Minu Fäärid, XXVIII. Põhjasaartele: Klaksvíkisse ja sealt laevareisile põhjakaarde

Seekordne minek põhineb 2016. aasta 22. juuli muljetel. Päris otseselt ma selle sõidupäeva hommikust kirjutanud pole: need muljed said põimitud 2015. aasta omadega 7. postitusse, kus juttu käigust Saksunisse.

 Sissejuhatuseks jälle juba paar korda kasutatud Vikipeediast võetud Fääride reljeefikaardi lõigend (https://en.wikipedia.org/wiki/Faroe_Islands#/media/File:Map_of_the_Faroe_Islands_en.svg (Oona Räisänen (Mysid) / Wikimedia)); selle päeva kohad on siin kõik peal, välja arvatud lähtepunkt Tórshavn, mis jääb kaardi alumisest servast mõneti veel allapoole.

Hommikune teekond kulgeb mööda Kollafjørðuri fjordi põhja- ja Sundini väina läänekallast kuni Hvalvíki külani, sealt Saksunisse ja tagasi.

Just paar pilti tagasiteelt Saksunist Sundini väina poole aitavad näidata, et ilm pole suurem asi: kohati vihmaveejoad lausa voolavad mööda esiklaasi.

Sõidame uuesti läbi Hvalvíki ...

... ja jõuame taas Sundini väina äärde. Hommikuse bussisõidu lõpp-punkti Klaksvíkini jääb siit 38 kilomeetrit ja kell on 10.12.

Hvalvíkist Sundini sillani on vaid 3 km; sobiv koht korrata paari fakti, mis kirjas 8. postituses: sild Brúgvin um Streymin (tõlkes „sild hoovuse kohal“) ehitati väina kitsaimasse kohta (við Streymin) 1973. aastal ja pikkust on tal 220 m.

Olgu pilt pealegi udusevõitu, ometi on hästi eristatav silla teises otsas asuv Norðskáli küla ja selle kohal mäkke kaarduv maantee, mida mööda meiegi sõidame. Taevas on endiselt pilves ja üksildane pikk pilveräbal on seadnud ennast ka väina kohale.

 Sillale sõites saame heita veidi lähema pilgu Norðskálile, mille ilmne dominant on kirik (ehit. 1932, vt. lähemalt ikka 8. postitusest).

 Siis mööda nõlva mäkke; siinpool väina Norðskáli ja Svínáir, teisel pool Nesvík.

Poolel nõlval sukeldume Norðskáli tunnelisse (Norðskálatunnilin), mille eelmises osas läbisime vastassuunas (2520 m, valminud 1976). Fotole on jäänud ka meie toreda bussijuhi Anni peegeldus. Teisel pool tunnelit laskume aheliku vastasnõlvalt Skálafjørðuri fjordi äärde ja sõidame piki selle idakallast ...

 ... Undir Gøtueiði ja Skipanesi kaksikkülani, kust algab tõus järgmisele kurule. Viimase taga algab Gøta-külade rivi, millest on pikalt juttu 26. postituses. Täna me seal peatust ei tee ning ma trügin korraks mikrofoni juurde, et ajada kaaslased kadedaks jutuga Gøta uuest kirikust ja Tróndur Paturssoni imelisest tööst.

Sel fotol oleme juba Leirvíkis. Saan tänu oma suurepärasele istekohale otse bussijuht Anni taga (veelkord suur tänu Marile, kes selle koha just mulle kinni pani!) seekord siingi hoopis sisukamad fotod, kui mul oli panna 26. postitusse.

Tunnelisse sõiduks on siia rajatud päris keerukas liiklussõlm, millest peavad ju ka paadid läbi saama. Foto paremas servas ongi paadikuuride rida.

Meeldetuletus: tunnelilõbu eest tuleb maksta! Taustal eespool siinsed vägevad muulid ja tagapool Kalsoy saare mägine siluett.

Veel üks kinnitus liiklussõlme ja muuli ehitajate tublidusest.

Üks silt annab veelkord teada tunnelimaksust ja üks videovalvest. Keskmist silti Sjálvvirkandi gjaldstøð püüan tõlkida veebi fääri-inglise sõnaraamatu abil: sjálvur = self, virka = act, gjald = fee, payment, støð = station. Kokku siis „iseteenenduslik maksupunkt“ – fääri keel on imelihtne! ☺

Aga Leirvíksfjørðuri kohal lösutav valge pilve- või udumass teeb aiva murelikumaks: mis siis, kui samasugune on ka meie laevasõidutrassi kohal?!

Valgesse uttu me siiski ei sukeldu: juba on näha, et saame sellest altpoolt mööda nagu ka fjordist...

Sukeldume hoopis praegu Fääride pikimasse, 6,3 km pikkusesse Põhjasaarte-

tunnelisse (Norðoyatunnilin), mis ühendab Eysturoy ja Borðoy saart (vt lähemalt eelmisest postitusest).

