tooniandev, nüüd jäi see aed vägevaks lõpupõrutuseks. Sacro Bosco on aga paras meeleolulooja aiareisi hakatuseks.
Siin lõpuks saan pildile – paraku kehvakesele – meie giidi Ulve Kärpuki. Järjekordselt saab pärast pilte lapates vaid kurvalt tõdeda, et ereda päikesega on varjulistes parkides pagana keeruline korralikku pilti klõpsata, eriti kui su ümber saalib veel hulk innukaid hää pildi ihaldajaid.
Ega me Ulvest reisi jooksul väga palju teada saagi, ka muidu väga sisuka veebilehe http://ulverooma.pri.ee/ nupu „Minust“ alt avaneb sulaselge tühjus. Igatahes on ta juba hulk aastaid elanud Roomas ning minu meelest temperamendilt ja olekult küll rohkem itaallanna kui eestlanna. Juhi kõrval giidi toolil istudeski saadab ta aina oma jutte vaba käe rõhutavate žestidega. Mingil hetkel küsin, kas ta mõtleb eesti või itaalia keeles. „Itaalia!“ on vastus – ja seda ma usun.
Rooma sattuvate eestlaste jaoks on ta tõeline „meie mees Havannas“, kellelt saab vajalikku teavet ning majutus- ja reisijuhiabi. Meiegi sõidu eelviimasel õhtul leian Ulve hotelli eest ühe eestlastest noorpaari seltsis: need on tema õpetuste järgi mitu päeva omal käel säärsaapamaad uurinud.
Taustalt hoopis muusik, on Ulve suutnud ennast sügavalt sisse puurida Itaalia aja- ja kultuurilukku, tunneb suurepäraselt kohalikke olusid ja inimesi, valdab muidugi laitmatult keelt – niiviisi on ta Eesti turismifirmadele hindamatu väärtusega giid.
Sfinks aia sissepääsu lähistel.
Aga nüüd siis ka sellest omapärasest aiast, Sacro Boscost. Miks kohalik rahvas teda ka Monstrumite saluks tikub kutsuma, jääb meile arusaamatuks: pole sealsed kujud monstrumid ühti, pigem täitsa vahvad ja põnevad.
Kreeka merejumal Proteus.
Pargi laskis oma armastatud, aga noorelt surnud abikaasa Giulia Farnese auks rajada palgasõdur ja kunstimetseen Pier Francesco „Vicino“ Orsini (1528–1588). Kujundajaks palgati Pirro Ligorio (umb. 1510–1583), sama mees, kelle kuulsaimat tööd saame näha reisi lõpus – juba mitu korda mainitud Villa d’Este aeda.
Austusavaldus naise suguvõsale, Farnesedele: Pegasus oli nende sümbol.
Miks park sai just selline ning kas ja kuivõrd on igal kujul ka mingi tähendus või taust, pole sugugi üheselt selge. Osa paarikümnest hiigelkujust on välja raiutud siinses üsnagi viljatus pinnases turritavatest kaljudest, osa aga eraldi valmistatud.
Kilpkonn.
On, mida vaadata, lausa pea läheb viltu.
Hannibali sõjaelevant.
19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole jooksul oli aed lastud üsnagi võssa kasvada. Väidetavalt Jean Cocteau ja Salvador Dalí olid ta uuesti avastanud ja kuulsaks kõnelnud. Eelmise sajandi keskpaigast on kompleks olnud perekond Bettini valduses, kes on seda siis usinasti taastanud ja hooldanud.
... ja seal on päris keeruline liikuda.
Küll saab ladusalt sisse Põrguväravast, ...
... ehkki Kerberos valvab.
Park on inspireerinud teiste aedade loojaid, aga ka kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid. Nii on argentinlane Manuel Mujica Láinez (1910–1984) kirjutanud Orsini elust ja tema loodud pargist romaani „Bomarzo“ ning koostanud selle põhjal ise libreto, millest sai 1967 Alberto Ginastera muusikaga ooper.
Igaviku tempel: mälestusmärk Giulia Farnesele. Templis on aia taastajate Giovanni Bettini ja Tina Severi hauad.
Keskpäeval läheme taas sõitu, viiskümmend minutit hiljem oleme Toscanas ja esimene peatuspaik seal on Chiusi linnake. Saabume sinna kell 13.
Ligi 9000 elanikuga Chiusi uuem osa paikneb künka jalamil ja nõlvadel, ...
... vanem osa rohkem künka harjal. Nii et ega ei oskagi arvata, kas linna asukoha kõrguseks märgitud 398 meetrit on kõrgeim koht või mingi keskmine. Vähemalt 2800 aastase ajaloo jooksul on linn näinud muidugi kõikvõimalikke valitsejaid; meid toob sinna esmajoones siiski etruski periood.
