Minu Fäärid, XXIX. Jätkub laevareis Põhjasaarte vahel, I

Jätkame 22. juuli 2016 laevareisi Põhjasaarte vahel ketšil Dragin. Ikka nii, et kapten, kelle nime ma paraku ei tea, jagab selgitusi ja giid Ivi paneb need eesti keelde ümber.

Tasub tähele panna: taevas tagaplaanil tundub sel hetkel – 13.05 paiku – olema üsna pilvine, ent ilm on nüüd sedavõrd soe, et poeg Rein on jope maha ajanud ja jäänud T-särgi väele.

 Selguse huvides panen siia taas eelmiseski osas kasutatud lõigendi kaardist https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Map_of_the_Faroe_Islands_af.svg.

Oleme just Klaksvíki lahest välja jõudnud ja vasakule pööranud, et pöörata veidi hiljem paremale, Kunoy ja Kalsoy saare vahele.

 Kunoy on olnud näha mitmel 27. ja 28. osa fotol, teiste seas pildil, millel üle Haraldssundi Borðoy saarelt Kunoy saarele viiv tamm (2015). Just sellest kohast jätkamegi.

Tammist on Vikipeedias vähemalt kaks suurepärast fotot. Esimene (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2002) on tehtud Kunoy poolt ja sellel on kenasti näha Klaksvíkist tulev tee, Ánavegur, ning mäest laskuv Strondverkið’ elektrijaama toiteveetoru ning natuke ka üht jõujaama maja.

Teisel, õhuvaatel (foto: R. Hokwerda / Wikimedia, 2012), on peal suurem osa Haraldssundi külast ja sissesõit tunnelisse, millel igati loogilise nimi Kunoyartunnilin. Liiklustoru valmis 1988. aastal ja on 3031 meetrit pikk. Lahes võib näha ka mitut sumpa.

Miks ehitati 1986. aastal just sellise kujuga tamm üle Haraldssundi, ei oska mina oma harimatuses arvata. Tundub, et mingit läbipääsu paatidele tammis ei ole. Võib-olla oleks seda siinsetel tormistel vetel raske korraldada. Poleks tammi ja tunnelit 1980. aastatel ehitatud, oleks Kunoy saare elanike hulk praeguseks kindlasti väiksem, kui ta nüüd on.

Üldist juttu Kunoy saarest (taanipäraselt Kunø) on hea alustada ikka saare kaardiga (allikas: Anker Eli Petersen – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2006). Ikka põhjaloode–lõunakagu suunalise pikliku saare pikkus on üle 14 km ja pindala 35,5 km². Saare nimi on tõlkes Naissaar või Naistesaar ja selle nime olevat saar saanud põhjatipus asuvalt ligi 820 meetri kõrguselt, peaaegu püstloodis Atlandi ookeani laskuvalt Kunoyarnakkuri kaljult ehk Naisekaljult. Kunoy läänenaaber on Kalsoy – Meessaar või Mehesaar või Meestesaar – teisel pool Kalsoyarfjørðuri nimelist väina. Idanaaber, Haraldssundi tagune Borðoy oli pikemalt jutuks kolmes eelmises postituses.

Kunoy saarel on üldse kaks küla: peale juba mainitud Haraldssundi läänerannikul asuv, saarega sama nime kandev Kunoy, mida peagi ka laevalt näeme. 2016. aasta septembris elas saarel 142 elanikku, neist 73 Haraldssundis ja 69 Kunoy külas.

 Nii Kunoy kui ka Kalsoy on tegelikult terve saare pikkused mäeahelikud ja Kunoy paistab silma eriti kõrgete tippudega: kogu Fääride saarestiku üldse kümnest üle 800 meetri ulatuvast tipust on siin tervelt kuus: kõrguselt neljas Kúvingafjall (830 m), viies Teigafjall (825 m), kuues, saare kõige põhjapoolsem tipp Kunoyarnakkur (819 m), seitsmes Havnartindur (818 m), kaheksas Urðafjall (817 m) ja üheksas Middagsfjall (805 m). Tegelikult on teisedki tipud saarel nii kõrged, et väärivad üleskirjutust: saarestiku kõrguselt 18. Galvsskorafjall (768 m), 42. Suður á Nakki saare lõunatipus (703 m), 73. Klubbin (644 m), 198. Lítlafjall (471 m) ja 219. Klettur (444 m). Klubbin paistvat silma unikaalse taimestikuga, sest see on üks väheseid kohti, kus pole kunagi karjatatud lambaid.

Eks see saare võimas mägisus olegi põhjus, miks siin on nii vähe asustust. Idarannikul on küll jõgede õõnestatud ümaraid orgusid (fääri keeles botnur), ent sinnagi ei saa asulaid rajada, sest nõlvad on liiga järsud ja laviinioht väga suur.

Fotol on mäed Haraldsundi küla kohal.

Üks foto veel ka Haraldsundi külast (2 x foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2002). Üks kõnekas fakt paiga ajaloost: 1705. aastal vangistati üks siinne talumees, kuna ta sai vahetuskaubana kahe paari sokkide eest Hollandi laevalt tubakat ja rikkus sellega rängalt Taani kuningliku kaubandusmonopoli reegleid.