Püüan nüüdki klõpsida pilte Tróndur Paturssoni loodud valgus-

installatsioonist – ja üks tuleb isegi enamvähem välja.

Kui eelmisel korral pildistasin Klaksvíkis üht ringristmikku, mille keskel arvan olevat kahe risti asetatud fääri paadi stiliseeringud, siis seekord jääb läbi bussiakna fotole teine päris ilmselt kalandusteemaline ring. Kell on 10.50 kandis.

See foto sobinuks paremini muidugi eelmisse postitusse: ehkki näeme Viðareiðit ka täna, siis sedapuhku me sinna 18 kilomeetri taha „maailma lõppu“ ei sõida.

Esimene peatus on seegi kord kiriku juures ...

... ja esimene käik jälle postkontorisse. Kas see vahva purkkaev on uus või jäi ta mul eelmisel korral lihtsalt märkamata, ei oska ma muidugi öelda.

Sel korral ma marke ei pea ostma, kaardid on juba valmis ja ma panen need sellesse kasti. Jõuavad kõik kenasti ja üsna kiirelt kohale.

Kirikusse me ühiselt ei lähe, sest seal käib parajasti kurb matusetseremoonia. Küll teeme vastastikku pilte: mina Reinust ...

... ja Rein minust.

Ja Rein piilub siiski ka üle ukse pühakoja sisemust (2 x Reinu foto, iPhone).

Majad kiriku kõrval nõlval. Ka Klaksvíki lahe orus on priske ja madal pilvisus.

Istume jälle bussi: sõidame ümber Klaksvíki lahe otsa, kus teen läbi akna udupildi ühest pooleli ehitisest.

Buss toob meid 11.15-ks sadama lähistele, kus saame tubli poolteist tundi linnas ringi uidata.

Panen siia eelmiseski osas kasutatud Klaksvíki linnaplaani (allikas: Anker Eli Petersen, http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2004), kuhu üritan märkida mõned kohad, kus käime või mida eemalt näeme ja mille asukoha suudan kaardil enamvähem tuvastada: 1 on Christiani kirik (ja kohe selle vastas üle Klaksvíksveguri on postkontor), 2 – sadam, 3 – turismiinfopunkt, 4 – Föroya Bjór, 5 – muuseum, 6 – Friða, 7 – jalgpalliväljak, 8 – Hotel Klaksvík.

Liigume esialgu Reinuga paaris. Kahemastine purjekas kai ääres peaks olema just see, millega varsti merele läheme. Tasub meelde jätta mastide erinevad kõrgused: pärast saan teada, et see annab võtme, et määrata purjeka tüüpi.

Jälle võimalus fääri keelega tegelda: sõna støð sai enne juba üle vaadatud (station), sløkkilið = fire department, kokku tuleb see, mis on niigi selge: tuletõrjedepoo ☺.

Aga hoopis olulisem on leida Effo bensiinijaamast ...

... pood, kus on ka võimalus rahuldada oma kohvihimu (Reinu kõrval maas on minu seljakott-taburet, mis on mul seljahäda tõttu kaasas ja mida ka kasutan).

Liigume mööda Nólsoyar Pálsgøtat fjordi otsa ehk kesklinna poole. Nólsoyar Pálsgøta, võib öelda, on linna idapoole peatänav või õigemini osa sellest: tänava põhjaots kannab nime Stangavegur; lahe otsa juures on peatänava jätk edelasse suunduv Biskupstøðgøta ning ristteel, mille ühel küljel postkontor ja teisel kirik, algab taas põhja poole suunduv Klaksvíksvegur, selle põhjaots kannab nime Stoksoyrarvegur. Nii et selline U-tähe kujuline tänavate rida on see tuiksoon, mille ääres on valdav osa kauplusi ja muid avalikke asutusi ning kust kahele poole hargnevad risti nõlvaga kulgevad ikka lüheldased tänavakesed; peatänaval on lahe idakaldal kolm kuni viis, läänekaldal viis kuni seitse paralleeltänavat, nii et kokku on linn selline U-ks keeratud kitsas teedevõrk.

Pilk üle lahe lõunapoolse osa. Christiani kirik jääb kas selle pooleli ehituse taha või siis napilt pildist vasakule välja.

Pilk ka umbes loode suunas. Arvan kohapeal olles kaardi järgi, et pirakas maja lahe teisel kaldal üsna foto paremas serva võiks olla muuseum; kodus saan teada, et siiski ei ole. Kaardil, mille me peagi linna turismiinfopunktist saame, on koos nimedega kirjas küll rohkesti kauplusi, ent vaatamisväärsusi näitavad ainult tingmärgid, nii et endal tuleb mõistatada, mis on mis.

Google Mapsi toel leian isegi selle märgatud hoone nime – Heimið við Vágna (ilmselt „kodu lahe ääres“) – ja avamise kuupäeva: 9. november 2013. Püüan sõnahaaval tõlkida ka asutuse kodulehe lauseid, aga ega eriti kaugele ei jõua. Julgen siiski arvata, et tegemist on mingi näiteks meditsiini-või vanurite hooldusasutusega, aga võin olla ka päris valel teel.

