Toscana: näpates ilu, I. 5W

Muidugi näppasin postitusteseeriale pealkirja otsetõlkena meil tiitliga „Süütust näpates“ jooksnud filmilt. Mulle tundus see eriti sobivat just seetõttu, et käisime ka selle linnateose filmimise paigas. Aga sellest edaspidi; alustagem algusest.

 

Toscanasse – Moldova ja Odessa asemel

Mis seal salata: üks reisisihivalikut juhtiv näpp on mul juba mõnda aastat olnud soov viia tõesti ellu juba aastaid tagasi tekkinud ja toona peaaegu ilmvõimatuna tundunud idee käia vähemalt korra ära kõigis Euroopa riikides. Praegu on linnuke joonistamata veel viide lahtrisse, millest üks on Moldova, kuhu ükski büroo naljalt reise ei tee. Kui märkasin sel aastal Comtouri reisirepertuaaris programmi „Eksootiline Euroopa“ läbi Rumeenia, Ukraina ja Moldova, polnud mul vaja pikalt mõelda, et end sõidule kirja panna.

Olen liiga kogenud rühmareisija, et olla kindel nii erakordse marsruudiga sõidu toimumises. Näiteks õnnestus omal ajal Rumeeniasse saada alles vist kas viiendal või kuuendal katsel. Ja Fääridele läksin rühmareisiürituste lootusetust tundes lõpuks hoopis omal käel.

Paraku osutus kahtlus seegi kord õigeks: vajalikku hulka huvilisi ei kogunenud ja sõit jäi ära. Comtour pakkus viisakalt asendusreise – ja neist sobis mulle ajaliselt ainult see Toscana-retk.

Urve Joost, Comtouri reisibüroo hing

Isemoodi nimega isemoodi reisibüroo

Autojuhilubade ja -oskusteta ebatüüpilise Eesti mehena olen üksikute eranditega käinud ikka rühmareisidel ja saanud seeläbi teha tutvust päris paljude praeguste ja juba kaduvikku hääbunud Eesti reisibüroodega ja neid küllaltki hoolikalt valinud. Sestap on isegi veidi veider, et kuulsin orduaegu meenutava nimega Comtouri reisibüroost alles kuus aastat tagasi, kui rändasin Germalo ja legendgiidi Ott Sandrakuga Maltal. Toonases seltskonnas oli üks reisikooslus, kes tutvustas ennast Sandraku ja Comtouri fännklubina ning rääkis viimasest ülivõrdes: et alati huvitavad ja „teistmoodi“ marsruudid, väga head giidid, valitud reisiseltskond, täpne ja korrektne teenindus nii büroos kui ka reisil ja nii edasi. Ja lisasid, et kuulda on büroost nii vähe seetõttu, et tehakse enamasti tellimusreise, mis reklaamides ei kajastu.

Veel mitu aastat pidid teised reisifirmad mu rännukihku leevendama, enne kui tänavu lõpuks siis ka ise Comtourini jõudsin. Kui mul nüüd millestki kahju on, siis ainult sellest, et nad nii hilja avastasin. Kõik Maltal kuuldud kiitused osutusid tõeks, omalt poolt saan lisada – ja vaieldamatult esikohale tõsta – firma asutaja ja juhi Urve erilise isiksuse: rahuliku, rõõmsameelse, hea huumoriga, aga vajaduse korral ka väga kindla lausumisega daami, kelle kübardatud pea meid majakana õigel rajal hoidis.

Ja veel midagi, mis juba reisile registreerudes silma hakkas. Enamik reisikorraldajaid püüab näidata paketi hindu võimalikult odavana – et siis pärast reisil aina raha juurde korjata. Tegelikult juhtub üsna harva, et keegi tõesti mõnest lisatasuga käigust loobub ja selle asemel näiteks bussis istub. Comtouril olid külastused ja ühised söögikorrad vaid ühe ette teada ja ühe viimasel hetkel lisandunud erandiga kõik hinna sees. Samuti polnud kulutuste sekka kirja pandud selliseid vältimatuid asju nagu sageli välja toodavad lennujaamamaksud. Kõik on sel moel ausam ja selgem.

Loodan, et esimesele reisile selle bürooga tuleb edaspidi jätke; miks mitte näiteks tänavu ära jäänud Moldova-Bukoviina-käigu näol.

Maakodu esindus meie reisil: peatoimetaja Meeli Müüripeal (paremal) ja toimetaja Kaja Kurg

 Valge vares Maakodu lilleaias?

Sedakorda kogemata sülle kukkunud programm oli kirjas kui „Maakodu lugejareis – Toscana aiad ja maitsed“. Ei salga: vähe sellest, et ma pole Maakodu lugeja – ma polnud siiani selle ajakirja kaante vahele ilmselt kunagi piilunudki. Alles reisil sain teada, kui populaarne ja Eesti kohta suure trükiarvuga ta on ning kui kaua, edukalt ja osalusrohkelt on korraldatud lugejareise. Seesama Toscana aedade sõit näiteks oli nii minev kaup, et esimene rühm müüdi lausa lennult välja ja kokku pandi ka teine voor: see, millesse minagi sattusin.

Muidugi käis sellega kaasas ka enne kirja saanud sõnapaari „„teistmoodi“ marsruudid“ mahtuv: ma tahaksin näha teist Eesti reisibürood, kes jätab Toscanas olles käimata Pisas (kus on vaadata tegelikult vaid kuulus pikutama tikkuv torn kompleksis kiriku ja ristimiskirikuga) ja vaatab Firenzet vaid eemalt! Marsruudist kirjutan lähemalt veidi hiljem; praegu mainin vaid, et aedu oli tõesti arvukalt ja enne neid mõtlesin murelikult, et äkki hakatakse väga energiliselt lilli nuusutama ja minu absoluutne võhiklikkus torkab liiga kraaksuvalt silma. Üsna pea sain südamerahustuseks aru, et vähemalt mõneti on rännukaaslased samasugused keskpäraselt (loodus)haritud ilunautlejad nagu minagi ning küsimus „Mis taim see on?“ kõlas mitu korda sagedamini kui pädevad vastused. Aga toimetuse rahvas tegi tundmatuist fotoportreed ja lubas asutada kodulehele rubriigi „Kes on kes Toscanas“.

Ja mis seal salata: selgus, et Eesti Raadio kunagise loodussaadete juhi oreool pole mu kiilas pea ümbert veel lõplikult hajunud ja nii pidin mõndagi taimehuvilist veenma, et ma pole üldse puukesi-lillekesi tundma kohustatud bioloog, vaid hoopis keemik, kelle bioloogiaharidus päädis üheksandas klassis „Darvinismi alustega“. Tõsi, oma väheldasi linnuteadmisi sain siiski jagada – nii vähe, kui oktoobris ka soojal maal häälitsejaid leidub. Ootamatult sage laulja oli punarind, alailma uhuutas kaelustuvi ning kukuutas ja kräunus kaelus-turteltuvi, sekka mõned lärmakad kuldnokasalgad ja üksildased musträstad. Ning ühe toreda õhtuse üllatusena kodukakk.

Lõviosa lustilisest reisiseltskonnast jäi pildile Tivolis Villa d’Este pargis

Kes, millal ja kuhu

See jäigi mulle lõpuks selgusetuks, palju oli meie seas tõelisi Maakodu-klubilasi ja kui palju rohkem või vähem minusugust juhukaadrit. Igatahes kinnitas reisisaatja, et kokku oli meid 41, ja kui mu loendamisoskus alt ei vedanud, siis viiendik ehk kaheksa neist meessoost. Vist üsna tavapärane Eesti reisirühmade proportsioon. Küll oli meie hulgas traditsioonilisest suhteliselt rohkem noori või nooremapoolseid inimesi; vanuste diapasoon algas 22-st ja kandus sellest pool sajandit edasi. Ja ei hakka jälle salgama: ehkki mul pole midagi eakaaslaste vastu, on vahel äraarvamata meeldiv ja kosutav suhelda ka endast kolmkümmend aastat noorematega.

Väljalennupäev oli 2. oktoobril ja tagasi jõudsime 8. oktoobril. Kui sageli püütakse kohale lennata varahommikuks ja lahkuda hilisõhtul, et hoida kokku öömajakulutusi, mistõttu esimene ja viimane reisipäev kujunevad tapvalt pikaks, siis ka see oli seekord teisiti: saabusime õhtul ja lahkusime hommikul. Eks ta ole maitse asi, mulle aga on see variant kindlasti meelepärasem, et mitte jõuda rampväsimuseni.

Punane paik Itaalia säärsaapal on Toscana. Sellest lõunasse jääb Lazio, mille üsna keskel on Rooma. 
Allikas: Wikimedia

Jala saime Itaalias esmalt maha Rooma lähistel Fiumicino Leonardo da Vinci lennujaamas; esimese öö veetsime Igavese linna keskel hotellis Dina. Järgmisel hommikul veeres meie buss riigi ja ühtlasi Lazio maakonna keskusest vähem kui kahe tunniga Bomarzosse, kus saime kostiks reisi algusrosina Monstrumide pargi, ning esimese keskpäevajärjetunni lõpus olime läbi Umbria Toscanas. Seal möödus kokku kolm tervet ja kaks poolikut päeva. Kuuendal reisipäeval kell 13.55 jõudis bussike jälle Toscanast Umbriasse ja veel kaks tundi hiljem kanti meie reisimaiuste lauale lõpukirss: Roomast idas asuva Tivoli Villa d’Este aed. Tivolis oli ka lõpueine ja öö veetsime Castelnuovo di Portos hotellis „Bellavista“, veerandsada kilomeetrit Roomast põhja pool. Ning hommikul taas lennujaama.

Lisasin sellele Vikipeediast ärandatud kaardile viis punase noolekesega osutust kohtadele, kus me Toscanas käisime. Tosin paika on väikesed ja nende nimesid sellel kaardil pole: neli ülemise noole ehk Fiesole (ja Firenze) lähistel, kaks keskmiste noolte ehk San Gimignano ja Siena piirkonnas, kaks Siena ja Montepulciano vahel ning neli kahe alumise noole ehk Montepulciano ja Chiusi ümbruses. Järgmistes postitustes püüan jõudumööda mõningaid neist kohtadest veidi tuttavamaks teha.