Jutt jäi pooleli õhtusel ajal Fiesoles, suure ja kuulsa Firenze külje all. Õigem on küll öelda mitte Firenze külje all, vaid külje kohal: kui Firenze on 50, siis Fiesole 295 meetrit üle merepinna. Medicide linn on meist vaid kaheksa kilomeetrit eemal ja vähemalt üks sõidukaaslane käib seal õhtu jooksul linnaliinibussiga ka ära.
Minu ambitsioon on väiksem, sest Fiesoles endaski, mis sest et vaid 14 000 elanikuga linnas, oleks vaadata kaugelt rohkem, kui pimeduseni jäänud aeg lubab. Näiteks on otse kesklinnas 1. sajandist e.Kr. pärinev rooma teater (pilt sellest on pärist Wikimediast), midagi olevat alles ka termidest ja templist. Tilluke kunstimuuseum on juba kinni. Ja pealegi tahan ma hoopis vaadata kõrgelt alla Firenzele ja käia Püha Franciscuse kloostris, kus homme olevat hotelliperenaise Sara kinnitusel mingi nimipühakuga seotud püha.
Kui kell 18.10 hotellist (see on tagaplaanil näha kitsas kahe uksega majas) välja astun, ulatab päike veel mu toaaknasse paistma.
Valin minekuks peaväljakule tulekutänava Via A. Gramsciga rööbiti kulgeva Via Portigiani – esmajoones seetõttu, et tubakapoest juhatatakse mulle kätte seal asuv postkontor. Orientiirina paistab katedraali 1213. aastal ehitatud kellatorn.
Otse San Romolo katedraali vastast ...
... algab Püha Franciscuse tee, millest haige põlvega on päris ränk üles – ja veel rängem alla vantsida.
Üles ma ometi jõuan. Autasuks on veidi vinene vaade Firenzele, pildi keskmes imepärane katedraali hiigelkuppel.
Et kloostrini jõuda, ...
... tuleb veel veidi kõrgemale ronida.
Püha Franciscuse kloostri ...
... ristikäigud meenutavad hästi hoolitsetud väikesi aedu. Kompleksis on ka muuseum.
Kui kloostrist välja tulen, on juba üsna hämar.
Päris mitu piltnikku valvavad vaateplatvormil päikseloojangu hetke.
Enne kui allateele asun, ...
... vaatan üle vaateplatvormi all asuvad mälestusmärgid Fiesolest pärit sõjakangelastele ning tahvli, mis meenutab paavst Johannes Paulus II külaskäiku 1986. aastal.
Keskväljakul on peale katedraali 14. sajandi raekoda, mille seinal hulk vappe, ...
... mitu huvitavat skulptuuri, ...
... millest üks oleks nagu pikkustpidi kokku pressitud, ...
... ja tilluke Santa Maria Primerana kirik.
Päris pimedas kõnnin korra veel väljakuni ja tagasi – ja teen kvalitatiivselt kindlaks, et vähemalt kaks kolmandikku õhtuseist liikujaist on eestlased...
Ehkki hotellitoa aken avaneb Fiesole vanalinna peatänavale, muudavad korralikud aknad autoliikluse peaaegu kuuldamatuks. Vaikne on ka maja ise ja nii õnnestub erinevalt eelmisest ööst kenasti välja magada.
Tõusen kell 7 ja jõuan aknast vaadata, kuidas päikesevalgus mägedelt tasapisi linnale lähemale roomab ning ...
... kuidas hotelli vastas kogunevad koolipoisid, paraku samasugused hiigelranitsad seljas nagu Eestigi õppureil.
Enne kaheksat laskun esimesele korrusele. Perenaine Sara ruttab otsekohe tillukesse söögituppa mulle innukalt selgitama, et leib on leib ja juust on juust ja sink on sink ja puuvili on puuvili. Ning kui ka kõik kaaslased on einele jõudnud, ...
... uurib, millise valmiskuju peaks ta andma toiduletil ootavaile toorestele munadele: kõvaks keedetud? poolkõvaks keedetud? omlett? munapuder? Ja asub konsensuse saabudes munaputru valmistama.
Meil on üldiselt väga distsiplineeritud seltskond ja naljalt keegi ei hiline. Täna hommikul peab buss siiski kavandatust mõneti pikemalt ootama: suur osa kaaslaseist saab alles hommikul teada, et täna lõunapausiaega pole ja seepärast on mõistlik nosimist kaasa varuda. Lühidalt öeldes: sebime rohkem kui tavaliselt.