1860. aastal oli külas olnud viis majapidamist. Kaks kilomeetrit külast lõunas on väheke varemeid, mis tuntud kui Hálendarbúðnir; pärimuse kohaselt olnud seal hollandlaste asunduskoloonia. Haraldsundist algab matkatee umbes poole nõlva kõrguselt ümber saare lõunaotsa Kunoy külasse. Enne tunneliehitust oli see kahe küla vahel põhiline, et mitte öelda peaaegu ainus maismaaühendus. Teine rännutee viib piki kallast sinna, kus asub hüljatud küla Skarð; väidetavasti olevat sel teel vaja ületada lausa seitse jõge ja oja.

Vanasti olnud Haraldssundis kombeks tähistada 2. veebruaril küünlapäeva; hiljem on püütud seda traditsiooni taaselustada kasvõi sel kujul, et inimesi kutsutakse külasse fääri tantsu tantsima. 27. osas kirjutasin kuulsast Fääride nõiast, kelle nimi oli Guttorm í Múla, ja seal sai mainitud ka tema isa, just Haraldssundist pärit Rasmus Magnusseni (1560–1670), kes, vähe sellest, et elas 110-aastaseks, sai ka 103-selt veel kord isaks.

Põhjasaarte bussiliinide kaart (Anker Eli Petersen, Postverk Føroya – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2005; silmas tasub pidada kaardi ilmumisaastat: tookord polnud veel ei tunnelit Eysturoy ja Borðoy vahel ega ammugi muidugi mitte Viðoy tunnelit).

Pärast Kunoy tammi valmimist hakkas inimesi praamide asemel saarele tooma buss nr 504, mis liigub marsruudil Klaksvík-Ánir-Haraldssund-Kunoy küla.

Korra sai mainitud ka küla nimega Skarð; selle asukoht on saare kaardile kenasti peale märgitud. Kirjutasin selle küla kurvalt lõppenud ajaloost samuti 27. osas: küla mehed – seitse neid oligi – jäid kõik sel õhtul merre ning mõne aasta jooksul jätsid naisedki koos lastega küla maha. Jutt on 23. detsembril 1913 juhtunud suuremast õnnetusest kaluritega, kus Skarði küla rahvas polnud kaugeltki ainus, kes leinama jäi. Hukkunud Skarði mehi olnud kokku seitse, meessugu jäid külas ainsatena esindama 11-aastane poiss ja 70-ne taat. Kuna pelgalt põllupidamisega oli ses külas peaaegu võimatu ära elada, oli viimane naine Skarðist lahkunud 1919 ja nüüd näeb seal vaid varemeid (foto: Tofts/Wikimedia, 2006).

Skarðist pärit inimestest on Vikipeedias kirjas Símun av Skarði (1872–1942), kes asutas Fääride rahvaülikooli, ning tema õde Anna Suffía av Skarði (1876–1932), kes omamata küll pedagoogilist haridust oli selle kooli hing. Muidugi tuleb mainida, et Símun av Skarði on 1906. aastal loodud Fääride rahvushümni Tú alfagra land mítt sõnade autor, viisi kirjutas Petur Alberg (1885–1940). Hümni saab täies pikkuses kuulata näiteks https://www.youtube.com/watch?v=3DcCRHqhZxs.

‎

Peale üle-eelmises lõigus mainitud piki rannikut kulgeva lihtsasti läbitava matkaraja Skarði ja Haraldssundi vahel saab Skarðis valida ka hoopis nõudlikuma tee saare läänekaldale Kunoy külla üle ligi 600 meetrini ulatuva Skarðsgjógvi kuru (foto: Klaus Averberg / http://faeroeer.eu/). See olevat vaata et Fääride üldse kõige paremaid mägironimisoskusi, jõudu ja vastupidavust nõudev matkarada. Ent kunagi oli see Skarði inimeste igapühapäevane kirikutee – sinna ja tagasi …

Sellest Kunoy külast kirjutan siis, kui tast laevaga mööda liigume, praegu püüan jälle tulla reisi kronoloogiasse. Nagu eelmise osa lõpus kirjutasin, olen aegajalt segaduses: et mis saar ja mis vaates parajasti fotol on. Ma tõesti ei saa välistada, et kusagil võib mõni allkiri ka viltu minna.

Selle fotoga kahtlust pole: tegemist on Kunoy lõunaotsaga; juba varasematelt fotodelt on näha, et seal käib mingi töö; täpsemalt ma siiski midagi teada ei saa. Pilved on nii palju kõrgemale tõusnud, et Kunoy lõunatipumägi, 703-meetrine Suður á Nakki on nüüd tervenisti näha.

 Siin ma seevastu nii kindel pole, aga söandan siiski arvata, et vasakul peaks olema Klakkur ehk siis Borðoy saare kõige idapoolsem nukk, paremal Kalsoy saar ja nende vahelt paistab taamal mingi osa Eysturoyst.

