Oleme jõudnud RMK Nõva looduskeskuse teabepunkti
Ikka rootsipunane majake näib väljast üsna tilluke, ...
... aga sinna sisse mahub uskumatult palju tarkusi ja lausa üllatusi. Seltskonna tublid vanaemad räägivad lausa kooris meid võõrustavale kahele entusiastlikule prouale, KUI huvitav oleks nende lastelastel siin seda kõike uurida. Mulle tundub, et vanaemadel endil pole sugugi vähem huvitav. Seintel stendid, lae all selles kandis olulised arktilised rändlinnud, riiulitel raamatud – ja perenaistel targad jutud suus.
Vihterpalu ja Nõva kant on teadagi kurbkuulus metsapõlengute poolest. Üks väljapanek kõneleb sellest, kuidas põlenud maastik taas ellu ärkab – ja kõik soovijad saavad sambla elustumist veetilgas ise hiljem mikroskoobi all uurida.
Muidugi ei jää seletamata-vaatamata, kuidas näeb välja siin päris külje all meres paiknev Neugrundi meteoriidikraater.
Kõige huvitavam on siiski vist mikroskoopidest kogetu. Sambla „renessanssi“ juba mainisin, siin uuritakse, milline näeb välja Peraküla ranna laulev liivatera võrdluses muude, vähem musikaalsetega.
Perenaised kinnitavad, et ehk peagi on nende majake juba avaram. Meile jääb ta meelde just sellise – väikse ja sisukana.
Huviväärset on ka majakese ees.
Aga siis taas teele – munakiviteele. Peraküla munakivitee on omamoodi pärandkultuuri mälestis: rajatud on ta Tsaari-Venemaa aegadel, 1914–15, hõlbustamaks ligipääsu Allikajärve poolsaare salajasele raadiojaamale, mis kuulas merelt sõjalaevadelt kanduvaid morsesignaale.
Seda mööda me teabepunkti naiste juhtnööre järgides tasapisi rappume. Vahepeal jõuab sohver juba ärevussegi sattuda: pidime munakivitee lõpus vasakule pöörama – ja ära see tee vahepeal lõpebki. Aga algab siis uuesti peale ja pöördub lõpuks just õiges suunas vasakule – Allikajärve äärde.
Allikajärvel on tähtis üle vaadata sillake, mis viib ühes järvesopis üle ...
... Vanajõe sängist alles jäänud viimase jupikese. Teabepunktis saime teada, et see jõgi on tormi liigutatud liivade tõttu aina pidanud oma sängi muutma ja voolab nüüd hoopis läbi Allikajärve ja Pumbuta järve ja Pikane järve ja Flyvae järve – et siis tükk maad eemal hoopis Uuejõena mereni jõuda. Selle Uuejõega on meil plaanis hiljem tutvust sobitada.
Vanadele sillapostidele kasvanud „männinoorendik“ annab võimaluse rakendada teabepunktis kuuldud tarkusi: kui vana selline puuke siis õigupoolest ongi?
Allikajärv ehk Tantsujärv (järve kohal olnud kunagi tõesti tantsupõrand!) ise on uhkesti vesiroosine ...
... ja selle äärde on püsti pandud eht-er-em-kaa-lik taristu. Ühes grillipaigas kavandab noorpaar ilmselt parajasti lõunasööki. Mis seal salata: aastal 1999 ütlesin ma ühes Põhja-Rootsi taolises looduspaigas, et „no Eestisse sellised asjad minu eluajal küll ei jõua!“ Valesti ennustasid, papi!
Aga siis esmalt tuldud teed tagasi ja edasi pöörame teeristil mere poole. Peraküla telkimisala parklas on üpriski palju autosid, ...
... seevastu imepärase liivaga pikk rannariba ja ...
... suplusvesi on üsna lagedad.
Meie seltskonnast olen mina siin muide ainuke, kes ka Läänemere jaheduse ära proovib.
Seegi rand on täis RMK loodud puhketaristut. Ühes katusealuses saab täidetud päevakorra üks tähtsamaid punkte: kõigi nende hõrgutiste degusteerimine – ei, vabandust, mõõdutundetu manustamine! –, mida meie naised valmis on meisterdanud. Küll on tore, et kõht koju maha pole jäänud!
Täis kõht on parim kaaslane mõnusal jalgsimatkal. Sõidame metsa vahel rannaga paralleelselt kulgevat Liivanõmme teed pidi läänekaarde, paika, mille tunneme ära kahe järjestikuse puudele köidetud oranži paela järgi. Ja lähme avastama HONGASID.
Enamasti on männid siin noorepoolsed, istutatud asendama 1967. aasta augustitormis murdunuid.
Seevastu Merepardaks kutsutavat kohati kuni 10 meetrini kõrguvat luitevalli ankurdavad tõelised veteranmännid, hongad – osalt täiesti kuivanud, ...
.. osalt veel rohkem või vähem elujõus. Muide, selgub naljakas asjaolu: vist lausa üle poole meist pole sellist sõna nagu „hong“ varem kuulnud – või vähemalt arvab, et ei ole kuulnud. Ja oma üllatuseks leian kodus, et 1999. aasta ÕS-is seda murdesõna polegi; on aga 1978. aasta omas.
Hongapõike järel tuleme taas autodesse ja sõidame ikka piki Liivanõmme teed sillani, ...
... mis viibki üle enne mainitud Uuejõe – mõnes versioonis ka Uusjõe –, mille kallast pidi kavatseme mereni ja tagasi matkata.
Aga esmalt astume mõne sammu just vastassuunas, Uuejõe väikese vaatetorni juurde, mis esmajoones mõeldud linnuvaatlejatele.
See, mis tornist paistab, on kunagi ilmselt olnud Flyvae järv, millest nüüd on alles vaid väike veesilmake: ülejäänu on vallutanud Peraküla roostik.
Seltskonnal on enne matkale siirdumist veel üks „projekt“: ...
... proovida, kui suur on torni kandevõime. Tundub, et RMK puutöömeestele pole põhjust etteheiteid teha.
Ka siin on taas igati korralik piknikukoht; puudki kenasti valmis pandud.
Siis asume mööda Uuejõe vasakkallast teele. Alul on kallas üsna madal, ...
... ronib aga Merepardale tõustes õige kõrgele.
Ka seda minekut ilmestavad mõned hongad.
Teeme kohusetruult kõik Uuejõe looked kaasa; aegajalt ilmselt jõuame autodele lähemale, kui olime näiteks mõni minut varem
Alustaimestikus valdavad mustikad, nii et kui lõpuks mere ääres oleme, on mõnelgi astujal varbad sinised.
Veel õitseb nõmm-liivatee.
Lõpuks puud taanduvad ja jõgi kogub laiust.
Läbi rannaliiva pugedes on tal jälle mitutpidi lookeid sees.
Ja lõpuks selgub, et ka sellel jõel polegi praegu õiget ühendust merega: vaid kaldale liivalosse ehitavate poiste kraabitud kasinake süvend.
Hoolitsevate vanaemade tähelepanu köidab üks vees kükitav laps. Leiame lohutuseks, et nimetagem teda kattev lilla hõlst calypso-ülikonnaks, kohe hakkab soojem.
Lääne pool on näha Põõsaspea neem ja sellel turritav meremärk. See on meie järgmine sihtkoht.
Tagasi kõnnime jõe paremkallast pidi ja lõikame tee nüüd üsna otseks, ...
... teejuhiks on taas Liivanõmme õpperada märkivad oranžid paelad puudel.
No comments:
Post a Comment