Nagu eelmise loo lõpus kinnitasin, ei ole põhjust une üle Wilderswili „Schönbühli“ kitsukeses toas kurta. Hommikused vaated aknast ...
... on veel uhkemad kui õhtused.
Sama minimalistlik nagu tuba, on ka siinne hommikusöögivalik, aga kogus on piisav. Ja söögisaali ukse taga saab uurida peremehe Urs Räberi auhinnakappi.
Pilt kõige väärtuslikumast, 1984. aasta kiirlaskumise „Väikesest Kristallgloobusest“ tuleb läbi klaasi küll kehv välja, aga meenutuseks sobib seegi.
Nagu ka samast ajast pärit Urs Räberi autogrammikaart.
Ärasõiduni on ligi tund aega, niimoodi jõuame teha veel väikese käigu linna. „Wilder“ olevat alemanni pealiku nimi, „vil“ aga küla või villa. Sestap pole raske arvata, et asula on samas kohas olnud juba julgelt poolteist aastatuhandet. Juba 19. sajandi lõpul, kui ühele hotellile vundamendiauku kaevati, leitud just nii vanu haudu. Kirjasõnas on Wilderswili esmakordselt mainitud aastal 1224. 16. sajandi alguses läks linn bernlaste võimu alla.
Tänapäeval elab Wilderswilis umbes 2500 inimest. Nagu selles kandis üldse, näikse siingi väga moes olevat puuskulptuurid. Giid räägib hiljem sõidul, et Brienzi järve idaotsas asuv Brienzi linn on lausa Šveitsi puuskulptuuri pealinn, kus nendega on kaubeldud juba 19. sajandi algusest, sajandi lõpus (1884) avati seal ka riigi ainus puunikerduskool.
Kõige populaarsem „modell“ on kindlalt karu.
Ja Karu-nimelist hotelli peetakse linna kõige uhkemaks vaatamis-
väärsuseks.
Muidugi on linn ka eht-šveitsilikult väga lilleline.
Veel hakkab silma, et puuriidad ...
... on siin kohati ilmselgelt kujunduselemendid.
Suvisel ajal on ka lindude söögimaja pigem lihtsalt iluasi.
Veel midagi väga šveitsilikku: terve poetäis (lehma)kellasid.
Meie reisi ajal on kooliaasta Šveitsis alanud (aga ma pole kindel, et siin pole jälle erinevusi eri kantonites). Millegipärast olen väga kindel, et need poisid ...
... ei lähe koos isaga matkama, vaid viimane saadab nad ...
... bussile, mis viib just nimelt kooli: kellaaeg on matkamiseks vist liiga varane.
Veelkordne kinnitus, et meie hotell „Schönbühl“ tõesti ON künkal.
Bussijuht Viktor ootab viimaseid bussi tulijaid.
Orust tõuseb tohutu suits. Giid Sirje ütleb, et see tuleb Schynige raudtee auruvedurist ja ilmselt on tal õigus. Hirmuäratav on aga vaadata, mismoodi toss oru üleni täidab. Tore, et meie reisisime mäele elektriveduriga!
Palju toredam lahkumispilk Wilderswili maastikule.
Tänane ennelõuna möödub meil Meiringeni ümbruses, nii et sõita on üsna vähe, vast umbes 30–40 kilomeetrit. Kulgeme Brienzi järve ääres, mida eile oli võimalus Schynige platoolt imetleda. Eelmisse postitusse panin kirja ka mõned järve „tehnilised andmed“ ja ei hakka neid siin kordama. Sõidaksime me mööda piki järve põhjakallast kõrgel karniisil kulgevat mägiteed, oleksid meil silmas kindlasti veel tüki maad ilusamad vaated kui lõuna pool: kaardilgi on see tee tähistatud „eriti ilusate vaadetega tee“ rohelise äärisega. Meie tee on kiirem ja järvest vaid veidi kõrgemal, sukeldudes pealegi mitu korda tunnelitesse. Aga siingi on väljapool tunneleid vaatamist rohkem, kui silmad suudavad.
Järve kirdenurgas paikneva Brienzi kohta kirjutasin enne, et see on Šveitsi puunikerduspealinn; veel olevat linnas ka riigi ainus viiulimeistrite kool (asut. 1944). Ja seda kõike vaid 3000 elanikuga linnakeses. Linna nimi tulenevat kelti sõnast brigantion, kõrgendik.
Kui järv otsa saab, voolab meile teeservas vastu Aare; tema juurde me esmalt lähemegi ja sõidame seepärast Meiringenist esialgu läbi, veidi veel ida poole. Vähem kui 5000 elanikuga Meiringeni nime päritolu pole täpselt teada; ilmselt võib see olla saadud ülemsaksa perekonnanimest Megiher, liites sellele kohanimelõpu -ingun. Esimest korda on linna nimi kirjasõnast leida aastal 1201.
