Selle nädala vist kõige vihmasemaks päevaks telliti mult giiditöö, mida ma juba kuus aastat, üks kuu ja kuus päeva (oh, mis tore on siiski digiaeg: väga lihtsasti saab sellised andmed kätte!) teinud ei olnud: sõit Pegasusel, ainsal Emajõele kurseerima jäänud „avalik-õiguslikul“ laeval.
Tellija on naabermaakonna põllumeeste ühendus. Ja neljatunnise retke peaesineja lausa valitsuse liige. Nii et mina olen koos kahe ääretult vahva lõõtsapoisiga nö. soojendusbänd. Juuresolevalt pildilt on ilmselgelt näha, et olen eiranud üht giiditöö triviaalreeglit olla veerand tundi varem kohal: seltskond läheb juba laevale. Lausa hiljaks ma siiski ei jää ja tegelikult on mul vägagi soliidne vabandus reeglite rikkumise kohta. Selle jätan siiski enda teada.
Aga hilinemise lisapõhjus on see, et lähen ringiga. Ja seda selleks, et vaadata „ilmasambalt“ üle Emajõe veeseis. Nii saan hiljem raporteerida, et vesi on võrreldes aprillikuise tipphetkega langenud kaks meetrit ja seitse sentimeetrit.
Sõit läheb esiotsa vastuvoolu – ja siis ülesvoolu. Aga lõpuks ikka linna tagasi ehk jälle vastuvoolu. Lepime peakorraldaja Maega kokku sellise päevakava, et mina lobisen kuni Kvissentalini. Siis saavad lõõtsapoisid oma ja minister oma instrumente pruukida. Ehk siis vastavalt lõõtsa ja suud ning ainult suud. Ülesvoolu sõidame Kabinani või kui aega tikub üle jääma, siis ehk ka kaugemale. Ja tagasiteel tohin ka mina jälle oma lõpmatuid teadmisi levitada.
Vaba aja kasutan ma mõistagi pildistamistööks. Loobun sandivõitu ilma tõttu peegelkaamera teenetest – mida tagant järele veidi kahetsen. Aga mis parata. Kõige suurem on mu kahetsus siiski selles, et tegemata jääb vähegi korralik pilt laevakaptenist Rainerist, ääretult sümpaatsest noorest mehest, kes annab mulle jõudehetkeks uurida oma maaülikooli lõputöö ajaloo-osa. Muidugi käib see töö laevanduse kohta Emajõel ja on nähtud katke põhjal väga-väga asjalik.
Ainult sellise kasina udujäädvustuse ma kaasa suutsin tarida.
Aga hüppakem nüüd ajas ja ruumis Kvissentali. Olen just põhitööriista ehk suu kinni pannud ja kahman abitööriista ehk oma armsa IXUS-e. Sest vasakkaldas on ülimalt tähtis kultuurilooline objekt: Kvissentali kõrts. Ajakirja Universitas Tartuensis mainumbris ilmus sümpaatse noore toimetaja Sigrid Sõerunurga tore intervjuu ilma-, nalja- ja Rajaca-mehe Ain Kallisega (http://www.ajakiri.ut.ee/1007601). Ma ei tea, kas nii vahvat trükisõnakirjeldust selle hoone kui nõukogulikuski Tartu üliõpilaselus olulist osa mänginud maja rollist üldse on varem ilmunud.
Aga omassabakergituseks olgu mainitud, et selles ühikas tuli ka minul ühel semestril ööbimas käia. Siis polnud see enam sugugi biogeo eravilla, vaid pigem trahvirood. Patt, mille eest mind sinna küüditati, oli nii anekdootlikult väike, et ei söanda seda isegi kirja panema hakata. Ehkki võiksin selle põhjal ehk ennastki mõne eakaaslase kombel kui mitte just vabadusvõitlejaks, siis vähemalt nõukoguliku repressiivrežiimi ohvriks kuulutada...
Praegusaegne Kvissental on teadagi natuke veemoto-, ...
... esmajoones aga eksklusiivne elamuaren-duskeskus, kus minu arusaamist mööda mõned Eesti vabariigi seadused siiani ei kehti, näiteks ranna- ja kaldakaitse seadus.
Muidugi elatakse Emajõe ääres ka hoopis lihtsamat elu. Kalameeste kontsentratsioon jääb suurveeaegsele selgelt alla. Ka tervisejooksjaid märkan vaid üht. Ja Jänese matkaraja õige hüljatuna tunduvad puufiguurid jätan halastusest pildistamata. Mis seal salata: kuulutasin juba selle raja ammusel avamatkal oma skepsist: küllap need Mart Kivastiku välja mõeldud kujud teil peagi upuvad ja põlevad.
Ka suplejaid on sandipoolse ilma tõttu mõlema kalda randades pehmelt öeldes vähevõitu.
Tuletan rannapuisteed vaadates meelde kevadist pilti – erinevus pole just väike.
Üllatuslikult uinub ülipopulaarne Jõmmugi norinal kodusadamas ja ei köida sugugi entusiastlikke masse näiteks mõnel loodusharidus-üritusel.
Jõuan alles juurdlema hakata, kas sellel pildil rikutakse ehk ka veeohutus-reegleid, ...
... kui juba saan imetella kodulinna aerutajate – kanuutajate ...
... ja süstijate mõlatehnikat.
