Kell laulab Konstanzi Graf Zeppelini hotellis äratuslaulu 6.15.
Nii on parajalt aega, et kell 8 ärasõiduks bussis istuda. Muidugi on esmalt asja väljast kauni hotelli alumisele korrusele, peene nimega „Vanasaksa õlle-, veini- ja toidulokaali“, ...
... mille interjöör ei jää eksterjöörile millegagi alla.
Patt oleks laita ka toiduvalikut.
Kass katuseharjal jääb meie sõidusuunas saba kergitama, giid aga kommenteerib, et „nii ilusat hotelli ja nii head hommikusööki selle reisi peal rohkem ei tule“. Tähtis teada sedagi!
Veerand tundi hiljem oleme piiril: Saksa Konstanz ja Šveitsi Kreuzlingen ju lausa kõrvuti linnad.
Nüüd saab kaks ja pool tundi bussiaknast üha kenamaid vaateid uudistada: just nii palju on sõita riigi pealinna Bernini. Kõrvade kaudu manustuvad ka giidi pajatused, põhiteemadeks sel hommikul ajalugu, poliitika, šveitslastele nii olulised referendumid, natuke ka loodus.
Ja lõpuks Bern, sest 10.30 on linn meie ees ja me laskume, uhke vaade silmis, Aare jõe orgu. Laskume küll , aga jääme ometi kõrgele: 542 meetriga üle merepinna olevat Bern Euroopa kõige kõrgemal asuv pealinn.
Peatume kuulsa Karuaugu (Bärengraben) juures vanalinna idservas. Siit saab pildistada aina postkaardi-vaateid.
Karu on teadagi Berni sümbol ja vähemalt ühe versiooni kohaselt linnale ka nime andnud. Nimelt otsus-
tanud linna asutaja Zährin-
geni hertsog Berthold V, et paneb sellele nime esimese looma järgi, keda jahil kohtab – ja selleks osutunudki mesikäpp.
On mõistetav, et päntjalg on aukohal ka linna ja kantoni vapil (allikas: Wikimedia) – ja seda juba vähemalt aastast 1220. Elusaid karusid on linnas peetud vähemalt 1440ndatest.
Aga Karuaugu juures ootab mind päeva esimene üllatus. Kui 11 aastat tagasi esimest korda Bernis käisin, oli üsna ahtakeses augus ukerdavaid otte isegi kurvapoolne vaadata. Nüüd on nende päralt hea lahmakas Aare poole laskuvat nõlva. See uus ala, mida enam ei passigi auguks nimetada, vaid pigem pargiks, avati 25. oktoobril 2009.
Vanas augus on nüüd midagi muuseumi ja üksiti laste hullamisplatsi taolist. Veebileht http://www.baerenpark-bern.ch/ kinnitab, et seda saab ka üritusteks üürida.
Karudele eraldatud kalda kohal kulgev kõnnitee on sillutatud lahkete annetajate nimesid kandvate kividega. Nimelt sai 2008. aasta lõpuni osaleda kampaanias „Sillutisekivi – südame ja kiviga Karupargi heaks“ ja osta 100 frangi eest graveeritud nimega tükike teekatet. Nii kogunes üle 1,2 miljoni frangi.
Pole küll ise kunagi karu olnud, aga julgen siiski arvata, et uus asupaik on päntjalgadele kindlasti rohkem meelt mööda. Ja loodetavasti on rahul ka loomakaitsjad, kes varem väsimatult bernlasi noomisid.
Karuaugu kõrval asuvast turismikeskusest saab kaasa kahmata linnaplaani, ...
... siis veel mõned kiired iluvaated ja juba on aeg sibada giidi sabas üle Nydeggbrücke nimelise silla Aare jõe looga sisse vanalinna. Algselt mahtuski linn kõige täiega lahedasti selle looga vahele ära. Praegu öeldakse Bernis elavat umbes 123 000 inimest.
Silla linnapoolses otsas on väike kirik, Nydeggkirche, ning selle ja silla vahel linna asutaja Berthold V mälestussammas. Hertsogi selja taha on häbelikult pugenud Bernile nime andnud karumõmm; kuidagi väga tilluke teine. Või oli siis Berthold hiiglase kasvu. Kuju on tehtud 1847. aastal ja esialgu seisis ta katedraali juures, Münsterplattformil, 1968. aastal toodi aga praegusse asupaika.
Silla juurest väikeselt platsilt viib paremale Postgasse, ...
