Minu Fäärid, XXXVI. Mykines: unistuste saar vihmas ja udus, I

Olen seda postitust kirjutama asudes natuke kurb. Nagu eelmises osas meenutasin, oli just Mykinesi saar üks olulisi põhjuseid, miks ma 2016. aastal üldse veel kord Fääridele minna otsustasin. Olen tõesti ka väga rahul, et viletsale kehalisele seisundile vaatamata õnnestus seal ära käia. Ent kui ma nüüd oma reisil tehtud märkmeid vaatan, siis on just see käik väga kasinalt kajastatud. Põhjus on muidugi proosaline: mul oli seal nii palju vaeva, et üldse kusagile välja jõuda, et lihtsalt polnud eriti mahti kirjutada. Seepärast pean nüüd seda postitust arvutisse toksides eelkõige toetuma fotodele (ja muidugi veebimaterjalidele), sest otseseid mälupilte ei suuda ma oma laisaks jäänud ajust välja sorteerida. Ometi tahaksin, et suudaksin sellest ammu igatsetud maalapist hoopis isiklikumalt kirjutada… Nojah, pole parata.

See sai vist ka juba kusagile üles tähendatud, et tegelikult on see Mykinesi-päev, 19. juuli, meie 2016. aasta reisi ilmselt üldse kõige sandima ilmaga: kui parajasti just lausa vihma ei saja, on ometi paks maadligi udu ja nähtavus hoopis kasinam, kui hing ihaldaks.

Siiski, veidi pärast kella 11, kui hakkame sadama juurest mäkke tõusma, pole ilmal väga vigagi.

Eelmise osa lõpus kirjeldasin oma hommikust unesegast ehmatavat mälupilti „taevatrepist“; fotol on see vasakut kätt. Sealt ma oma praeguses seisus vist tõesti üles ei saakski… Ent minekuks on rajatud, jah, küll pikem, aga hoopis leebem kurviline jalgtee, …

… millelt võib vabalt ka vahepeal kõrvale kaljule astuda.

Giid Ivi Lippmaa (valges jakis) kontrollib, kas kogu rühm on ikka kohale jõudnud.

Sadam on lihtsalt üks saare lõunaranna edelasse avatud soppidest, kuhu on muidugi ka omajagu betooni juurde valatud, et kaid oleksid kindlad ja kandilised. Lahekese vastaskallas tõuseb enamvähem püstloodis; karniisidele on pesad seadnud kaljukajakad, valged guaanolaigud pesade asukohti altpoolt märkimas. Nõlva ülaserva mättamütsil on näha saare väga arvukat tiivulist asukat, kõikide rändurite südameid soojendavat lunni.

Leian fotolt (alumises servas paremalt teine) ka poeg Reinu, valge mütsinokk sinise jope kapuutsi alt paistmas. Paneb parajasti telefoni taskusse; küllap on ta just klõpsanud foto, mis oli eelmise osa viimane: kuidas laevukeselt õllekaste maha laaditakse.

Pilte ritta sättides avastan, et oleme pojaga ühe foto enamvähem sünkroonselt klõpsanud: see on minu, …

… see aga Reinu variant.

Paistab, et randumiskai kõrvale on ehitatud väike pelgupaik, kus laevuke tormi eest ehk pisutki varju leiab.

Osa ülestulekuteed on trepid, osa jalgrada.

Aga siis oleme üleval: paremat kätt mõned abihooned, …

… vasakul vägev kaljusein (2 x Reinu foto).

Kõnnime Ivi sabas paremale, teabetahvli juurde ja Ivi otsib välja tarkuseraamatu (minu eelmised fotod ses postituses on tehtud Nikoniga; sellest fotost alates ixus’ega, kui pole teisiti märgitud).

Kohe teabetahvli kõrvalt viib rada üles mäeharjale. Sinna peagi siirdumegi, …

… aga enne kuulame, mis giidil meile pajatada on.

See, mille ma nüüd siia kirja panen, ei pruugi kuigi täpselt kajastada Ivi räägitut: nagu juba öeldud, on mul märkmeid imevähe; siin infotahvli juures segab kirjutamist paraku ka tibutav vihm.

Esmalt saare nimest. Nagu 33. postituses kirjutasin, on Arvo Alas Jørgen-Frantz Jacobseni romaani „Barbara“ tõlkes kasutanud Mykinesi kohta nime Sääseneem. Küllap tuleneb see saare taanikeelsest nimest Myggenæs, mida nähtavasti kasutas esimesena Lucas Debes oma 1673. a raamatus „Fääride kirjeldus“ (Færøernes beskrivelse). Myg on taani keeles „sääsk“, tegelikult sääski saarel ei ole, küll aga tillukesi kihulasi.

Ent vähemalt Vikipeediast leitud nimeseletused on hoopis teistsugused. Saksakeelne veebientsüklopeedia pakub küll taani-, küll fäärikeelseist sõnadest tulenevaid nimesid Guaano-maakeel või Suur maakeel, inglis- ja taanikeelne Vikipeedia arvab aga, et nimi võib olla ürgpõhja päritoluga, tulenedes keldikeelsest väljendist muc-Innis ehk Seasaar, kusjuures seana peetakse siin silmas mõnda väheldasemat vaalalist, näiteks pringlit, kelle rahvapärane nimi on ju eestigi keeles „seakala“; gaeli keeles on pringel muc-Mhara.