Laevuke Kalsoy saare lõunapoolseima tipu Botnstinduri (744 m) ees.

Korraks veel pilk tagasi: paremal Borðoy ja veidi Klaksvíki linna põhjapoolsemaid maju, vasakul Kunoy.

Umbes samal taustal on Rein plõksanud foto, millele ka mina olen peale jäänud (Rein, Samsung).

Ümber Kunoy lõunaotsa.

 Veel veidike – ja oleme Kalsoyarfjorðuris, vasakul Kalsoy, paremal Kunoy.

Umbes samas kohas tehtud pilt, aga Reinuga (2 x Reinu foto).

Kalsoy läänekülje vaateid oleme mõlemal reisil saanud vaadata Eysturoy idakalda küladest, esmajoones Gjógvist (2015). Üle Kalsoy madalamate kohtade paistavad siin ka Kunoy sakid.

Nüüd tuleb võimalus uurida Kalsoy ida- ja Kunoy läänekülge.

 Juhatan Kalsoygi ülevaate sisse ikka kaardiga (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya – http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2005).

Kalsoy (taani keeles Kalsø) on veel piklikum – kitsam (1 kuni 3 km) ja pikem (18 km) – kui Kunoy ja pindalalt mõneti väiksem: 30,9 km². Nagu enne juba mainisin, on saare nimi tõlgitav kui Meessaar või Meestesaar; ma pole paraku aru saanud, kas ainult sel põhjusel, et idapoolne naabersaar on Naissaar või on seal ka mingi muu taust.

Kalsoy kuulub igati õigustatult välissaarte (Útoyggjar) hulka. Meenub, et olen seda terminit küll mitu korda kasutanud, mitte aga seletanud, mis on välissaared. See on lihtne: nende hulka on arvatud saared, millel on ülejäänutega kehv ühendus, mis pealegi ei pruugi iga päev võimalikuks osutuda, enamasti kehvade ilmaolude tõttu. Kalsoy on just selline: siia ei tule ei tunnelit, tammi ega silda.

Läänenaabrist Eysturoyst lahutab Kalsoyd põhja pool üpris lai Djúpini väin, lõunaotsas hoopis kitsam Leirvíksfjørður; kagunaaber on Borðoy saar.

 Nagu Kunoy, moodustab ka Kalsoy üksainus põhjaloodest lõunakaguni kulgev mäeahelik, aga palju madalam: selle 13 tipust on kõrgeim Nestindar (788 m, Fääride kõrguselt 13. tipp), järgnevad Botnstindur (744 m, 33.), Gríslatindur (703 m, 43.–45.), Hattardalstindur (644 m, 72.–75.) ja Gásafjall (606 m, 108.) (Reinu foto).

Dramaatiliselt järsust ja raskesti ligipääsetavast läänerannikust on osa linnukaljud; linnulaatadest kuulsaim on loodes Kalsvíki lahes pesitsev Fääride suurim kaljukajakakoloonia. Muidugi on sellelgi saarel määratletud BirdLife’i tähtsaid linnualasid ehk IBA-sid, kus kaitstavad liigid eelkõige ikka lunnid, atlandi tormipääsud ja krüüslid. Kalsoy eelis linnuparadiisina on see, et erinevalt mõnestki teisest saarest pole siin ei hiiri ega rotte.

Saare idakülg on hoopis laugem, selle sügavates idüllilistes orgudes (botnar) on neli küla, kus võimalik veidi ka põldu pidada. Põhjapoolsemad Trøllanes (19 el) ja Mikladalur (34 el) moodustasid varem omaette kommuuni Mikladals kommuna; nüüd kuuluvad aga Põhjasaarte metropoli Klaksvíki külge. Lõunapoolsed Húsar (47 el) ja Syðradalur (7 el) olid 2016. aastal veel omaette kommuunis nimega Húsa kommuna, aga nüüd on vist nemadki Klaksvíkiga liidetud – haldusreform on käinud ka Fääridel. Viies küla, saare edelanurgas asunud Blankskáli hüljati 19. sajandi alguses, kui laviin oli maju lõhkunud. Teadja inimene oskavat Eysturoylt Leirvíkist üle kitsa Leirvíksfjørðuri näha nii varemeid kui ka kunagisi põlde.

Märgitud elanike arve tuleb võtta väga orienteeruvatena, sest eri allikates võivad need üsna tublisti erineda ja pealegi on nad ka ajas kiiresti muutuvad – üldjuhul ikka vähenemise suunas: ka Fäärid aina linnastuvad.

Tagasi vaadates näen, et kaptenil ja Ivil on ka üks rahulikum hetk, mil ei pea seletusi jagama. Kokkurullitud purje ja kaptenisilla vahelt paistavad Lääne-Borðoy mäed, kaptenisillast vasakul saab aga korraks veel silmata siinset „suurlinna“ Klaksvíkit; …

… mille suumin viimast korda lähemale.

