Alustan sealt, kus õhtul lõpetasin: Fribourgi roosihotellist Hôtel de la Rose, seest ilusamast kui väljast. Aga „ilu ei panda padaje“: vaatamata õhtusele tõsisele fizkultuurale läheb öö magamise mõttes nurja mis nurja – või mine tea, võib-olla just selle tõttu. Pigem on kehva une peapõhjus siiski liiga soe tuba. Akent lahti hoida ei saa, sest see avaneb otse üsna elava liiklusega väljakule. Noh, pole hullu: eks kodus magame tagant järele!
Hommikusöögi üle oleks siingi ilmselge patt nuriseda ja ...
... unustatud pole ka silmailu.
Natuke on ärasõiduni aega, nii jõuab korraks veel hotelli ümbruses ringi vaadata. Juba õhtul hakkas silma tohutu juhtmete ämblikuvõrk hotelli ees väljakul.
Jah, tõepoolest: ainult 34 000 elanikuga linnas sõidavad trollibussid. Kusjuures sellelt samalt hotelliesiseselt väljakult hargnevad nad kolmes suunas.
Aga giid Sirje soovitab kiigata ka katedraali: see võiks katoliiklastele omaselt kell 7 lahti olla küll.
Kirikus valitseb nii pühalik vaikus, et ei söanda rohkem piltegi klõpsata kui ainult ühe – mis eriti esinduslik välja ei tule.
Õhtune vaade raekojale jäi natuke pimedaks; kõnnime siis ka selle juurde. Hilisgootistiilis hoone on ehitatud aastail 1501–1521 ja siin peab tänini oma istungeid nii kantoniparlament kui ka -kohus.
Fribourgistki saad kaasa tõeliselt lillelise meeleolu: kui hommiku-
söögilaual on gerbera, hoonetel rohked lillekastid ...
... ja isegi kojamehe käru kaunistab roos.
8.35 läheme teele, esimesse peatuspaika Thuni on sõita poolsada kilomeetrit. Alul sõidame vastupidises suunas sama teed, mida mööda eile Bernist tulime, ja kella 9 paiku veereme pealinna servast läbi. Sealt edasi järgime juba Aare jõe orgu, liikudes vastuvoolu. Aarel (inglise keeles Aar ja prantsuse keeles l’Aar) on meie reisil nii oluline roll, et otsisin veebist (http://aare.riverama.com/aar-river-map.php) siia ka ühe selle jõe skemaatilise kaardi. Berni juures kirjutasin jõe pikkuseks 295 km; nüüd sattusin vaatama teist allikat – ja see pakub 288 km. Olgu pealegi, igatahes on ta tõeline mägijõgi ja voolab terves pikkuses Šveitsis.
Kell 9.20 peatub buss Thuni vanalinna servas, linnamüüri kõrval parklas. Linna nimi tulevat kelti dunum’ist, mis tähendavat kindluslinna: ilmselge viide sellele, et tegemist on linnaga, millel väga pikk ajalugu. Linnamüür on pärit 13. sajandi keskelt, aga kümmekond aastat tagasi restaureeriti teda tunduvalt nooremaks.
Linnaõigused olevat Thunil juba aastast 1264 ja tänapäeval elab siin üle 40 000 inimese. Oluline aasta Thunile on 1819: siis avatud siin sõjakool. Nii on linn riigi militaarkeskuseks jäänudki ja praegu on siin maa suurim garnison.
Lipp pildil on „tuletis“ Thuni vapist.
Vaatamisväärsused algavad kohe parkla juurest. Üle tee on veider kuju: Fulehungi mälestussammas. Fulehung on berni saksa keeles (millel on minu arvates „päris“ saksa keelega õige vähe ühist...) „laisk koer“. Nii oli kutsutud Burgundia hertsogi Karl I kojanarri, kes oli Murteni lahingus 1476. aastal Thuni sõdalasi narrinud. Lõpuks olid viimased ta kinni püüdnud ja mööda tänavaid nii kaua jooksutanud, kuni vaene narr kokku kukkus. Nüüd on Fulehung traditsiooniliselt tähtis tegelaskuju septembri viimasel pühapäeval algaval Thuni rahvapeol Ausschiesset’il. Kuradimaski, seapõisi ja kurikat kandvat tegelast aetakse siis mööda linna taga ja tema püüab ennast kaikaga kaitsta. Karm värk, aga see ongi eelkõige karmide meeste, sõjakooli kadettide püha.
