Veidi enne kella 13 jätame Meiringeni ja Reichenbachi kose selja taha ja suundume mägedesse. Kui tahate jõuda 595 meetrit üle merepinna asuvast Meiringenist Ida-Šveitsi, on selleks põhimõtteliselt kaks võimalust. Esiteks võite sõita ringiga: esmalt veidi lääne poole ja pöörata siis põhjakaarde Luzerni viivale teele, kus tuleb ületada umbes kilomeetri kõrgune Brünigi kuru.
Teine, lühema teega võimalus on aga sõit üle mõne hoopis kõrgema kuru – ja valida on lausa kolm varianti. Üks tee pöörab vasakule ehk itta vaid mõni kilomeeter pärast Meiringeni ning ronib 2224 meetri kõrgusele Susteni kurule. Võib sõita ka Aare jõega vastuvoolu lõuna poole, kuni tuleb ületada Grimseli kuru (2165 m) ja pöörata seejärel kas otse itta Furkale (2431 m) või veel natuke lõuna pool Nufenenile (2478 m). Kõigist neist kurudest tuleb edaspidi juttu; praegu mainin vaid seda, et eelmise, kahe aasta taguse reisi ajal sõitsime üle Furka ja Nufeneni ning need olid mõlemad pagana uhked; eriti Furka oma Rhône’i liustikuga.
Ja täna saame siis näha veel üht, Sustenit. Innertkircheni linnakese juures pöörame vasakule ning ületame Aare jõe ja raudtee.
Juba siin on näha rohkesti kaherattaliste taltsutajaid, rohkem esialgu küll neid, kes liiguvad sisepõlemis- ja mitte kondimootori jõul.
Algab ka tõus ja tee hakkab järjest rohkem siksakitama.
Mäed teeservas muutuvad üha uhkemaks.
Teest saab serpentiin ...
... ja üha sagedamini kihutab meile kurvides vastu jalgrattureid. Mõtleme, et, näe, laupäev ju. Ja et küll need šveitslased on ikka sportlikud.
Kui pool tundi sõidetud, muutuvad vaated juba nii talumatult ilusaks, et ...
... pildistuspeatus on vältimatu. Loen bussipeatuse silti: Feldmoos. Minu kasin saksa keel tõlgib selle Põllusamblaks. Minu meelest pole siin küll mingit põldu!
Vastasnõlvast kiirustavad alla kosekesed ...
... ja lookleval asfaltmaol tuhiseb üha rohkem pedaalijad.
Siis veel veidi edasi, läbi ühe tunneli ja jälle tuleb peatuda, ...
... sest vaated lihtsalt keelavad peatumata edasi kihutada. Üks asi on nõlval siuglev tee, orus looklev jõgi ...
... ning tippudesse takerdunud pilved, ...
... hoopis omaette lugu aga pisuke liustik otse teeservas.
Tegelikult on vaja veel vaid selle kurvi taha sõita ...
... ja olemegi kurul.
Buss läheb tunniks parklasse puhkama, ...
... meie aga otsime siledamad istumisalused, et ette võtta üks „eine murul“.
Agaramad turnivad juba nõlvadel.
Jalgratturite vägi on aina tihedam ja juba ilmselgelt arvukam ...
... kui motomeeste vennaskond.
See märk süvendab juba enne tasapisi tekkima hakanud kahtlust, kas ikka tõesti on šveitslased nii tublid, et ka päris tavalisel laupäeval sellistes massides rattal kurule väntavad. Ja kodus guugeldades leian lahenduse. Aga ma kirjutan sellest allpool, kui oleme juba kurult lahkumas.
Kurult sõidab läbi ka reisijaid vedav postibuss.
Selles, et kuru on „ainult“ 2224 meetrit üle merepinna, ...
... on süüdi see tunnelijupp.
Aga ronida saab muidugi ka kõrgemale. Teeservas laiutava restorani kõrvalt ...
... viib ülesmäge isegi midagi trepilaadset.
Kohtumine visade mägilastega.
Naaberkünkal asuv hospiits ehk turistikodu mind ei huvita, ...
... küll aga harjal kõrguv antenn.
Vastasnõlvalt toob siia üles ka kitsas kivitee ja ma näen sellelgi mõnda jalgratturit. Aga pildistamiseks on nad liiga kaugel. Küll märkan lähemal matkajaid.
Nüüd olen ka hospiitsist kõrgemal, ...
... aga naabertipult pääseks veel paremate vaadete juurde. Paraku hakkab peatuse aeg lõppema.
Vaatan veel pühakuju, mis pühendatud üle kuru 1938–45 maanteed ehitanud katoliiklastele, ...
... ja heidan muidugi pilgu ka kurule, ...
... kust parajasti sõidabki läbi postibuss.