Kas väike viivitus mingil moel ka meie natuke sünge olemisega „juhtivtöötajat“ häirib, seda on raske öelda: keelebarjäär roolikeerajaga suhelda ei lase. Isegi mehe nimi jääb mul reisi lõpuni teadmata.
Aga veerand kümne paiku oleme teel. Meid on mitu korda ette hoiatatud, et täna tuleb pikk, reisi raskeim päev: kavas on üle kaeda neli Firenze ümbruse renessanssaeda. Tagantjärele tarkusega ütlen, et minu poolest võinuks tõesti neist üks ka vaatamata jääda; mina igatahes väsisin lõpuks natuke liiga ära. Samas pole ma sugugi kindel, et mu kaaslased samuti arvavad, ja ei tiku seepärast ka nurisema: oma viga, kui treenitus soovida jätab...
Nagu selle postitusrea esimeses osas juba tunnistasin, pole mul aedadest suurt aimu. Seepärast lähen siin kergema vastupanu teed ja osundan päeva sissejuhatavaks kokkuvõtteks jupikest reisibüroo saadetud reisiprogrammist. Muide, see programmgi on üsna tavatu: pikk ja põhjalik, ilmselt nii tänu Comtouri kui ka Maakodu rahvale.
Firenze lähedust pole täna võimalik unustada: kolmest aiast paistab kätte linn ise, neljanda lähistelt aga naaberkünkal kõrguv Fiesole. See pilt on tehtud esimesest vaadatud aiast, Villa Gamberaia juurest.
Niisiis veidi-veidi redigeeritud tükike sellest reisijuhisest:
„Penelope Hobhouse’i “Aianduse ajalugu” kinnitab, et regulaarstiil tuli aiakunsti Itaalias; Euroopa aedade uus õitseng algas 15. sajandil just Frienze ümbruse küngastelt. “Suletud ja sissepoole suunatud keskaegne aed pööras näo ümbritseva välismaailma poole. Arhitektid võtsid omaks uued ideed proportsioonidest ja perspektiividest, aed ja maja moodustasid ühtse terviku ja olid maastikuga seotud...”
Frienze ümbruses ja Arno jõe kaldanõlvadel külastamegi mitut kunagi Medicitele kuulunud villa-aeda. Vaatame, kui palju on neis alles renessanssaiale omasest selgest telgsümmeetriast ja aiaruumide jaotusest, täisnurksetest kvartalitest koosnevatest lilleparteritest, terrassidest, vetemängudest jm. Nende aedade hiilgeaja on Giusto Utensi õnneks jäädvustanud Villa di Artimino jaoks tehtud maalingutel.“
Sõita pole kuigi palju ja tee viib jälle Firenze servast läbi, nii et alul alla- ja siis jälle ülesmäge. 9.35 astume Settignano linnakese keskväljakul (pildil väljaku servas paiknev kirik) bussist maha ...
... ja vantsime siis – ikka jälle künkast alla ja teisest üles – veel veerand tundi, kuni astume sisse Villa Gamberaia väravast.
Taas juba tsiteeritud reisiprogrammi kinnitusel on see rekonstrueeritud aed täna nähtavaist „noorim, kuid kõige romantilisem ning mõjub nagu aiakunsti aabitsa renessansi-peatükk. Kõik ajastule omane mahub väikesele maa-alale: meelde jäävad võimsad vaated Arno jõe orule, selged teljed, lilleparter, topiaarkunst, sidrunipuude-terrass, küpressiallee, mõjus küpressikaaristu jpm.“
Püüan siis loetelule oma piltide seast näiteid leida:
„... võimsad vaated Arno jõe orule, ...
... selged teljed, ...
... /.../ topiaarkunst“ (topiaarkunst = lõikamise teel skulptuuride kujundamine elusatest taimedest; http://www.luua.edu.ee)
„sidrunipuude terrass, ...
... küpressiallee, ...
... mõjus küpressi-
kaaristu“.
Terane kaaslane näitab näpuga kätte, et viimase puhul on küll ka väheke sohki tehtud.
Nii et peale lilleparteri leidsin vist kõik üles. Ja „jpm.“ alla on panna ka mitu pilti:
Tagasiteest bussini ...
... jääb meelde üks isemoodi liiklusmärk. Kui keegi teab selgitada, miks ta selline on, siis võiks sellele postitusele kommentaari kirjutada!
