Viis päeva mu kahenädalasest puhkusest kulus Šveitsi-reisile. Sedapuhku oli mul esimest korda au liituda aastaid koos reisinud sõpruskonna, Tartu ülikooli naiskoori vilistlaskoori ja nende sõprade-sugulastega. Sõitu korraldas juba auväärset 19. reisihooaega käitlev aktsiaselts Tensi-Reisid ning reisisaatja-giidi raske töö võttis enda kanda firma juht Sirje Kurrikoff isiklikult.
See oli mu neljas käik sellesse erilisse riiki. Kahel esimesel korral, 2000. ja 2002. aastal, oli mägine maa lihtsalt üks lüli läbi mitme riigi vuranud bussireisil – toona oli ju veel „riikide kogumise“ aeg! Esimesel, Maineddiga reisitud korral oli siin siiski ka kaks ööbimist: Bernis ja Luzernis (St. Karliquai 12, pildil maja, mille ukse kõrval on silt „Hotel“)); peale selle käisime Trümmelbachi kosel ja Interlakenis. Teisel, Germalo Euroopa eliitpaikade sõidul põikasime lihtsalt läbi Ida-Šveitsi suure, aga hõredalt asustatud Graubündeni kantoni, vaatasime „pilvepiirilt alla“ olümpialinnas Sankt Moritzis ning Maloja ja Flüela kurul ning panime jalad tunniks maha ka maailma majandusfoorumi asukohana ja talikuurortina tuntud Davoses.
Ning kahe aasta tagusel Perereiside bussisõidul ööbisime neli ööd tulevase pikima raudteetunneli alguskülas Erstfeldis ja tegime sealt mitu radiaalretke. Suurimateks „hittideks“ olid seekord kindlasti sõit üle Furka kuru Zermatti (et näha Matternhorni – mis paraku oli küll nii põhjalikult pilveloori mähkunud, et polnud lootustki teda silmata...) ja üle Nufeneni tagasi, kusjuures Furkal käisime ka Rhône’i jõe lätetel ja liustikukoopas (pildil); retk 17-kilomeetrist St. Gotthardi tunnelit pidi itaaliakeelsesse Ticinosse Bellinzona losside ja kauni Maggiore järvega ning hammasrongitõus Luzerni külje alla asuvale Pilatusele. Retke sir Conan Doyle’i kuulsaks kirjutatud Reichenbachi kosele ja Aare kanjonisse rikkus mõneti vihm. Suurematest linnadest käisime alati külastusväärses imepärases Luzernis ning jõukusest pakatavas Zürichis.
Kui enne seekordset reisi mult päriti, et mida ma sinna Šveitsi küll taas tükin, kui juba korduvalt käinud olen, siis vastasin umbes midagi sellist, et kavas on ju ikka ka mitu sellist paika, kus ma veel olnud pole, aga et tahan ka mõnd hääd fotot varem nähtud kohtadest, näiteks kuulsast mäekolmikust Eiger-Mönch-Jungfrau (pildil) ja Bernist.
Objektiivsem seletus on ehk siia lisatud kaardil, kuhu püüdsin punaste ruudukestega märkida seekordse sõidu sihtkohad ning rohelistega need, kus olen varem käinud. Kui ruute on mitu, siis just niimitu korda selles paigas olnud olengi. Ligikaudu katsusin peale kaardil kirjas kohtade leida üles ka kurud ja muud väiksemad paigad, kus on saanud bussist maas käia. Nagu näete, on ruudutuid paiku ikka veel päris palju...
Teine võrdlusvõimalus: 2009. aasta reisil käisime ka Lõuna-Šveitsis Melides, kus on üle 50 aasta vaatajaid rõõmusatnud „Mini-Šveits“. Üsna väikesele maa-alale on paigutatud 121 riigi vaatamisväärsuse 1:25 maketid. Nende „originaale“ olen näinud parimal juhul 20 ... Nii et „arenguruumi“ oleks veel küllaga!
Aeg on nii palju edasi liikunud, et oleme hakanud Kesk-Euroopaski käima suurt Poolat vältides; lennukiga.