 Aga tagasi ei maksa enam vahtida, sest juba oleme jõudnud kohakuti esimese Kalsoy külaga. See on Syðradalur (hääldus umbes siiradäalur), küllap on see tõlkes Lõuna(poolne) org, taanipärane küla nimi on Sydredal. Syðradalurit peetakse asunduskülaks (niðursetubygd), sest see tekkis 1812–1816, kui laviini alla jäänud Blankskáli küla elanikud siia ümber asusid. Siin olevat olnud asula ka 16.–17. sajandil; miks see maha jäeti, ei ole teada. 1900. aastal olnud külas kaheksa elumaja ja 1886 ehitatud kool. Viimane paraku enam ei tegutse, siin peetakse vaid kevadisi kunstkäsitöö kursusi. 1966 jõudis külla elekter. 2009. aastal viidi sisse majanumbrid ja tänavanimed; tänavaid on külas kolm: Dalsgøta, á Bakkanum und Knúksdalur.

Syðradaluri kohal kõrguvad Kalsoy kõrguselt teine tipp Botnstindur (paremal, 743 m) ja Gríslatindur (703 m). Nende alt kulgevat teed mööda edasi sõites …

 … jõuate peagi päris väina kaldal asuva lõhede haudejaamani.

Nagu mõni aeg tagasi teksti vahel olnud bussiliinide kaardilt näha, kurseerib Syðradaluri ja Trøllanesi vahel liinibuss nr 505, väidetavalt paar korda päevas.

Klaksvíkiga peab ühendust laevuke nimega Sam, millele mahub ka paarkümmend sõiduautot ja mis teeb päeva jooksul mitu sõitu (foto: Arne List / Wikimedia, 2008). Elanike arv on aina vähenenud – vähemalt osalt ka õnnetuste tõttu kalapüügil; praegust hulka pakuvad eri allikad pisut erinevalt, aga ikka alla kümne.

Fääridel on ka teine Syðradalur: Streymoy saarel pealinnast läänes, mõne kilomeetri kaugusel Húsareyni mäe taga. Vahet tehakse kahel Streymoyl fääri keeles eessõnadega: Streymoy küla puhul kasutatakse sees- ja seestütleva käände eessõnu (í Syðradali og úr Syðradali í Streymoy – Syðradaluris ja Syðradalurist Streymoyl) ning Kalsoy küla korral alal- ja alaltütleva käände eessõnu (á Syðradali og av Syðradali í Kalsoy – Syðradaluril ja Syðradalurilt Kalsoyl).

Reinu taustaks on sel fotol just samad tipud, mis Syðradalurit lääne poolt tuulte eest varjavad: Gríslatindur ja Botnstindur.

Korraks vaade ette põhjakaare suunas tasapisi lainevale Kalsoyarfjorðurile.

Autoparvlaev Sam sõidab ka järgmisse külla ja pigem selle juurde kuulub ka äsja mainitud lõhehaudejaam. See Kalsoy vanim ja suurim küla Húsar (hääldus umbes hüusar), taani nimega Husum.

Nagu mitmed varasemates osades jutuks olnud või ka järgmine Kalsoy küla Mikladalur on seegi küla esmamainitud aastaist 1350–1400 pärinevas seadusdokumendis „Koerakirjas“ (Hundabrævið).

Ka Húsari elanike arv on aina vähenenud; saksakeelse Vikipeedia kinnitusel oli 2016. a sügisel külas 37 elanikku. Enamasti töötavad nad kas lõhede haudejaamas, on kalurid või peavad lambaid.

2016. sügisel jõudis Húsari kommuuni nagu ka Klaksvíkisse klaasfiiberjuhtmete kaudu kiire internet.

 Küla kivikirik on ehitatud 1920.

Eelmine, 1862 ehitatud kirik oli samuti kivist, aga mätaskatusega. Selle lõhkusid 1916. aastal talvised tormid, nii et küla oli neli aastat ilma kirikuta. Uus pühakoda valmis meister Guttorm Eysteroy käe all ja läks nii kalliks, et tühjaks tehti mitte ainult Põhjasaarte, vaid kogu saarestiku kirikukassa. See kirik on punase tinakatusega.

 Kirikusaali poolellipspinna kujuline ruutudeks jagatud lagi on sinine, kuldsete tähtedega. Laes rippuv fääri purjeka mudel kingiti kirikule pühitsemise 75. aastapäeval 1995. aastal. Altaripilt on koopia maalist, mis kujutab Kristuse ristilt mahavõtmist (2 x foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006).

Väga omapärane on ukselink: väikese delfiini kujuline (http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/209-husar-husum-kirke).

Ilm läheb aina päikselisemaks ja soojemaks: reisikaaslase Mari tehtud fotol olen endale päiksekaitseks mütsilodu pähe surunud, aga jope on veel seljas.

 Just Húsari kohal, 13.20, teeb Rein meist „endli“ – ja nüüd olen juba jopeta.

Kalsoy järgmised „sakid“. Maantee mahub siin veel rannaribale ära. Hakkame jõudma poole saare pikkuseni.