Kui olime Gruyères’is, sai kirja pandud, et Meiringen on besee sünnilinn. Giid Sirje räägib nüüd juurde, et 1985. aastal küpsetatud siin ühes saunas valmis maailma suurim, 2,5x1,5x0,7-meetrine besee, milleks kulunud 2000 munavalget. Saksakeelne maiuse nimi Baiser ja küllap siis ka eesti besee on pärit prantsuse keelest ja tähendab suudlust. Kummalisel kombel nimetatavat maiust Prantsumaal aga samuti nagu Šveitsis – meringue.
Veel mainib giid suurvaime, kes siin kandis rännata on tavatsenud, näiteks Goethet. Ja reisikaaslane Mati teab lisada, et Goethe just siit kandist inspireeritud „Vaimude laulule vete kohal“ on muusika kirjutanud Schubert, keda vaesus muidugi Šveitsi rändama ei lasknud. Seda laulu on laulnud ka RAM.
Neid ja muid tarkusi kuulates kaob veidi rohkem kui pool tundi ja siis vajutab bussijuht väga uhkes kohas pidureid.
Põhjus peatuda on üle tee kaljul suurelt kirjas: läheme jalutama 1400 meetri pikkusesse ja ligi 200 meetri sügavusse Aare kuristikku, mille kunagise Aare liustiku sulamisvesi on tuhandete aastatega nendesse Haslitali vägevatesse lubjakivikaljudesse kündnud. Käisime nii Aare kuristikus kui ka järgmise paigana väisataval Reichenbachi kosel ka kaks aastat tagasi, seepärast ah-ja-oh-efekti siit täna ei saa, aga toonasega on suur ja oluline erinevus: siis kallas päris ladinal taevamärga ja astumismõnust lahustus suur osa vihmavette.
Selline tegelane on kõigil kuristikku tutvustavatel materjalidel. Inglise keelde pole tema nime tõlkima hakatud, olgu ta siis meilgi tatzelwurm (saksa keeles Tatze = käpp või käsi, Wurm = uss). See on selline müütiline või müstiline Šveitsi draakon, kes võib kasvada vähemalt kahe meetri pikkuseks ning kellel on vaid üks paar jäsemeid – esijalad – ja hirmuäratav pea. Siin on tatzelwurm üks atribuut loodusharidusest: raja ääres on hulk infotahvleid ning külastajatel, esmajoones lastel, palutakse üles otsida koopaussiisa kolm last ja kaasa...
Siseneme orgu „vastuvoolu“: jõega küll just pärivoolu, aga näiteks sellesama õpperaja numbrid tulevad meile nüüd vastu kahenemis-
järjekorras. Samapidi kõndisime ka eelmisel korral ja päris ilmselt on see ka õigem: kuristik muutub sedapidi üha dramaatilisemaks. Väravaist sees, ...
... laskume kaldteeserpentiini pidi jõepinnale lähemale. Konsoolrada on kuristikus turistide päralt juba aastast 1888, 1912. aastal paigaldati õhtuvalgustus.
Lõik nimega Ahornifad: piisavalt mulda, et vanad puud saaksid sirguda.
Liustikuveski: hästi on näha, kuidas tormav vesi on kaljut lihvinud.
II Maailmasõja aegsed kavernid.
Kuiv jõesäng: siin lõppes ühe liustikujõe teekond.
Kaljuseinade kõrgus ulatub kuni 180 meetrini.
Osa matkarajast ...
... kulgeb tunnelis.
Midagi väikese kärestiku taolist.
Koseke nimega Schräybach.
Üks näide õpperaja tahvlitest: vesi sisaldab happeid, hape närib lubjakivi – see on keemiline erosioon.
Läbi selle abivahendi saab uurida kose voolu muutusi.
„Grosse Enge“ – suur kitsastee – ...
... kannab sellist nime arvatavasti seetõttu, et see on küll väga kitsas, aga siiski mitte kõige kitsam kuristiku osa.
Väike näide sellest, kuidas konsoolteed ehitatakse.
Seinte kõrgus on kahanenud.
Nüüd läheme tõesti läbi „Kleine Enge“ – ...
...väikese kitsastee –, kus kuristik aheneb kohati ühe meetrini. Jõe sügavus olevat siin aga tervelt kolm meetrit.
Jõe paremkaldale ilmub kaljude asemel hoopis raudtee.
Matkatee lõpetab muidugi turiste suveniiride ja toiduga peibutav maja. Aega kulus üsna täpselt üks tund.
Näide Šveitsi looduskiviskulptuurist: „Õhkutõus“.
Aare kuristiku läänepoolne sissepääs.
Buss on tulnud meile siia parklasse vastu ja nüüd kulub vaid mõni sõiduminut, et jõuda teise Meiringeni lähiümbruse tõmbenumbri, Reichenbachi kose juurde.