Aga esmalt seisatume eraldi seisva vägeva kindlus-kellatorniga ...
... katedraali juures, mis pühitsetud pühale Secondianole, ...
... ja astume sinna ka korraks sisse. Kirik on ehitatud juba 6. sajandil ja 13. ümber ehitatud.
Järgmine sihtkoht ongi etruskide muuseum.
Üsnagi ebaselge päritoluga etruskid elasid Appenniini poolsaare põhja- ja keskosas alates hiljemalt 10.–8. sajandist e.m.a. Nad valdasid nende ammuste aegade kohta väga kõrgel tasemel maaviljelust, olid osavad käsitöös ja metallurgias, tegelesid kaubandusega nii merel (ja ei öelnud ära ka mereröövlitööst) kui ka maismaal. Neil oli tugev sõjavägi.
Etruski riiki välja ei kujunenud, küll moodustasid 12 linnriiki – nende seas Chiusi ehk toonase nimega Clevsin – liidu, mis muutus 6.–5. sajandil e.m.a. Itaalias valitsevaks jõuks ja allutas isegi Rooma. 474. aastal e.m.a. purustasid aga sürakuuslased etruskide laevastiku ja sealt algas viimaste allakäik. Meie ajaarvamise 1. sajandil romaniseerusid etruskid lõplikult.
Etruskidest on säilinud hulk raidkirjatekste, aga keel on paraku dešifreerimata. Nende ehitised hävinesid valdavalt roomlaste käe läbi, küll polnud viimased nii barbaarsed, et oleks purustanud ka endise vihatud vaenlase haudu. Just neist ongi pärit põhilised etruskidest säilinud esemed ja kunstiteosed. Sarnaselt egiptlastega on etruskidki püüdnud luua oma hingedele meeldiva keskkonna ja hauarajatised olid uhkelt kujundatud. Jõeorgudes leidunud kvaliteetsest savist vooliti osavalt kujusid, mis kaunistavad sarkofaagide kaasi.
Mõned näited Chiusi etruskide muuseumi rikkalikust kollektsioonist:
Järgmine tähtis päevakorrapunkt on lõunasöök. Suurem osa meist astub giidi suunamisel ühel vanalinna kitsal tänaval sisse ...
... vähe märgatavast uksest ...
... ja jõuab viinamarjakatuse alla balkonile. Siin saab proovitud selle reisi esimene pasta ja joodud esimene Toscana kõrtsi majavein.
Mis seal salata: mulje jääb keskpärane. Vein on küll väga hea, aga pastaports kahetsuväärselt kasin. Ja üpriski kaua tuleb oodata isegi tellimist. Jätan seepärast kaaslased veerand tunniks maha ja teen linnakeses kiire ringi.
On tõeline siesta: märkan vaid mõnda inimest, kellest 2/3 on politseinikud ja 1/3 ilmselgelt turistid.
On rohelust ja vanu ehitisi, ...
... on kenasid arkaade ja puskkaeve.
Paarist kohast saab üle müüri kena ümbrust seirata.
Astun läbi frantsisklaste kloostri ...
... Püha Franciscuse kirikust.
Lõpuks saab ka lõuna söödud ja kell 15.35 oleme taas teel. Veidi enne kella viit sõidame juba Firenze piires üle Arno jõe; korraks vilksatab eemal Firenze kuulsaim vaade: katedraali Filippo Brunelleschi loodud kuppel. Trügime taas mööda serpentiinteed mäkke ja ...
... kell 17.15 leiab buss öömaja Fiesole linnakese keskväljakul.
Minul läheb öömajaga veidi kauem aega: esmalt vantsin koos seltskonnaga mööda kitsukest peatänavat ülesmäge ühte veel kitsamasse kõrvaltänavasse, siis aga pool tuldud teed tagasi. See on meil esimene – ja sugugi mitte viimane – koht, kus kogu rühm ühte hotelli ei mahu.
Olen üks viiest, kas majutatakse peatänava tillukesse viie toaga B&B hotelli Le Canelle, kus on küll kitsuke trepp, ...
... ent tore toake ...
... miljonivaatega ümbrusele ja pealegi konditsioneeriga. Aga mis kõige vahvam: miniatuurne tõmmu perenaine Sara Corsi on juba uksel vastas, tervitab laia naeratusega nagu ammu oodatud pereliiget ning on valmis mu kohvrijurakatki trepist üles tarima. Seda ma tal muidugi teha ei lase, aga mu seljakoti ja fotoka kannab naine siiski üles.
Ja pärast annab mulle ikka säravalt naeratades ilma küsimata linnakese plaani ja seletab pikalt ja põhjalikult, mida võiksin enne pimedust saabumist vaadata. Muidugi jään tuppa vaid nii kauaks, et kuiv särk selga panna. Siis – Fiesolesse. Aga sellest juba järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment