Hakkan siis nüüd päris kronoloogiliselt peale, eks näe, mis hiljem edasi saab. Niisiis: Maakodu Toscana-reis nr.2 algab 2. oktoobril sellega, et lendame Soome Õhu Õhubussidega (A320 ja A321) Helsingi kaudu Rooma.
Kas tunnete Eesti põhjarannikut? Mis on nende saarekeste, poolsaarte ja neemede nimed?
Aga see on juba Soome ...
... ja see Itaalia.
Leonardo da Vinci lennujaam on üsna loogiline ja lihtsasti läbitav. Aga rahvast on pööraselt palju. Kui 18.30 maandusime, oli veel valge, päikegi vist paistis. 19.20, kui taas vabasse õhku saame, on pime. Õhusooja – 25 kraadi.
Sõidame tasapisi Rooma poole; liiklus on tihe: pühapäeva õhtu ju, kõik tulevad mere äärest. Giid Ulve, keda ma veel pildistada pole jõudnud, on ehtitaalialikult (minu arvates muidugi) temperamentne ning tulistab teavet Itaalia ja Rooma kohta.
Selle kohta, kuidas siinne rahvas pärast mere ääres veedetud nädalavahetust edasi elab, räägib ta umbes nii: esmaspäeval vahetavad muljeid, teisipäeval mõtlevad, et võiks tööd teha, kolmapäeval teevadki natuke, neljapäeval hakkavad arutama, kuhu nädalalõpuks minna, ja reedel lähevad poolest päevast ära. Ja lisab juurde, et see oli muidugi nali.
Teeme bussi-
ekskursiooni linnas: Mussolini-aegne EURi linnaosa, Marconi mälestus-
sammas, linnamüür.
Ja siis ka pildipeatus; kõik klõpsivad pimedusele vaatamata kaadreid ...
... varemeist, mis kunagi olid termid, keiser Caracalla ajal 3. sajandil ehitatud.
Siis Circo Massimo – kunagine hiigelhipodroom, vanad turud ja templid, Marcelluse teater, Veneetsia väljak ja „Kirjutusmasin“ ehk Victor Emmanuel II hiiglaslik mäletussammas („kõige ebaroomalikum kogu Roomas,“ hindab giid), Traianuse sammas, Colosseum, San Giovanni kirik, Laterani palee, Püha Risti kirik, Vittorio Emmanuele väljak („kõik siin on hiinlaste käes; kunagi varem pole roomlased midagi sellist lubanud!“), Santa Maria Maggiore kirik – kõike seda ja palju muud esitab giid pöörases tempos.
Kell 21 oleme hotelli Dina lähistel, siiski mitte päris juures: suur osa tänavast on hoopis vabaõhurestorani päralt, see tükk tuleb jala kõndida.
Lift on vana, väsinud ja aeglane. Aga jala neljandale korrusele – pealegi kohvriga – ma enam ei lähe.
Lõpuks ometi toas. See on üpris minimalistlik ja konditsioneerita; see-eest saab panna laes ventilaatori metsiku hooga õhku segama. Ent kõik vajalik on olemas ja Rooma kesklinnas suurema luksuse nõudja peab olema teist paksusastet tengelpungaga.
Kiire dušš ja siis pooleteiseks tunniks linna. Piki Via Cavouri kesklinna poole, mööda Santa Maria Maggiore tagaküljest, mille ees noored end mõnusalt tunnevad.
Augustuse foorumil on aed ümber, ju restaureeritakse. Traianuse sammast piirab suur hulk noori jaapanlasi. Aegajalt tundub, et Aasia turiste on Euroopa suurlinnades rohkem kui kohalikke elanikke. Veneetsia väljakul näidatakse valgusinstallatsioone.
Minu IXUS-e jaoks on piisavalt valgustatud siiski vaid „Kirjutusmasin“, „Vabariigi isa“ Vittorio Emmanuel II mälestussammas.
Kuidagiviisi õnnestub üle tänava saada, kõnnin läbi ka Rooma foorumi kõrvalt.
Juba mõnda aega olen kuulnud eemalt rõõmsat lärmi. Nüüd näen ära ka selle tekitajad.
Väsimus hakkab murdma. Kui jälle Via Cavouril olen, ostan pisikesest poekesest Toscanale mõeldes väikese pudeli Chianti Classicot ja jälgin, uskuge või mitte, tükk aega Rooma prügivedaja tööd. Tehnika on mehel selline, et konteinerid saavad tühjaks kallutatud autokabiinist lahkumata ja väga kärmelt.
Roomlaste lemmiksõiduvahendid on ööpuhkusel, ...
... roomlastel endil aga aeg alustada prisket õhtusööki: keskööni on 40 minutit.
Uni jääb lünklikuks: koridoris elavad lärmakat ööelu tõmmud teismelised. Hommikul kitsukesse söögisaali tulles on vähemalt tüdrukud üks viisakam kui teine: aina teretavad. Ja näevad ka efektsed välja oma rohkem või vähem keerukate soengutega (paar musta piigat on sel pildil paremal aknaaluses nurgas natuke näha; ülejäänud näljased on puha mu rühmakaaslased).
Vaade minimalistliku toa minimalistlikust aknast on troostitu, ...
... kasutan sõiduni jääva tunni hoopis väikeseks jalutuskäiguks hotelli lähedale Termini raudteejaamani. Tagamõte on ka: ei Tartust ega Tallinnast õnnestunud reisi eel osta Itaalia kaarti. Loodan selle siit hankida – ja hangingi.
Rahvast on siin rohkesti, ...
... sest samas kõrval on ka suur busside lõpppeatus.
Kui keegi ütleb, et meil Eestis on bussid hullusti täis, siis ega Roomaski reisijate vähesust saa kurta. Giid räägib küll pärast, et üks rahvamöllu põhjusi on metroo ümberehitus. Ja jälle olevat vist ka osa transpordi-
töötajate streik.
Trammiteetänav juhatab mind taas hotellini tagasi ...
... ja selle ees poseerivad öised tõmmud paharetid parajasti lahkumispildiks.
On aeg minna ka meil. Juht ja õpetaja Urve jagab hotelli ukse juures kätte bussi kohanumbrid ja kohvrid veerevad sillutisel kolisedes nurga taha bussi poole.
Esmaspäeval kell 9 pole suurlinna liiklus just eriti hõre, ...
... aga peagi oleme linnaservas Verano kalmistu, Rooma suurima surnuaia kõrval ...
... ning suurel maanteel A1/E35 jõuame varsti üsna vabasse vette.
Giid räägib Itaalia liiklusest ja liikluskultuurist ning pajatab muu hulgas Napolis valmistatud särkidest, millele on trükitud turvavöö!
Sõit tänase esimese huviväärtuse juurde võtab aega tund ja kolmveerand; Vikipeedia kinnitab, et vahekaugus on 68 kilomeetrit.
No comments:
Post a Comment