Avastusi Läänemaalt, V

Eelmise postituse lõpus olime jõudnud Kadarpiku külla, Ants Laikmaa (1866–1942) majamuuseumi juurde.

Kui oleme autod parklasse pannud ja maja poole kõnnime, on muuseumiõuel...

... ja eriti sauna juures näha asjatamas noori inimesi jalgratastega. Muuseumi perenaiselt kuuleme pärast, et nad olla siin öömajal olnud: lavakooli I ja III kursus koos juhendajatega.

Aga meie astume muuseumisse. Kui sissepääsutähti lunastame, jätab perenaine nii torssis mulje, et ma ei julge teda pildilegi klõpsata. On nagu pahane, et me rühmapiletit tahame, aga pole oma tulekust ette teatanud. Nojah, meie viga, jõuad sa kõiki reegleid ette teada! Sissepääs maksab kaks eurot nägu.

Sel ajal, kui esimeses muuseumi ruumis – vist maja suurimas – iseäralikku tooli põrnitsen ...

... ja ühes nurgas Laikmaad ennast märkan, on perenaine jõudnud juba üle sulada: ...

... kutsub meid pinkidele istuma ...

..ega lase ennast segada meie videomehest Andrusestki, vaid räägib oma mitukümmend minutit kunstniku elust ja seiklustest (minu meelest erilise rõhuga armuseiklustele). Ning muidugi sellest, kuidas sündis see Kadarpiku-kodu.

Selle viimase loo viksin siia muuseumi veebilehelt (http://www.laikmaa.eu/muuseum.html) maha: „A. Laikmaa oli looduse ja metsa rüpes kasvanud ja 1920ndatel aastatel asus vanameister Haapsalu lähedale Taeblasse omale talu ehitama. 1932 sulges Laikmaa ateljeekooli Tallinnas ja kolis Taeblasse, kus tema ideaalide väljendusena oli valminud Eestis ainulaadne rahvusromantilises stiilis tõeline kunstniku maja. Päris valmis see talu ei saanudki, sest Laikmaa suri 19. novembril 1942 ja maeti tema enda poolt rajatud 7 ha suurusesse parki.

Kunstniku majamuuseum avati 1960 ja see on Läänemaa Muuseumi (asutatud 1929) filiaal. Muuseas, just Laikmaa oli esimene energiline vanavara annetaja tolleaegsele Läänemaa Muuseumile.“

Ahsoo, jutu vahel koputab keegi uksele ja hale hääl küsib, kas nad tohiksid veel sauna varjule jääda – vihma sajab. Muidugi ei hakka perenaine tulevasi lavatähti saju kätte kihutama.

Kui jutud kuulatud, vaatame esmalt üle ülejäänud avatud esimese korruse ruumid: tillukese söögitoa ja tütre mälestustoa (fotol) ning ...

... tõuseme teisele korrusele, kus samuti kitsukesevõitu elutuba ja ateljee ...

... ning magamisruum.

Mõni mööbliese on õige uhkelt isikupärane.

Lõpuks laskume mööda kitsukest treppi taas alla (sellegi kohta käis üks Laikmaa naisseikluste lugu...).

Kui tagauksest parki piilume, on näha, et sajab üsna hoolega.

Esitrepil seisatades kuulen, et teatritudengid laulavad sauna all kenasti Peep Sarapiku-Juhan Liivi „Ta lendab mesipuu poole“.

Kaaslased lendavad aga autode poole, et tuua veekindlam varustus.

Loomulikult jääb vihm selle peale üle ...

... ja Eesti teatri tulevik saab ratastele ronida.

Tegelikult ma vist eksisin enne, kui kirjutasin tagauksest: pigem on pargi poole just maja esikülg, igatahes on see uhkem kui teine, millest enne sisenesime.

 Ja kena on ka park. Jälle väike osundus veebist:

„Pärast suvemaja valmimist 1923 hakkas Laikmaa veetma siin oma suvesid. Koos oma vanemate õpilastega, kellel ta võimaldas suve maal veeta, alustas ta pargi rajamist. Ta kujundas suvepraktikal olevate õpilastega osa oma maast järk-järgult kauniks puiesteedega pargiks. Eesmärgiks oli loodusliku metsapargi rajamine ning seetõttu on kasutatud ka mitmeid erinevaid puuliike.

Maja juurest viivad kaks kasealleed – üks metsa ja ...