Üsna Nólsoyar Pálsgøta lõunapoolses lõpus märkan tänavast lahe pool silti, mis kinnitab, et olen jõudnud rahvuskangelase majani. Paraku ei anna siingi guugeldus ühtegi ingliskeelset vastet. Pálli eluloost on teada, et sajandivahetuse paiku suri tema esimene naine Sigga Maria Tummasdóttir ja 1801 abiellus mees Maren või Marin Malene Ziskaga, kelle isa oli Klaksvíki lähistel nn kuningatalu rentnik. Páll asunud samas kandis rentima teist kuningatalu ja olnud selleski töös nii edukas, et teeninud ära Taani kuningliku põllumajanduse arendamise ühingu hõbemedali; see jäänud tal küll enneaegse traagilise surma tõttu kätte saamata. Nii et ehk see on siin see, mis Pálli talust alles jäänud.

Mõni majake on täitsa püsti, teisi ilmselt püütakse ennistada.

Ehk siis nende majade pärast ongi just see tänav siin Nólsoyar Pálsgøta. Kusagilt olen leidnud ka kinnituse, et fjordil hoitakse mootorpaati Nólsoyar Páll, mis ehitatud 1927. aastal just Klaksvíkis ja kuulub nüüd siinsele muuseumile.

Neid ridu kirjutades ja mööda internetiavarusi ringi siblides leian Nólsoyar Pálli maja (Húsið hjá Nólsoyar Páll) ehitusest foto (allikas: http://www.jn.fo), mis tehtud tänavu, 2017. aasta juuli alguses. Paistab tulema esinduslik rajatis.

Et muuseum juba paar korda jutust läbi käinud, siis on paras koht pista siia ka samuti suure otsingu viljana leitud Klaksvíki muuseumi (Norðoya Fornminnissavn) foto (kuvatõmmis Imants Kruminši fotost, 2017, võrgupaigast https://www.google.ee/maps). Muuseum asub tõesti veidi aega tagasi jutuks olnud keskuse lähedal, aga lahest pisut kaugemal (Klaksvíksvegur 86).

Muuseum asutati 1968. aastal ja tegutseb aastast 1974 vanas kuningliku kaubandusmonopoli hoones (ehitatud 1838). Üks muuseumi ruum on kunagine pesumaja,…

… kus aastail 1932–1961 töötas linna apteek (foto: http://visitfaroeislands.com). Kogu apteegi atribuutika on alles hoitud ja vaatamiseks väljas. Muuseumi teises osas saab näha vanaaegseid tööriistu, kalastamisel ja igapäevaelus kasutatud esemeid; eksponeeritud on ka hulk vanu fotosid Põhjasaartest.

Mõned näited majadest Nólsoyar Pálsgøtal või sellega ristuvatel tänavatel. Mõni neist on väga soliidne, …

… enamasti on tegemist siiski tagasihoidlike väheldaste ehitistega.

Peatänavaga ristuvad uulitsad on, nagu öeldud, päris lüheldased, sest järsk nõlv tuleb vastu.

Väikese platsikese servas, kus Nólsoyar Pálsgøtast on saanud juba Biskupsstøðgøta, seisavad nurgeti teineteise kõrval linna raamatukogu …

… ja turisminfopunkt; viimases käime muidugi ka sees, aga „saak“, nagu enne juba vihjasin, on kehvapoolne.

Väljaku keskel istub aga üks õige uhke hoiakuga härra, kuju ees on ka sildike, nii et põhiteabe saab kohe kätte: see on J. F. Kjølbro (1887–1967), mälestussamba autor aga ikka Hans Pauli Olsen ja kuju valmimise aastad 1998–2002. Mõistatame Reinuga, kes see mees võiks olla, aga ega päris täpselt ära ei arva.

Kui pärast juba üksi kõndides näen ka kuju tagumist poolt, …

… kus sellised detailid, siis hakkan mõtlema, et ju see on üks mees, kes on linna mõndagi ehitanud. Ega see päris vale olegi: tegemist on Jógvan Frederik Kjølbro, väiketalumehe ja kaluri kitsastest oludest pärit pojaga, kes ennast võimsalt üles töötas ja lõi kogu saarestiku oma aja suurima äriimpeeriumi. Alustanud toidulao töötajana, ostis ta juba 22-selt oma kalalaeva, hiljem oli just tema Fääride kalalaevastiku moderniseerija, asutas siiani suurima kalatöötlusettevõtte, edendas mitmel moel kogu linna taristut. Elu viimastel aastakümnetel Kjølbro oma äridega enam nii edukas polnud, ent ometi oli tal vaieldamatult suur roll selles, et Fääride majandus on olnud nii edukas.