Thuni kuulsaim vaatamisväärsus on kindlasti siiski mäel asuv loss. Sellegi ehitas Zähringeni hertsog Berthold V – seesama, kes karu järgi Bernile nime pani – 1190. aastal; hilisemad valitsejad on ühtteist lisanud, nii et praeguse kuju sai uhke ehitus 15. sajandi esimesel poolel. Väidetavasti pole lossis kunagi elatud; tänapäeval asub seal ajaloomuuseum.
Pildil esiplaanil on linnamüüri torn nimega Chutziturm.
Klassikaline lossi pildistamise koht on aga raekojaväljak: ...
... pole raske leida postkaarte või reisiraamatu esikaasi, kus koos lossiga on pildil ka uhke platsiservas asuv Metzgern ehk lihunikumaja.
Meil pole paraku vähimatki šanssi päris õige rakursiga pilti klõpsata, isegi raekoda ennast ei näe korralikult: platsile on püsti aetud hiigellava ...
... ja täies ilus saab imetleda vaid raatuse katust. Raekoda kerkis kahe-
korruselisena samale kohale 1500. aasta paiku; praeguse ilme sai 1685.
korruselisena samale kohale 1500. aasta paiku; praeguse ilme sai 1685.
Raekoja tagant jõuame Aare äärde. Sellel kohal voolab jõgi kahes harus ning see, mida siin üle vee näeme, on tegelikult saar nende kahe haru vahel.
Vaatan eemalt maial pilgul jõe äärde püstitatud ilmaratast: tahaksin sealt panoraami näha. Ja vaata imet: kui ratta lähedale jõuame, hakkabki see liikuma. Tuleb välja, et tegemist on uue rajatisega, mis veel polegi tööle pandud, aga meid oldaks valmis sõidutama. Paraku jääb vajalik konsensus rühma sees saavutamata ja sõit sõitmata.
Lüüsid võimaldavad seda jõeharu sulgeda.
Siingi käib jõel üpris vilgas linnuelu. Kesksele kohale sel pildil jääb lauk ehk vesikana, keda vahel arvatakse olevat „mingi valge nokaga must part“, aga tegelikult on ta hoopis sookure ja rukkiräägu sugulane.
Lihtsalt iluvaade; tagaplaanilt paistev torniga maja on neljatärnihotell Freienhof.
Veel viimane pilk lilleliste kaldapealsetega Aarele, ...
... siis leiame tee vanalinna peatänavale, Obere Hauptgassele, mis on kahekorruseline – midagi üsna ennenägematut – ja üsna turistilõksurohke. Jälle hakkavad silma lõputud lilled ja ...
... väga laiad räästad.
„Kassisõprade paradiis“? Meelde tuleb giidi jutt: šveitslased kui üsna isepäised isiksused pidavatki lemmikloomana enim lugu kassidest – samuti isepäistest tegelastest.
Peatänava teine osa, Untere Hauptgasse, on avatud ka autoliikluseks.
Kitsal tänaval sobib toimeka kulleri liiklusvahendiks roller.
Peremees minevat ajapikku koeraga üht nägu.
Kui parkla juures tagasi oleme, taipan vaadata linnamüüri ka teiselt poolt. Esiteks on seal Berntorscheune, Berni värava küün – 1655 ehitatud suurepärane puusepatöö näide ja ainsana linna alles jäänud põllumajandus-
hoone.
Ka parkla kõrval asuv Venner-Zyroturm on teiselt küljelt hoopis teist nägu.
Kell 10.10 läheme taas teele, mis nüüd kulgeb Thuni järve ääres. Tüüpilise mägijärvena on see pikk (17,5 km) ning üsna kitsas (kuni 3,5 km) ja sügav (kuni 217, keskmine sügavus 136 m). Veepeegli pindala on 48,3 ruutkilomeetrit. Šveitsi valitsus uputas II Maailmasõja järel paarikümne aasta jooksul järve mitu tuhat tonni laskemoona.