Saan lugeda ka legendi, mille kohaselt olnud Mykines kunagi ujuv saar, mis meenutanud kujult vaala. Üks Vágari kalur tavatsenud suuri vaalu oma kalavetelt sel moel eemale peletada, et võtnud merele alati kaasa laari pullisõnnikut ja pildunud seda vaala pihta. Kord udus visanud ta sõnnikut ka ujuvale saarele ja see jäänud otsemaid paigale. Nii saanudki saar nime Mucness – „Sõnnikuneem“.

Taanikeelses Vikipeedias on kirjas ka ports saare taanikeelseid ajaloolisi nimesid: Møkjanes, Myggennes, Myggenæs, Mikjinees, Mikines ja Mikjunes; tänapäeval, nagu öeldud, on kasutusel nimi Myggenæs. 19. sajandil oli enam pruugitud nimekuju Mikines; just selle vormi võttis oma lisanimeks ka saarelt pärit kuulus kunstnik Sámal (Samuel) Joensen-Mikines.

Natuke probleemne on ka nime hääldus. Nii ütleb Ivi, et on kohalikelt kuulnud pigem vormi miikines, mina olen ikka teadnud seda, mis kirjas ka saksakeelses Vikipeedias ehk siis [ˈmiːʰtʃɪˌneːs] ehk siis umbes miitšines. Päev pärast meie Mykinesi-retke küsin hääldusi ka meie bussijuhilt Annilt, kelle suus kõlab see pigem miitsiness.

Saare asustusajalugu ulatub palünoloogiliste (ehk õietolmu) uuringute kinnitusel tagasi vähemalt aastasse 625. Leitud kaera ja odra kasvatajad olid küllap saarel elanud iiri erakmungad. Ka arvatakse, et müütiline linnuparadiis, mille avastamisest kirjutab iiri munk Püha Brendan (489–580) merereiside kirjelduses Navigatio Sancti Brendani Abbatis, oligi Mykines.

Lõigendil teabetahvli fotost saab meie asukoha hõlpsasti paika seada: oleme kohas, kus pideva joonega märgitud, paremale külla viivalt teelt hargneb mäkke punktiiriga tähistatud matkarada.

Olgu siin siis ka kogu saare kaart; sellelt saab otsemaid selgeks, et küla ja matkarajaga piirkond, kus meie liigume, on kogu saarest ainult väike osa (allikas: http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, kaardi  autor: Anker Eli Petersen, 2006). Ma ei teagi, kas keegi meie seltskonnast külast ka ida poole kõnnib.

Saare pindala on 10,3 km², kõrgeim punkt Knúkur kerkib 560 m ümp. Saar ulatub idast läände umbes 7,2 km, koos Mykineshólmuriga 8,34 km, kõige laiem põhja-lõuna-suunaline lõik on 2,48 km.

Saare elanike arvuks on Vikipeedia pakkunud 14 (1. jaanuari 2012 seisuga) – see käib mõistagi aastaringsete elanike kohta; suviti on rahvast tublisti rohkem. Pikkuskraadi järgi peaks Mykines kuuluma UTC-1 tsooni, aga muidugi on seal ikka sama kellaaeg mis ülejäänud Fääridel.

Kui Ivi jutud kuulatud, hakkame mäest üles ronima. Minu jaoks on tegemist päris tõsise tõusuga, nii et korra kasutan oma seljakott-istet ka väikeseks puhkuseks. Kas klõpsan selle pildi (kaamerakella järgi 11.46) just sellel puhkehetkel või hiljem, ei oska praegu kinnitada.

See siin igatahes on vaade otse tuldud teele. Kui hoolega uurida, siis on taamal teest veidi paremal näha helikopterite maandumisring, vasakul aga punavalge tuulekott.

Samast punktist teen kaks klõpsu veel; siin vaatab objektiiv paremale (ja pildi vasakus servas on taas helikopteriplatsike), …

… siin aga vasakule, küla poole, kust oskan peale kirikutorni leida ka helepruunika seinaga saare majutuspaiga ja kohviku, kuulsa fääri kunstniku Sámal Joensen-Mikinesi kunagise ateljee. Ja pildi paremas servas on ka punavalge tuulekott.

Aga üleval algab kohe lunnide paraad. Olen ju seda toredat linnukest ka varem näinud, eriti arvukalt Islandi lõunarannikul asuval Heimaey saarel. Ja Islandi lõunarannikul Dyrhólaeyl vaatasin 2014. aastal paari lunniga tõtt ka mõne napi meetri kauguselt; toonases reisiblogis on sellest linnust ka foto.

Aga sattumist kohta, kus lunnid kükitavad massiliselt rühmades …

… või ükshaaval lausa ümber ringi ja lendavad tiibade vihinal peaaegu sind riivates sust mööda, ei osanud küll uskuda. Need kolm fotot on kõik Reinu telefonist, sest nad on paremad, kui minu peegelkaameraga tehtud.

Mykines on tõesti-tõesti tõeline lunnisaar! Saarele saabuvat see „päriselanik“ igal aastal aprilli lõpus, keskmiselt 27. kuupäeval.

