Õnneks leidub mu Tartu giidide väikeses sõpruskonnas keegi, kes sõidab 9. juulilgi külastusmängule „Unustatud mõisad“ ja kelle autos on vaba koht. Pealegi huvitab Herjet sama kant, mis mindki: Lõuna-Järva- ja Kirde-Pärnumaa. Peale minu sõidab koos Herjega tema taanlannast sõber Sara.
Mis seal salata: oleme Herjega natuke laisad kilometraaži ette kokku rehkendama ja nii jõuame Võidulasse pool tundi hiljem, kui oli kavas. Neile, kes Tartust samasse mõisa sõita kavatsevad, olgu öeldud, et kulus ligi kaks tundi. Tõsi: sel suvel võtab hoogu maha mitu kilomeetrit pikk teeremondiala enne Vändrat. Viimane jupp teed on neljakilomeetrine kruusane kõrvalepõige Pärnu-Rakvere maanteelt.
Ehkki Herje istub roolis, on tema esimene, kes märkab külas pruune silte. Nendega on tähistatud mõisa abihooned ja muud olulised majad või nende asupaigad, kui maja ennast enam pole.
Aga peahoonest sõidame esimese hooga mööda: see on suurte puude taga peidus ja pealegi mitte eriti silmatorkav kahekorruseline puumaja.
Parklas on vaid üks auto ja maja tundub õige vaikne.
Jah, kuuleme fuajees lahkelt naeratavatelt prouadelt, oleme täna esimesed saabujad. Alles pärast panen tähele, et vastuvõtjatel on seljas Karolinenhofi pildiga särgid: see oli mõisa “originaalnimi”.
Nimed kirjas ja kinnitustempel osavõtu-raamatus, on meil kell 11 algava ekskursioonini just nii palju aega, et kergelt keha kinnitada ja proovida ära mõisatemängu lahutamatu hõrgutis: mõisakook. Võidulas on selleks marja-besee kook ja see on hõrk tõesti.
Enne öeldi meile, et giidiga käik algab signaaliga. Kook just nauditud, tabab kõrv torupillijorina. No muidugi, kuulus (nais)torupillipuhujate kants Kurgja ju siinsamas lähikonnas!
Jorin kutsub meid välistrepile ja ega esimesele ringkäigule rohkem rahvast kogunegi kui meie kolm ja üks neljaliikmeline perekond, keda satume kohtama ka paaris järgmises mõisas.
Kohe seal välistrepil näitab torupillipuhuja ja giid ja muidu raamatukogus ja rahvamajas töötav üks ilmselgeid külaelu mootoreid Lea meile kätte maja ühe põneva detaili: väljapoole punnis nn. kumerad aknaklaasid. Mõisa peahoone on ju algselt olnud üksiti ka kohaliku klaasivabriku kontor ning eks seal vabrikus need spetsiaalselt mõisahoone tarbeks puhutudki. Alles on neid kahjuks üsna vähe; kunagi olnud nad kõigi vähemalt teise korruse akende eest. Aga võib-olla lausa terve maja akendel.
Kui on mahti maja täpsemalt silmitseda, siis pole ta mingi lihtsakoeline puumaja ühti: hoonel on vahva puitpitsdekoor, mille üks rippuva tilga moodi element on ka Võidula mõisatemängu templil.
Ent eksterjööri me pikalt uurima ei jää: Lea kutsub meid majja, teisele korrusele, kus väikese näituse juures saab mõisa ajaloo kenasti kokku võtta. Karolinenhofi on esmakordselt mainitud 1822. aastal: siis rajati siia Käru jõe kaldale klaasivabrik, millel oli Vändra mõisa poolmõisa staatus.
1865 ostis Karolinenhofi talukoha ja Amelungi klaasivabriku Vändra mõisahärralt ära Carl Moritz Graubner ja 1872 ehitati praegune häärber, mis jäi Graubnerite suguvõsa kätte 1939. aastani.
Majast taas väljas, heidame esmalt pilgu Käru jõele, mis praegu väga madalukene, aga kevaditi tikkuvat uputama.
Lea viib meilt külasse jalutama ja näitab tähistatud majad kätte. See siin näiteks on kutsari elamu. Kui küsin, et kes selle tähistamise töö on teinud ja kes selle välja mõtles, kinnitab Lea, et eks ikka külaselts ja lisab siis lõpuks tagasihoidlikult, et võib-olla oli jah tema see, kes selle mõtte esimesena välja ütles.
