Kui oleme Võidula, Laupa, Särevere ja Koigi mõisad üle vaadanud, teeb Herje minu palvel põike Jõgevale. Kui oleksime sõitnud otse Tartusse, ei jõuaks ma enam õhtusele rongile, et sõita Aegviitu. Nii et veelkordne tänu Herjele!
Aga kui natuke vaeva näha ja mälu liigutada, siis on ju Jõgevagi ajaloos mõisal oluline roll – vähemalt linna nime päritolu seisukohalt. Sest eks saanud raudtee tulekuga 1876 tekkima hakanud asula nime just Jõgeva mõisa järgi.
Mul on rongini aega poolteist tundi. Otsustan mitte lihtsalt paigal istuda, sest kummalisel kombel pole ma oma kodulinna põhjapoolsema naabermaakonna pealinnas vist kordagi muul põhjusel käinudki kui ainult tööasjus. Aga töösõidud on teada: sutsti sinna, jutud räägitud ja sutsti tagasi. Nii et vist tõesti lausa esimest korda elus saan Jõgeval veidi ka ringi luusida. Ja ega ma rõõmsamaks ei muutu.
Põhjus võib olla muidugi kontrast päeva jooksul nähtud hiilgavate mõisahoonetega; muudel päevadel vast üpris roheline ja kiidetud elukeskkonnaga Jõgeva nii räämas ei tundukski. Näiteks linnavalitsusel (pildil) ja maavalitsusel ju päris kobedad kodud.
Aga nende lähedal, politseimaja ees asuvas Seene- või Politseipargis näen pilti, mis mind alati kurvaks teeb: suur hulk elujõulisi puid on saele ette jäänud. Nojah, eks ma ole ju kuulnud ja lugenud ja võib-olla et isegi kommenteerinud selle pargi ümber käinud varesejagelusist ning ka pargi nirust seisundist. Aga ikkagi on kurb vaadata. Jääb vaid üle loota, et nüüd saab siis pargist tõesti midagi maakonnalinnale väärilist.
Üle tee, kultuurikeskuse esisel platsil loovad laupäeva õhtul vaate- ja häälepilti suurte plast-õllepudelitega meesterahvad.
Vana raudteejaamahoone ehk isegi rõõmustab veidi: selles tundub uus elu sees olema, vist kauplus. Mitte nii nagu näiteks kunagi vägagi esinduslikus ja ajalooliselt olulises Tapa jaamahoones, kus aknad lihtsalt laudadega kinni löödud. Aga vanad perroonid on Jõgevalgi lootusetult käest ära. Noh, ei midagi ootamatut: see, mis moodi Eesti riik oma raudteeasjad käest ära on lasknud, pole ju mingi uudis.
Üht linna vaatamisväärsust teadsin ma varem. See on raudteejaama kõrval asuv Betti Alveri muuseum, paraku juba suletud.
Teise avastan kultuurikeskuse eest. Ainus pilk lubab autori ära tunda: muidugi Tauno Kangro. Kodus guugeldades leian kinnituse ja saan teada, et ”Hea linna vaim” pandud paika aastal 2001, et nüüd on ta saamas linna sümboliks ja et kombeks olevat tema jalgu pesta.
Tasapisi hakkan huvi tundma avalikku kemmergu vastu. Mitte et vajadus juba väga suur oleks, aga lihtsalt hää oleks see väike asi enne sõitu ära õiendada. Väikesest kiirtoidukohast, kus pitsat söön, ma kuninga jalakäigukohta ei leia. Ka linnaplaanilt mitte.
Ühes kaubanduskeskuses õpetatakse: bussijaamas on kindlasti. Ongi. Aga moekas hoone on kell 18 juba kinni pandud ja otsitavat kohta näen ainult läbi akna.
Praegust raudteeaega väärivaks jaamahooneks saanud putka uksel on lakooniline kiri ”Ooteruum suletud”. Nii et üle jääb oodata rongi. Saan jälgida ühe eakate prouade rühma aina kasvavat ärevust: no mitte ei tea, kus rong õigupoolest peatub ja milliselt perroonilt talle peale saab. Ei tea ka teised rongiootajad. Ainult üks meesterahvas oskab nõu anda – aga nagu hiljem selgub, oskab ta seda täiesti valesti. Oh, raudteevalitsus – raudteeviletsus, nagu kirjutas kunagi Juhan Smuul.
Kõik soovijad saavad siiski rongile ja minu selle päeva pikk teekond lõpeb Aegviidus, kus saan üles võtta veel ühe raudtee imeteo. Moekaid uusi varikatuseid kavandada ja ehitada lubavad inimesed ei sõida ise ilmselt mitte kunagi rongiga. Muidu saaksid nad ju aru, et selline kõigist külgedest avatud ehitis ei kaitse meie ilmastikus rongiootajat ei tuule ega vihma eest.
No comments:
Post a Comment