Vahelduseks pildikinnitus, et meie teel uitab ringi ka lambaid, aga mitte teab mis arvukalt (samuti Reinu foto). Saksakeelne Vikipeedia kinnitab, et saarel askeldavat kokku lausa 1200 villakandjat. Eks nemad olegi turismi kõrval põhiline saare majandusalus. Siinsed lambad ei ole puhast ürgtõugu – nende esivanemad olevat nii Islandilt kui ka Iirimaalt – ja nii on osal uttedel ka sarved, teistel mitte.

Kas nüüd täpselt ka nii on, aga neilt kahelt järjestikku tehtud fotolt jääb küll mulje, et lunnid tunnevad inimese lähenedes natuke aega tema vastu huvi, …

… siis aga jätkavad oma tavategevusi.

Ilmselt on siin vaja natukene ka meelde tuletada, kes see lunn üleüldse on. Et mitte taas jalgratast leiutada, näppan siia tüki iseenda kirjatööst, sellest samast blogist, aga 2015. aasta veebruarist, kui kirjutasin seoses Islandi lõunarannikul Dyrhólaeyl pikka aega ja väga lähedale vaadeldud lunni auks sellise teksti:

… umbes 30 cm kõrged musta-valgekirju sulestiku ja oranžide jalgadega alklased kannavad oma veidrat kirevat nokka sigimisperioodil, talvel on lapik nokk väheldasem ja tuhmim. Pesitsevad nad alati mere ääres järsakutel, kus kaljudel ka pehmet murukamarat, veel parem turvast, millesse saab pesaõõnsuse kaevata. See on isaslinnu töö. Käik võib olla õige sügav, kuni oma kolm meetrit. Selle lõppu koopakesse muneb emaslind suhtelise väikese linnu kohta üllatavalt suure muna; haudumise ja poja hooldega on ametis mõlemad vanemad. Ja pojukesel võtab sulgede kasvatamine kaua aega: kuni poolteist kuud. Kogu selle aja tassivad vanemad talle kalakesi. Lõpuks jäetakse rasvarulliks nuumatud tibu toiduta ja suures nälja ei jää tal muud üle, kui turvalisest urust välja ronida. Otsemaid suundub ta merele ja jääb sinna mitmeks aastaks: sigima hakkavad lunnid alles viieselt. Kord paari heitnud linnud jäävad paari, kuni „surm neid lahutab“. Kogu talve veedavad kõik lunnid avamerel.

Lendama on üsna lühikeste tiibadega linnud küllaltki saamatud, see-eest on aga suurepärased ujujad ja sukeldujad ning osavad kalapüüdjad. Lunni nokk on sellise ehitusega, et suudab kinni hoida hulga kalu, nii et poega toites pole vaja pidevalt mere ja pesa vahel saalida, vaid võib tuua suurema toidulaari korraga.

Reinu tehtud fotol on see kalakesi „lukustav“ nokk üsna kenasti näha.

Märkusena olgu lisatud, et ses tsitaadist esitatud väide lendama on üsna lühikeste tiibadega linnud küllaltki saamatud on pigem vale, see lihtsalt tundub nii, sest suure tuule käes on neil natuke keeruline maanduda. Aga kulgev lend on väga kiire ja vuhisev, ülimalt tihedate tiivalöökidega.

Hoopis uhke foto „Saagiga ja saagita“ on millalgi sel retkel klõpsanud reisikaaslane Heli Hillep.

Samast 2015. aasta postitusest edasi:

… viimastel aastatel räägitakse arvukuse drastilisest vähenemisest. Mujal elavad inimesed peavad põhjuseks põhjamaalaste kulinaariaharrastust, aga pigem on peapõhjus siiski kahanev kalade hulk ja elupaikade teisenemine. Vaat need hädad on küll ühel või teisel moel inimeste tekitatud.

Inimesele pakuvad huvi nii lunni suled, munad kui ka liha. Mittepesitsevaid linde püütakse enamasti suurte kahvadega nagu liblikaid. Mis seal pattu salata: 2000. aastal proovisin suitsutatud lunni ka ise Vestmanni saartel ära. Kõlbas süüa küll, aga hiljem olen neid vahvaid linde eelistanud pigem silmade kui suuga õgida.

Muide, saksa keeles on lunnil väga tabav nimi: Papageitaucher ehk papagoisukelduja.

Ega ma sellele tekstile nüüd, kolm ja pool aastat hiljem, peale selle lunni lennu kohta tehtud õiendi midagi lisada ei oskagi. Ka näiteks ei tea ma kindlalt, kas Mykinesil, saarel, kus linnupüük on sügavalt juurdunud ajalooline traditsioon, veel püütakse lunne (või üldse linde) või mitte.

Ent liigume nüüd jälle edasi. Kui oleme nõlvast üles saanud, pöörab teerada vasakule ja kulgeb edasi mööda enamvähem saare kõrgeimat harja. Ees on kiviaed, milles ka läbikäik …

… ja üle aia paistab järgmise kõrgema künka otsa rajatud mälestussammas (12.08).

Ivi kõnnib minu taga ja innustab mind aina jätkama: „Vähemalt sillani pead ikka välja jõudma!“. Ega ma eriti entusiastlik liikuma ei ole, aga tagant järele olen äärmiselt tänulik, et Ivi viitsis mind utsitada.