Bussisõit Tartust Tallinna ja lennujaamavõlud võtavad umbes kaks korda rohkem aega kui õhuhüpe Tallinnast Müncheni Franz-Joseph-Straussi lennujaama, mis on tegelikult sellest kuulsast õllelinnast ligi 30 kilomeetrit kirdes, Freisingi linna lähistel.
Üks meie seast peab juba seal üle elama reisi ehk ühe närvilisima hetke: pagas ei taha tulla. Giid Sirje abiga laheneb kõik siiski positiivselt: pakimehed olid kohvri lihtsalt valele lindile sokutanud, kus see siis omanikku oodates asjatult nukralt ringi käis, kuni kõrvale tõsteti.
Hansareiside bussijuht Viktor on meil lennujaama ootesaalis vastas, tema paarimees Toomas ootab bussis. Läheb sõiduks kuhugi umbes edela ja lääne vahele, sihiks Bodensee-äärne Meersburg. Sinnani on laias laastus veerandtuhat kilomeetrit ja selle läbimine võtab SEEKORD aega 3 tundi ja 50 minutit. Sõna „seekord“ tasub kindlasti rõhutada, sest ühtegi tõsist ummikut, sakslaste Stau’d, meil seekord üle ei tule elada. See-eest raiskab kokku tubli kolmveerand tundi busside, veokite ja vist ka mootorrataste totaalne kontroll: esmalt venime ühele rajale koondatud hanereas, siis suunatakse meid parklasse ja seal määritakse eht-saksaliku hoolikusega pabereid.
Muud ma ei hakkagi sellest teekonnast kirjutama. Aga õpetussõnana lisan, et kui mõni bussireisiseltskond tahab teha just samal sõidul ühe põhjaliku söögi-joogi-pissi-jne.-peatuse, siis on selleks viimane võimalus Lechwiesenis (pildil, klõpsatud 2009) Landsbergi lähistel. Ehk siis umbes tund aega pärast lennujaama; meie jaoks ilmselgelt liiga vara. Aga kuni Bodenseeni tõesti rohkem Autobahnraststation’e ei ole, kontrollisin kaardilt üle.
Bodenseed hakkame nägema tubli pool tundi enne Meersburgi sadamasse jõudmist, alates Friedrichshafenist sõidamegi enamvähem pidevalt üsna järve kaldal. Bodensee on nagu meie Võrtsjärvgi „ühe jõe laiem koht“, ainult et Emajõe asemel on siin Reini jõgi. Võrrelda sobib ka pindalasid: Bodensee on Võrtsjärvest üsna täpselt kaks korda suurem: 536 vs. 270 ruutkilomeetrit. Kummalisel kombel polevat päris siduvat kokkulepet, kus kulgeb veepeeglil piir kolme järveäärse riigi, Saksamaa, Šveitsi ja Austria vahel.
Bodenseel võib ette tulla suuri üleujutusi, viimati 2005. aastal; järve külmumine on aga haruldane loodusnähtus. Aga praegu valendab järv purjedest.
Meil on vaja jõuda Bodensee teisele kaldale, sinna, kus Konstanzi linnast veidi loode pool asub Mainau saar, meie reisi esimene sihtpunkt. Parvlaevad kulgevad Meersburgi ja Konstanzi vahet lausa nonstop, ...
... nii et juba kümme minutit pärast sadamasse saabumist on me buss koos hulga autode ja rohkete jalg- ja mootorratastega pardal.
Ärasõidukaldal paeluvad pilku viinamarjanõlvad, ...
... pigem tikub silm jälgima aga vastaskallast. Sõit kestab veerand tundi.
Siis veel kümme minutit sõitu ja olemegi Mainau parklas. Piletid lunastatud, on tee vaba kõndima üle väheldase silla, mis Mainau saare kalda külge köidab.
45-hektarine saar (foto: http://www.ausflugsziele-reiseziele.de) kuulub praegu Lennart Bernadotte’i fondile, kunagi ammu oli see Teutooni ordu omanduses ning läks Napoleoni vallutuste järel erakätesse. 1853 ostis saare Badeni suurhertsog Friedrich I, ehitas sinna oma suveresidentsi ja rajas nüüdseks uhkeks sirgunud arboreetumi. Järgmine suurhertsog, Friedrich II, suri lastetuna ja saar läks tema õe Victoria, Rootsi kuninga Gustaf V kaasa valdusse. Viimaste poeg, Rootsi prints Wilhelm, kuningas Carl XVI Gustafi vanaonu, kinkis 1932. aastal saare omakorda poeg Lennartile.
