Öiseid unenägusid – või unetust, kuidas kellelgi – saadab oma sabina- ja ladinapillil vihm.
Aga enne meie ärasõitu tuleb Roosta taevasse korraks ka päike.
Just plaani järgi, kella üheksa paiku asume teele. Sõidame lõunakaarde; Linnamäe poole. Esimese ekslemise suurest teest vasakul võtame ette minu soovil: et näha võimalikult lähedalt Aulepa tuugeneid, nagu nüüd moodsamad inimesed elektrit jahvatavaid tuulikuid nimetavad. Päris juurde me neile siiski sõita ei oska.
Eesti Energia 2009. aasta suvel töösse rakendunud Aulepa tuuleelektrijaamas on 13 tuulikut koguvõimsusega 39 MW. Tulema peaks ka teine järk: 16 tuulikut kogujaksuga 48 MW. Kuuldavasti pole Suur-Nõmmküla elanikud tuulepargist kostuva müra üle just õnnelikud, nii et kes teab, kas seda teist järku ikka tulebki.
Aga siis oleme juba Ülo suunata, kes on telefoni-ühenduses oma lellepoja Ainiga. Kunagise maadlus-kuulsuse talu on nimelt Salajõel, paigas, kus muidugi huvitavam oleks suurvee aegu, aga üle vaadata tahame selle kasvõi suvelgi. Vaid korra natuke valesti sõidamegi, siis seame ratsud õuemurule ritta.
Minu tähelepanu köidavad esmalt talu isemoodi lillepeenrad, ...
... aga muidugi on peremehel muudki näidata ja pakkuda, ...
... näiteks tõelist allikavett kaevust.
Põnevaid vanu hooneid ...
... on rohkem kui üks – ...
... kuni suitsusaunani välja.
Saunagi kõrval on üks isemoodi „lillepeenar“.
Sel pildil esitleb Ain Läänemaa lamedapõhjalist paati, tema selja taga pole aga mitte lihtlabane ridvakoonus, ...
... vaid allikat kattev püstkoda. Ja allikas jahtub hulk pudeleid mõnusa suvejoogiga, mille retsepti ütleb peremees nii kiiresti, et mulle jäävad meelde vaid rabarber ja kirsilehed. Hää ja hüva on ta küll!
See saunatiik hirmutavat sissehüppaja otsemaid sama nobedalt jälle välja kargama: allikavesi ju, +7 kraadi.
Marju turvavad lindude eest moodsad andmekandjad.
Aga siis tõesti läheme ka Salajõge vaatama. Jälle lõiguke Läänemaa turismiveebist:
„Väikesest Rootsi küla soojärvest algav 12 kilomeetri pikkune Salajõgi on oma nime saanud sellest, et kaob vahepeal maa alla. Jõe bussipeatuse juures jääb maanteest vasakule neeldumisala, kus Salajõgi kaob karstilehtrisse. Neeldumisala on ligi 600 meetrit pikk ja 100 meetrit lai. Suvel pole jõest suurt midagi näha, suurvee ajal ujutab see aga üle kogu lagendiku ja ulatub maanteeni.“
Aini talu kõrval on jõgi ka suvel üldse mitte salajane, vaid voolab tasapisi mere poole ja...
... suudab sellel kõndijal, kes jalgu märjaks ei taha teha, isegi tee kinni panna.
Natuke looduse pahandusi. Mis kuri kadakatele külge on karanud, peaks asjatundjailt üle küsima; ...
... seda tühjendamata jäänud prügikotti küla piknikupaigas pole aga kindlasti lõhki kiskunud mitte kahe-, vaid ikka neljajalgsed elukad.
Kui maantee poole tagasi liigume, küll autoga ja küll jala, siis näeme ära nii täiesti tühja jõesängi, ...
...kui ka tõusu-...
... ja neeluaugud.
Maantee servas Jõe bussipeatuse lähistel asuva infotahvli juures seletab Ain täpselt ära, kuidas ja kus karst siin toimib.
Jääb vaid veelkord mõelda, et oleks jah vaja suurveega tagasi tulla.
Siiski – üks Salajõe loodusime veel: sipelgad on võtnud ilmselt ambitsioonika kava parkla kemmerg pesaga katta.
Aega kulus nende põnevuste peale omajagu, nii et tasapisi tuleb hakata leidma kokkuhoiu-võimalusi. Koela talumuuseumi otsime lüheldaselt kõrvalteelt küll üles, ...
... aga soovime muru pügavale perenaisele lihtsalt jõudu ja lubame teinekord uuesti tulla. Turismikaardi andmeil on muuseum asutatud 1987. aastal Uuetoa tallu ja seal saab näha rehielamut, aita ja sauna ning muidugi tööriistu ja tarbeesemeid.
Veidi pikema peatuse lubame endale Lääne-Nigula Püha Nikolause kiriku juures. Turismi-portaal ütleb lakooniliselt, et „13. sajandil rajatud kiriku algsest välja-nägemisest pole ümber-ehituste ja tulekahju tõttu suuremat säilinud.“
Loode-Eesti kaart täpsustab: „Hoone taastati 1816, torn on aastast 1882. Kiriku torni kõrgus on 52,2 m ja sellest kiiver 26,7 meetrit.
Kiriku ümber on vana kalmistu, huvitavad on vanad ristid ja hauaplaadid.“
Teises maailmasõjas hukkunud nigulalaste ning 40ndate punaterrori ohvrite mälestuskivid on seatud Vabadussõja samba jalamile.
Mis selle iluduse nimi siis õigupoolest ongi?
Kasutan veelkord häbematult oma teejuhi positsiooni ja lasen meil sõita ka Võntküla legendaarse lindiposti juurde. Värvilised lindid on pulmapäeval posti külge sidunud peigmehed. See andvat lasteõnne: mida kõrgemale peigmees lindi seob, seda rohkem on perre lapsi oodata.
Linte on ausalt öeldes napilt. Aga kolm poega valge-toonekure peres on korralik saavutus. Pojad, nagu näha, on hakanud tiibu proovima
Edasi läheb tee juba paika, mis päris mitme jaoks meist on teise reisipäeva põhisiht: Ants Laikmaa majamuuseumisse Kadarpiku külla. Mina pole seal arvatavasti lausa üldse käinud; mõned kaaslased on, aga enamasti kunagi ammu.
Üks huvitav nüanss inimese mälu kohta. Olen muuseumi juurde viivast teeotsast kümneid kordi bussiga mööda sõitnud ja tean seepärast üsna kindalt, et see on Taebla külje all ja teeservas on viit. Ometi tundub tegelikul minekul kaugus Taeblast olema nii suur, et jõuan juba muretsema hakata: äkki oleme jälle õigest teeotsast mööda sõitnud. Õnneks siiki ei ole.
Aga Laikmaa muuseumi ja Haapsalu pildid panen järgmisse, selle korra viimasesse postitusse.
No comments:
Post a Comment