Huvitav ja oluline asjaolu on see, et Kjølbro oli pärit väga usklikust perekonnast ja temastki sai veendunud kristlane, kes elas väga valusalt üle Fääridel rohkesti ette tulnud kalurite hukkumisi. Mingil hetkel pettus ta luteri kirikus ja temast sai vennastekoguduse (kui see ikka on õige vaste ingliskeelsele terminile Brethren congregation) veendunud liige ja toetaja.

Ehkki Kjølbro roll oli mitmeski suhtes väga tähtis tervele saarestikule, teenis ta eelkõige ikkagi oma sünnilinna ja tahtis, et tema loodu jääks Klaksvíkisse. Üsna ilmselt on just Kjølbro mõju ka selles, et 2012. aasta rahvaloenduse andmetel on Klaksvíki elanike religioosne suundumus suuresti erinev teistest fäärlastest: siin on oluliselt suurem vennastekiriku mõju, ligi 40% kuulub siinsesse Betesda kogudusse.

Kodus leian oma üllatuseks, et see moodne maja, mis asub turismiinfopunkti teise, läänepoolse külje lähedal, ongi just Betesda kogudusehoone, valminud 2014. Ehitust rahastasid koguduseliikmed ise, nii et see on omamoodi sümbol ja kinnitus koguduse tugevuse kohta.

Eelmisel fotol vasakut kätt jääva piirde taga on pooleliolev maja, mida sadama juurde sõidul bussiaknast pildistasin.

Teabetahvlilt on näha, milline see elumaja valmides välja näeb. Nimi tundub tal olema Biskupstorg; tänav siinsamas kõrval, meenutan, on Biskupstøðgøta. Oma rohkeid kaootilisi Klaksvíki-guugeldusi tehes olen märganud, et Biskupstø on ses kandis päris levinud perekonnanimi.

Kui tahvlile kirjutatud infot uskuda, peaks maja nende ridade kirjutamise ajal juba valmis olema.

Üks asi, mis veel guugeldades silma hakkab, on ilmselge plaan Klaksvíki lahe lõunaotsa hoonestust suuresti ümber ehitada: leida on mitmeid projekte, üks näide ka siia. Selle on joonistanud 1994. aastal Nicholas Boyarsky ja Nicola Murphy asutatud ja Londonis tegutseva büroo Boyarsky Murphy Architects arhitektid, nende veebist http://boyarskymurphy.com on see pilt ka pärit. Asja mõte olevat muu hulgas seada tõke piki orgu puhuvatele tuultele. Ent sellelt pildilt on põnev otsida ka maju, millest olen kirjutanud või veel kirjutan: infopunkti, Betesdat, Nólsoyar Pálli talu, õlletehast, rääkimata kirikust ja postimajast.

Kusagil siin läheme Reinuga lahku: temal on rohkem kõnniindu, minul tikub põlv haiget tegema. Liigun vaid pisut läänekaarde edasi mööda kõige lahepoolsemat tänavakest, mille nimi Við Sandin.

Ehitusplatsi serval hakkab silma üks tähtis meeldetuletus koeraomanikele, aga tagaplaanil on midagi huviväärsemat: …

… kohalik õlletehas. Õllekompanii nimi on Föroya Bjór ehk Fääride õlu. Tootmise pani 1888. aastal käima Símun F. Hansen, kes oli 1883 läinud Taani õlle pruulimist ja pakendamist õppima. Ju ta siis sai asja nii hästi kätte, et asutas naastes Klaksvíkisse oma pruulikoja. See oli saartel teine: esimese, Restorffs Bryggjarí, käivitas juba 1849 pealinnas Tórshavnis taani-saksa juurtega Martin Christian Restorff; firma oli üks vanimaid õlletootjaid kogu Taani kuningriigis.

Restorffide pere käes oli firma 2002. aastani, siis müüdi see kohalikele ärimeestele. Need loobusid esmalt 2005. aastal karastusjookidest, mille tootmise võttis üle just Föroya Bjór, 2007. aastal panid aga vabriku hoopis kinni.

Nii oli Föroya Bjór paar aastat ainus Fääride õlle- ja karastusjookide tootja, kuni 2010. aastal alustas pealinna lähedal Velbastaðuris Okkara Bryggjarí nimeline pruulikoda (tõlkes „Meie pruulikoda“, vt ka 21. postitusest). Öeldakse, et kui Föroya valmistab jooke traditsioonilises stiilis, siis Okkara on käsitöönduslikum. Tundub ka, et nii kangeid kesvamärjukesi nagu on Okkara Brandan (10,4%) või Okkara Risi (8,1%) Foroya ei pruuli. Küll on mõlema toodete seas nii Gold kui ka Klassik.

Asutamisest peale on kompanii Föroya Bjór sümbol olnud jäär. Tasub tähele panna, et firma nimes kasutatakse taanipärase føroyar asemel vanemat, fääri keelendit föroya.

Fääride õlu ei jõudnud varem kaugemale kui Taani, ent 2009. aastal avas Föroya Bjór kontori Reykjanesbæris ja hakkas oma tooteid Islandile eksportima.

Ega ma kaugemale ei kõnnigi kui postimajani, sest kindel plaan on teha enne laevasõitu ka kerge eine.

Nii et kõmbin jälle laheotsa juurde tagasi …

… ja lähenen turismiinfopunktile nüüd lääneküljest.

Siin on selle naaber fääri kudumite kauplus, Norðoya Heimavirki. Just selle ja laheotsa vahel on Nólsoyar Pálli maja ehitusplats.

Kaks näidet fääri tüdrukute soengumoest 2016.

Majade juures on kastid põnevate lilledega, …

… mille targad botaanikud-aednikud määravad kodus prantsuse lavendliks (Lavandula stoechas) ja lisavad, et see olevat ka meil ilutaimena juba pildil.

Siis olen jälle Nólsoyar Pálsgøtal. Viimane risttänav, mis seob peatänavaga kõik kolm paralleeltänavat, on Fjøsabrekka, edasi läheb nõlv selleks juba liiga järsuks.

Aga see Fjøsabrekkagi on lüheldane.

Leian Nólsoyar Pálsgøtalt meelepärase söögikoha, Friða. Menüüst hakkab juba tänaval silma, et pakutakse kalasuppi: viimane aeg oleks kalapüügipealinnas midagi taolist süüa.

Kohvik on väga tore, teenindajateks kenad neiud. Püüan ka ise mõne foto teha, aga millegipärast on need kõik jälle väga udused, seepärast teen jälle ühe „laenu“

(kuvatõmmis Jon Drefvelini fotost, 2017, võrgupaigast https://www.google.ee/maps).

Tagaseina aknapooles servas on pilt Nólsoyar Pállist ja tema laeva Royndin Friða purjest (vt. ka 30. postitust); küllap on sellelt laevalt võetud ka kohviku nimi.

Kalasupp (69 DKK) on paks ja vürtsine, rohkete krevettidega, maitseb suurepäraselt ja täidab piisavalt kõhtu.

Ühe oma udupildi siiski lisan siia: üritan kempsus teha enekat, sest mulle meeldib kangesti see kirev sein…

Nii nagu kohvikust välja astun, kohtun otsemaid poeg Reinuga. Tema on kõndinud piki Gerðagøtat veidi kesklinnast eemale…

… ja leidnud sealt mälestusmärgi kahe, …

… 1745. ja 1765. aasta laviini ohvritele. Mäletan, et eelmise aasta reisil silmasin seda bussiaknast.

Kui sama teed mööda kesklinnast kagu suunas edasi minna, jõuab siinsesse „metsa“ (Viðarlundin úti í Grøv), mis ulatub Klaksvíki lahe lõunapoolse naaberfjordi, Borðoyarvíki kaldale. Istandus loodi 1980 3,3-hektarilisele maatükile; 2006. aastal salu laiendati. Puistu serval voolab oja, lähedal on kena kosk ja kõik see kokku on populaarne väljasõidukoht, kus sisustatud ka grillimispaik. Lähikonnast on leitud nii viikingi- kui ka keskaegse asustuse jälgi.

Reinu tagasiteel tehtud foto: Klaksvíki jalgpallistaadion. Kohalik jalgpallimeeskond kannab lihtsakoelist nime KÍ Klaksvík ehk Klaksvíki spordiklubi.

Ohoo, pilvede vahele on ilmunud siniseid laike! Ilm polegi lootusetult halb (4 x Rein, iPhone).

Nüüd liigume juba koos piki Nólsoyar Pálsgøtat; vasakul ees on näha suur supermarket FK; selles käime külakostiks väikseid šokolaade ostmas.

Maju tänava vastasküljelt; kuni 689 m kõrgusele tõusva Myrkjanoyrarfjalli nõlv on tõesti väga lähedal ja väga järsk.

Enne, kui sadamasse pöörame, väike ülestähendus ka Klaksvíki osavõturohkeima kultuuriürituse kohta.

Üle-eelmises osas kirjutasin Syðrugøtas suviti toimuvast muusikafestivalist G! Festival, mida käib kuulamas 5000 ja rohkem inimest; Klaksvíkis samuti aastast-aastasse peetaval Summarfestivalurinil löövat kaasa veel vähemalt kaks korda rohkem kuulajaid. Kui festival augustis 2004 esimest korda toimus, oli tükitud ainult 3000 piletit – ja need said lootusetult otsa. Aasta hiljem varutud juba 6000 sissepääsutähte.

Kõikide aastate andmeid mul pole, aga suurim mulle teada publikuarv, 12 000, on pärit 2010. aastast. Kaasa aitas hea ilm, näiteks aasta enne seda tulnud tugeva tuule ja kõva vihma tõttu osa festivali kontserte lausa ära jätta. 2010. aasta festivali kaks isemoodi üritust oli samal ajal Klaksvíkis toimunud Fääride jalgpalli karikavõistluste (Løgmanssteypið) finaali võitnud meeskonna EB/Streymur (võitsid 1:0 ÍF Fuglafjørðurit) ning koos kolme britiga äsja uue sõuderekordi püstitanud Hvannasundi mehe Livar Nystedi austamine; need mehed olid 44 päevaga sõudnud üle Põhja-Atlandi New York Cityst Scilly saartele Cornwallist edelas.

