Saturday, August 11, 2018

Minu Fäärid, XXXVII. Mykines: unistuste saar vihmas ja udus, II


Alustan postitust Mykinesi kaardiga, mis erineb veidi eelmises osas kasutatust, aga on ikka samalt autorilt ja samast allikast (kaart: Anker Eli Petersen, 2004 / Faroestamps.fo / Wikimedia).

Enne kui saarega sama nime kandvat küla uurima asun, loetlen ja kirjeldan guugelduste abiga veidi ka teisi saare huvitavamaid kohti.
Vikipeedia mainib põhjarannikul asuvat Korkadalurit, kaardil on see vertikaalselt kirjas just kõrgeima mäe punkti kohal. Oru iseära on 25–30, mõne allika andmetel lausa 60 meetri kõrgused basaltsambad steinskógir. Ingliskeelses tekstis nimetatakse kohta enamasti Stonewood ehk Kivimets. Kummalisel kombel on sedagi nähtavasti vähe pildistatud. Ühe pildi leian Taani neiu Melissa Cherry mu mingis Fääride-postituses juba osundatud blogist I Live As I Dream, aga autor kahtleb ka ise, kas ta ikka oli udus veidi eksinult õiges kohas – ja ilmselt tõesti ei olnud. Nii et ainsa kindlasti õige foto leian veebikülje http://visitvagar.fo/welcome-to-vagar/about/about-vagar-and-mykines/mykines/the-stone-forest/ päisest. Ja see „mets“ on uhke küll!
Kui sellest rääkiv legend väga lühidalt kokku võtta, siis kunagi olnud siin tõesti tore mets ja Norra kuningas Püha Olav leidnud, et fäärlased peavad selle eest maksu maksma. Fäärlased aga valetanud, et mingit metsa pole ja vihane kuningas moondanudki metsa seepärast kivisammasteks. Huvitav on lisada, et Püha Olav pole Fääridel käinud, ometi on siinne rahvuspüha just Olavipäev, Ólavsøka.
Melissa kirjeldust retkest läbi Kivimetsa saare kõrgeima tipu, 560 m ümp kõrguva Knúkurini (http://iliveasidream.com/index.php/tag/korkadalur/) tasub mainitud väikesele eksimusele vaatamata lugeda küll, seda enam, et seal on hulk toredaid fotosid nagu selle neiu postitustes ikka: näiteks Tindagjógvi nimelisest vägevast kuristikust või lausa ohtlikust kõnnist läbi agressiivselt poegi kaitsvate söödikännide koloonia.
Idaosas asuva Knúkuri jalamil on vastavalt põhja- ja idakaares kaks orgu, Kálvadalur ja Borgardalur. Et külast nende juurde jõuda, tuleb enne tõusta 400–500 meetri kõrgusele.

Läänekaarde laskub maapind tasapisi kuni Mykinese külani (foto eelmises osas juba viidatud Annfinn Frederikseni suurepärasest Mykinesi fotode kogust http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm). Veel üks üsna kõrge tipp on saare kaguranniku lähistel: 350-meetrine Árnafjall.
Enne panin vist juba kirja, et Mykines on Fääride üks vanemaid osi: tekkinud umbes 60 miljoni aasta eest. Saare basalt on kolmekihiline. Basaldikihtide vahele jääv pehmem tufikiht on erodeerunud, nii et eriti järskudele põhjaranna kaljudele on tekkinud linnulaatadele hästi sobivad karniisirohked seinad.
Saare tekitanud pursete vahel oli kohati ka nii pikki perioode, et jõudis mitte ainult kasvada taimestik, vaid sellest tasapisi tekkida ka süsi. Ühe sellise kohana, kus sütt võib märgata, mainitakse Valgarsbrugvi; saare elanikud olevat sütt väikestes kogustes ka kaevandanud ja kasutanud.
Lindudest oli eelmises osas rohkesti juttu, imetajatest on saarel täitsa olemas siia sisse toodud ja mägises piirkonnas elav valgejänes. Saarel elab koduhiire endeemne alamliik Mus musculus mykinessiensis, kelle olemasolu peetakse saare ammuse inimasustuse kinnituseks, sest ta on geneetiliselt lähem iiri kui Euroopa mandriosa alamliigile: arvatakse, et ju tuli see loomake siia 6. sajandil koos teravilja kasvatanud iiri munkadega. Sellele hiirele on iseloomulikud pikad tugevad tagajalad. Alamliigi lähim sugulane, St. Kilda saare koduhiir Mus musculus muralis on praeguseks välja surnud. Alamliiki kirjeldas 1592. aastal Norra pastor Peter Claussøn Friis.