... otse ees on vanalinna eri lõikudes erineva nimega peatänav – siin Gerechtigkeits-
gasse –, mida mööda giid soovitab pärast tagasi tulla, ...
... praegu pöörame aga vasakule Junkerngassele. Kohe hakkavad silma linnale iseloomulikud ehitusdetailid: ...
... arkaadid, alakorruse kaaristud, mida giidi kinnitusel olevat linnas lausa kuus kilomeetrit, ...
... ülilaiad räästad ja rohked ärklid, ...
... rõdud, mida sageli ehivad lilled, ...
... uhked freskod fassaadidel.
Ning muidugi allikatele rajatud purskkaevud, mille vesi kõlbab juua. Neid olevat Bernis sadakond. Kõik see – ja muu – kokku teeb päris iseenesest mõistetavaks, et vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi loendisse.
Igas uhkes vanas linnas peab suvel saabuv turist kogema ka seda, et midagi on remondis või uuendamisel; näiteks Berni katedraali ehk Münsteri torn. Põhiosas on katedraal ehitatud 15.–16. sajandil, aga torn sai oma praeguse kõrguse, 100,6 meetrit (Šveitsi kõrgeim!) alles aastal 1893.
Enne kui läheme katedraali ette, piilume alla tema küljelt, Münster-plattformilt. Üllatus-üllatus: vanalinnas elavad bernlased peavad siin lugu mitte ainult lille-, vaid ka juurviljaaedadest.
14.–16. sajandil rajatud platvorm oli algselt surnuaed, nüüd aga kenade alleede ja lillepeenardega park ning ...
... siit saab alla sõita 1897 rajatud elektri jõul töötava Mattenliftiga, mida rahvasuu kutsuvat „Senkeltram“ ehk siis Nöörtramm.
Ja muidugi avaneb siit hingemattev vaade linnaosale nimega Mattequartier, Kirchenfeldi sillale (avatud 1883) ning Aare jõele. Aare saab alguse samanimelisest liustikust Berni Alpides, jõuab enne Reini suubumist omapäi voolata 295 kilomeetrit ja laskub selle maa jooksul üle pooleteise kilomeetri. Meile jääb ta sel reisil veel paar korda teele.
Hüdrotehnilised rajatised jõel aitavat reguleerida veetaset ja -voolu. Kuidas see kõik käib, sellest ma parem ei üritagi aru saada. Küll olen täitsa kindel, et karu, kes tammil kalapüüki imiteerib, ei ole päris karu.
Selle koha peal viskame võllanalja: „Näe, võrk on pandud, et enesetapjad autosid ära ei mõlgiks!“ Kodus loen internetist, et võrk paigaldati 1998. aastal tõepoolest just seetõttu, et paljud inimesed olid siin oma eluküünla kustutanud. Teine must peatükk Münsterplattformi lähiajaloos olevat kirjutatud 1980ndate esimeses pooles, kui siin tarbiti ohtralt mõnuaineid.
Platvormi lääneservast näha aiad on natuke hooletumad, see-eest on pildil tagaplaanil rohelise kupli ja rahvuslipuga parlamendi-hoone.
Aga siis seisame katedraali ees Münsterplatzil ja imetleme fassadi kaunistusi. Eriti uhked on need muidugi portaalil: siinne versioon Viimsest Kohtupäevast. 234 kaunilt kujundatud liivakivifiguurist on juba 47 tulnud õhusaastest tingitud kahjustuste tõttu asendada koopiatega; restaureeritud originaale hoitakse Berni ajaloomuuseumis. Portaalikaunistus oli jäänud puutumata isegi reformatsiooniaegses pildirüüstes.
Kes otsib, see leiab ka hoopis hirmuäratavamat.
Piiskopikirik on ligi 87 meetrit pikk ja üle 37 lai ning selles on tosin kabelit.
Steigeri kabeli memoriaal meenutab kurbi aegu, mil Prantsuse väed 1798. aastal Berni vallutasid, ja mälestab langenuid.
5119 vilega suur orel on pärit aastast 1729, viimati restaureeriti teda 1998/99.
Üks näide ka Münsteri uhketest vitraažakendest.
Münsterplatzilgi on purskkaev: käsulaudadega Mooses osutab teisele käsule.
Jätkame oma teekonda piki Münstergasset, ...
... kus oleksin peaaegu märjaks saanud: naljahambad on räästa alla seadnud toru, mis aegajalt vett sülgab.
Toreda nimega baar.