12.45 paiku oleme sadamas. Otse vastas on seesama arvatav hooldusasutus, mille sisu otsinguist enne kirjutasin.

Suumin selle hoone tagant välja hotelli, mille seinal kiri Hotel Sjomansheim. Võõrastemaja ametlik nimi on tegelikult Hotel Klaksvík; minu arusaamist mööda rohkem hotelle linnas polegi, küll aga mitmeid külalismaju, B&B-sid.

Kesklinna poole tehtud fotolt hakkab esimeses järjekorras silma muidugi Christiani kirik.

Nii me siis ootame, …

… nagu selgub, just selle sama laeva kõrval, millega merele läheme.

Tervet laeva pildistada paraku ei õnnestu: olen talle selleks liiga lähedal, eemale saaks ju astuda, aga siis jääb ilmtingimata midagi ette. Hea, et enne sai vähemalt tagantvaade tehtud!

Küll saab laeva kogu ilus ja koguni heisatud purjedega näha infotahvlilt.

Selgub, et sellise purjeka tüüp on ketš. Vikipeediast: ketš on taglase tüüp ja selle järgi nimetatud väike, kahemastiline purjelaev, mille besaanmast on palju lühem kui grootmast ja mille besaanmast asub laeva roolipeast eespool. Juttu on ses artiklis muidugi veel pikalt, võtan veel ühe lõigu: ketš on tavaliselt kas bermuudapurjedega ehk bermuudaketš või kahvelpurjedega ehk kahvelketš. On ka taakselketše, mis sarnanevad põhimõttelt taakselkuunariga. Traditsiooniline kahvelketš oli varem väikese purjekana levinud eeskätt Lääne-Euroopas. Tänapäevane bermuudaketš on ilmselt levinuim kahemastilise purjejahi tüüp.

Teabetahvlilt saab ka teada, et purjeka pikkus on 24 m ja laius 4,74 m ning ehitusaasta 1945.

Kogu see purjelaevade lahterdamine on minu jaoks umbes sama keeruline nagu fääri nimede tõlkimine veebisõnaraamatu toel. Aga samast Vikipeedia artiklist jääb mulje, et bermuudaketš on pukspriidita. Kuna sel meremineku laevukesel on pukspriit olemas, ...

... pealegi väga uhke käilakujuga, siis ju on see ehk kahvelketš.

Purjeka nimi on Dragin; nime kõlalise sarnasuse ja sellesama täävikuju järgi arvan esiti, et ju see tähendab Draakonit. Veebi sõnaraamat seda kummatigi ei kinnita: draakon olevat fääri keeles hoopis dreki. Ent ütlen jälle, et mine sa neid tüvehäälikute muutumisi käänamisel tea...

Muutused taevas on üha rõõmustavamad: pilvkate on juba palju hõredam; ilmunud on juba ka varjud, nii et päike on pilve tagant valla päästetud. Et ka ootamine rõõmsam oleks, näidatakse linnast hangitut: ...

... nii on keegi ostnud suveniirpudelikese fääride akvavitti; akvavit (nimi tulenevat ladinakeelsest väljendist aqua vitae, „elu vesi“) on mulle varasemate kontaktide tõttu ikka tundunud Taanis või üldse Skandinaavias kõige enam tarbitava kange alkoholina.

Mõni minut enne kella üht saame laevale ning meid tervitab kapten, muheda olekuga papi, kelle nimi jääb kahjuks küll küsimata. Sissejuhatus käib harjumuspärases stiilis: papi seletab ja Ivi tõlgib.

Kipper kinnitab, et oleme laeval esimesed eestlased.

Põhifunktsioon olevat laeval talitleda õppelaevana: 14–16-aastased õpilased saavad valida meresõidu eriala ja kui ilm lubab, sõidetakse iga nädal kuni oktoobrini merele – ja muidugi mitte niiviisi mootori popsudes nagu meie praegu, vaid ikka purjede all. Peale selle teeb laev selliseid tellimusreise nagu täna meiega, aga käib ka pikematel retkedel; just äsja oli tuldud kahenädalaselt reisilt Šotimaale ja Shetlandile.

Juttu tuleb kalapüügist. Kogu töönduslik saak minevat välismaale: enda tarbeks püüab igaüks ise. Ka meie kapten ei ostvat kunagi kala, vaid käib ise kalal. „Nagu seakasvataja ei osta liha,“ lisab ta muiates juurde, nagu lausa teaks, et Eesti on seavabariik.