11.20 asume jälle teele; nüüd tuleb mägiteedel, siis Firenze tänavail ja lõpuks taas mägiteedel kulgeda peaaegu keskpäevani välja. Kui Fiesole on Firenzest üsna otse põhjas ja Settignano idas, siis nüüd läheme suurlinnast taas põhja poole, mõni kilomeeter kaugemalegi kui Fiesole, nii et viimane paistab meile tõusul naaberkünkalt kenasti kätte.
Jälle tükike reisijuhendit:
„Medicite maalossikestest kõige luksuslikum, Imede aiaks hüütud pargiga villa Pratolino ehitati Apenniinide jalamile metsade rüppe. Arhitekt Bernardo Bouontalenti hakkas suurhertsog Francesco I-le maneristlikus stiilis valdust kavandama 1569. aastal. Imeliseks tegid selle pargi ülikeerukad vee-elemendid ja hüdraulikatrikid ning poolvääriskividega kaetud grotid. Võluv Pratolino, kus iga sammu järel võis vetemängu ootamatu veejuga jalutaja märjaks kasta ja kus mäe seest kostis vesioreli helisid, oli 16. sajandi lõpul Euroopa kõige imetletum ja jäljendatum aed. 19. sajandi algul maastikupargiks kujundatud valdus sai 1837. aastal toonase omaniku järgi nimeks Villa Demidoff. Paiga kunagist vägevust meenutab aga 11 meetri kõrgune Appennino kuju (autor Giambologna, 1579), mille sees oli salakoobas.“
Mis seal salata: kunagisest vägevusest ja uhkusest on väga vähe alles. Käik 155 hektari suuruse pargi murdossa kujuneb kummatigi köitvalt huvitavaks. Meie siinne giid, ilmselt kogu hiigelterritooriumi valitseja, kelle nimi läheb paraku taas kõrvust mööda, tuleb bussile lausa autoga vastu ja tema sabas sõidame nagu saksad uhkesti parki sisse ega pea parklast jälle pikalt vantsima.
Kohe bussi juures algavad entusiastlikud ja sisukad selgitused – ja need teevadki käigu huvitavaks. Juba 30 aastat on park olnud Firenze linna omanduses. Selleks, et kunagisest hiilgusest mingigi osa taastada, kulub ilmselt veel palju aega ja raha.
Üks väheseid vanast ajast alles püsinud ehitisi on 16. sajandi viimasel veerandil rajatud kirikuke või kabel. Otse selle vastas oli asunud suur kolmekorruseline Medicide villa, mis tuli aga 1864. aastal lammutada: omal ajal maa sisse rajatud keerukas veetorude süsteem oli maapinna kandejõudu liiga palju kahandanud.
19. sajandil polnud toonastel omanikel, Lorraine’i krahvidel mingit huvi renessanssaiaga mässata. Medicide loodu hävitati ning 35 hektari suurune aed kasvatati 155 hektari suuruseks romantiliseks vabaplaneeringuga pargiks.
1872. aastal ostis pargi ja villa pärast endise omaniku, viimase Toscana valitseja Leopold II surma Pavel Pavelipoeg Demidov (foto: Wikimedia), kuulsa vene töösturite suguvõsa esindaja. Demidovi-dünastia esiisa, Tuula sepa poeg Nikita Demidov (1656–1725) hakkas tootma relvastust Vene sõjaväele ja suurte teenete eest andis Peeter I talle 1720. aastal aadlitiitli. Demidovite seas on olnud silmapaistvaid sõjaväelasi, kunstimetseene, teaduse edendajaid, filantroope. Pavel Pavlovitš pärandas Pratolino valduse lõpuks oma tütrepojale, samuti Pavelile või serbohorvaadipäraselt Pavlele, Jugoslaavia vürstile, kes valitses regendina seda riiki 1934–1941.
Kiriku juurest läheme veesilma juurde, ...
... milles pilliroo vahel turritavad kui dušisegistid lootose viljad. Põnev on muidugi ka eelmisel pildil giidide selja tagant paistev rohelises „mantlis“ tellingutega ümbritsetud kuju.
Hiljem näeme tema maketti villas: see ongi „kunagist vägevust meenutav 11 meetri kõrgune Appennino kuju“, mille aastail 1579–80 lõi flaami päritolu skulptor Giambologna, sünninimega Jean Boulogne.
