Säreverest vihmasajus lahkudes pöörab Herje autonina idakaarde: kulgeme üle Imavere Tartu-Tallinna maanteele ja sealt Koigi mõisa.
Seal tabab mind vist päeva suurim üllatus – ning tuleb selge arusaamine, kui vähe maksavad Eestis praegu, suurte eurorahade liikumise ajal, ammused muljed. Kontollin kodus üle: jah, sellest on paar kuud üle 11 aasta, mil ma käisin Koigis esimest korda – kui linnuhariduse ja -kaitse ”rändjutlustaja”. Ju mulle enamvähem terve koolipäeva väldanud jutustamiste ja õuesõppe vahel ikka veidi ka mõisa näidati. Aga mulle jäi ta meelde kui üks parajalt räämas vana maja, mis on pealegi suure juurdeehitusega lootusetult rikutud. Ja mõisakompleksi uhkeima ehitusena jäi meelde hoopis astmikviiluga meierei.
Nüüd, pärast 2008. aasta septembrist 2009. aasta septembrini väldanud täieliku renoveerimist, mis sai teoks EMP finantsmehhanismi kaudu tulnud Islandi, Liechteinsteini ja Norra raha ning Koigi valla omaosaluse toel, ei pane seda juurdeehitust enam tähelegi ja kool näeb välja nagu üks uhke mõisa peahoone ikka.
Paraku vihm jätkub ja väidetavasti samuti väga kenaks saanud mõisaparki saab veid piiluda vaid läbi akna.
Teejuhiks ja jutuvestjaks tuleb meile õpetaja Liis, kes viib meid avarasse aulasse. Loen kodus veebist (http://mois.koigi.ee), et ”... härrastemajas tegutseb kool, kuid renoveerimise käigus on arvestatud vajadusega kasutada härrastemaja ruume ka kooliajal seminaride, konverentside, vastuvõttude ja pidude korraldamiseks. Seetõttu kool ja korraldatavad üritused teineteist ei sega.” Seda võib uskuda küll: praeguse veidi üle 80 õpilase kohta on majas ruumi küll ja veel.
Ja päris suur osa maja alumisest korrusest on sisuka muuseumi päralt. 17. sajandi esimesel veerandil rajatud mõisast sai 18. sajandi teise poole alguses rüütlimõis ja selle ostsid von Grünewaldtid. See suguvõsa jäigi Koigi omanikuks kuni Eesti vabariigi maareformini 1919.
1771 valminud ja 19. sajandi alul põhjalikult ümber ehitatud häärberi see ruum oli mõisaproua magamistuba. Giid Liis näitab kaht seina müüritud šeifi, ütleb, et ülemises hoidis proua ehteid, ning küsib kavala naeratusega, milleks oli alumine. Muidugi, ikka selleks, et peita armukesi.
Siis tõuseme teisele korrusele kooliruume vaatama. Kõik on ruumikas ja kena ...
... ning funktsionaalne ja nõuetekohane.
Aga siingi on restaureeijad jätnud näha näidiseid kunagistest värvidest ...
... ja läbi ühe kõige priskemaidki pealtrampijaid kandva klaaspõranda paistab ülivägev kandetala.
Kõige meeldejäävam ruum on kindlasti katusealune tüdrukute käsitööklass oma eksootiliste mantelkorstnatega, ...
... millest ühe siseelugi on kenasti vaadata jäetud.
Sellest trepist laskudes manitseb giid Liis ettevaatusele: paraku olevat siin vähemalt üks jalaluu katki kukutud.
Siis vaatame üle õpetajate toa, ...
... mille nurgas asuvat ruumikest giidi kindlal kinnitusel enam sihtotstarbeliselt ei kasutata.
Käime ka madalukeses keldris, aga siiski mitte selle ukse kaudu, kust sisenedes väike Saragi kummarduma peaks.
Siis ütleme giidile tänusõnu, proovime üle siinsed koogid ja õpetaja Liisi enda küpsetatud rukkileiva ning ongi aeg lahkuda. Enne autosse istumist käin siiski ära ka mõisakompleksi mulle esimesest külastusest ainsana meelde jäänud hoone juures, mille kohta juba viidatud veebileht kirjutab, et “arhitektuuriajalooliselt väärib enim tähelepanu 19. sajandi lõpus ehitatud neogooti astmikviilu ja kellatorniga historitsistlik meiereihoone, mis on kujunenud Koigi valla sümboliks.”
Natuke räämas see “arhitektuuriajalooline väärtus” ju praegu on, aga valla vapil on ta tõepoolest.
Ja siis jälle autosse. Aitäh, Herje, et kaasa võtsid! Ehk sõidame sel suvel veel?
No comments:
Post a Comment