Täpset väljasõiduaega ei märka ma üles kirjutada, aga selle pildi teeb Rein telefonikella järgi 12.58 ja see on ehk minut-paar pärast kai äärest eemaldumist. Enne nägime kaugele lahe keskpaiga poole ulatuvat maabumissilda; jõnksuke ümber selle on veel tegemata. Kõrgemalt on taevas juba üleni selge, viimane kari pilvelambaid puskleb veel Kunoy kaljudega.

Minut hiljem oleme selgelt lahe keskel. Punaste väravatega garaaž kaldal peaks olema seesama tuletõrjedepoo, millest enne sadamast linna poole minnes mööda kõndisime.

Sellelt fotolt leian kaldalt veel ühe kindla pidepunkti: FK supermarketi, kus Reinuga sees käisime.

Seltskonna põhiosa püsib koos ja kuulab kapteni pajatusi (3 x Rein, iPhone).

Laevu on kaide ääres mõlemas lahe servas; kohati pean päris tükk aega mõtlema, et aru saada, kummale poole mul pildi tegemise hetkel objektiiv on vaadanud. Selle ja kolme järgmise fotoga on lihtne, sest natuke on pildid omavahel kaetud, pealegi on läänepoolsed mäed väheke madalamad kui idas kõrguv Myrkjanoyrarfjall.

Püüan tagajärjetult leida, mis võiks olla pikkades majades kaipealsel. Arvata võib, et midagi kalatöötlemisega seotut, aga kes teab.

Rein teeb oma Samsungiga umbes samast kohast pildi, kus detailid hoopis selgemad.

See laev on parajasti sadamas seisvatest üks kõige suuremaid; taustal kõrguv mägi peaks olema Klaksvíkile nime andnud Klakkur (414 m).

Mööda tuhiseb tüdrukute kuuepaat. Paraku ei taba ma pildistamiseks parimat hetke: kõige uhkema pildi saaksin siis, kui aerud on lõpuni tõmmatud, ...

... nagu näha Reinu Samsungiga tehtud fotol: – sõudjate kehad on siis veepinnaga lõpuks peaaegu paralleelselt. Ja paadike lendab pöörase kiirusega.

Pilk ka lahe idakaldale. Ilm on nüüd tõesti ilus, aga tuul veel sedavõrd vinge, et parem on mütsi kinni hoida.

Pean siia laenama ühe uduhalli pildi eelmisest postitusest, mis sai tehtud idakaldalt sõidul põhja poole: nii palju kaugemalt, et peal on terve Klakkur ja lahe läänekalda põhjaotsa majad selle nõlval (2015). Selle abil on lihtsam mõned seekordsed fotod paika seada. Häda selles, et magan ümber Klakkuri sõidu millegipärast lihtsalt maha ja huvitavamad kohad jäävad pildistamata.

Kõige põhjapoolsemad majad sel kaldal on mul pildil siiski olemas. Tundub, nagu läheks nende kõrvalt mäe sisse avaus.

Liigutan objektiivi veidi lõuna ehk kesklinna poole, siin on tagaplaanil näha teine mägi Klaksvíki kohal: Hálgafelli (503 m).

Tagasivaade linna poole on tehtud 13.04; hakkame jõudma Klaksvíki lahe suudmesse.

Liigutan objektiivi vasakule ehk põhja poole; linn hakkab tasapisi lõppema: maju jääb üsna väheseks. Selle pildi vasaku serva majad …

… on jälle selle pildi paremas servas. Meelde tasub jätta siin vasakus servas algavad kütusemahutid: varsti näeme neid taas. Ent muid maju sel fotol peaaegu polegi. Eelmises osas kirjutasin, kuidas Klaksvík laieneb põhja suunas ja kasvab kokku oma põhjanaabri Ániri küla ja selles asuva Põhjasadama Norðhavniga; päris nii see siiski veel vähemalt 2016 suvel ei ole.

Pildi laiem nurk katab ära paaril eelnenud fotol kujutatu.

Selle väga olulise lainurkfoto taasavastan nende ridade kirjutamise ajal. Kellaajaliselt on ta varasem kui mitu eelmist pilti, aga sisuliselt sobib just siia: kohe on käes Klaksvíki lahe lõpp, otse ees on Kunoy, enne seda pöörame vasakule, Borðoy saare Klakkuriga poolsaare ja Kunoy otsa vahelt läbi, ning seejärel keerame üsna kohe paremale Kunoy ja Kalsoy vahelisse Kalsoyarfjorðurisse (2 x Rein, Samsung)

Lisan siia selguse huvides Põhjasaartega lõigendi ühest Fääride kaardist (allikas: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Map_of_the_Faroe_Islands_af.svg), kus pole küll peal päris kõiki kohti, millest järgmises osas juttu tuleb, aga midagi siiski.