 Sel kohal sügan ma kodus pilte uurides oma vaest kukalt ikka päris raevukalt, sest oleme jõudnud paika, kus tähelepanu peab jätkuma mõlema kalda jaoks: algab tunnelite piirkond. Teen otsuse eelkõige mägede kuju järgi ja selle põhjal usun, et sel fotol on Kunoy saar ja selle postituse alguses jutuks olnud Kunoyartunnilini Kunoy küla poolne ehk läänepoolne suue. Meenutan, et see 1988. aastal valminud tunnel on 3031 meetrit pikk. Kui ma nappe postitusi tõlkida püüdes olen õigesti aru saanud, siis kuni viimaste aegadeni oli tunnel täiesti pime.

 Veebist leian tunnelisuust sellise pildi (foto: DavideGorla/Wikimedia, 2013). See lisab julgust arvata, et tegin õige otsuse.

Sama koht suumimata kujul, …

… Kunoy küla poole viiv tee …

… ja Kunoy küla ise.

Enne, kui hakkan pikemalt Kunoy külast kirjutama, pööran objektiivi uuesti Kalsoy poole ja püüan sealt kokku seada samasuguse pildirea lõuna poolt põhja poole. Esmalt uuesti Húsari küla iseloomuliku külataguse vägeva uhteoruga, …

 … küla kõrvalt tõusev kooniline mägi võiks olla Nøv ehk Nøvin (524 m); mägede jalamil piki rannikut kulgeb ikka maantee.

Järgmises mägede reas peaksid kindlasti olema Miðardalstindur (579 m) ja Hattardalstindur (644 m).

Samast kohast kuus minutit hiljem tehtud foto.

Viimase koha vasakust poolest suumin välja sellise mulle teadmata tekkega suure süvise või kaevandi; eelmise fotoga ühised on uhteorud, aga ka maantee serva püstitatud suurem ja veidi maad nõlvast üles väiksem ehitis, ilmselt küünid. Veel suuremaks suumitud fotolt leian hulga valgeid täppe, millest enamik on ilmselt kivirahnud, aga arvatavasti on osa neist hoopis lambad.

Sedagi fotot peaks vaatama suure suumiga, siis poleks raskusi leida mõlemast nõlvast tunnelisuu. Kalsoy põhjapoolse osa puurisid tunneliehitajad 1970.–80. aastatel nii põhjalikult läbi, et rahvasuu kutsub saart Plokkflöödiks: tunnelisuud on kui flöödi näpuavad. Tunneleid (fääri keeles Kalsoyartunlarnir) on kokku lausa viis, neist kolm saare keskpaiga ja Mikladaluri küla vahel: lõuna poolt alates 1979. aastal valminud Villingardalstunnilin (1193 m) ning 1980 lõpetatud Ritudalstunnilin (683 m) ja Mikladalstunnilin (1082 m). Väidetavasti on needki tunnelid valgustuseta.

Hüppan taas üle Kalsoyarfjørðuri: Kalsoy kõige lõunapoolsema tunnelisuudmega võrreldes veel pisut lõuna pool asub Kunoyl saarega sama nime kandev Kunoy küla (Kunoyarbygd), taanipäraselt Kunø. Klõpsin tast tosina minuti jooksul oma paarkümmend fotot ja nüüd on tükk tegemist, et just need kõige kõnekamad välja otsida. Ritta ei saa nad seejuures mitte kronoloogilises järjekorras, vaid nii, nagu mulle tundub loogilisem. Ja muidugi otsin lisa ka Vikipeediast.

See pilt on tõesti ajaliselt esimene, tehtud kell 13.36. Siit on esiteks näha, et küla koosneb otsekui kolmest eraldi osast; see on tunnistus sellest, et küla on alguse saanud kolmest talust. Ja teiseks tasub tähele panna madalamat kohta küla kohal kõrguval mäel. See peaks olema Skarðsgjógvi kuru, mida loo algusosas vaatasime teisest küljest, kunagise Skarði küla asupaiga kohal.

Sellesse kaadrisse mahuvad küla lõunapoolsem ja keskmine osa – küla keskus ehk Heima í Húsi. Dramaatilised kuni 800 meetrini kõrguvad mäed moodustavad küla taustal poolringikujulise amfiteatri.

Mägede ja küla vahel on puudesalu, Fääride väikseim: 0,78 hektari suurune Viðarlundin í Kunoy. Valdav osa puudest on männid (Pinus sylvestris). 1914. aastal istutati siia puid taanikeelse Vikipeedia andmeil lausa 1,7 hektarile; nüüd on siis paraku üle poole sellest kadunud. Alates 1949. aastast kuulub salu omavalitsusele.

Puudesalu servas on vägev rändrahn, üks Kunoy vaatamisväärsusi (foto: Erik Christensen / Wikimedia 2006). Muidugi on selle siia toonud jääaja liustikud.

Küla keskus, Heima í Húsi, kiriku ja sadamaga. Kuni tunneli valmimiseni 1988. aastal ühendas küla Klaksvíkiga praam. Pärast tunneli valmimist on külla ehitatud hulk uusi maju; suurem osa inimesi töötab Klaksvíkis. Saare idaserva, saare ainsasse teise külla Haraldssundi viib kaks võimalikku jalgteed, mida sai loo alguses ka mainitud: kas ümber saare lõunaotsa umbes poole nõlva kõrguselt või siis üle 600 meetri kõrguse Skarðsgjógvi kuru; viimane tee on jõukohane ainult vastupidavatele ja vilunutele.