Ning viimased vaated on mäe teisele küljele, kust peagi alla hakkame sõitma. Maantee kulgeb tagumise nõlva all, otse minu poole suunduv rada on enne mainitud kivitee, mida mööda mõned mägiratastega ratturid üles rühkisid.
Ärasõitu eel on teha veel üks tähtis foto. Reisikaaslane Rein on nimelt kokku lugenud, et veerand rännuseltskonnast on lõpetanud Tartu ülikooli keemiaosakonna. Eks „segamis- ja lahutamisteadlaste“ suur kontsentratsioon ole tingitud nii sellest, et Tensi Reiside asutaja ja omanik Sirje on keemik. Ent naiskeemikud on olnud ka usinad lauljad; meenutame, et meie reis on ju ikkagi TÜ naiskoori vilistlaskoori ettevõtmine. Siin siis ongi 11 keemikuharidusega rännusõpra
Nüüd siis lubatud jutt ratturitest, kellel on kurul ilmselt toitlustus- ja päris kindlasti kontrollpunkt.
Leian kodus nimelt guugeldades üles võrgupaiga www.alpenbrevet.ch. Kes viitsib, see võib ise lähemalt uurida. Ütleme siin lakooniliselt, et tegemist on traditsioonilise Meiringenist algava ja Meiringenis lõppeva rattasõiduga üle kurude.
Valida saab hõberaja, millel pikkust 131 kilomeetrit ja vertikaaltõusu (!) meetreid 3975: Grimseli, Furka ja Susteni kurud. Kuldrajal on pikkust 172 km, tõusumeetreid aga 5094: Grimseli, Nufeneni, Gotthardi (2106 m) ja Susteni tõusud. Ning plaatinaraja näitajad on vastavalt 276 km ja 7031 m: Grimsel, Nufenen, Lukmanier (1916 m), Oberalp (2044 m) ja Susten. Vast tasub veel mainida ka lõpetajate arvu, kelle hulgas kõikidel radadel oli ka naisi, aga kahjuks ei tea, kui palju täpselt: plaatinarajal 319, kuldrajal 773 ja hõberajal 614.
Meie nii tublid pole ja jätkame seepärast endiselt bussiga. Üsna lühikese sõidu järel tuleb väike sundpeatus, kuna meist veidi eespool liikuv buss jääb ühes kurvis natuke jänni.
Selline see minekutee on ja ...
... ja sellised vaated.
Minekut ikka jätkub ...
... ja jätkub ka rattureid.
Wasseni nimelises külas (435 elanikku) jõuame lõpuks suurele teele.
Ristteel on paras segadus, aga reguleerija ei liiguta meie üsna pika peatuse aegu oimugi.
Juba on enne ülevalt vaadatud Wasseni kirik meist tüki maad kõrgemal. Oleme veel umbes 930 meetrit üle merepinna. Kell on 15.30 ja järgmise sihtkoha Luzernini on sõita 50 kilomeetrit.
Torkan siia vahele ühe kaks aastat tagasi läbi bussiakna tehtud pildi, sest kümmekond minutit hiljem sõidame kiirteel mööda Erstfeldist, kus olime eelmisel reisil neli ööd öömajal. Vahepeal on muutunud nii palju, et tookord veel puurimisel olnud 57 kilomeetri pikkuse raudteetunneli mõlemad „torud“ on nüüd valmis. Idapoolne lõpetati 15. oktoobril 2010, läänepoolne tänavu 23. märtsil. Käiku peaks tunnel antama aastal 2016 ja siis saab temast maailma pikim.
Põhiline põhjus, miks selline hiigeltöö Erstfeldi ja itaaliakeelses Ticino kantonis asuva Bodio vahel ette võeti, on üldine transpordimahu kasv ühelt poolt ja vajadus keskkonda säästa teiselt poolt: suured veosed tuleks maanteelt üle viia raudteele. Pealegi kahaneb reisi kestus Zürichist Milanosse tunneli valmides terve tunni. Reisirongid hakkavad tunnelis sõitma kuni 250-kilomeetrilise tunnikiirusega. Päevas on kavandatud tunnelit läbima 200–250 rongi.
Tunnelit hakati pärast referendumil 64 protsendi šveitslaste toetuse saamist mõlemast otsast puurima 1996. aastal. Eelmise aasta lõpuks oli töödele kulunud 9,83 miljardit šveitsi franki. Maa seest toodi välja viie Giza püramiidi jagu kivimeid ehk umbes 24 miljonit tonni. Tööde käigus on hukkunud kaheksa inimest.
