Neljandat korda Šveitsis, III. Vesilinnus, juustuküla ja mägimatkalinn

Niisiis oleme teel pealinnast Bernist Genfi järve – või prantsuse-päraselt Lac Lémani – poole. Illustratsiooniks üks bussiaknast klõpsatud pilt; võimalik, et see on Gruyère järv.

 

Genfi järv hakkab paistma juba üle poole tunni enne saabumist sihtpaika, suure veekogu idanurka.

Kaardil paistab järv minu meelest välja üsna bumerangi kujuline, kas ei (satelliidifoto allikas: Wikimedia)? Pindala on tal 580 ruut-

kilomeetrit – könn meie Peipsi kõrval! –, millest umbes 60 protsenti kuulub Šveitsile, ülejäänud Prantsusmaale. Järve saksa- ja ingliskeelsed nimed on teadagi laenatud kaugeimas läänesopis asuvalt Genfi linnalt, prantsuskeelne pärinevat aga juba Rooma aegadest.

Ka Genfi järve võib pidada ühe jõe, nimelt Rhône’i „laienduseks“. Nagu ühele mägijärvele kohane, on ta sügav: kuni lausa 310 meetrit.

Laskume lõpuks kurtide või suisa vilistavate kõrvadega mööda serpentiinteed, ...

... mis alt vaadates meenutab moekat riiulit.

Parkla kõrvalt kerkib taeva poole üsna püstloodis kaljusein.

Põhjus, miks me sellesse vägeva loodusega ja samas romantilisse järvenurka tulime, tundub nende kaljude kõrval üsna tilluke, aga on tegelikult samuti päris võimas. See on õige kalda ääres asuvale väiksele kaljusaarele ehitatud Chilloni loss. Rajatud muidugi mitte ilu pärast, vaid selleks, et kontrollida liiklust Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel ning koguda kaupmeestelt maksu.

Esimene kirjalik märk Chillonist on pärit juba 1150. (mõnedel andmetel koguni 1005.) aastast, kui paik oli Savoia krahvidünastia kontrolli all. Nende eestvõttel saigi loss oma praeguse kuju. 1536 vallutasid lossi bernlased, kes kasutasid seda kindluse ja vangla, aga ka asevalitseja residentsina. Vaud’ kantonis 1798 alanud ülestõusu ajal jätsid bernlased lossi maha ja Vaud’ kantoni valduses on kindlus praeguseni.

Maantee ja järve vahelt sööstavad iga natukese aja tagant läbi ülikiired rongid.

Et lossi juurde jõuda, tuleb raudteest üle saada.

5070-ruutmeetrist saarekest eraldab kaldast vaid kümmekond meetrit vett.

300 000 uudistajaga aastas olevat Chillon Šveitsi enim külastatav ajalooline ehitus. Üksikpilet maksab sel suvel 12, 6–16-aastasele lapsele 6 ja pensionärile 10 šveitsi franki.

Kitsukeselt esimeselt õuelt ...

... jõuame võlvlagedega keldreisse. Mõnes ruumis on olnud ladu, mõnes sõdalaste eluruum, mõnes vangla.

Üks vang ongi kindlusele kindlasti tublisti tuntust juurde andnud. Ühe Genfi kloostri ülem François Bonivard (1496–1570) vangistati reformatsiooni ja Genfi sõltumatuse toetajana ning aheldati Chillonis samba külge lausa mitmeks aastaks. Vabaks pääses ta alles 1536, kui bernlased lossi vallutasid.

Lord Byron kirjutas Bonivardist poeemi „Chilloni vang“ ja kraapis 1816. aastal kindluses käies ühele sama vangikongi sambale oma nime.

Kuulsa poeedi külastust meenutab ka tahvel ruumi seinal.

Olen sel tunnil kuidagi klaustrofoobne ja lähen edasi hoopis otsima pääsu kindluse kõrgeimasse, umbes 25-meetrisse torni. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks, nii et paaril korral pean lausa teed küsima, ehkki lossi skeem on näpu vahel.

Mööda mitmeid rõdusid, ...