Aga siis oleme riigi tähtsaima hoone, parlamendi ees. See on ehitatud 1902. aastal arhitekt Hans Wilhelm Aueri kavandite järgi. Väljak, Bundesplatz, oli aga pikka aega teeninud auroparklana – kuni ühel hetkel mõisteti, et see pole nii tähtsa hoone ees kohane. 1991. aastal kuulutati välja kujundusvõistlus, võiduprojekt „Platz als Platz“ (Väljak kui väljak) viidi ellu aastail 2002–2004.
Nüüd on pilt tõesti hoopis lõbusam. Ühes servas kilkavad lapsed sillutisest ebaregulaarselt ja erineva ägedusega purskavate veejugade all (fontääne olevat meie giidi kinnitusel just sama arv nagu Šveitsis kantoneid ehk siis ilmselt 26) ...
... mujal tunnevad veidi vanemad bernlased ...
... ennast mitmel erineval moel ...
... ilmselt samuti väga hästi.
Bundesplatsi ja Karuplatsi vahel käib innukas vabaõhu-
kauplemine, ...
... otse 17.sajandi linnamüüri värava Käfigturmi ehk Vanglatorni ette on ennast heategevus-
müügiks sisse seadnud mosleminaised.
Vanglatorni juures pöörame vanalinna peatänavale, mille see osa kannab nime Marktgasse.
Lüheldasel peatänavalgi on pool tosinat kena puskkaevu. See, otse Vanglatorni juures, on Anna-Seiler-Brunnen (1545/46). Anna Seiler asutas 1354. aastal Berni hospitali.
Paraku käib innukas remont ka peatänaval ja nii me otse kuulsa kellamänguga Zytgloggeturmi juurde siit küljest ei pääsegi. Giid lõpetab seepeale ekskursiooni.
Täiendame Coop’is oma varusid ja võtame taas suuna parlamendihoonele: mäletan 11 aasta tagusest käigust, et sellegi taga on kena vaatega park ja seal oleks ehk tore lõunaeinet võtta.
Kohapeal selgub otsekohe, et mu idee pole sugugi originaalne.
Pole imestada: lõunatund ongi käes ja ilm on ilus.
Tublimad saavad mahti söögiaega ka kerge kümblusega mitmekesistada.
Kaunis kohas nosida on nii mõnus, et ajataju kaob – ja napilt, kuid kindlalt magame maha Zytgloggeturmi kella ühese kellamängu: näeme-kuuleme vaid ülemise kellamehe viimast põmakat. Giid lohutab: „Ega suurt rohkem sel kellaajal midagi olnudki!“
Veel kinnitab ta, et Zytgloggeturmi olevat eriti moekas pildistada nii, et fotole jääb ka Zähringerbrunnen, Zähringeni purskkaev, mis kujutab kiivrit kandvat karu.
Väga iseloomulikud on Bernile tänava poole avanevate kaldustega keldrid. Üks mu Šveitsi-giide kinnitas, et need olid algselt kohustuslikud pommivarjendid; paraku pole ma sellele väitele hiljem ei kindlat kinnitust ega kindlat ümberlüket leidnud. Igatahes praegu on paljud keldrid argiselt käigus: näiteks poe, ...
... tätoveerimistöötoa ...
... või lausa nukuteatrina.
Toredaid rakendusi on ka arkaadidele: kuuma ilmaga on sellises restoranis kindlasti mõnus istuda.
Veel üks tähtis maja: just siin oli Albert Einstein kirja pannud relatiivsusteooria.
Siin õhutan ma rahvastevahelist vaenu: naeran esiteks Leedu saatkonna pleekinud lipu üle ja ütlen siis, et see poolpaljas must mees seal seinal on Leedu suursaadik. No ei saa ma njäävitšjustele andeks anda, et nad meist tšuktši anekdoote räägivad!
Korraks on mõjuv põhjus peatänavalt kõrvale põigata: Postgassel seisab 15. sajandist pärit raekoda.
Eemal rohetav Nydeggkirche tornikiiver näitab, et kohe oleme jälle Aare ääres.
Veelkordne pilk Karuaugule ...
... ja siis on aeg bussi istuda.
Bernist me siiski veel ei lahku, vaid tõuseme mäele, roosiaeda.
Siin saab imetleda vanalinna üldvaadet...
... ja imekauneid roose.
Aga siis, jah, teele. Pooleteise tunni pärast tahame olla Genfi järve idaservas.
No comments:
Post a Comment