Veel veidi sõitu ja Altdorfist alates oleme järve ääres, mida meie nimetame enamasti Luzerni järveks, aga mis šveitslastele on pigem Vierwaldstättersee ehk siis Nelja metsakantoni järv. Ilusal laupäevasel pärastlõunal valendab järv purjedest. Veidi enne linna on sõidul näha ka kuulus Pilatuse mägi.
Veerand viie paiku oleme Luzernis, buss pargib mulle tuttavas parklas, millest ühele poole jääb maja eestlast muigama paneva nimega SUVA (see peaks olema kindlustusfirma) ja
...teisele poole kuulus Bourbaki panoraam, mida 2000. aastal vaatamas käisin. Oli vist uhkem kui näiteks teine samalaadne, mida näinud olen – Waterloo lahingu panoraam Waterloos.
Internetist leian päris veidra seletuse linna nime päritolu kohta. Nimelt arvatavat, et see tuleb sõnast ’luciaria’, mis tähendavat mõrrakorvi, nii et järelikult sai Luzern alguse kui kaluriküla. Ja et püüe seostada linna nime ladinakeelse sõnaga ’lucerna’, õlilamp, on lihtsalt hilisemate asukate hale katse seda ebasoliidset päritolu varjata! Üsna kindel on aga see, et 750. aastal loodi praeguse Hofkirche (pildil) kohale Püha Leodegari, linna kaitsepühaku klooster.
Ruttame alustuseks linna ühe kõige kuulsama vaatamisväärsuse, Taani kunstniku Bertel Thorwaldseni 1821. aastal avatud „Luzerni sureva lõvi“ juurde. Liivakivist välja lõigatud kurb kuju mälestab Prantsuse revolutsiooni ajal oma tööandjale Louis XVI-le Šveitsi kaardiväelaste kombel viimase veretilgani truuks jäänud palgasõdureid, kes hukkusid Tuileries’ paleed kaitstes või langesid vangi ja giljotineeriti. Mark Twain oli kuju nimetanud „kõige kurvemaks ja liigutavamaks kivitükiks maailmas“.
Nagu vist peaaegu alati, siblib lõvi ees hulk jaapanlasi, kes valel ajal aina kaadrisse satuvad. Ja päiksegi asend on ebasoodne. Aga, noh, mingid pildid saavad siiski tehtud; ei hakka eelmise reisi omadest asendust otsima.
Sibame taas liiklusvahendisse ja sõidame sinna, kus kaks ja kolmveerand tundi hiljem peame uuesti bussi istuma: ülimalt elavale Luigeväljakule, kus suurem osa turismibusse oma reisijaid linna peale laseb ja jälle peale võtab. Neid busse on seal palju ja pidevalt. Pärast seda, kui Luzerniga 2007 ühines väike naaberlinn Littau, on siin 76 000 elanikku (varem alla 60 000) ning selle kohta on 4,5–5 miljonit turisti aastas ikka päris võimas arv.
On aeg minna giid Sirje sabas linnaeksursioonile. Saan selle käigus endale veelkord kinnitada: jah, Luzern on üks kõige ilusamaid linnu, kus iganes käinud olen. Ja kindlasti oleksin nõus sinna taas sattuma, mis sellest, et see käik on juba kolmas. Esimene peatus on väheldasel Sternenplatzil, Täheväljakul.
Kapellplatz (Kabeliväljak) ja Püha Peetri kabel – linna vanim pühakoda (1178).
Väljakut kaunistab purskkaev, millel troonib Fritschi, legendaarne tegelane, keda seostatakse rõõmu ja kevadega.
Vanalinna väljakutest suurim on Kornmarkt – Viljaturg. Ehk Raekojaplats, sest just raekoda siin ju seisab.
Valminud on ta aastal 1606, loojaks arhitekt ja kiviraidur Anton Isemann.
Raekoja nurga tagant saab piiluda Reussi jõele ja Raekojasillale.
Hirschenplatzile, Hirveväljakule, on nime andnud siin juba aastast 1472 tegutsenud võõrastemaja Hirschen.
Siingi on uhkete freskodega maju (Dornachi maja umbes aastast 1900) ...
... ja järjekordne purskkaev.
Kõige rohkem dekoreeritud maju on Weinmarktil, mis enne veinituruks saamist oli olnud kuni 16. sajandini hoopis kalaturg.
Kiviraidur Konrad Lux lõi selle purskkaevu 1481. aastal; tegemist, tõsi, on koopiaga: originaal on linna ajaloomuuseumis.
„Kaanani pulm“, Eduard Renggli fresko aastast 1928.
Needki on Veinituru majad.
Samuti see ...
... ja needki.
Seisatame Mühlenplatzil ehk Veskiväljakul. Otse ees on näha üle jõe kulgev Spreuerbrücke (Agana- või Veskisild), selle taga loodusloo muuseum ja üleval mäel Gutschi hotell.