... galeriisid ja treppe jõuan lõpuks siiski sihile.

Tasuks on kenad vaated järve otsa poole, ...

... vastaskaldale ...

 ... ja naaberlinnale Montreux’le.

Muu hulgas näen ära ka giidi soovitatud supluskoha ja sinna otsustangi nüüd minna higist ihu loputama.

Teel on üks meeldiv kohtumine kohalikuga (aga meeldimine, tundub, pole kahepoolne...).

Kivisevõitu see jalaalune siin on, ...

 

... aga vesi on mõnus. Palun rühmakaaslasel Peebul mõnusa olemise tõestuse ka pildile jäädvustada.

Väikest närvikõdi teevad kaugemale ujunuile laevadest lähtuvad lained.

Tagasiteel sõidame alul mööda alumist järveäärset teed, läbi lossi tornist nähtud Montreux’.

Kuurortlinnas on lühemat või pikemat aega elanud päratu hulk rohkem ja vähem kuulsaid muusika-, kirjanduse-, kunsti-, poliitika-, teaduse- ja sporditaeva tähti ja tähekesi. Mitmetele neist on linnas ka mälestusmärke ja ühest mälestusmärkide reast sõidame mööda. Seljaga tee poole istuja olevat Vladimir Nabokov, ilmumise ajal šokeerivana mõjunud romaani Lolita autor.

Taas mäkke sõites kulgeme mõnda aega viinamägede vahel. Šveitsi vein öeldakse olevat „riigi siseasi“: välja veetakse toodangust vaid paar protsenti. Suhteliselt palju kasvatatakse väga vanu, põliseid viinamarjasorte. 2/3 Šveitsi veinist tuleb sellest kandist, kus oleme liikunud: Valais’ ja Vaud’ kantonitest. Oma vein on ka Chilloni lossil. Šveitsis asuvat giidi kinnitusel Euroopa kõrgeim viinamarjaväli: 1100 meetrit ümp.

 Umbes 17.30 asusime Chillonist teele, 18 keerame pärast Bulle’i paremale, käänulisele, mitmete tunnelite ja ringidega kõrvalteele. Kui me parajasti pole tunnelis, on vaated maalilised.

Lõpuks veel tõus künkale ja kell 18.10 olemegi Gruyères’ parklas. Lillelaik nõlval kujutab muide linna vappi, millel kurg (prantsuse keeles grue), linnale nime andnud lind.

Vapi kohal kõrguvad aga populaarsed pildistusobjektid: Dent de Broc (1829 m) ja Dent du Chamois (1830 m ümp.).

Siit parkla juurest on näha ka linnakese suurim ajalooline vaatamisväärsus: Gruyères’ loss, mis öeldakse olevat üks Šveitsi esinduslikumaid. Praegusel kellaajal on ta paraku juba kinni.

Bussi juurest on vaja veel veidi mäkke ronida. Siis jõuame väljakule, mille ääri palistavad kõikvõimalikud „turistilõksud“.

Gruyères’ on kuulsa Gruyère juustu kodulinn. Et just see juust on Šveitsi rahvustoidu fondüü üks põhiosiseid, siis saab siin osta fondüüks vajalikku juustusegu ja süüa fondüüd ka restoranis. Isiklikest 11 aasta tagustest kogemustest küll tean, et šveitslane sööb rammusat ja toitvat fondüüd ainult talvel ja nii võib rumal välismaalane seda valgest veinist ja mitmest eri sorti juustust valmistatavat, erilise söömisrituaaliga rooga suvel soovides lausa naerualuseks sattuda. Gruyères’s tõenäoselt muidugi mitte.

Fondüü kõrval on letil pakid besee ehk originaalnime järgi meringue’iga. Ka see suhkrust ja munavalgest maius on nimelt Šveitsist pärit, esimesena olevat teda valmistanud Meiringeni linnas (sinna satume me ülehomme) töötanud itaallasest kokk Gasparini.

Äriväljaku ühes otsas on väike kabel, ...

... teise kohal kõrgub aga siinne populaarseim ja kõrgeim tipp Moléson (2002 m ümp.).