1939. aastal püstitatud mälestussammas meenutab Islandi vetes merel hukkunud üheksat Mykinesi kalurit Vestmanna traalerilt nimega Neptunus. Hukkunute nimedega mälestustahvleid saame hiljem näha ka saare kirikus.

Poeg Reinust jään ma muidugi kohe nõlvast üles ronides pikalt maha, seepärast ei aita ka kaamerate fikseeritud pildistusajad ja fotod ei pruugi olla üldse mitte kronoloogiliselt õiges järjekorras. Arvatavasti teeb Rein selle foto mäeharjast …

… ja teise saare põhjakaares laskuvast nõlvast enne mälestussambani jõudmist. Aga mõlemal on jälle hulk lunne, keda muidugi kõik aina pildistavad.

Küll on see ja järgmine minu „lunnisupi“ fotod klõpsatud kohe pärast sammast.

Sellel teisel on natuke näha ka lunni maandumisasend: ujulestad naljakalt laiali (kaks viimast fotot on tehtud Nikoniga).

12.11 olen klõpsanud sellise pildi. Nõlva ülaosas jälle näha lunnid innustavad ka nõlvast alla vaatama …

… ja vaade on tõesti üsna lunnirohke.

Et mitte hiljem unustada, olgu ka kohe mainitud, et 2300 hektarit Mykinesi saarest kuulub rahvusvahelise tähtsusega märgalade sekka, mida kaitstakse Ramsari konventsiooniga. Koos selle märgalaga kanti 31. mail 2012 Ramsari kaitse alla ka 2197-hektarine ala Nólsoyl ja 1790-hektarine ala Skúvoyl. Meenutan, et huvitaval kombel on needki kaks saart laias laastus 10-ruutkilomeetrise pindalaga.

Toona, 2012. aastal, oli Mykinesel pesitsevate lunnide arvuks märgitud 125 000 paari.

Mykines on koos Mykineshólmuriga muidugi ka BirdLife Internationali tähtis linnuala ehk IBA. Juba olen maininud lunne ja kaljukajakaid, nimetame ka mõnda teist liiki. Karikormoran ehk karikarbas on meil Eestis pesitsevast kormoranist tublisti väiksem, aga samuti koloonias elav kalatoiduline lind. Kõva basaldi vahel on kaljudes ka pehmemaid, kergemini erodeeruvaid tufikihte, kus leiavad häid pesanišše algid ja tirgud, saarel pesitseb ka änne, hahkasid ja jää-tormilinde. Ning kõige uhkem Mykinesi tiivuline asukas on suula, aga temast täpsemalt hiljem.

See Reinu foto võib olla kusagilt samast kandist: on kohti, kus teerada laskub (või tõuseb) õige järsult mööda üsnagi kitsukest karniisi; järsaku poole on sageli ka kerge piire. Kui järsk siit kukkumine võiks olla, jääb paraku udu tõttu saladuseks.

Minu tossud on siinse libeda pinnase jaoks üsna sobimatud ja eriti tagasiteel püherdan ennast üsna poriseks.

Kohati ulatab künkaharjast välja päris vägevaid „hambaid“ (Reinu foto). Siingi on järsaku pool piirdeaed, et keegi kogemata valele poole ei astuks.

12.24: jälle üks lunninõlv.

Uhkemat sorti õistaimedega pole Mykinest vähemalt meie minekuraja servas eriti õnnistatud. Julgen seda üsna kindlalt arvata, sest ka minuni jõudnud mu reisikaaslaste Mykinese-piltide seas on see lill ainuke, keda on pildistamisväärseks peetud. Mu ülemusest „ihubotaanik“ arvab, et ju see on punane pusurohi (Silene dioica); leiduvat teist ka Eestis (12.27).

Minut hiljem passib üks lunnike nii lähedal kaljul ning vaatab küll ühes …

… ja küll teises suunas, …

… et palun must koos temaga kaksikportree klõpsata,

See murumüts tundub olema üpris auklik: kõikjal on lunnide urud (12.32).

Mõni urg on ka horisontaalse esikuga.

Juurdlen pidevalt selle üle, kui palju matkajad siiski linde häirivad.

Kohati näib küll, et nad ajavad oma lunniasju möödakõndijaile tähelepanu pööramata (siit peale pildistan mõnda aega jälle põhiliselt Nikoniga).

Siin on lunnide ja kõndijate vahel tegelikult terve kuristik: linnud on Mykinesil, matkajad Mykineshólmuril, põhisaarest sügava lõhega eraldatud hoopis tillemal saarekesel.

See lunnirikas saare piirkond kannab nime Lambi. Just siit on päri ka enne mainitud ajaloolised teraviljaleiud, mis on pannud botaanikuid oletama, et enne viikingeid, 650. aasta paiku, kasvatasid mungad siin kaera, hiljem viikingid otra. Arheoloogid vaidlevad neile oletustele vastu: polevat mingeid muid kinnitusi selle oletuse toetuseks.

Reinu telefonist tuleb sellestki kohast – tõsi, mitte minnes, vaid tagasiteel – hoopis selgem ja värvilisem foto. Hakkan pilte võrreldes tasapisi mõtlema, et ehk polegi päev nii udune, lihtsalt minu aparaadid udutavad …

Mõnel hetkel miski vist siiski segab linde (Reinu foto).