Krahv Lennart Bernadotte (1909–2004) jäi Rootsi printsi tiitlist ja kohast troonipärilusreas ilma, kuna abiellus sel samal 1932. aastal kuninga nõusolekuta mittesiniverelise Karin Nissvandtiga. Mainau saar jäigi Lennarti koduks. Just tema eestvõttel loodi ka suurepärane aed, nii et Mainaust kujunes piirkonna üks suuremaid turismimagneteid: seda külastavat igal aastal üle kahe miljoni inimese.
Kuni 1974. aastani oli saar Lennarti eraomand, siis andis ta selle üle fondile. Loodi osaühing Insel Mainau GmbH, millest Bernadotte’idele kuulub vaid üks protsent. Nii peaksid olema välistatud võimalikud pärimisvaidlustega kaasneda võivad kahjud aastatepikkuse tööga rajatud kompleksile.
Hõimlastelt Spermadotte’i „aunimetuse“ pärinud Lennartil on kahest abielust kokku üheksa last, kellest viimane sündis siis, kui krahvist isa oli juba 73-ne. Keda Lennarti hiigelperekond lähemalt huvitab, võib uurida põhjalikku tabelit võrgupaigast http://en.wikipedia.org/wiki/Grandchildren_of_Lennart_Bernadotte. Praegune Insel Mainau GmbH juht on Lennarti ja tema teise abikaasa Sonja vanim laps, 1974 sündinud Bettina Bernadotte. Fotol on Sonja ja Lennart Bernadotte’i väljak Mainau lossi ees.
Ülekäigusilla ääres märkame veelindude liigi- ja isendirohkust, ...
... aga ka suplejaid.
Silla kõrvale vette paigaldatud nn. Rootsi risti kohta olevat suurem jagu teavet haihtunud aegade hämarusse, küll aga teatakse arvata, et rist valati ja püstitati 1577. aastal toonase Mainau komtuuri Werner Schenk von Stauffenbergi eestvõttel tänutäheks õnnestunud laevaretke eest ning et pärast Kolmekümneaastast sõda 1649. aastal üritanud Rootsi sõdalased väärtuslikku pronkssammast sõjasaagiks kaasa tarida. Sellest siis ka risti nimi.
Saare plaanid on meil näpu vahel; nüüd on igaühe oma asi, mis moel ja kui põhjalikult ta veidi rohkem kui kolme ja poole tunni jooksul 1,1 kilomeetri pikkust, 600 meetri laiust ja 3,2 kilomeetri pikkuse rannajoonega saart imetleda jõuab.
Otsekohe hakkab silma selge rõhuasetus loodus- ja keskkonna-haridusele. Üsna sissekäigutee otsas on looduskool, ...
... tähelepanuta ei saa jääda hästi korraldatud jäätmekäitlus.
Parajasti on saarel ka näitused „rohelisest energiast“ ...
... ja tervishoiust.
Imetlusväärne on metasekvoia allee. Päris raske on hiigelpuude all kõndides uskuda, et nad on vaid veidi üle poole sajandi vanad. See paleogeenist pärit heitlehine jäänukokaspuu, mida varem oli kirjeldatud vaid fossiilina, taasavastati looduses alles 1941. aastal Hiinast.
Mainaule toodi esimesed metasekvoiataimed 1952. aastal Inglismaa kuulsast Kew’ botaanikaaiast. Peagi selgus, et puukesed on erakordselt nobedad kasvama. Krahv Bernadotte oli nad seepärast ristinud „meetersekvoiadeks“. Aiva sirgudes ja jämenedes tekitasid noored metasekvoiad puukoolis suure ruumipuuduse ...
... ja 1959. aastal istutati nad ümber alleeks. Allee 50. sünnipäevaks olid puud 27 meetrit kõrged ja kuuemeetrise ümbermõõduga. Teabetahvli kinnitusel olevat metasekvoia okkad sügisel alul roosakaskollased ja hiljem vaskpunased.