Omaette vaatamisväärsus on eraldi võetuna tegelikult peaaegu iga väljakuäärne maja.

Väljakult veidi lossi poole minnes näeme aga midagi väga iseäralikku. Šveitsi kunstnik-sürrealist HR Giger (kodanikunimega Hans Ruedi Giger, sündinud 1940) sai kuulsaks 1980. aastal, kui tema kunstnikutöö filmis Alien võitis visuaalefektide Oscari. 1998 ostis Giger Gruyères’ St. Germaini lossi ja asutas sinna oma tööde muuseumi.

See Gigeri skulptuur kannab nime „Sünnimasin“.

Dalai-laama visiidi aegu Eestisse on ehk huvitav teada, et Gruyères’s on ka Tiibeti muuseum.

Gigeri muuseum on meie tuleku ajal juba suletud, küll saame üle ukse piiluda muuseumi vastas asuvasse kohvikusse, mis on samuti selle kunstniku kujundatud. Ei tea, kui mõnus ikka on sellises õhkkonnas kohvi lürpida või kooki süüa...

Lossi me samuti sisse ei saa, ...

... küll tasub aga nautida vaateid nii ühelt ...

 ... kui ka teiselt poolt lossi.

Lausa enne lahkumist märkan väljakul kõrvalteed, mis viib läbi värava ...

... vanale linnamüürile. Muide, need pildile jäänud inimesed kõnelesid vene keelt, mida reisi jooksul kuulsime väga palju. Idanaabrid on asunud usinasti Euroopat tundma õppima.

Veidi peale kella 19 asume jälle teele, kell 19.45 oleme tänases öömajalinnas, 34 000 elanikuga Fribourgis, hotelli Hôtel de la Rose ees.

Panen siia ka hotellitoa pildi: see on kindlalt selle reisi suurim.

Muidugi on õhtul ikka ka väike linnaekskursioon algusega 20.30, mille lõpp jääb küll juba pimedusse. Vaadata on meie hotelli ümbergi. Otse vastas on Jumalaema kirik, ...

... vaid veidi eemal on katedraal, pühendatud St. Nicolas’ele – ehk siis Niguliste piiskopikirik.

Väidetavasti olevat torn olnud kavas ehitada kõrgem, aga praegusest 74 meetrist edasi küündida polevat lihtsalt jätkunud raha... Ometi on aastail 1283–1490 rajatud pühakoda kena gootika meistritöö.

Ühest turismiportaalist märkan, et friburlased kutsuvad oma kodulinna sildade linnaks; saame meiegi paari sillaga tuttavaks. Neist küllap pikim, kahe sõiduteetasapinnaga 165-meetrine 1924. aastal valatud betoonist Zähringerbrücke jääbki pildile tabamata, aga see pilt siin on tehtud just sellelt sillalt. Näha on iidne kaetud Berni sild, 150-meetrine kaarsild Galterntalbrücke, samuti mõned 14. sajandi linnamüüri tornid. Ja muidugi Sarine/Saane jõe väga kõrged kaldakaljud. Eks sügava jõeoru tõttu peagi sillad nii vägevad olema.

Seda treppi mööda vantsime Zähringerbrückest alla – ja mis seal salata: mu süda aimab halba... Sest hotell jäi ju mäe peale, järelikult tuleb pärast kusagilt üles minna.

Prantsuspäraselt Sarine, saksakeelse šveitslase jaoks Saane jõgi ongi looduslik piir valdavalt prantsuskeelse ja valdavalt saksakeelse Šveitsi vahel.

40 meetrit pikk Berni sild on viimane säilinud kaetud puusild Fribourgis. Esimene sild olevat ehitatud siia aastal 1250, sajand peale linna asutamist.

Siin see karistus ongi. Kui oleme mööda pikka ja järsku Grand-Rue’d ehk Reichengasset taas mäkke jõudnud, ei ole minust enam ekskursiooni jätkajat. Tahan veel ainult veidi Šveitsi rosé veini ja siis oma Roosi-hotelli voodit.