12.56 hakkab paistma sihtmärk: sild „üle Atlandi ookeani“ (Atlantarhavsbrúgvin) ehk ülekäik Mykinesilt Mykineshólmurile. Näha on, et laskumine on õige järsk.

Suumin silla veidi lähemale.

Veel üks salk saare päriselanikke …

… ja veel üks elamute mikrorajoon (12.57).

13.00 olen otse silla kohal ja algab lõpplaskumine.

Jälle võrdluseks ka Reinu foto. Ma ei tea kindlalt, aga ilmselt just neid torusid pidi voolab (voolas kunagi) joogivesi tuletorni juures asunud elamutesse.

Sillale laskujad; fotol ei paista nõlv nii järsk, kui ta tegelikult on.

Üks pilk ka idakaarde. Taevas on jälle lindudest kirju (3 x Reinu foto).

Nõlva mättane ülaosa on pesaaukudest kirju (13.02).

Ja Mykinesi ja Mykineshólmuri järsud kaljud on omakorda täis …

… osavalt karniisikestele seatud kaljukajakapesi.

Mõni minut pärast kella üht olen jõudnud sillale ning palun mind innustanud ja toetanud Ivist ja must endast paar pilti teha. Näen ikka õige räsitud ja väga porine välja… Silla keskel on näha lambavärav.

See on sel kohal kolmas, 1989 valminud sild. Silla pikkus on 40 m ja kõrgus kuni 35 m.

Kõigele vaatamata tundun olevat üsna rõõmus.

Sel fotol on näha, kui järsult rada sillale laskub, köis „käsipuuks“ kõrval.

Minu aparaadist pärit foto Mykinesi ja Mykineshólmurit eraldavast väinakesest Holmgjogvist …

… ning taas seeria siin pool tundi varem olnud Reinu fotosid: väina Mykinesi-poolne nõlv …

… ja selle lunnirohke ülaosa, …

… Holmgjogvi väinake ise lendavate kaljukajakatega …

… ning lõpuks Mykineshólmuri kaljud kaljukajakate pesadega (4 x Rein).

Aga veidi ka „akrobaatpesitsejast“ kaljukajakast (Rissa tridactyla).

Minu arvates on nad ka Eesti faunasse kuuluvatest kajakatest kõige kenamad. Suuruselt jääb kaljukajakas meie naeru- ja kalakajaka vahele: esimesest väheke suurem, teisest väiksem. Välisele sarnasusele vaatamata kaljukajakas kahe mainituga siiski samasse perekonda kajakas (Larus) ei kuulu: linnusüstemaatikas ongi omaette perekond kaljukajakas (Rissa), milles on üldse kaks liiki.

Perekonnanimi Rissa tulenevat linnu islandikeelsest nimest Rita, liiginimi tridactyla tähendab aga vana-kreeka keeles „kolmevarbaline“. Ka vanemas eestikeelses linnukirjanduses on tema nimi veel kolmvarvas-kajakas, sest erinevalt Larus-kajakatest puudub tal neljas, tahapoole pööratud varvas. Linnu ingliskeelne nimi kittiwake olevat tuletatud linnu häälitsusest, mida on inglise keeles transkribeeritud kui 'kittee-wa-aaake, kitte-wa-aaake'. Minule on kaljukajakas hääl meenutanud ikka natuke nutust näugumist; linnud elavad teadagi suurtes kolooniates ja eemalt hakkab see „nutt“ otsemaid kõrva.

Vanalinnu pea ja keha on valged, selg ja tiivad hallid, tiivaotsad ja jalad mustad, nokk kollane. Erinevalt Larus-kajakatest, kelle pojukesed kannavad kaitsevärvilist sulekuube, on kaljukajakatibud valged: nemad kükitavad ju kogu oma beebiea pesas ja kuna see paikneb ekstreemselt kitsal kaljukarniisil, pole neil röövlirünnet kuigivõrd karta ja „maskeering“ pole oluline.

Kaljukajakad pesitsevad suurtes kolooniates, sageli koos alklaste – alkide ja tirkudega – Vaikse ja Atlandi ookeani põhjaosa järskudel rannakaljudel. Kollakaid, pruunitäpilisi mune ja vastavalt ka poegi on neil enamasti kaks, vahel üks ja väga harva kolm.

Olen kunagi kusagilt kuulnud või lugenud ja hiljem, kui olen mõnel kaljukajakate koju viinud põhjamaisel reisil olnud reisijuht, ka edasi rääkinud lugu, mille allikat ma enam ei mäleta ja ei oska ka otsida, seepärast ütlen, et see on kuulujutu tasemel, aga huvitav ikkagi. Nimelt olla teadlased kunagi tundnud huvi, kas kaljukajakalapse komme nunnusti paigal püsida ja mitte ringi sebida on päritud või õpitud, ja vahetanud prooviks kaljukajaka ja kalakajaka munad ära. Neist koorunud kaljukajaka pojad olnud tõesti ka siledal maal kenasti paigal, kalakajakatibud tikkunud aga liigiomaselt uitama – ja saanud otsemaid hukka. Kordan veel: see jutt ei pruugi tegelikkusele vastata.

Kaljukajakas on tüüpiline ookeanilind, kus tuleb rannikule ainult sigima; ülejäänud aja veedab ta merel. Toiduks on enamasti väikesed kalad, aga ka vähikesed ja limused ning koguni taimne kraam: vetikad ja marjad.

