Paarkümmend minutit meil sõita ongi: esmalt ikka mööda metsavahelist Liivanõmme teed kuni suurema maanteeni, sealt teeme aga järsu nõelasilmapöörde paremale, põhja poole: ees on üle mere juba silmatud Põõsapea neem.
Liivasel-klibusel-kivisel neemel on kaks rajatist: meremärk ja selle kõrval linnuvaatlejate „loss“.
Naised otsivad rannas usinasti bretšasid, mida RMK Nõva looduskeskuse rahva kinnitusel olevat siin rohkesti, aga meie geoloogia-teadmised on kahjuks liiga kasinad, et ühe või teise kivimüraka kohta midagi kindlat öelda.
Küll on kindel mis kindel, et Põõsaspea neem on rändlindudele hirmtähtis orientiir, kus kirdest tulev rändetee hargneb ja hajub. Sellest „pudelikaelast“ rändavat sügiseti läbi üle kahe miljoni veelinnu. Just siin on täheldatud ka mõnigi Eesti jaoks uus linnuliik-eksikülaline.
Pole siis ime, et linnuvaatlejad on neemele seadnud mõnusa varje- ja puhkepaiga.
Küllap on vähemalt igasuguste pahalastega harjunud linlastele üllatav, et lukustamata majakese peen sisseseade tundub olema kõik parimas korras. Ju on see koht kurjamite jaoks lihtsalt liiga kauge tulla.
Mõnda lindu näeme ka meie; näiteks tiirud kiuksuvad ja kühmnokk-luige peres on kas viis või koguni kuus last.
Üle mere paistab kaugelt kätte Osmussaar, ...
... lähemalt aga Dirhami neem, kuhu peagi jõuame.
Enne peatume aga seal, kust tulles hooga läbi sõitsime. Turismiveeb on kinnitanud, et neem olevat huvitav „ka šokiturismi sõpradele, kellele pakuvad avastamisrõõmu Nõukogude armeest jäänud sõjaväeosa varemed ...
... ja radarialused.“
Toredam on siiski pildistada Spithami iseloomulikke väheldasi punaseid majakesi ...
... ja päris omanäolist postkastikooslust.
Aga me käime Spithamis ühel perel ka külas: igasuguste vigurkujudega aias, ...
... mere poolt vägeva müüri taga on kursuseõe Anne ja tema kaasa Andrese suvekodu.
Linnulennult on Spithami ja Dirhami päris lähestikku, sõita tuleb aga ringiga Tuksi ja Rooslepa kaudu. Ja Rooslepas on põhjust taas pidureid tõmmata: astume läbi kalmistult.
Ristid on vanad, aga kõik hauaplatsid on tähistatud.
Kabeli olevat oma kulu ja kirjadega 1835. aastal ehitanud Rooslepa külast pärit Mathias Roesler, kes pidas kirjutaja ametit Riguldi mõisas. Kabel oli 1970. aastatest varemetes ja seal peeti suvel vabaõhujumalateenistusi. 2000. aastate alguses hakati kabelit renoveerima ning 2007. aasta augustis õnnistati taas sisse.
Silma hakkab kabeli ette lõuna küljele paigaldatud mälestusmärk II Maailmasõjas hukkunud Riguldi piirkonna elanikele, ...
... mõnigi maitsekas hauatähis ja ...
... 1992. aastal ehitatud puidust kellatorn.
Siis veel veidi sõitu põhja poole – ja täidetud saab minu ammune üsna lapsik soov: käia ära salapärase nimega Dirhamis. Teades küll, et see on lihtsalt rootsikeelse Derhamni eestipärane vaste, on see minu kõrvade jaoks kõlanud ikka araabiapäraselt. Eks muidugi seetõttu, et Araabias on selline rahaühik – dirham...
Kena korralik sadam kobeda muuli taga; mõni allikas ütleb,et lausa ainus Lääne-Eesti aastaringi jäävaba kauba- ja kalasadam, teine – et „üks väheseid“.
Sadam võtab vastu ka välismaiseid jahte; ujuvkai ääres olevat koht kahekümnele laevukesele.
Ja loodusajakirjanik on muidugi kohustatud rõõmustama sellegi üle, et siin sadamas saavad jahid ka pilsivett ära anda. Nii on rohkem lootust, et seda lihtsalt salamahti Läänemerre ei lasta...
Pildistamispeatuse palun ka Dirhami küla vahel, esmalt muidugi selleks, et võtta üles Noarootsi valla vapiga viit. Satume paaril korral arutama-meenutama, kust õigupoolest see nimi „Noarootsi“ (rootsipäraselt Nuckö) pärit on, aga selgust ei saa. Seepärast osundan veebist leitud tarkust, mis on paraku ka üsna väheütlev:
„Noarootsi nime tähendust varjab sajandite halo. Mitmed katsed seletada Noarootsi nime eesti või rootsi keele põhjal pole andnud rahuldavat tulemust. Rahvaetümoloogiline seletus – rootslased kandnud vanasti vööl pussi või nuga, millest tulenenud nimi Noarootsi – pole kuigi veenev. Noarootsi pole ju ainuke rootsi Eestimaal: ka Vormsi paralleelnimeks on olnud Hiiurootsi saar; lõuna pool Virtsut on koht, mida nimetatakse Pivarootsi. (http://www.noavv.ee/).