Enne seda pööret on aga vaja üle vaadata paar fotot, mis seotud veel Klaksvíkist tehtud piltidega. Paar fotot tagasi kirjutasin, et vaja oleks meeles pidada foto vasakus servas näha kütusemahutid. Sel fotol siin on nad üsna paremas servas. Veidi maad edasi tuleb samuti veidi aega tagasi mainitud Ániri või Ánirnari küla ja veel natuke edasi on paari laevaga Norðhavn, Klaksvíki Põhjasadam, mille juures teadja oskab eristada uusi korterelamuid, veel kõrgemal nõlval aga Árnafjørðuri tunneli suudme ja selle juurde mäest üles viiva maantee (vt ka eelmist postitust). Ja veel jupike maad edasi tuleb mäest alla majade rühma juurde veetoru.

Veekogu, mille ääres mainitud kohad asuvad, kannab nime Haraldssund, see on Kunoy ja Borðoy vaheline väin. Jään äkitselt mõtlema nimede väikese vastuolulisuse üle: Kunoy ja Kalsoy vaheline Kalsoyarfjørður on nime järgi fjord, ehkki on mõlemast otsast avatud, Haraldssund, nime järgi väin, on ju vähemalt laevanduse mõttes umbne, kuna veel veidi maad sellest veetoruga majade rühmast edasi algab Borðoylt Kunoyle viiv tamm; järgmisse ossa panen sellest ka paar fotot.

Aga praegu keskendun sellele „veetoruga majade rühmale“, nagu teda äsja nimetasin. Pole muidugi raske ära arvata, et tegemist on hüdroelektrijaama ja tema toitetoruga. Viimasel kaardil on see koht – erinevalt näiteks tammist – kenasti peal, nimeks Strond. Suumin selle nii palju lähemale, kui mu ixus vähegi kannatab.

Strondi, esmakordselt 1584. aastal kirjasõnas mainitud küla, tegelikult enam pole – viimased elanikud lahkusid 1930, ent nimi kandus siia rajatud jõujaamale üle. Esmalt ehitati just hüdroelektrijaam, aga seda laiendati hiljem soojusgeneraatoritega, mis töötavad diiselkütusel.

Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et ega ma Fääride elektritootmisest polegi eriti kirjutanud, ehkki mitut elektrijaama oleme fotodel näinud küll. Energiatootmise ja -jaotamisega tegeleb saartel kompanii SEV. Kompanii nimi on tuletatud selle 1. oktoobril 1946. aastal asutanud kolme saare nimede esitähtedest: Streymoy, Eysturoy ja Vágar. Valdav enamik nende saarte omavalitsustest lõi asutamisel kaasa; 1963. aastaks olid liitunud ka kõik ülejäänud Fääride omavalitused. Mul on kasutada 2015. aasta arvud, siis tuli 60% toodetud energiast taastuvallikatest: 17,8% andsid Neshagi ja Húsahagi tuulepargid, 42,3% tuli hüdroelektrijaamadest. 2015. aastal teenis SEV Põhjamaade nõukogu keskkonnaauhinna.

SEV omandisse kuuluvatest 13 jõujaamast on kolm fossiilkütusi põletavad soojusjaamad (Strond, Sund ja Vágur), kuus aga hüdroelektrijaamad: Strond-, Eiðis-, Fossá-, Mýru-, Botni- ja Heygaverkið. Sundverkið’ soojuselektrijaamast pealinna lähedal oleme mööda sõitnud küll, aga fotol teda mul vist pole, korralikke fotosid pole ka kummastki tuulejaamast, üks neist Tórshavni kohal mäel (vt näiteks 6. ja 22. postitusest), teine Toftiri lähistel Eysturoy lõunanurgas. Eiðisverkið’ HEJ pilt on 8. postituses, Fossá- ja Heyga-HEJ nägime Vestmannas (vt 5. postitusest), seal nähtud veehoidla toidab ka Mýruverkið’t. Viies HEJ on siin sellel pildil ja kuues, Fääride kõige esimene, 1921. aastal rajatud Botniverkið töötab Váguris, Suðuroyl.

Ülejäänud viis SEV jõujaama on väikesed generaatorid Fugloyl, Mykinesel, Kolturil, Skúvoyl ja Stóra Dímunil; need varustavad elektriga neid saari ja pole üldisesse vooluvõrku lülitatud.

Elektrijutu järel jätkame enne ette võetud kursimuutusega. See Reinu tehtud foto (iPhone) paneb mu üsna põhjalikult pead murdma. Lõpuks arvan siiski, et esiplaanil oleva mäe ja tagumiste vahelt peab lai vesi läbi käima. Sel juhul on esiplaanil jälle Klakkur, taga aga Kalsoy saar oma küladega. Ehk siis oleme tegemas seda pööret vasakule, millest enne kaardi lisamist kirjutasin.

Järgmises osas jätkame ketšil Dragin reisi Põhjasaarte vahel; olen sel fotol tabanud hetke, kui suurem osa seltskonda on kogunenud laevukese käilaossa, sest oleme jõudnud järgmisse saarte vahelisse väina. Selle järgmise osa alguses astume siiski ühe sammukese tagasi, sest juttu tuleb esmalt Kunoy saarest ja sellele viiv tamm asub ju Haraldssundis.