... teine suvemaja juurde.“

Suvemajja kavatsen minna tagasiteel, ...

... esiotsa suundun kaaslaste sabas kunstniku hauale.

Minekutee äärde jäävad ka kaks üheksast nimelisest tammest: Gustav Suitsule ning ...

... Marie Underile ja Artur Adsonile pühendatu.

Mõnikümmend meetrit enne hauasammast on keset kuuskedega ääristatud alleed kaheharuline pärn – nagu värav viimasele puhkepaigale.

Graniidist sammas on püstitatud kunstniku kalmule 1956. aastal; bareljeefi autor on Juhan Raudsepp.

Teel haualt suvemaja juurde märkan veel kaht nimelist tamme: Anna Haava ja Aino Kalda oma.

Järgmine tekst on taas muuseumi veebilehelt:

„Elumaja taga asub väike savist suvemaja (1923), mida Laikmaa ise nimetas humoorikalt Minu Tusculum. Suvemaja ehitati pargis oleva saviaugu lähedale seetõttu, et elumaja ehitamine kulges aeglaselt. Kahe toa ja köögiga majake on väga kõrge kelba ja rookatusega. Pealiskaudsel vaatamisel tundub, et ehitis on ümarpalkidest, kuid tegelikult on hoone savist ja ainult väljast kaetud palke imiteerivate pinnalaudadega.“

Suvemajakeses juurdlen, kuidas kunstnik sinna küll ometi ära mahtus ...

... ning eriti veel selle üle, kuidas ta oma vigase jalaga järsust ja kitsast trepist üles ja – mis iseäranis hull – alla sai. Mina oma paksu ihu ja haige(te) põlve(de)ga olen igatahes raskustes.

Eespool mainitud kaseallee juhatab mind elumaja juurde tagasi.

See on iga nurga alt ise nägu.

Kaaslased askeldavad aga juba sauna juures: perenaiselt on nõutatud luba, et saaksime siin varju all ette võtta oma pühaliku ja tähtsa protseduuri – söömaaja.

Ette rutates võib küll öelda, et vihma hakkab uuesti sadama alles siis, kui oleme juba koduteel.

Edasi tuleb jälle üks selle reisi mõnedest piinlikest hetkedest, kus ma atlase ja viitade abil õiget teeotsa üles leida ei suuda. Oli nimelt mõte käia ära ka Ridalas, kus asuv ”Maarja-Magdaleena kirik on Eesti üks vanemaid ja huvitavamaid sakraalehitisi”. Ja minna tahaksime muidugi võimalikult otset teed. Paraku jäävad minu oskused napiks, GPS-i meil pole – ja nii jääb see pühakoda nagu paljud teisedki põnevad Läänemaa paigad tulevikus avastada. Siiski on kange tahtmine veel kord nuriseda Eesti viidamajanduse jätkuvalt niru seisu üle: suurtel teedel pole enam väga vigagi, aga väiksemate teede ristumiskohtades jäetakse teid enamasti üsna nõutuks...

Seekord, jah, anname alla ja sõidame Haapsallu. See oli meil natuke kahtlemise koht: et paljud on seal käinud ja ka omal käel pole sinna keeruline saada. Aga lõpuks siiski otsustame minna – ja vähemalt mina ei kahetse: mõne aasta taguse viimase käiguga võrreldes on taas uusi ilusaid vaateid juurde tulnud.

Linna sõites jätkub mul naiivsust otsida hobustele lasipuud Lossiplatsilt või selle lähiümbrusest. Muidugi on see rumal optimism. Aga ega Kalda tänavgi meie sihtmärkidest väga kaugele jää.

Ja esimene sihtmärk on muidugi Iloni imedemaa: vanaemad tahavad teada, kuhu kunagi lastelastega tulla saab. Muide, turismi-materjalidest võib jääda mulje, et Iloni imedemaa ja Ilon Wiklandi muuseum on kaks iseasja. Ja viidad tikuvad näitama, et Iloni imedemaale sõiduks tuleb Posti tänavalt õige varakult paremale keerata.

Ei tule ühti; võib vabalt ka nii minna nagu meie: mööda Karja tänavat Lossiplatsile ja selle lossist kaugemat serva mööda otsejoones Tagalahe suunas Kooli tänavale, kus maja nr. 5 oma kirjade ja plagudega eemalt silma hakkab.