Makett on pooleks lõigatud: nii saab aimu ka kujus asuvaist salakoobastest ja käikudest.
Õige ettekujutuse hiigelkujust natuuris annab siiski pigem Wikimediast leitud foto. Küllap võivad pargi külalised Apenninot varsti jälle sellisena näha.
Mainitud villa, kus makett asub, taastas ikka sama Pavel Demidov ja nimetas selle Villa Demidoff’iks.
Rohkete fotode toel selgitab giid meile ...
... pargi kunagist hiilgust ja iseärajooni.
Villa samettapeediga (mis olevat küll koopia) ja ...
... uhke uksega saalis korraldatavat konverentse, vahel ka lasteüritusi, ning antavat teatrietendusi.
Kell 14.15 jõuame ringkäiguga lõpule, laulame innukale giidile Urve juhatusel „Me täname“ ja asume teele kahe järgmise, aadressi järgi lausa Firenzes, linna põhjanõlvadel asuva aia poole.
Sõita on nüüd kolmveerand tundi ja ikka mööda keerukaid teid – lausa kahju juhist.
Ja siis taas kümme minutit vantsida, õnneks küll mööda laia alleed – lausa kahju põlvedest.
Aga siis oleme Villa di Castello ees. Majja meil asja pole: seal tegutseb mingi haridusasutus. Läheme hoopis ümber parempoolse maja nurga ja oleme järgmises Medicide aias.
Maatüki ja maja ostsid 15. sajandi lõpul Giovanni ja Pier Francesco di’Medici; võimu ja jõukuse kasvades laiendati villat ja hangiti aina uusi kunstiteoseid. Aastal 1538 palkas Cosimo I Niccolò Tribolo aeda kujundama. Laugele tõusvale nõlvale kujundati terrassid.
Eestvaade ei anna sellisest tõusvast aiast erilist ülevaadet: ikka need hoolikalt pügatud sümmeetrilised pukspuuhekid, pinnases või pottides kasvavad põõsad ja lilled vahel.
Vaja on tõusta kõige kõrgemale terrassile, siis saate aiast õige pildi. Muidugi oleks kevadel, õite ajal, siin kindlasti hoopis uhkem; praegu on õitsejaid suhteliselt vähe.
Muide, Medicide ajal oli alumisel terrassil olnud ka küpressidest labürint; Lorraine’id raiusid need maha.
Mis seal salata: mulle meeldib piirdemüüride ääres kasvav taimestik rohkem kui kogu see pukspuu-
rombistik.
Alumise terrassi keskel on skulptuurigrupp (autor Bartolommeo Ammannati): Herakles on Antaiose jalad maast lahti saanud, mistõttu viimane enam emakeselt maalt jõudu juurde ei saa ja Herakles suudab ta tappa.
Kogu selle karmi madina all pikutab ja kepsleb aga hulk õige vallatu olekuga paljaid poisikesi.
Paar astet trepist üles – ja olete terrakotapottides tsitruseliste kollektsiooni keskel. Talveks taritakse pooltuhat taime aia taganurgis paiknevaisse kasvumajadesse külmavarju.
Tsitruseaia tagaseina keskel on Loomagrott, mida loonud Niccolò Tribolole oli abiks olnud teisigi kunstnikke, näiteks Giorgio Vasari.
Kauni mosaiikse kupli all ...
... on kolm peenelt väljanikerdatud loomarühma.
Teise terrassi nurkadest viivad sümmeetriliselt asetatud trepid kolmandale nivoole, ...
... kus Lorraine’ide ajal kujundatud metsapark (autor Joseph Frietsch).
Metsapargi keskel on veesilm, kus jälle üks Appennino (autor Bartolommeo Ammannati).
Aga silma hakkab ka kaasaeg: üle kolmanda terrassi serva paistab Firenze Amerigo Vespucci lennuväli, kus näib käivat lennumasinate vägagi vilgas laskumine-tõus.