Esimese kooli sai küla 1886. aastal. Kunoy on 1930. aastal moodustatud samanimelise omavalitsuse, Kunoyar kommuna keskus. 2016. aasta sügisel elas külas 69 inimest. Kunoy külas on ka kohvik, Kaffistovan í Kunoy.

Külaidüll õhtupäikeses. Fääride väiksematele saartele väga iseloomulikult tõuseb sadama juurest külasse treppidega slipp; üles saab ka pikemat kurvilist teed pidi (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

Läbi küla voolava jõekese või oja Myllá ääres on vana mätaskatusega vesiveski. See on ehitatud nii, et töötab ka siis, kui vett ojas napilt (foto: Torbenbrinker / Wikimedia, 2006).

Vaade põhja poolt (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2009).

Teed ja tänavad külas on käänulised, sest kõrguste vahed on üsna suured. Olulise lisa uhkele vaatele lisab muidugi ka naabersaar Kalsoy, olgu sealsed mäed siis pealegi madalamad.

Kõik oleneb vaatenurgast: kui eelmisel fotol tundub kirik olevat õige madalal, peaaegu ookeani ääres, siis siit (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004) on näha, et pole ühti.

Kirik on ehitatud vana, traditsioonilise mätaskatusega pühakoja asemele aastal 1867: 20. mail hakati tööga pihta ja 17. oktoobril oli hoone valmis, nii et 1. advendil sai pühakoja sisse õnnistada. Ehitustöödes, mida juhatas kogenud meister Símun Ericsen Haraldssundist, lõid kaasa kõik saare elanikud. Näiteks korraldati selleks, et hankida altar ja kroonlühter, omapärane korjandus: iga püügilt tulnud paat annetas kiriku heaks ühe tursa.

Alul oli kirikul kiltkivikatus, mis hiljem asendati punase laineplekiga. 1992. aastal võttis Fääride valitsus Kunoy kiriku ja surnuaia mälestisena kaitse alla, aga muidugi toimuvad pühakojas endist viisi ka jumalateenistused.

 Võtan Taani kirikute fotorohkest portaalist tavapäraselt ka paar sisevaadet. Altarimaal kujutab Kristust ristil.

Kirikuhõbe on pärit 1830. aastatest ja oli kasutusel juba vanas kirikus. Ka kirikukell valati vana kiriku kella metallist (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/218-kunoy-kirkja).

Veel üks näide küla kõrguste vahedest: ka põhjapoolse osa majad asuvad üsna erinevatel nivoodel. Pildi vasakus serva on veelkord näha sadamasse laskuv serpentiintee (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

Vaade ka lõuna poolt põhjakaarde (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2002). Külast on näha nii Heima í Húsi kui ka väheldane põhjapoolseim osa. Taamal tõuseb pilvedesse Kalsoy põhjaosa.

 Nii Heima í Húsi kui ka põhjapoolse külaosa kohal on mägedest moodustunud poolkaared. Mõlema põhjas on endale sügava oru õõnestanud ojake.

Küla põhjapoolses osas on vaid mõni üksik maja.

 Külameeleolu: lapsed Fääridel külma vett ei pelga (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

 Kunoy saarelt mul rohkem inimloodud vaatamisväärsusi pakkuda pole ja juttugi pole enam eriti võtta, saan panna lihtsalt veel natuke fotosid. Aga esmalt veel üks võõras foto, mis on pärit ühe saksakeelse blogipostituse (http://www.hikr.org/tour/post80242.html) juurest. Põhiliselt on seal juttu matkast Viðoy saarel Viðareiði külast Villingadalsfjallile (841 m), neid mõlemaid näeme peagi laevalt ka meie. Aga sama seltskond käis edasi ka Kunoyl, nii Kunoy külas kui siinsetes mägedes. Fotol on tõesti väga põneva nõlvaga Urðafjall, millel kõrgust 817 meetrit ja mis on Kunoy küla naaber (foto: http://www.hikr.org/gallery/photo1428073.html?post_id=80242#1).

Selle sakslaste blogipostituse fotosid vaadates tuleb tunne, et ehkki olen Fääridel kolm korda käinud, on kõik kõige põnevam mul tegelikult nägemata: selleks oleks vaja ronida ilusa ilmaga mäetippudele…

Kusagilt mujalt leian nende isemoodi kaljude kohta legendi: et need olevat Noa laeva plangutuse vajutatud, kui laev tahtis siin saarel randuda.

Kunoy külast oleme möödunud kolmveerand kahe paiku. Jätkame oma teekonda lehtri kombel tasapisi laienevas Kalsoyarfjørðuri lahes üsna Kunoy saare ranniku lähedal, nii et järgmise pooltunni jooksul klõpsin Kalsoyst terve seeria üsna üht nägu fotosid, mis erinevad eelkõige pildistusnurga, aga ka selle poolest, kui palju ma parajasti suumin.