Aga nüüd siis Mykinesi külla, sellel laiuskraadil Euroopa kõige läänepoolsemasse asulasse. Et küla kannab saarega sama nime, lisatakse nimele vahel eristuseks sõnake bygd, „küla“. Esimese foto teen Mykines bygd’is 14.20; enne seda püüan ennast pisut porist puhastada.
Sellelgi fotol kujutatut pean jälle kõike teadva „doktor Google’i“ abiga määratlema. Sest kuigi ma teen küll kujust ka väheke suurema foto ja pildistan eraldi veel sambal olevat ingliskeelset tahvlit, on sellest vähe abi: kodus näen, et oleksin pidanud enne klõpsatusi sildi vihmapiiskadest puhtaks pühkima. Õnneks on siiski välja loetav võtmesõna Unitehopeproject, mis juhatab veebilehele www.unitehopeproject.com.
Sealt saangi teada, et tegemist on Rootsi kunstniku Lehna Edwalli algatusega luua „armastuse, lootuse ja kaastunde vaikiv ahel Unitehope’i ingli abil“. Rännurahvas viib kuju endaga kaasa, kingib selle mingi paiga inimestele ja muudab nad niiviisi osaks sellest liikumisest.
Lehna Edwalli idee kohaselt on tema loodud kuju kui kaitseingel inimeste kodus või koduaias, sümboliseerides kõike head ja positiivset elus. Kunstnik oli kaitseingli mõtet mitu aastat endas kandnud, kuni kaootiline 2004. aasta tekitas temas abituse ja meeleheite tunde. Käivitav tegur oli Madriidi raudteel aset leidnud, paarsada inimest tapnud ja paari tuhandet vigastanud pommirünnak 11. märtsil, sellel järgnes veel septembri alguses pantvangidraama Põhja-Osseetia Beslani koolis, mis võttis elu 334 inimeselt, kellest 186 olid lapsed.

Siis, 2005. aastal, valmiski 70 cm kõrgune, 30 kilo kaaluv betoonkuju. Projekti esimeses faasis valiti välja seitse kohta ja pärast nendelt riikidelt saadud luba rändas tosin rootslast inglikujusid kinkima. Seitse esimest inglit püstitati Vanuatu Emaé saarele, Austraalia Mount Buffalo rahvusparki, Venemaale Uuralitesse, Malisse Kita linna, Urubamba külla Peruus, Nanseni vulkaanile Yukonis Kanadas ning USA Hawaii saarele. Praeguseks on mainitud kodulehe andmeil kingitud ja püstitatud 49 inglit. Fääridele olevat „Ingli“ (Reinu foto) 2010. aasta juulis Göteborgist toonud Eduard Gaudy ja purjeka Celeste of Solent meeskond eesotsas kapten Bengt Tarrega.
Valge, punaste kantidega maja „Ingli“ taga on Mykinesi kool.

Lähen nüüd küla peale uitama; enamiku majade kohta ei oska ma midagi kirja panna. Aga kuna esmajoones just Mykinesi küla kohta käivas ingliskeelse Vikipeedia artiklis ja ka mujal leidub hea hulk fakte nii küla kui ka saare ajaloost, siis puistan seda osa neist leidudest, millele mul mingit otsest pildivastet pole, siia fotode vahele.
Esmalt elanike arvu tõusud ja langused: 1769 – 61, 1801 – 74, 1834 – 92, 1840 – 97, 1845 – 99, 1855 – 112, 1870 – 114, 1890 – 154, 1925 – 179, 1940 – 170, 1953 – 150, 1977 – 30, 1996 – 16, 2001 – 22, 2006 – 20, 2009 – 17, 2012 – 14. Suviti on rahvast saarel muidugi rohkem.
1801 oli saarel olnud 17, 1845 19 maja, nüüd – 40, ent ainult 6 neist on aasta ringi asutatud..