Et kogu 1. juulil 2009 avatud teemakeskus läbi nautida, peab üksikmineja lauale puistama 5 eurot, perepilet (papa-mamma ja kuni kolm last) maksab 15 ja rühmapilet (10+1 inimene) 41 eurot. Aga meie otsustame piirduda vaid Ilon Wiklandi galeriiga – ja seda saab kahe euro eest inimese kohta. Galeriis pildistada ei tohi, küll klõpsan paar mälestuspilti trepil ja teise korruse fuajees.

2-eurose pileti eest lubatakse peale galerii lahkesti vaadata ka Ilonist kõnelevat filmi. Minule tundub maja liiga umbne ja ma loobun, kaaslased vaatavad aga tubli tüki linateost ära ja on pärast kangesti rahul. Samas majas on ka veel Karlssoni tuba ja Iloni köök.

Mina teen maja ees aega parajaks, kiikan ka üle aia teemakeskuse õue, kus on käsitöökoda, lava, võlukaev ja Mattiase töötuba. Ning meenutan skandaalikest, mis imedemaa ümber imelise kiirusega käima läks; keegi Jänese-nimeline minister oli vist ka segatud. Päris hea ülevaate saab sellest Aidi Valliku blogist http://aidivallik.wordpress.com/2010/07/20/iloni-imedemaast-sai-sojatanner/.

Otse Iloni imedamaa vastas on üks Haapsalu maamärke, Jaani kirik.

http://avasta.laanemaa.ee: ”Kirikut on esmakordselt mainitud 1524. aastal Nikolai kirikuna. See arvatakse olevat ümber ehitatud keskaegsest aidast, kuna on erandlikult orienteeritud põhja-lõuna suunaliselt. Torn oli kindlalt olemas 1680ndatel aastatel. Praeguse väliskuju omandas kirik 1858. aasta ümberehituste käigus. /.../ Jaani kirik on olnud eesti koguduse kirikuks, mille põranda alla ja kirikaeda on maetud ilmselt ka lihtsamaid linnakodanikke.”

Kui seltskond täies koosseisus jälle vabas õhus, juhatan nad esmalt Peetri maja juurde (mis küll ausalt öeldes veidi niru välja näeb).

Selles ”olevat 1715. aastal peatunud vene tsaar Peeter I. Tsaar sattus Haapsallu sõjasadamale sobivat kohta otsides ning selle külaskäiguga on seotud mitu lustakat legendi, mis elavad haapsallaste mälus edasi.” (http://avasta.laanemaa.ee).

”Väike kollane maja Peetri majast üle tee on kunstnik Ilon Wiklandi lapse-põlvekodu. I/.../ Kunstnik viibis lapsepõlves sageli Haapsalus vanavanemate juures ning oli siin kogu sõjaaja.” (http://avasta.laanemaa.ee)

”Wiklandi maja kõrval asub Haapsalu Püha Maria-Magdalena apostliku õigeusu kirik. Kiriku ehitamist Promenaadile alustati 1845. aastal ja sisse pühitseti see 7 aastat hiljem. Pühitsemistseremoonial osalesid ka Vene trooni pärija Aleksander (hilisem tsaar Aleksander II) ja tsarinna Maria Aleksandrovna.” (http://avasta.laanemaa.ee)

Piki Linda tänavat jõuame Suurele Promenaadile.

”Suvituselu keskpunktiks on kujunenud nn. Suur Promenaad, mille rajamist alustati juba 1830ndatel dr. Hunniuse ja apteeker Bergfeltdi eestvedamisel. Mõlemad mehed on jäädvustanud oma nimed Haapsalu kuurordi ajalukku. Haapsalu kujunes keiserlikuks kuurordiks 19. saj. keskpaiku, mil oli tööle hakanud kaks mudaravilat, mida hakkasid külastama Vene õukonna liikmed ja kõrgaadli esindajad. See tähendas Haapsalu võimudele ühtlasi vajadust asuda linna välisilme parandamisele ja kaasaegsel tasemel suvitusolude loomisele. Nii hakati kindlustama kaldajoont, et siia rajada haljastatud teed ja pargid, kus suvitajatel jalutada või puude varjus jalgu puhata. Hakkas sündima Suur Promenaad, suvituselu keskpunk. 1852. aastal õnnistati sisse äsja valminud õigeusu kirik. 19.saj. lõpus (tõenäoliselt) ehitati Kuursaal ja kõlakoda, mis kujunesid suviste muusikaürituste meelispaikadeks.” (http://www.haapsalu.ee).