Sellel 13.38 klõpsatul pildil on eristatavad mõlemad tunnelisuud, mis olid ka viimasel pildil enne Kunoy küla põhjalikku ülevaatust. Esimene neist on üsna nõlva alaosas, teine omajagu kõrgemal, esimeses suures orus, ja selle lähedal on ka üks ehitis, ilmselt küün. Need peaksid siis olema vastavalt Villingardalstunnilini (1193 m) ja Ritudalstunnilini (683 m) lõunapoolne suue. Järgnevast kolmest orust on esimene ja viimane sel fotol peaaegu märkamatud, küll on aga hästi näha keskmine, Mikladalur, kus ka sama nime kandev küla.

Kümme minutit hiljem,13.48, on ka need „varjatud orud“ näha. Pildi vasakpoolses servas on Ritudalstunnilini suue; järgmises orus tuleb maantee jälle päevavalguse kätte, et oru vastasnõlval sukelduda Mikladalstunnilinisse (1082 m); ei maanteed ega teise tunneli suid ole pildil näha. Küll on Mikladaluri küla kohal täiesti silmatav neljanda tunneli Trøllanestunnilini (ehitatud 1985, 2248 m) lõunasuue. Viimasest haruneb veel viieski, Teymur í Djúpadal (ehitatud 1979–85, 220 m).

Kui kellelgi peaks tulema mõte näiteks Syðradaluri sadamast jalgsi piki tervet saart lõunatippu Kalluri majaka juurde matkata, siis peab ta tahes-tahtmata kasutama tunneleid. Ohtlik see iseenesest pole, ka mitte heitgaaside pärast, sest eriti saare põhjaosas on liiklus peaaegu olematu. Ent kindlasti peab olema kaasas taskulamp. Enne teele minekut tasub siiski mõelda: on ju viimane tunnel ikkagi üle kahe kilomeetri pikk ja kitsas, pealegi külm ja niiske. Selge on aga ka see, et teekond Mikladalurist Trøllanesi külla üle mägede on väga järsk ja ohtlik.

13.56 tehtud fotolt leiab terav silm suumides üles nii Mikladalstunnilini kui ka Trøllanestunnilini lõunasuudme. Järjest paremini hoomatavamaks saab saare siit vaadates viimane suur org (tegelikult on üks org veel: see, milles asub Trøllanesi küla) ja Mikladalur on nüüd juba tervenisti nähtav. Kõrge tipp, mis kolmel viimasel fotol on endale ühe pilve mütsiks õngitsenud, on 788 meetrit kõrge Nestindar, mille kohta eespool kirjutasin, et see on Kalsoy kõrgeim ja Fääride kõrguselt 13. tipp.

Ühel samal ajal tehtud fotol olen minagi peal (Reinu foto).

Aga nüüd on aeg jälle ka Kunoy „järele aidata“, sest 13.54 ettepoole tehtud fotol „kaob“ saare ots juba „nurga taha ära“.

Objektiivi mõne minuti jooksul lõunast põhja poole liigutades saan detailirohke rea. Sel pildil domineerivad paar koske, lisaks uhteorud ja taas ilmuvad „Noa laeva plangutuse jälgedega“ kaljud.

Siin näeb hästi mägede kihilisust ja uhteorge.

Umbes sama koht mõnede reisikaaslastega (Reinu foto).

Sel pildil on „plangutuse mõju“ eriti selgesti näha. Lisaks veel üks kosk ja rohked erosioonijäljed.

Rannakaljudes on siin-seal näha ka kulpaid.

Millise tipu nõlvade all me parajasti oleme, on väga raske öelda, sest selgelt eristunud orgusid Kunoy läänerannikul ei ole. Ja selleks, et tippusid tõesti silmitseda saaks, peaksime olema rannikust kaugemal.

Aga nüüd jälle üle lahe Kalsoyle. 14.01 tehtud fotol on Mikladaluri org peaaegu üleni näha, külast rääkimata. Küla kohal kulgeb kahe tunneli vahel maantee, mille juurest laskub harutee külla.

Sellise pildi suumin Mikladaluri külast 14.06. Kuna me tuleme tagasiteel sellele külale hoopis lähemale, jätan pikema jutu just sellesse aega.

Oleme jõudnud juba üsna Kalsoyarfjørðuri lahe viimasesse ookeanipoolsesse viiendikku ja kell on 14.05, ent Djúpidalur tundub ikka veel olema idaranniku viimane org.

14.14 on lõpuks pildile jõudnud saare põhjaots ja hakkab ka paistma, et enne seda on „nurga taga“ üks org veel.

14.25 on see viimane org ja selle asuv Trøllanesi küla lõpuks näha.

Kalsoy saare põhjapoolseim asula Trøllanes (hääldus umbes trödlanes), taanipäraselt Troldenæs, on tilluke, mõneteist elanikuga küla (foto: http://www.faroeislands.dk). Ega suur siia järsuseinalisse kitsasse orgu mahukski. Selles vaates lõpeb Kunoy peaaegu püstloodis seinaga.