See on hoopis tähtsam koht. Esimene koolmeister olnud siin Johann Voldemar Jannsen. Tütar Lydia käinud papaga koolis kaasa, nii pole liialdus väita, et Emajõe Ööbiku kooliharidus sai just siin alguse.
Lea ei jätta uhkelt kinnitamata ka seda, et Võidulaga on seotud olnud lausa kolm ministrit: Jaan Leetsar, Urmas Arumäe ja kõige rohkem Tarmo “Carl Robert Jakobson” Loodus, kes kuulub koguni Võidula külaseltsi juhatusse.
Küla praeguse nime seisukohalt aga on väga tähtis paik meierei. Nimelt tahtnud 1920-ndatel oma küla meierei asupaigaks nii Rõusa kui ka Karolinenhofi ümbruse ehk Kullimaa mehed. Et mõisaomanik toetas mõistagi viimaseid, jäi võit neile – ning loodud piimaühistu ja meierei said nimeks Võidula. Kohanimena võeti see kasutusele siiski alles pärast Graubnerite lahkumist 1939. aastal.
Tagasiteel peahoone juurde näitab Lea väikest astangu moodi platsikest jõekäärus. Mõisaproua lasknud sinna nimelt liivase plaaži rajada. Ranna-asi jäänud siiski lühiajaliseks, sest õllesed külamehed jäänud paljapoolset prouakest sillalt liiga maialt piidlema.
Nüüd siseneme majja uhiuut tagatreppi mööda; Lea kinnitab, et me olevat lausa esimesed seda proovivad külastajad. Kunagi on selle majaotsa küljes olnud veranda; seepärast pole sel osal voodrilaudu.
Korraks ilmub trepile ka nii kena neiu, et see peab küll mõispreili olema.
Satume saali, kus hulk huvitavaid eksponaate, näiteks viimase “päris” mõisapreili Anneliese oma käega joonistatud plaane, seinal maalid, ...
... aga ka metsasea pea. Metsasea lasknud Anneliese vanaisa just Anneliese isa sündimise päeval. Ilmselt siiski mitte küll täpselt selle metsasea, kelle pea on praegu seinal... Aga mine sa tea!
Kõrvalruumis, kus elanud mõisa noorhärrad, on näha ka vana stiilset mööblit.
Mu kaaslased – Sara vasakul ja Herje paremal – lähevad saali söejoonistama. Sellinegi töötuba on mõisamängu-päevadeks üles pandud. Ja õpetaja on mõisapreiliks arvatud neiu vanaema, viienda põlve võidulalanna.
Kas ka Kirsikast kunagi selle küla elanik saab, on veel vara öelda. Praegu elab ta Tallinnas ning on just lõpule jõudnud esimese klassi ja elu esimese laulupeoga. Kuna vanaema peab ruttama järgmisele rühmale giidiks – Lea juba puhub jälle trepil torupilli – , jääb Kirsika ise joonistajatele nii kogusetruult seltsiks, et käed saavad söeseks ja vuntsidki tikuvad kasvama.
Mitte igal palju suuremalgi külal pole oma laulu. Võidulal on. Autor Arvet Toom, keda siiani hea sõnaga meeles peetakse. Lea, kelle selja tagant laulu sõnu pildistan, ütleb midagi väga olulist: et mõisate mäng on pannud Võidula rahva veel rohkem oma küla hoidma – ka korras hoidma: inimesed tulevad ju seda vaatama. Aga külakeskmes elab vaid umbes 30 inimest, koos hajakülaga 66. Peab ikka olema vägev ühtekuuluvustahe ja suurepärased eestvedajad, et kõik täna nähtu teoks on saanud!
Jõuame ära näha, et päeva teisele ringkäigule läheb natuke rohkem inimesi kui esimesele. Võiks minna palju rohkem; soovitan võidukat Võidulat igale mõisa- ja maaeluhuvilisele rändurile!
Parklasse kõndides võtan üles ka koha, kus on asunud külale aluse pannud klaasivabrik ...
... ja siis aeg juba öelda sellele tõelisele üllatuspaigale “nägemiseni!” ja rohkeid edusoove. Ees ootab Laupa.
No comments:
Post a Comment