Renoveeritud – ja täiendatud – promenaad taasavati mullu juunis.

Kõnnime esiotsa paremale, linnutorni poole.

” Aafrika rand kujunes 1920–30ndatel põhiliseks supelrannaks, kuhu veeti igaks suveks juurde liiva, kuhu oli rajatud lastele mänguplats ja väike bassein. Haapsalu Tagalahel peeti ka sportlikke üritusi, sealhulgas Eesti meistrivõistlusi ujumises. Haapsalus tegutses jahtklubi ning regulaarselt toimusid võistlused purjetamises ja jääpurjetamises. Haapsallased on võitnud auhindu mitmetelt rahvusvahelistelt jääpurjetamisvõistlustelt.” (http://www.haapsalu.ee).

Esmalt jääb teeserva Päikesekell, "30ndal eluaastal Haapsallu kolinud skulptori Roman Haavamäe (1891–1964) üks ilusamaid ja kuulsamaid töid.

Ka Tobiase pargis kesksel kohal asuv monument Rudolf Tobiasele (1873–1918), orelimängijale ja pianistile, esimesele komposit-siooniharidusega eesti heliloojale on Roman Haavamägi töö aastast 1929. /.../ Tobiase ema oli pärit Haapsalust ja kreiskoolis käiski Rudolf Tobias Haapsalus, kus elas ta vanaema ja klaveritunde andis kohalik pianist Katharina von Gernet.” (http://www.haapsalu.ee).

Aafrika rannas on tore linnuvaatlustorn, mis avati 2002. aasta mais ja on 15 meetrit kõrge. ”See on üks uhkemaid linnuvaatlustorne terves Baltikumis,” ütles Läänemaa linnuklubi juht Ivar Ojaste.” (http://www.le.ee/?a=uudised&b=1506).

Mina, ausõna, ei roni sinna selleks, et linde vaadata – pole binoklitki. Aga ometi liitub mu entusiastliku ülessööstuga vaid paar kaaslast.

Vaeva tasuks on toredad vaated Tagalahele, ...

... uhkele laste mänguväljakule torni jalamil, ...

... promenaadi hakule ....

... ja natuke linnalegi – kuisedametsa-eeseioleks.

Ning lisaväärtusena võimalus tutvuda kohalike kenade tütarlastega.

Siis oleme promenaadil tagasi, ruttame juba nähtust mööda – ja põhjalikumad meist põikavad sisse ka juba enne märgatud paviljoni. Kui ma vanadest ajaleheuudistest õigesti aru saan, siis on see majake nimega Allikapaviljon promenaadi uusrajatis, avatud 2010, ja siin saab vaadata näitust promenaadi ajaloost. Aga majakese keskelt vaatab teid Läänemeri.

Muidugi on promenaadi hitt endiselt Kuursaal.

”Promenaadil paikneb ka suverestoran Kuursaal koos kõlakojaga. 1898. aastal valminud puitpitsiline kuursaal tegutseb tänapäevalgi restoranina. Lisaks kõhutäiele pakub kuursaal väga head kultuuriprogrammi.” (http://avasta.laanemaa.ee)

 

Eks me vaata teda ka seest ...

.. ja teisegi otsa poolt, kus natuke juba väsima hakkav traditsiooniline roosiistandus on kobedama moega.

Aga siis mõtlen, kas saaksin ehk Riisi Jaani aasta looduse foto võistluse žürii ära petta, saates neile välismaal klõpsatud šedöövrite kategooriasse pildi ”Arktika väravas”.

Või hoopis selle: ”Kliima aina soojeneb”.

Noh, ega nad vist usuks; teavad ju, et mul pole huvi Euroopast eemale tükkida.

Tegelikult on see taastatud promenaadi üks taastusi: ”... samasugune, nagu skulptor Roman Espenberg–Haavamägi selle 1923. aastal Aafrika randa valmistas.” (http://www.le.ee/?a=uudised&h=2010/1/12).

Ja veel üks sama kujuri taieseid: Haapsalu kaunistamise seltsi (HKS) tellimusel 1928 valminud Hunnius.