Jääme homme hommikuni Noarootsi valda, seepärast tasub seletada ka valla vapi sümboolikat, nii nagu see Vikipeediasse kirja on pandud:
„Vapp on kinnitatud 11. aprillil 1995. /.../ Kaldjaotusega paremalt poolitatud kuldne-sinise kilbi ülemisel, kuldsel väljal oks kolme punase ploomi ja kahe rohelise lehega; alumisel, sinisel väljal vasakule suunduv ühemastiline kahvelpurjestusega kuldne purjekas. /.../ Noarootsi valla vapi taustavärvid sümboliseerivad valla ajaloolist eripära rootsi asustuse näol ning tihedaid sidemeid väljarännanud rootsi kogukonnaga. Sinine ja kuldne taust võiks samal ajal väljendada ka Noarootsi mereäärset asendit ja ulatuslikku liivaranda Noarootsi valla Riguldi piirkonnas. /.../ Purjekas merelainete taustal väljendab rannarahva meresõidutraditsioone ning kontakte teiste maadega. Kolm punast ploomi sümboliseerivad ühelt poolt Noarootsis aretatud ploomisorti („Noarootsi punane“), teiselt poolt ka kolme valla ajaloolist piirkonda – Noarootsi poolsaar, Sutlepa ja Riguldi (1920–1930. aastatel iseseisvad vallad).“
Noarootsi valla lipp on aga nagu Eesti lipp, ainult valge kolmandik on kollane.
Veel märkan ühe talu toredasti, küllap meremehe kombel kujundatud nimesilti.
Kohalik poeke paneb ukse just meie nina eest kinni: kell on saanud 18.
Ilmselt on viimane aeg ka päevapalavust jahutada, sestap põikame kuulsasse Roosta randa.
Siin on inimesi omajagu rohkem kui Perakülas. Ja vist vesi ka soojem. Igatahes enamik meist ei jäta seda proovimata.
Näha on ka spordiharrastajaid. Tuult on vähevõitu, aga mõnd purjelauda jõuab ta siiski tasapisi edasi lükata.
Pärast veekosutust taas lõunakaarde sõites pöörame pärast väikesi kõhklusi vasakule kõrvalteele otsima Riguldi mõisa.
Esmalt tuleb vastu soliidne kivihoone (hiljem tuleb välja, et kunagiste mõisasakste järeltulijate omand), mis viitab, et oleme usutavasti õigel teel. Selle juurest pöörame vasakule ...
... ja näeme peagi veel üht ilmselt kunagist mõisa abihoonet. Ainult natuke katki teine.
Ja kolmandatki.
Nende vastas pargisügavuses asuv hoone tekitab osal meist kõhklusi: kas see ikka saab olla mõisa peahoone. Nojah, kui Padise või eriti Vihterpaluga võrrelda, siis võib tõesti kahtlus hinge trügida. Aga tean lohutuseks kosta, et näiteks Tartumaal ja lausa Tartuski (Maarjamõis!) on ka hoopis tillemaid puidust mõisa peahooneid.
Õuel on näha elu – ja ukse kõrval rippuv plagu tähtedega ÕM annab viite, MIS elu: õpilasmalev muidugi. Kusagilt ilmub välja ka seletuste jagaja, kelle olen paraku unustanud pildile võtmata.
Riguldi (Rickholtzi) mõis on kindlasti olemas olnud aastal 1620. aastast. Alates 18. sajandist kuulus mõis von Taubedele, kelle omandusse jäi mõisasüda kuni 1939. aasta ümberasumiseni. Peahoone on ilmselt ehitatud 19. sajandi alguses ja alates 1967. aastast kuulub Tallinna 1. eriinternaatkoolile.
Märkame toredasti rohtunud korstnat, küll aga mitte seda, mida saab lugeda mõisaportaalist (http://www.mois.ee/laane/riguldi.shtml): „Omapärane on hoone kiltkivikatus, mis on kaasajal jäänud Eesti mõisaarhitektuuris juba üsnagi haruldaseks.“
Korstna küljes peab olema ahi ja kuna üks meist on suur ahjuhuviline, siis saame korraks ka maja eeskotta. Ahi on nagu ahi ikka, hoopis huvitavamana jääb aga meelde ärklikorrusele viiva trepi käsipuu.
Vapper seltskond on nõus õhtul veel ka Noarootsi poolsaarel põgusalt ära käima.