Laupäevaõhtune Veskiväljak on rahvarohke.
Oleme jõudnud Reussi jõe äärde, mis Luzernis Vierwaldstätterseest välja voolab.
1408. aastal ehitatud Aganasillal on ...
... ka tilluke kabel.
Silla juures on hüdroelektrijaam, mis annab aastas 4,3 miljonit kWh elektrit. See võrdub umbes pooleteist tuhande majapidamise vajadustega.
Läheme üle Aganasilla, ...
... selle katuse all on Kaspar Meglingeri 1626–35 maalitud „Surmatantsu“ stseenid.
Reussi kaldapealne linnamüüri ehk Museggi müüri Nölli torniga. Selle kõrval olevas hotellis ööbisin 2000. aastal ja aknast avanes tõeliselt hunnitu vaade jõele, sildadele ja Gutschi hotellile mäel. Paraku jäid vaatest rohkem meelde naabertoas kavaleridega tormiliselt vallatust teinud piigad, kelle tõttu öö magamata jäi...
Nadelwehr, keeruline hüdrotehniline süsteem, mis aitab praeguseni reguleerida järvevee taset. 2005. aasta tohutu üleujutuse ajal said rajatise puitosad kannatada, aga on nüüd muidugi taastatud. Taamal kahe torniga Jesuitenkirche.
Vaade Aganasillale jõe vasakkaldalt. Tagaplaanil on kolm Museggi torni: Männli, Luegislandi ja Vahitorn.
Nadelwehri asendatud puitosad on vanadest heledamad. Tagaplaanil on Veetorn ja selle taga Rigi mäed.
Reuss ja Kabelisild. Vasakul on näha ka raekoja torn.
Paksuks toidetud kühmnokkluiki on Luzernis ilmselt lausa sadu.
17. sajandil ehitatud Jesuiten-
kirche väljast ...
... ja seest.
Mõni detail veel: ...
... kirik kui sefiiritort.
Raekoda ja Raekojasild.
Luzerni teatri ees ...
...seisvaid lambaid olevat vaja silitada: siis lähevad soovid täide.
Kapellbrücke ehk Kabelisild: Luzerni sümbol. See on ilmselt Šveitsi vanim puusild, mida on esimest korda mainitud 1367. Pole ka sugugi tavaline, et silla katuse all on maalid – nii nagu kahel Luzerni sillal. Sillad koos veetorniga kuulusid linna keskaegsesse kaitserajatiste süsteemi.
Veetorn on olnud ka vangla, arhiiv ja varakamber. Tänapäeval on see kasutusel ühe ühingu klubiruumina ja seetõttu avalikkusele suletud.
1993. aastal hävines tulekahjus 2/3 sillast. Arvatavasti puhkes tuli sillale visatud konist, mitte aga silla all põlenud paadist, nagu mõni allikas on kinnitanud. Foto põlengujärgsest hommikust on pärit võrgupaigast http://lucerne.all-about-switzerland.info.
Sild taastati aasta jooksul. Paraku hävis ka 85 katuse all olnud 110-st 1611. aasta maalist. Praeguseks on needki augud täidetud, aga kaotus oli muidugi täiesti korvamatu.
Veel üks ajalooline hoone, Zur-Gilgen-
Haus: pärit 1510. aastast ja seega üks vanemaid linna kivihooned. Torn oli osa linnamüürist.
Järvel on väga elav laevaliiklus.
KKL, Luzerni kultuuri- ja kongressi-
keskuse on kavandanud Pariisi arhitekt Jean Nouvel. 1840-kohaline kontserdisaal on kuulus fenomenaalse akustika poolest. Hoones asub ka Luzerni kunstimuuseum.
Luzerni raudteejaam, tähtis transpordisõlm. Vana jaamahoone põles 5. veebruaril 1971 maha, alles jäi ainult fassaadi keskosa 1896. aastast ja sellel kõrguv kunstnik Richard Kisslingi loodud skulptuurigrupp. Uut jaamahoonet ehitades jäeti see alles.
Veelkord Luzerni „koduluiged“.
Vaade üle järvesopi Hofkirche poole.
Viimased paarkümmend minutit vaatan ainsana veel avatud suveniiripoe ees inimesi ...
... ja minust möödub üks rühm hiinlasi teise järel, mõned hindude seltskonnad ka sekka. On aeg lahkuda.
Reisi viimane öö möödub väikese Sinsi linna natuke ülemäära rohkete tehnoloogiauuendustega hotellis Arcade.
Linnas peab olema ka üks kaetud sild.
Leiamegi selle väikese ekslemise järel üles ja selgub, et sild on muudetud vabaõhukinoks.
Filmi me vaatama ei jää, üritame hoopis unenägusid vaadata.
No comments:
Post a Comment