Puuhiiglaste vahelt saab põigata rohtaeda, kus kenasti üksteisest eraldatud lapikestel kasvavad ravim- ja maitsetaimed panevad rohkem kui korra kukalt kratsima: tuttav taim ju, aga näe nime ei tea. Siltidel korralikult kirjas nimed eriti ei aita: ei tea ju ei saksa- ega ladinakeelseid taimenimetusi. Aga sel pildil on riitsinus.
Tasub lisada, et Mainaul on veel mitmeid eraldi aiakesi: alates kooliaedadest ja lõpetades populaarse aiandusajakirja „Mein Schöner Garten“ toimetuseaiaga.
Hertsog Friedrichi rajatud arboreetumi üks tõmbenumbreid on hiiglaslikud mammutipuud.
Saarele on seatud mitmeid suuri lilleskulptuure.
Üks Mainau külastatavamaid kohti: liblikamaja.
Tihedas rahvamassis pole elavalt ringi laperdavaid hiigelliblikaid kuigi lihtne pildile saada: kuhugi laskudes on nad jälle kärmed lendu tõusma.
Liblikamaja iseteeninduslik õunamüük.
Kompleksi keskne paik: barokkloss ja -kirik. Mõlemad on ehitatud 18. sajandi esimesel poolel Saksa ordu ehitusmeistri Johann Casper Bagnato käe all: kirik aastail 1731–39, loss 1739–46.
Ordudele iseloomulik embleem lossi lääneviilul on kokku pandud Teutooni ordu suurmeistri ja kahe kohaliku ordujuhi vappidest.
Kirikuski öeldakse olevat rohkesti Saksa ordu sümboolikat.
Lossi lõunaküljele laskis suurhertsog Friedrich I 19. sajandi keskel ehitada suure kasvuhoone, kus nüüd on palmide all võimalik kohvi juua ja einet võtta.
Lossiplatsi ümbritsevad lopsakad lillepeenrad, ...
... otse lossi vastas Aednikutornis tegutseb suveniiripood ja postkontor.
Söögikohti on Mainaul küllaga ja tundub, et mõeldud on üsna erineva tüsedusega rahakotti kandvaile näljastele. Mõnigi vabaõhurestoran upub taimedesse.
Saare lossipoolne osa on sissekäiguotsast tublisti kõrgem ja siit avanevad meeliülendavad vaated Bodenseele, ...
... otse lossi all on Mainau sadam, meie käigu ajal tööpäevale vaatamata üpris rahvarohke.
Kaldaäärsetel teedel võib tekkida tunne, et olete sattunud Vahemere äärde.
Lossi poole kulgevad teed ...
... viivad itaalia roosiaeda.
Roosiaed jätkub järsul nõlval Itaalia stiilis lille- ja veekaskaadiga.
Pargis leidub ka üpris moodsaid purskkaeve ja skulptuure.
Ühelt nõlvalt võib leida näidise ja selgituse, kuidas käis vanasti heinategu.
Kohe heinateo platsi servas seisab 1588. aastal ehitatud Rootsi torni, ainus säilinud 16-st kunagisest vahitornist.
Rootsi torni juurest algab Mainau veinirada, ...
... kus tutvustatakse Bodensee viinamarjasorte.
Tagasiteel jääb silma mitmeid lastele mõeldud lustialasid; ei puudu ka mitme liikuva rongiga suur mänguraudtee
Siis on aeg taas bussi istuda ja sõita esimesse öömajapaika Konstanzi, umbes 80 000 elanikuga ülikoolilinna.
Kui mõnigi Bodensee äärne linn, näiteks Friedrichshafen, hävis II maailmasõjas peaaegu täielikult, siis Konstanzis võtsid linlased appi kavaluse. Nimelt põles Konstanzis nagu naaberlinnas, Šveitsi Kreuzlingenis täisvalgustus ja nii pidasid liitlaste pommituslendurid teda osaks neutraalsest Šveitsist. Ajalooline linn jäi terveks, seal hulgas näiteks meie hotell, Graf Zeppelini külalismaja.
Krahv Ferdinand von Zeppelin on nimelt Konstanzis sündinud ja siinsamas lähedal, enne mainitud Friedrichshafeni linna lähedal tegi Zeppelin 2. juulil 1900 esimese ajaloolise lennu õhulaeval LZ 1 üle Bodensee.