Suguküpseks saab kaljukajakas mõne allika andmetel kahe-, mõne järgi kolmeaastaselt.

Linnuvaatleja portaal kinnitab, et Eestis on kaljukajakas haruldane läbirändaja, keda on enamasti mais või oktoobrist detsembrini kohatud peamiselt avamerel. Sagedamini on teda leitud näiteks Sõrve säärel ja Loodes, Ristna ninal, Põõsaspea neemel.

Kui palju on neil piltidel vanalinde ja kui palju poegi, ei oska ma muidugi öelda. Sellel suumitud fotol on kolmes vasakpoolseimas pesas kõigis minu arvates vanalind ühe pojaga: viimasel on tume tiivaserv. 19. juuliks, mil me saarel oleme, peaksid pojad kindlasti koorunud olema.

Selle jälle väga uduse, idakaarde suunatud foto võiksin jätta siia ka lisamata, aga see on kurvalt „ajalooline“ pilt: viimane, mis mul õnnestus sel reisil oma peegel-Nikoniga teha.

Loodan esiti, et küsimus on tohutus niiskuses ja et kui aparaat ära kuivab, hakkab ta uuesti tööle. Paraku seda ei juhtu ja kuni reisi lõpuni on mu ülejäänud fotod tehtud kõik ixus’ega. Nikon läheb pärast reisi remonti, kus leitakse mingi objektiivi häda.

Mina üle silla ei lähe, vaid alustan 13.15 paiku vaevalist tagasiteed. Küll kõndis edasi poeg Rein. See tema foto on tehtud juba Mykineshólmurilt. Hästi on näha nii sild kui ka sillale laskujad ja Mykinesi edelarannik.

Mykineshólmur on 1,2 km pikk ja kuni 0,64 km lai. James Proctor kirjutab Fääride reisijuhis, et Mykineshólmuri hein olevat Fääride parim ja et kui omal ajal karjatati siin veiseid, saanud neist erakordselt maitsvat liha.

Siin on poeg nihutanud objektiivi veidi ülesmäe suunas, nii et näha on ka laskumistee algus.

Ilusa ilmaga võivat siinsetelt rannakaljudelt näha peale Vágari ka Hesturit, Kolturit, Streymoy lõunaosa, Sandoyd, Skúvoyd, Stóra ja Lítla Dímunit ning Suðuroyd (2 x Reinu foto).

Mykineshólmuri skeem (https://visitfaroeislands.com/place/mykinesholmur/). Näha on nii kaljulaiul kulgevad rajad kui ka see, et selle kaljumüraka ümber on looja merre puistanud veel hulga rahne või saarekesi.

Kroonilise arvuarmastajana püüan leida ka saarekese pindala ja suurimat kõrgust (kusagil tõuseb saareke vähemalt 130 meetrini), ent kahjuks ei leia, küll on mingis allikas kirjas, et pikkust on tal sada meetrit.

Rein kõnnib välja saarekese vaatamisväärsuseni, mida ei suuda ka udu päris ära peita: 1909. aastal ehitatud ja sama aasta 1. novembril tööle pandud majakani.

Samast ajast on pärit ka üle Holmgjogvi Mykineshólmurile toov sild, ehitati ka majakavahi maja, parafiinihoidla ja ait. 1927 püstitati juurde veel kaks elumajakest, kuna vaja oli panna tööle rohkem inimesi, 1928 aga majakavahi majast põhja poole hoone raadiojaama jaoks, 1934 laiendati seda, et luua ruum generaatorile.

II maailmasõja ajal kandis majaka eest hoolt muidugi Briti armee.1940. aastal nähti majaka juurest võõrast lennukit, esimest märki lähenevast sõjast. Britid andsid käsu kõik märgutuled kustutada. 1941. aastal tabas majakat kolm õhurünnakut, abimajakavaht sai haavata ja viidi Tórshavni haiglasse. Raadiojaam lakkas mõneks ajaks töötamast.

17. mail 1945 lülitada tuletornid taas tööle ning taastati raadioside Mykinesi ja Nólsoyga.

Teiselt Reinu fotolt on hästi näha, et kaitseks tuule eest on majakas kinnitatud mitme vaieriga. Juba varasematest postitustest tuttavast Fääride tuletorniportaalist http://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm saan teada, et majaka kolm valget tuld sähvivad iga 20 sekundi tagant merepinnast 125 meetri kõrgemal. Torni enda kõrgus on 14 meetrit.

Tuletorni tõttu sai Mykines 1928. aastal raadiotelefoniühenduse.

1955 asendati sild uuega, pärast 1960. aastat muudeti maju mitmel moel mugavamaks, näiteks ehitati keskküte ja veevarustus. Majaka ümbruses elanud inimesi oli koos lastega parimail päevil olnud kuni 22. Aga tervikuna saare elanikkond aina vähenes ja üha raskem oli leida neid, kes tahaksid majakas endas või teenindajatena majaka heaks töötada, samuti polnud piisavalt häid tingimusi koolilastele. Seepärast otsustati 1968–69 majakas automatiseerida.