Tõlkes tähendab Trøllanesi nimi Trollineeme, pildil on vana talumaja ses külas.

Legendi kohaselt käinud vanal ajal trollid igal aastal kolmekuningapäeval siin möllamas ja seepärast pidanud elanikud alati naaberkülas Mikladaluris varju otsima. Just selle tõttu olevatki külal selline nimi.

Ühel aastal jäänud aga üks tänapäevaselt öeldes liikumispuudega memm paigale ja peitnud end trollide tulles elutuppa laua alla. Trollid teinud pidu pidades ja tantsides sellist müra, et surmani hirmunud memmeke kutsunud Jeesus Kristust appi. Niipea, kui see nimi trollide kõrvu jõudis, kadunud nad külast, et enam mitte kunagi naasta.

Kui külarahvas jälle koju tagasi pöördus, olnud üldine arvamus, et mutike on hukka saanud. Ent memm olnud elus ja terve ning saanud jutustada, mis tol ööl oli juhtunud.

Trøllanesi inimesed on ennast ikka elatanud põllupidamisega. Esimest korda mainitakse küla 1584. aastal; toona oli siin olnud kaks talu. 18. sajandil olnud majapidamisi neli, 20. sajandil viis.

1686. aasta suvel röövisid muidu raskesti ligipääsetavat küla kaheksa relvastatud piraati, kes saabusid seda tüüpi laevukesel, mida toona kasutasid hollandi ja briti kalurid. Kurjamid röövisid toitu ning isevalmistatud ja ostetud riidekraami.

1942 jõudis Trøllanesi külla kaheksa meest Suðuroy rannikul Váguri juures uppunud saksa kuunarilt; nad olid tervelt 53 päeva aerutanud.

1983. aasta detsembris hakkas Trøllanesis (3 x foto: foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2007) käima helikopter, kuna liinipraam Barsskor ei suutnud sageli halva ilma tõttu randuda. Kui 1985 valmis 2248-meetrine Trøllanestunnilini tunnel, langesid need mured muidugi ära. Idüllilises külas elavat praegu kolm peret, kõik olevat tublid ja elujõulised, nii et nende teisale kolimist pole küll põhjust karta.

Külast saab matkata Kalsoy saare põhjatippu. Siit avaneb üliuhke vaade Kunoy saare põhjaotsale Kunoyarnakkur ja Viðoy saare põhjatipus asuvale Ennibergi neemele (foto: User:Thorbjoern / Wikimedia, 2000). Meenutan, et ligi 820-meetrine, peaaegu vertikaalselt ookeani langev Kunoyarnakkur on väidetavasti andnud nime saarele. Ennibergi neeme kalju on kõrge 754 meetrit.

Veel veidi maad põhja pool asub Kalluri neemel 240 meetri kõrgusel 1927. aastal rajatud 4,5 meetri kõrgune tuletorn. Tundub, et Vikipeedia autorid pole tuletorni lähedusse veel roninud, igatahes fotodega on kitsas käes. Ent Fääri tuletornide veebilehelt Lighthouses of the Faroes (http://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm) leian kaks väikest, aga imekena Alessio Mesiano fotot vaatega ühelt …

… ja teiselt poolt.

Tuletorni lähistel on ka selle postituses alguses mainitud Kalsvíki laht, kus pesitseb Fääride suurim kaljukajaka (Rissa tridactyla) koloonia.

Trøllanesi traditsiooniline toit on lambarupskitest valmistatav (kui ma õigesti aru saan, siis keeratakse rupskid suurrasvikusse) garnatálg (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006). Valmis garnatálg lõigatakse viiludeks, praetakse ja serveeritakse koos õhu käes kuivatatud kalaga (restfisk). Ingliskeelne Vikipeedia pakub teatavate garnatálgi analoogidena – aga kindlasti mitte identsetena! – välja šoti hägise (haggis), Leedu kepeninė ja Islandi sláturi.

Guugeldades avastan, et vähemalt 2017. aastal on Trøllanesis ka tilluke toidupood (kioskin) (foto: Mattias Nutt / www.google.com/maps, 2017).

Paistab niiviisi, et päris sellest Kalsoy põhjaotsast mul fotot polegi. Seepärast pean siia pistma jälle ühe Fääride margi. 2004. aasta väikepoognast „Reis laeval Maria 1854“ pärit margi on kujundanud meile tänu selles blogis kasutatud kaartidele ehk juba natuke tuttav Fääride postiteenistuse kunstnik Anker Eli Petersen, poogen on trükitud Prantsusmaal.

Margipildid on tegelikult koopiad Samuel Rathbone’i and E. H. Greigi raamatus A Narrative of the Cruise of the Yacht Maria Among the Feroe Islands in the Summer of 1854 ilmunud litograafiatest. Need kaks noort britti võtsid 19. sajandi keskel Fääridel ette väga põhjaliku uurimisreisi, mis on ses raamatus kokku võetud. Avastan, et raamatu tekst on täielikult internetis saadaval, nii et kunagi tuleks see ette võtta.