Päris igal pool enam pildipeatust siiski ei tee. Näiteks mitte Atlandil, madalal alal Noarootsi poolsaare ja mandri vahel. Kevadise suurvee ajal on see veega üle ujutatud, aga praegu lihtsalt lai roheline väli.
Läänemaa veebist: „Noarootsi oli algselt saar, mis aja jooksul maakerke tõttu maismaaga kokku kasvanud. Veel 18. sajandi alguses olevat vanu merekaarte kasutanud Peeter I oma laevastikuga maismaa ja saare vahelt läbi purjetanud. Pärast Antlanti on tee ääres säilinud üks Nõukogude armee piirivalveputkadest.“ Ka viimast ainult vaatame ja ei tiku pildistama.
Muidugi peatume aga Hosbys, Noarootsi Katariina kiriku juures.
Läänemaa turismiportaalist: „Hilisgooti stiilis Noarootsi Katariina kirik on ehitatud 1500. aasta paiku. Paest ja maakivist seintega kirikuhoone täitis keskajal ka kindluskiriku ülesandeid. Sisustusest väärivad tähelepanu ristimiskivi (u 1500), barokk-kantsel, paekivist barokne epitaaf kirikuõpetaja Martin Winterile (1630) ja 1870. aastatel Noarootsis töötanud misjonär T. E. Thoreni mälestustahvel. Sissepääsu kõrval nišis on üks kuninglike autogrammidega kivi, see on praeguselt Rootsi kuningalt Carl XVI Gustavilt, kes külastas Noarootsi kirikut 1992. aastal. /.../
Kirikust üle tee jääb Läänemaa vanim puitehitis, 17. sajandist pärit pastoraadihoone.“
Noarootsi kirik on muide üks Eesti kolmest laudkatusega kirikust.
Noarootsi kirik on muide üks Eesti kolmest laudkatusega kirikust.
Vaatamist jätkub ka kalmistul.
Pürksis, Noarootsi keskuses, läheb meil natuke vaidluseks: et mis majas mis kool ikkagi tegutseb. Ilmselt on õigus neil, kes rootsi keele ja Põhjamaade kultuuri kallakuga Noarootsi gümnaasiumit otsides osutavad näpuga mõisale.
Sest – ja see on jälle osundus Läänemaa turismiveebist – „Noarootsi gümnaasiumi kasutada on ka Pürksi vanim hoone – 19. sajandil ehitatud Pürksi mõis. 1920.–1943. aastal tegutses mõisas rootsikeelne Pürksi rahvaülikool, mis oli esimene õppeasutus, kuhu tulid kokku noored kõigilt eestirootsi aladelt.“ Lepime omavahel kokku ka selles, et samasse majja õpilased siiski ilmselt elama küll mahtuda ei saa...
Ja veelkord osundus: „Mõisa pargis kasvab Eestis haruldasi valgeid pööke.“ Kahjuks jäävad need seekord otsimata.
Ega saa jätta käimata ka Österbys ehk idakülas, mille kaudu peeti omal ajal paadiühendust Haapsaluga ja kust nüüd käib talviti jäätee. Haapsalu panoraami praegu siiski eriti imetella ei saa, sest sadamas valitseb paras remondisegadus ja päris mere ääres jääbki käimata. Küll klõpsan Österby keskel pildile pritsikuuri, mis 1930-ndatel ehitatud ja 1998 taastatud.
Kui jälle mandri poole tagasi sõidame, võtame pärast Pürksit ette ka Saare mõisa.
„Saare mõis (rootsi keelse nimega Lyckholm) kuulus Põhjasõjast peale Rosenite suguvõsale. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ostis viimase omaniku poeg Gustav von Rosen mõisvaremed tagasi.
Kõigepealt lasi ta taastada mõisa talli, kus 1997. aastal avati kohalikku ajalugu ning töö- ja tarbeesemeid tutvustav muuseum.
Seejärel hakati korrastama mõisa 18. sajandil ehitatud peahoonet. Renoveerimine lõpetati 2001. aastal.“
Saare mõisa juurest algav Silma looduskaitseala matkarada jääb järgmiseks korraks: kell on juba üle kaheksa ja viimane aeg suunduda öömajale, tagasi Roostale.
Öömaja...
... ja peakokk Eha.
Noarootsi Gümnaasiumi kohta võin öelda, et mõisahoones toimub vaid osa gümnaasiumi tunde ning seal on ka kooli "administratiivkorpus" ning väike saal. Osa tunde toimub Noarootsi Kooli hoones, nõukogudeaegses betoonehitises kultuurimaja vastas, mida ka kahtlemata nägite. Õpilased on aga majutatud endisel ajal kolhoosile kuulunud kortermajadesse, millest gümnaasiumi käsutuses on vist kaks hoonet (kui nüüd seda õigesti tean). Mu tütar õpib Noarootsi Gümnaasiumis, seepärast olen veidike kursis.
ReplyDelete