Et veidigi elanikkonna äravoolu saarelt pidurdada, oli Fääride parlamendi ehk Lagtingeti otsusega ehitatud jõujaam, mis tagas Mykinesi küla elektrivarustuse ja tegi võimalikuks ka majakas automatiseerida: tuletorni juurde toodi kahe kilomeetri pikkune kaabel. Generaatorile lisati seade, mis paneb masina otsemaid tööle, kui elektrivarustus külast millegipärast lakkab.

Praegu hoolitseb tuletorni eest ainult abimajakavaht, kes elab külas ja käib siin kohal vaid kord nädalas. Kaks väiksemat maja on lammutatud, nii et nüüd on ehituslik pilt enamvähem selline nagu 1909. aastal, aga puudu on elu, mis kees siin 61 aastat. Automatiseerimisega läks saarel kaotsi ka tubli tükk sissetulekut: majakarahva ehk kolme-nelja perekonna maksuraha, hooldustöödel teenitu ja käive, mille lõid hooldus- ja ehitustöödel käijad. Samuti tuntakse puudust varasematest põhjalikest ilmavaatlustest majaka juures. Nii et nagu igasugusel moderniseerimisel oli ka majaka kaasajastusel oma hind.

See tuletorni jutt on väike kokkuvõte tekstist, mille leidsin võrgupaigast https://bit.ly/2tFmSdO.

Väikeseks tõenduseks, et udu Mykines(hólmur)il pole ainult minu kehva fotoka loodud valepilt, üks Reinu majaka lähistel 12.55 tehtud pilt veel…

Lisan siia neli fotot Annfinn Frederikseni imetoredast Mykinesi fotode kogust (http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm), et oleks vähegi selgem, millised on siin vaated ilusa ilmaga: tuletorn ise …

… ja teenindusmajake.

Niisugune dramaatiline vaade avaneb kõrgelt ja eemalt Mykineshólmuri ehk kogu Fääride saarestiku läänepoolseimale otsale. Fotodelt on väga hästi näha saare äärmiselt järsk kõrge põhjakallas. Esiplaanil olevad Knikarsboði rahud on Fääride läänepoolseimad maismaa tükikesed.

Fääride vanimad basaldikihid olevat just Mykinesil ja ka Suðuroyl. Mykinesi linnukaljusid peetakse Fääride elurikkamaiks.

Sel fotol on esiplaanil üle Holmgjogvi viiv sild, tagaplaanil on selgesti eristatav Mykinesi küla saare kõrge idaosa varjus.

Päris hea ettekujutuse Mykinesist koos Mykineshólmuriga annab ka Fääride 26. jaanuaril 1978 ilmunud postmark, mille on kujundanud Charles Göttsche.

Sellel margil vasakus servas kujutatud lind on Fääride avifauna kindlasti kõige uhkem esindaja suula, keda on nimetatud lausa Fääri lindude kuningaks.

Laevasõidul Sørvágurist Mykinesile näen suulasid päris mitu korda, aga Mykinesil endal mitte, ehkki kindlasti on neid lennus küllalt. Mykinesi ainus suulade pesitsuspaik on just nimelt Mykineshólmuril ja selle varjus eraldi seisvatel kaljurahnudel nimega Píkarsdrangur ja Flatidrangur. Kas keegi meie reisirühmast siinset suulakolooniat ka nägi, jääb mul kahjuks üle küsimata.

Guugeldades avastan, et hämmastaval kombel on suulasid Mykinesil ilmselt üsna vähe pildistatud; leian küll Olaf Krügeri võimsa ja uhke fotovaliku alamy.com-fotopangast, kust saaks neid pilte osta… Näppan siis koloonia foto hoopis USA-st pärit rännumehe David Hoffmanni blogist David’s Been Here (http://davidsbeenhere.com).

Aga ma ei saa vastu kiusatusele ka suulast veidi kirjutada (foto: Andreas Trepte / Wikimedia, 2005), sest tegemist on tõeliselt suursuguse linnuga. Temagi elab suurtes seltsingutes Atlandi ookeani põhjaosa meresaarte rannikuil, talvitub aga tublisti lõuna pool.

Täiskasvanud lind on hanega sama mõõtu: kaalub 3–3,5 kilo, tiibade siruulatus on poolteist või lausa kaks meetrit. Sulestik on valge, mustade tiivaotste ja kollase peaga. Silma ümber on sinine sulistumata rõngas. Noorlinnud on üleni hallikaspruunid, täiskasvanusulgi kasvatatakse mitu aastat.

Suulad on suurepärased lendajad – tihti kasutatakse purilendu – ja ujujad. Omapärane on nende jahiviis: kõrgelt püstloodis ülimas voolujoonelises sirutuses vette sukeldudes; väidetavasti võivat linnu kiirus sukeldumishetkel olla 100 km/h! Kui suula poleks vette sisenedes absoluutselt ideaalselt voolujooneline, teeks ta endale kindlasti väga kõvasti haiget. Pikalt ta vee all olla ei saa, aga ujub osavalt.

Kombed pole suuladel kiita: üksteise tagant virutatakse nii pesamaterjali kui ka isegi mune, veeretades see naabri pesast enda omasse. Mune on enamasti üks, vahel ka kaks, kusjuures see teine võibki vabalt olla just varastatud. Mune hauvad mõlemad vanalinnud ja püüavad olla väga hoolikad, et mune või pesa ei näpataks. Ka kahe munaga pesast saab üles kasvada ikka ainult üks poeg. Sellel tuleb siis üle kahe kuu sulestikku kasvatada, lendama õpitakse alles neljandal elukuul.