Lisatud pilt on tehtud mägiretkel, millest tuleb juttu järgmises postituses: see on Thuni järve idaosa.
Läbi Interlakeni jõuame maalilisse Lauterbrunneni orgu ja kulgeme rööbiti kitsukese, aga vägevasti vahutava Lütschine jõega. Jõe nimi tulevat kelti sõnast leucos - hele, sädelev. Kell 11 keerab buss Trümmelbachi parklasse.
Trümmelbach on Euroopa ainus mäesisene liustikukosk. Seda toidavad kolme tippu, Eigerit (3970 m), Mönchi (4107 m) ja Jungfraud (4158 m) katvad liustikud. Igal aastal toob vesi mägedest kaasa 20 000 tonni rühka.
Ülipopulaarse loodusime juurde on loodud korralik kompleks, ...
... aga tüüpiline sooline ebavõrdsus, millega feministid, tundub, võidelda ei taha, kehtib ka siin...
Põhilised vajadused rahuldatud, võib minna koskede poole teele.
Alates viimasest jääajast umbes 15 000 aastat tagasi kuni esimese hõlvamiseni aastal 1877 olid Trümmelbachi kosed peale kõige alumise inimesele nähtamatud ja kättesaamatud.
Sestap ei saanud nende puhul rääkida silmaga nähtavast, vaid pigem kõrvaga kuuldavast efektist: Trümmelbach võiks olla tõlgitav kui trummeldaja-
kosk.
Kosest voolav veehulk on äärmiselt muutlik. Detsembrist märtsini niriseb jääkilbi all vaid mõni nireke; pärast aprilli ja oktoobri öökülmaöid voolab tunnis alla ehk mõni tosin liitrit vett.
Seevastu juunist septembrini, kui liustikud sulavad, ning kõvade sadude ajal võib sekundis kaljude vahelt läbi tormata 20 000 liitrit. Trümmelbach muutub tormakaks jõeks.
Alumised kosed avati aastail 1877–1886 treppide ...
... ja sildade kaudu.
Vastukaaluga tunnellift ehitati 1913 ...
... ja siis muutusid kättesaadavaiks ka ülemised kolm koske.
Tunnellift tõuseb kuni 45-kraadise nurga all saja meetri kõrgusele, suutes korraga kanda kuni 40 inimest; sõit vältab minuti. Praegu kasutusel olev 1983. aastal ehitatud sõiduk on alates 1913. aastast kolmas.
Ülemine tunneltrepp ja vaatestollid said valmis 1986.
1990. aasta talvel seoti mäelõhe alumine ja ülemine osa, nii et mäe sisemuses on nähtavad veel kolm koske.
Käiguteid on nüüd kokku 600 meetrit, avatud on 10 koske, millest ülemise ja alumise kõrguste vahe on 140 meetrit.
Galeriide kogupikkus on 400 meetrit, ...
... kompleksis on 5 tunnelit, ...
... 30 meetrit sildu,...
... 16 prožektorit ja
... 32 punktvalgustit.
Kõike ehitised on püütud rajada nii, et nad jääks võimalikult nähtamatuks ja muudaksid võimalikult vähe looduslikku pilti.
Kaljudel kasvab mitmeid haruldasi taimi, millele inimene muidu lähedale ei pääseks.
Kui üles sai mindud liftiga, siis on kindlasti mõttekas alla tulla jala: muidu jääb muist ilu nägemata.
Pealegi leiab teel kohti jalga puhata.
Tagasiteel ...
... on oht jääda turistilõksu.
12.25 oleme siiski taas bussis – aga mitte pikalt. Lauterbrunneni orus on veel kümneid kauneid jugasid ja ühe juures neist – giid nimetab teda Hobusesabaks – teeme pildistuspeatuse.
Nooremad ja sportlikumad meist ruttavad lausa kose jalamile, vanematele ja paksematele jätkub ka muid pildistusobjekte: armas kirikuke, ...
... piinlikult korras kalmistu, ...
... kella- ja lillerohked majad ning ...
... romantilised ja ...
... dramaatilised vaated.
Aga pikalt ei tohi viivitada, sest ees ootab SUUR SEIKLUS: hammasrongitõus Schynige platoole.
No comments:
Post a Comment