” Suured teened Haapsalu kuurordi kujunemisel kuuluvad Carl Abraham Hunniusele (1797–1851), kes pärast Tartu Ülikooli lõpetamist tuli 1820. a. Haapsallu kreisiarstiks ja töötas siin kuni surmani. Noor arst huvitus kohaliku meremuda kasutamise võimalustest ravis ning asus mudaravi toimet uurima ning ravimetoodikat välja töötama. Esimesteks mudaravi patsientideks said sõbrad-tuttavad ja kohaliku invaliididehaigla ravialused.” (http://www.haapsalu.ee).

Eks promenaadilgi ole oma kolekohti ...

.. ja kujusid, millel ma üks-kaks-kolm internetist seletust ei leia.

See igatahes on Jaak Soansi 2010 valminud ”Läänemere linnud” (mille ümber lendavad Läänemere päris linnud) ...

... ja see ühe tuntud kunstnikepere eramu, mis sai kuulsaks jaanuariuputuses uppudes.

Muidugi vaatame nii läbi lillede kui ka lähivaates Tšaikovski pinki.

”Dolomiidist mälestuspink heliloojale P.Tšaikovskile valmis R.Haavamägi käe all 1940. aastal. See oli HKS tellimustöö märkimaks helilooja 100-ndat sünniaastapäeva. Pärimused räägivad, et Haapsalus viibides armastas helilooja jalutada rohelusse uppuvail kaldapealseil ja nautida päiksetõuse-loojakuid. Pingi noodirida märgib motiivi Tšaikovski VI sümfooniast, mis meenutab eesti rahvaviisi “Kallis Mari”.”

Promenaad, muide, kandvat selles osas nime Šokolaadi promenaad – siin olnud sellenimeline kohvik.

Siis põikame majade vahelt Väikese viigi äärde, ...

.. mille kaldal sanatoorium ”Laine”: ”Nõukogude ajal ehitatud sanatoorium “Laine” polikliinik ehitatati 2001. aastal ümber taastus-ravikeskuseks.”  (http://www.
haapsalu.ee).

Olen ”Laines” ühe kuuri läbi teinud; täitsa tore oli.

 

Linna poole naastes möödume tänase hommiku kangelase Ants Laikmaa vennast.

”Läänemaalt on pärit tuntud vennad Laipmannid. Nooremast vennast Antsust (eestistatult Laikmaa) (1866–1942) sai tuntud maalikunstnik ja eesti kunstikoolituse rajaja. Vend Bernhard oli talupidaja ja agar seltsielu edendaja Vigalas. Kui 1905. a. puhkes Vene revolutsioon, võttis ta osa märgukirja koostamisest kohaliku mõisniku omavoli vastu. Revolutsiooniliikumise mahasurumise käigus vahistati ka B.Laipmann karistussalklaste poolt ning lasti maha. Mälestamaks inimohvreid püstitati 1933. a. monument Bernhard Laipmanni büstiga, autor R.Haavamägi.” ( http://www.haapsalu.ee).

Vt. ka Mark Soosaare ”Jõulud Vigalas”.

Siis jõuame tagasi kesklinna.

”1930-ndatel rajati siia pisike haljasala linnakaevuga, mille kaunistamiseks telliti skulptor Juhan Raudsepalt “Poiss kalaga” (püstitati 1936).”

Aeg on hakata lahku minema; kaugem rahvas tikub juba närviliseks. Mõni peab jõudma Peipsi äärde, mõni Hiiumaa bussile, mõni Tartusse.

Aitäh kogu reisiseltskonnale koosseisus (esireas paremalt) Merike (eriline tänu kannatlikkuse eest: Merike keeras juhtauto rooli, kus mina üritasin kaardilugeja olla...), Meeli, Helgi, Eha (sohver ja peakokk), Erika (programmikoostaja tubli taganttõukaja); (tagareas paremalt) Andrus (sohver ja videomees), Ann, Tõnu, Maret, Eva ja mina ise. Ja muidugi Ülo, kes ainsa mittekeemikuna aina rühmapilte pildistas, aga ikka ka ise mõnele mu fotole sattus. Ja eriti suur tänu Mareti vanemale tütrele Estrile, kelle maja – meie ÖÖ- ning ÕHTU- ja HOMMIKUSÖÖGIMAJA – verandal see pilt on pildistatud; samuti Estri naabrile Martinile, kelle majas ööbis meie autotäis.