Suula (foto: http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm) toitub peaaegu eranditult kaladest, eelistades rasvaseid kalu (näiteks turska, heeringat ja makrelli). Veel korjab ta laevadelt loobitud toidujäätmeid ning kalade ja hüljeste töötlemisjäätmeid, vahel sööb ka peajalgseid ja vähilaadseid. Poegi toidab suula pooleldi seedunud ja väljaöögatatud kaladega.

Suulad tulevad Mykineshólmurile keskmiselt 25. jaanuaril ja jäävad kuni keskmiselt 11. novembrini, kui pojad on saanud lennuvõimeliseks.

Eestis on suula eksikülaline, kes satub meile enamasti suurte tormidega. Just nii kandus siia ka Eesti esmaleid – vigastatud noore suula leidis Otto Mardiste pärast tormi Pärnumaalt Vändra lähedalt Massu küla põllult 4. oktoobril 1956. aastal. Leitud lind suri mõni päev hiljem ning temast tehtud topisest sai eksponaat TÜ loodusmuuseumis.

Fääridel olevat selline legend, et kui suulat näha mõnel teisel saarestiku saarel peale Mykineshólmuri, toob see kaasa surma.

Ja üks lugu suuladest ja surmast veel, mille leian saksakeelsest Vikipeediast. 11. mail 1894 oli kohalik mees Johannes Frederik Joensen, kuulsa maalikunstniku Sámal Joensen-Mikinesi isa, tapnud kunagi Mykinesile sattunud ja 34 aastat suulade seltskonnas elanud emase mustkulm-albatrossi (Thalassarche melanophris). Miks mees saarestiku ainsa albatrossi surmas, ei ole kirjutatud. Aga see lind oli tõesti suuladega koos tegutsenud ja teinud kaasa ka nende ränded. Sestap olid kohalikud teda kutsunud Súlukongur ehk „Suulade kuningas“. Sama nimi, súlukongur, kinnistuski fääri keeles mustkulm-albatrossi liiginimena. Alles pärast linnu surma saadi teada, et tegemist on arktilisse liiki kuuluva linnuga. Rohkem pole seda liiki saarel silmatud.

Nagu enne kirjutasin, nimetati suulat saarel omakorda „lindude kuningaks“.

Üks huvitav leid veel: seda postitust kirjutades saan teada, et 1. mai ja 31. augusti vahel peab iga Mykinesile tulev inimene, kes kavatseb matkata väljaspool küla – näiteks ka Mykineshólmurile tuletorni juurde – maksma 100 DKK. Raha kasutatakse saare linnustiku heaks. Meie reisi ajal seda maksu veel pole.

Aga nüüd siis jälle matka juurde tagasi. Esmalt jälle mõned kenad fotod Reinu telefonist. 13.16, veidi on Mykinesi ja Mykineshólmurit lahutavad Holmgjogvi, on ta jõudnud tagasi lunnirohkele alale. Paistab, et nii see paar …

… kui ka üksik „papagoisukelduja“ uurivad, mis ilm seal merel õigupoolest on.

13.18: pildistajad Mykineshólmuri idaotsas, enne laskumist sillale, mis on pildi paremas servas natuke näha.

13.28: juba tuttav motiiv Lambi piirkonnast, Mykinesi läänenõlval: Mykinesil lunnid, Mykineshólmuril matkajad. Aga erinevalt varem kasutatud fotost on siin näha ka sild üle Holmgjogvi.

13.30: vägevate sarvedega rohunosija.

Mina, nagu enne kirjas, asun tagasiteel 13.15 paiku (huvitav, kus ja millal Rein must tagasiteel mööda läks?). Minek võtab aega üsna täpselt ühe tunni, mõnest nõlvast ronin üles sõna otseses mõttes neljakäpukil, sest on väga libe ja jalad ei taha pealegi enam eriti hästi käia. Kukun mitu korda, korra ikka päris kapitaalselt ja olen lõpuks nagu porikäi…

Kell 15.40 kirjutan külas kiviaial istudes märkmikku sellise kokkuvõtte:

… telefon on „surnud“; suur fotokas ei tööta; olen üks kord oksendanud ja mitu korda peaaegu oksendanud; jalad eriti ei kanna, ent valusid eriti pole, veidi vaid paremas põlves; kõik KLEEBIB, eriti käed; olen söönud kaks banaani, ühe küpsise ja veidi barankasid.

Kõik see just väga kangelaslikult ega rõõmsalt ei kõla, aga ligi kaks aastat hiljem neid ridu ümber toksides olen ometi väga rahul, et kõigele vaatamata selle käiguga hakkama sain. Aitäh Ivile mind tagant utsitamast!

Ent pole ka üllatav, et teen sellisel teekonnal ainult kolm fotot, ikka pärast seda, kui raskem osa teekonnast on möödas: 13.48 sellest, et rada on ikka päris porine …

… ja et Ivi hoiab mul endiselt hoolsalt silma peal.

13.54 klõpsatud pilt kinnitab, et on Mykinesel siiski ka lillekesi, mida lambad pole veel jõudnud pintslisse pista.