Pärast väikest „sulesoputust“ hotellis ruttame giidi järel õhtusele linnatuurile, et mõnest põhiliset vaatamisväärsusest teadlikumaks saada. Kahjuks on raske ühtaegu märkmeid teha ja pildistada, seepärast pean pildiallkirjade tarvis kodus internetiabi otsima – ja päris alati ma seda ei leia. Nii et mõne kena koha pildi jätan siia lisamata.
Konstanzi raad on ennast sisse seadnud 16. sajandist pärit linakangrute tsunfti majja. Freskod seinal on pärit 1864. aastast ja kujutavad stseene linna ajaloost.
Järgmine minekuorientiir on katedraal ning ...
... teele jääb üks neist majadest, millele ma selgitavat allkirja pole leidnud, ...
... ja Vastlapurskkaev: mälestusmärk omaaegsele Konstanzi rahva lemmikule, ortopeediliste vahendite mehaanikuks õppinud, aga hoopis mitmepalgeliste humoristlike esinemistega tuntuks saanud Karl Steuerile (1909–1969).
Katedraali kõrget torni pole lihtne pildile saada. Maarjale, Konradile ja Pelagiusele pühendatud kirikut hakati ehitama ilmselt juba 6. sajandi lõpus; praeguse kuju sai ta siiski 17.–18. sajandil.
Otse katedraali vastas asuva linna kultuurikeskuse akendest paistavad antiiksed müürid.
Hohe Haus – „kõrge maja“: 13. sajandi lõpus ehitatud küllap toonases mõõdus tõesti väga kõrge esinduslik elumaja. 1935. aastal maalitud freskol on näha pulma-protsessioon.
Jõuame sadama juurde, kus esimese huviväärsusena näidatakse kätte maja, kus aastail 1414–1418 toimus Konstanzi kirikukogu; mis lõpetas nn. suure skisma ja paavstiks valiti Martinus V.
Sadamakail seisab aga sama sündmust naeruvääristav „Imperia“, Kostanzis sündinud skulptori Peter Lenki 1993. aastal valminud üheksa meetrit kõrge ja 18 tonni kaaluv, ümber oma telje keerlev prostituudi kuju, kes hoiab peopesadel kaht alasti mehikest. Ühes laseb ainus „riietusese“ tiaara ära tunda selle sama Martinus V, teises aga kroon kirikukogu kokku kutsunud keiser Sigismundi. Pole raske ära arvata, et kirikumeeste hulgas kuju vaimustust ei tekitanud.
Mõneti hiljem seisatame Jan Husi maja juures. Tšehhi kirikureformaator Jan Hus põletati ikka sama kirikukogu ajal 6. juulil 1415 Konstanzis tuleriidal kui ketser.
Siis toob giid Sirje meid ühe üsna veidra purskkaevu, Keisrikaevu (Kaiserbrunnen) juurde.
19. sajandi lõpul lõi kunstnik Hans Baur konkursi võitjana selle kaevu ikka päris tõsimeelsena, kujutades nelja keisrit neljast dünastiast. II maailmasõja ajal leiti, et pronks kulub mujalegi ära ja kujud saadeti ümbervalamisele.
1990. aastal paigaldas Gernot Rumpf uued keisrikujud, nüüd juba karikatuursed, ja lisas igasuguseid veiderdusi, näiteks need kalajänesed või jäneskalad.
Ning veel üks iseäralik purskkaev, taas vastlatega seotud – Blätzlebuebebrunne.
Lõpuks jõuame välja 14. sajandi linnavärava Schnetztori juurde.
Veel mahub õhtusse väike Bodensee veini mekkimine hotelli juures. Rühmakaaslane Peep annab idee minna kaema veel üht „Imperia“ autori Peter Lenki päris lähedal asuvat teost, Triumfikaart.
Hämaras tulevad pildid välja üsna kehvakesed.
Kes purskkaevu kõiki koomilisi figuure hoopis parematel fotodel vaadata tahab, see võib abi saada kunstniku veebiküljelt
Siis hakkab kell saama 22 ja on aeg juba 1.30 (või siinse aja järgi 00.30) alanud päev lõpetada.
Superülevaade, mõnus sõnajooks.
ReplyDelete