Esialgu peame siiski kadeda näoga vaatama funikulöörijaamas parvlevat seltskonda: nemad olid kohal enne meid.
Ent kaua ei pea ootama, kui saabub järgmine vagunike ...
... ja juba me ülesmäge lähemegi.
Kaks vagunikest on nö. ühe köie otsas: kui üks tõuseb, siis teine laskub ja keset mäge on möödamineku-
koht.
Täpselt kella ei vaadanud, aga ega üle mõne minuti see reisike ei kesta.
Ülemise jaama platvormilt on tore vaade nii alla orgu, ...
... kui ka Reichenbachi kose alumisele osale.
Ent küllap ei teeks ei teadmine, et vee kogulangus koskede reas on tervelt 250 meetrit, ...
... ega ka tore auk kose keskel seda paika nii populaarseks, et siin suured huviliste massid uudistamas käiksid. Ega vist seegi ei aitaks, kui nõlval paiknev hüdroelektrijaam osa kosevett endale ei näppaks ja kosk selle võrra vägevam oleks.
Kose juurde tõmbab hoopis ülemise jaama vastas nõlval asuv valge täht, mis tähistab kohta, kus Sherlock Holmes olevat 4. mail 1891 võidelnud oma surmavaenlase professor Moriartyga ja koos temaga kuristikku kukkunud. Hiljem teadagi äratas sir Arthur Conan Doyle oma kangelase publiku tungival nõudel taas ellu.
„Lahingupaika“ viib ka jalgrada (ja paar meie vapramat kaaslast olevat seal ka ära käinud) ja Holmesi fännid etendavat selles paigas igal aastal kuulsa sündmuse taasesitust – loodetavasti ei hukku neis etendustes isegi mitte professor Moriarty.
Arvates tõesti, et ilma Conan Doyle ja tema fantaasiata ei kuuluks see paik Šveitsi vaatamis-
väärsuste esiritta, jääb ometi kummitama teadmine, et kirjanikku pidi miski ses paigas sedavõrd köitma, et ta just Reichenbachi oma viimaseks planeeritud Holmesi-loo tegevuspaigaks valis. Võib-olla just see arusaamine sunnib mind juba teist korda ähkides üles ronima veel mitmesajast astmest, et jõuda mäe tipul asuva kohvikuni.
väärsuste esiritta, jääb ometi kummitama teadmine, et kirjanikku pidi miski ses paigas sedavõrd köitma, et ta just Reichenbachi oma viimaseks planeeritud Holmesi-loo tegevuspaigaks valis. Võib-olla just see arusaamine sunnib mind juba teist korda ähkides üles ronima veel mitmesajast astmest, et jõuda mäe tipul asuva kohvikuni.
Kusjuures suurem osa neist treppidest pole sugugi nii kapitaalsed nagu eelmisel pildil nähtu.
Aga peale treppide on mäel ka mõni allavaatamise koht ja need vaated on päris tõhus tasu nähtava vaeva eest. Siin on siis näha Meiringeni linn ja Aare jõgi...
... ja siin peale nende ka lõiguke raudteed ja ülemine jaam.
Aga rajad ja trepid aitavad ikka veel ülespoole.
Kose eri järgud on nähtavad vaid lõiguti ja paiguti, ...
... aga mõni neist on täitsa tore.
Ja eks rõõmu tee seegi teadmine, et oled mõnest kaasronijast juba kõrgemale jõudnud.
Siis on lõppsiht, mägikohvik või tegelikult lausa -hotell käes.
Šveitsi roosa vein maitseb seal eriti hästi ...
... ja omaette vaatamisväärsus on uhkesti dekoreeritud kemps.
Allaminek on lausa rõõm ja lust, ...
... nii et jõuan märgata isegi kaljupragudes kasvavaid lillekesi.
Lõppetapil saame laskuda taas raudteel ja lõpuks olen nii suures eufoorias, et unustan vagunikesse maha oma fotokoti.
Tänu ühele tähelepanelikule reisijale ja välejalgsele funikulöörimehele saan oma varanduse siiski enne tagasi, kui tema kadumist märgatagi jõuan. Kaotus oleks olnud korvamatu: kotis oli mitu täispildistatud mälukaarti.
Funikulöörijaama lähistel on 1957. aastal Holmesi austajate püstitatud mälestuskivi.
Koseretke lõpuks üllatavad Tensi-Reisid veini ja juustuga.
Wikimediast kopeerin siia ka pildi Meiringeni linna peatänaval, inglise kiriku ees asuvast hoopis kobedamast mälestusmärgist, mille on teinud inglise kunstnik John Doubleday.
Ent päev pole veel kaugeltki lõppenud, vaid alles tund üle keskpäeva. Päeva järgneva osa märksõnad on mägiteed ja jalgratturid.
No comments:
Post a Comment