Olen siiani päris „roosa ja rõõmus“. Ent ootamatult tabab mind reisi ebameeldivaim hetk. Giid Ulve arvas saabudes, et 15.45-ks peaks jõudma aia põhjalikult üle vaadata. Ühe igas olukorras ikka lärmakalt sekkuva reisikaaslanna nõudel määratakse kohtumisajaks kell 16. Mis seal salata: minul on aed 20 minutiga üle vaadatud ja edasi teen lihtsalt kohusetruult aega parajaks. Kui 16.45 paiku väljapääsu poole kiikan, näen küll, et osa kaaslasi on juba seal, aga otsustan siiski kasutada kemmerguvõimalust. Kui paar minutit hiljem sealt välja astun, olen ihuüksi... Kusjuures mul pole aimugi, mis suunas edasi liigutakse. Ja järgmise viie sekundi jooksul jõuan mõelda: „Ja kurat, ma ei mäleta, et meile oleks mingeid kontakttelefoninumbreid antud!“ Võib-olla lööb siin taas välja minu kui staažika giidi ja giidide õpetaja kutsealane kretinism; igatahes ehmatan rohkem, kui oleks vaja. Ja vannun maapõhja giidid ja reisisaatjad, kes ei pea kinni mõnedest kõige elementaarsematest reeglitest.
Kui siis aia väravast välja astun ning ümber vaatan: paremal pole kedagi, otse pole kedagi, vasakul eemal keegi liigub, siis on mulle tegelikult selge, kuhu liikuma pean. Aga moment, ei saa salata, on ebameeldiv ja mõjub ilmselt nii minu selle õhtu füüsilisel kui ka vaimsele vormile.
Järgmisse, villa Petraia aeda minnakse jala ja kui ma lõpuks viimastele minejatele järele jõuan, olen läbimärg. Küllap siiski mitte ainult ehmatusest: ilm on tõesti palav, vist ligi 30°. Pealegi on suur osa minekust olnud jälle ülesmäge.
Ja tunded, nagu öeldakse, on tuhmunud. Kirjutan pooluimaselt kuhugi aju kõvakettale, et villa on sellel aial teises, mäepoolses küljes. Ja et tal on torn. Alles kodus loen, et ehk on ta kindlusest ümber ehitatud.
Muidu on üsna palju eelmise aia moodi: tsitruselised, ...
... rohkem või vähem ahvatlevad viljad küljes; ...
... mõned lilled või põõsad nagu see hibisk suvatsevad veel õitseda;
... aed ise on taas nõlval ja ikka kolme terrassiga. Nii palju siiski küll on erinevusi, et siin on teisel astmel lilleaed ja üpris suur veesilm.
Ja villa ümber mõned uhked – osalt väidetavasti eelmisest aiast toodud – skulptuurid, teiste seas see Giambologna Veenus.
Mõned meist püüavad palavuses eest varju leida villast. Aga sealgi on palav. Pealegi selgub, et maja-
ekskursioonile pääseme alles poole tunni pärast.
Seepärast tõmbun maja taha inglise stiilis metsaparki, mis taas rajatud Lorraine’i Leopold II soovil. Arhitektki on sama, kes Castello aias: Joseph Frietsch. Hiiglasliku nulu pooleldi maasse kaevunud alumisel oksal on suhteliselt jahe istuda.
Pika ootamise peale tulev majaekskursioon on aga põnev; oleks vaid vaim värskem seda meelde jätma. Pildistada ei lubata, sestap on minusugusel töntsi pildimäluga inimesel pärast raske nähtut meenutada. Pole ka võrk kuigi lahke pilte pakkuma; parim leht, mille olen leidnud, on http://www.museumsinflorence.com/musei/Villa_della_Petraia_Florence.html.
Õnneks on mõni enamvähem korralik pilt ka Wikimedias, need tohib siia autorikaitse seadusi rikkumata üles riputada.
Cosimo I di’Medici ostis enne Brunelleschi perekonnale kuulunud villa 1544. aastal. 18.sajandil olid omanikeks Lorraine’id ning 19. sajandil sai maja kuulsaks kui kuningas Vittorio Emmanuele II ja ta kaasa Rosa Vercellana, „Bella Rosina“ (Ilusa Rosina) elupaik.
Aga üles pole ma selle ekskursiooni jooksul kirjutanud mitte ainsatki sõna: just nii läbi ma olingi.
Mis mulle küll on hästi meelde jäänud, on enne ekskursiooni loetud tungivad hoiatussõnad: tuleb hoida kokku, ei mingit hälbimist, midagi ei tohi katsuda, kuhugi ei tohi toetuda ega ammugi mitte istuda. Ning pidevalt meie kannul käinud tilluke turvanaine on äärmuslikult, lausa haiglaslikult valvas ja murelik. Tunnen isegi kätt paberi järele taskusse pistes, et olen tema silmis saanud hakkama millegi tõeliselt kahtlustäratavaga.