Pilk vastaskaldale, Emajõe tänavale meenutab Supilinna seltsi heitlusi linnavalitsuse metsaraiemeestega: uus allee on tõesti kaherealine. Aga seda aega, mil ta jälle majadele varju pakkuma hakkab, minu silmad ilmselt ei näe.
Vasakkalda vastne kindlustus linnapea kodumaja ees on kevadise uputuse vapralt üle elanud.
Mitte päris täiuslik ring.
Silmapiirile jõuab „Tallinna ülikool“ (Romeo Metsalliku epiteet).
Arvatavasti pole see grafiti tehtud aprillis.
Hallpead austavad ja kulupead kummardavad? Ei, ikka vastupidi.
Hõbekuuskede vahelt astub esile tuntud künni-, võrgutus- ja üldse tublimees Kalevipoeg.
Ebatäiuslik ellips.
Ometi üks koht armsal Emajõel, kus on midagi vaadata: amplid ja ilmasammas, ilusatest naistest rääkimata!
Oh sa mu meie, kui palju veesõidukeid korraga! Ja nad peavad meie Pegasuse ja Atlantise vahelt läbi saama! Saavadki.
Võit ja city üheskoos.
Noh, jälle lööb minus välja puudearmastaja. Aga need remmelgad on tõesti kaldapromenaadi rajamisega ilmselgelt kannatada saanud. Ja ma pole üldse rõõmus.
Eks siis näe, mis sellest kaldakindlus-tusest edasi saab.
Ja nüüd algab totaalne tagahoov. Muidugi on taguotsaga laevarahva poole nii turg ...
... kui ka isegi kindlasti uuendusmeelne Archimedes ja Ahhaa.
Ka Rebase paadisadama väljanägemine pole just laevasõitja unistuse näoga.
Siili tänav on muidugi hoopis midagi muud. Kontrollige nägemist: kas selle Tartu ühe põnevaima elumaja korrused on ikka paralleelsed??
Muide, just selle Austria arhitektide Thomas Pucheri ja Alfred Brambergeri joonistatud maja rõdult, minu meelest lausa Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma korterist, pildistati 2010. aasta kevade uhkeimad üleujutusvaated.
Tartu Siili tänav on selline naljakas: ühes otsas superuhke kortermaja (millele projekti järgi peaks tulema mitu kaaslast), siis jupike isegi jala peaaegu läbimatut raudteetammi – ja edasi eksklusiivne villade rida, ...
.. mille kohta mina ei oska öeldagi, kas uhkemad on majad või neid jõest lahutavad keraremmelgad.
Laevareisijad esitavad hästi otsekohese küsimuse: kes neis majades küll elavad? Oskan vaid vastata, et üsna tõenäoliselt minust mõnevõrra rikkamad inimesed. Mina elan aastast 1983 Annelinnas. Ja küllap sinna ka suren.
Saan suure suumimise ja rihtimisega hädisele pildile ka Siili tänava Siili. Panen selle kehva pildi siia vaid selleks, et lisada viide http://www.eestiloodus.ee/uudistaja323.html, kus sellest toredast skulptuurist sai väheke rohkem teada antud.
Nii Vana-Ihastest ...
... kui ka Uus-Ihastest paistab jõele üllatavalt vähe.
Põikame Kabina karjääri, kus meid tervitavad õnnelikud suplusmassid. Kui taas jõele pöörame, jõuab peakorraldaja läbi mikrofoni kinnitada, et nüüd läheme Tartusse tagasi. Tegelikult ei lähe ühti: pilvetagune päike on endiselt paremal käel ...
... ja nii jõuame välja lausa Luunja sillani.
Enne jõuan märgata ka mõnda viita, mis meenutavad mõniteist aastat tagasi suure meediakäraga käivitatud Emajõe jõeriigi projekti; jõudsin sest ka ise raadios kõnelda ja lehte loogi kirjutada. WWW on üks halastamatu keskkond, mis igasugu asju alles hoiab. Näiteks et „Programmi eesmärgid on loodusturismi marsruudi väljakujundamine, laevaliikluse taastamine Emajõel ja Peipsil, pärandkultuurmaastike ja liigilise mitmekesisuse säilitamine, uute töökohtade loomine põllumajanduses ja turismis, looduskultuuri ja keskkonnateadlikkuse taseme tõstmine ning Tartumaa loodus- ja kultuuriloo väärtustamine.“ No pole siiani välja tulnud. Võtan enne viidatud 2005. aasta laevareisi pildid välja (aitäh, armas toonane kolleeg Tartu rahvaülikoolist Ingrid Leinus, et need pildid tegid: mina hoidsin ju megafoni ja ei saanud fotografeerida!). Muutused on pigem selles, et millalgi siis paigaldatud viidad on viltu vajunud. Ja võsa lokkab ehk vägevamaltki kui enne.
Näha on võsa vahelt tõeliselt vähe. Ka Kaagvere mõisa peahoone tabamiseks ei tohi fotograaf tukkuda. Nojah, ega see maja ju originaal olegi (vt. näiteks http://kaagvere.edu.ee), ...
... küll on oma tõsine ajalugu mõisa teenijatemajal, mis pole ka just hiilgavas seisundis.
Natuke morn olen vist. Aga kui selle äikesepilve all tagasisõitu alustame ja ka priske vihma kaela saame, muutun kui nõiaväel rõõmsamaks ja sõnaohtraks: kuidas üks profigiid teisiti tohikski!
No comments:
Post a Comment