Aga kui taas oleme suurejoonelises esimese korruse lobis ja hakkame lahkuma, ilmub naise näole õnnelik naeratus ja kogu ta olek väljendab ilmselget kergendust. Ulvelt saame pärast teada ka valvsuse põhjuse: hiljuti käinud villas veinist ülemäärast kuraasi kogunud poolakad ja korraldanud paraja segaduse, et mitte öelda: seal laamendanud... Samasugused idaeurooplased ju meiegi!
Meie igatahes lahkume pahandusi tekitamata.
Ei saa salata, et minu tagasikõnd bussi on üsna vaevaline. Keegi kaaslastest juhib tähelepanu jubedatele müüripealsetele: ilmselt sissetungijaid kartes on neile kinnitatud teravad klaasitükid...
18.10 saame taas sõitu. Ja kusagil Firenze servas hakkavad kõrgepingeliinidel silma tohutud kuldnokaparved.
Öömajani Castelnuovo Berardengas on sõita tund ja nelikümmend minutit. Loetakse ette nimed, kes EI OLE selles hotellis, mille juurde suundume. Ja mis seal salata: ma pole hetkel sugugi õnnelik, et ka mina olen nende hulgas, sest olen tõeliselt väsinud ja tahaksin juba õhtule. Aga pole parata: tuleb esmalt oodata ja siis ikka bussiga kümmekond kilomeetrit ammu saabunud pimeduses mööda käänulist teed sõita. Täpset kohta ei tea ei bussijuht ega giid, aga üles leiavad nad öömaja, Casa Cernano, siiski üsna ladusalt.
Tegemist on maamajaga; austerlannast perenaine tuleb meid kättpidi tervitama ja on lahkus ise. Tuju hakkab korraks tasapisi paranema, aga siis selgub, et taas pean oma kohvrijurakat kitsast, kõverast ja natuke ka loksuvast trepist üles vinnama.
Väga avar tellis- või peenemalt öeldes terrakotapõrandaga ning katusealuste aampalkidega tuba on siiski meeliülendav.
Küll pole meeliülendav see, et kohe tuleb jälle vertikaalstartides bussi rutata, et teiste juurde hotelli õhtusöögile sõita. Saabume julgelt paarkümmend minutit enne väljakuulutatud aega ehk kella 21. Meid – kaheksat maamajalast – pannakse omaette lauda. Räägime kelnerile, et elame kaugemal ja tahaksime võimalikult vara õhtule. Kelner näib juttu mõistvat, aga kui pastale iseloomuliku pika ooteaja järel seda lõpuks laudadele hakatakse toimetama, on just meie laud VIIMANE, kuhu see jõuab. Ning lauas mu naabriks sattunud Marika ja mina saame oma pasta alles siis, kui enamik kaaslasi on selle roa juba lõpetanud. Mis seal salata – vererõhk hakkab tasapisi tõusma. Seda enam, et keegi midagi ei selgita ega ammugi mitte ei vabanda. Tahes tahtmata tuleb meelde meie giidi eelmise õhtu emotsionaalne jutt kehvast teenindusest Eesti söögikohtades, mis paar reisikaaslannat üsna tagajalgadele ajas. (Taas giidi ja giidiõpetajana saan kinnitada: mulle on õpetatud – ja seda olen ka ise edasi andnud –, et giid ei tohi olla hinnanguline...). Eks ole minagi oma väheste restoranikogemuste juures igat sorti teenindushädasid näinud, aga Itaalia kaks esimest ühissöömaaega tikuvad mõlemad sattuma just kõige nigelamasse kategooriasse. Olgu ajaloo jaoks hotelli nimi kirjas: „Posta del Chianti“ – ma ei soovita teil sinna õhtusöögile minna. Protestimärgiks loobun pastast üldse – ja ütlen pärast endale kõhu nimel aitäh: see saab põhiroastki (selleks on kirju valik lahtisel tulel küpsetatud lihatükke ja vorstijuppe) piisavalt täis. Täiendav pudel veini aitab lõpuks ka tujul paraneda.
Aga mis seal salata: selle kurnava ja mõnegi ebameeldiva seigaga päeva lõpul jõuan pärast kosutavat dušši oma mõnusas maamajatoas mõelda ka mõtet, et kas oli ikka üldse arukas sellele reisile tulla. Õnneks jääb see esimene kord nii mõelda ka viimaseks.
No comments:
Post a Comment