See võiks ehk olla küla peatänav või vähemalt kõige pikem tänav, valgustus servas ja puha. Vikipeedia ütleb küll, et tänavaid külas pole, majade vahel lookleb lihtsalt jalgrada. Autosid saarel pole, küll oli näha paari ATV-d.
Küla teed asfalteeriti 1990.
Just elanike arvu langus oli põhjus, miks 1. oktoobrist 1911 saadud omaette kommuuni staatus 1. jaanuarist 2005 lõpu leidis ja külake liideti Sørváguri omavalitsusega.

Tänava kõrval lookleb ojake.
Piltidele on oma jälje jätnud ka see, et aina piserdab uduvihma, päris alati ei tule meelde objektiivi kontrollida ja vajadusel pühkida ning pealgi on lapike lõpuks nii märg, et kuivatada enam eriti ei õnnestugi.

Enamik maju on ikka mustad, sageli valgete aknaraamidega; mõnel mätaskatus, teistel eri värvi plekkkatused. Aga selgi pildil on vasakut kätt ka üks valge, veidi edasi kollane, paar pilti tagasi punane majake ja edaspidi lisandub ka sinine.


Vaatame lähemalt esimest parempoolset majakest. Numbreid, tundub, neil ei ole, …












… küll aga mõnelgi maja nimi, siin siis vist „Katrini maja“ (hjá on eessõna, mis muude võimaluste seas tähistab ka millegi kuuluvust kellelegi), ja ehitamisaasta. See on mulle tuttav ka näiteks Tórshavni vanemast osast.





Väga iseloomulikud on majade juures mitut sorti pisikujukesed – siin hiirepaar ja mõneski kohas ka lillepotid.

Üks pilk ka nö peatänavaga ristuvale teele/tänavale; pärast vaatan seda lähemalt.

Aga peatänavat mööda ülesmäge minnes jõuan kirikuni.
Korduvalt ennegi kasutatud Taani kirikuportaalist http://www.danske-kirker.dk saan teada, et varem oli saarel palvela, Bønhúsbergi, esimese kiriku oli torm lammutanud 1863, selle kohale ehitatud pühakoja 1877. aastal. Sellest üle jäänud osi kasutati uue kiriku ehitusel; see pühitseti kaks aasta hiljem, 1879.

Meie käigu ajal on valgeks lubjatud seinte ja mätaskatusega pühakoda natuke väsinud väljanägemisega. Lääneotsas on diagonaalselt paigutatud torn, lõunaküljes paikneb seitse ja lääneviilu all kaks akent. Sissepääs on kiriku kagunurgas.

Kirikut ümbritseb kirikuaed (2 x foto: Rein), mille müüride vahel on ka hauaplatse, …







 … ent mitte väga tihedalt.
Hoolikalt valgeks lubjatud, punase katuserandiga maja kirikust läänes on enne korra juba nähtud koolimaja.
Kool avati saarel 1896; 1925, kui saare elanikke oli 179, õppis koolis 27 last.

Majad kirikaia loodenurga juures on kenasti näha ühel Reinu fotol.

Aga muidugi ei jäta ma ka kirikusse sisse astumata, sest uks on lahti.
Esik ja kirikusaali kumer lagi on sinised. Rohelist karva pinkidel on nummerdatud kohad, sest taludel olid oma kindlad isteplatsid. Tundmatu autori ristilööduga altarimaal on ostetud Kopenhaagenist: selle kinkis kirikule 1905. aastal Joen (Jógvan) Abrahamsen.



Kantsel on väga lihtne.
Istekohti on kirikus 120.









Pühakoja seinal on mälestustahvel neile, kes hukkusid 29. septembril 1970 lennuõnnetuses. Bergenist Vágari lennujaama teel olnud Islandi lennuk Fokker 27 põrutas paksus udus vastu Mykinesi kõrgeima mäe Knúkuri läänenõlva; pardal olnud 34 reisijast hukkus kaheksa, raskelt vigastatud viidi helikopteriga haiglasse. Eriti sandi ilma ja raske ligipääsu tõttu oli päästetöid väga keeruline toimetada. Mälestustahvli annetas kirikule Islandi lennufirma.


Kiriku tagaseinas on 1939. aastal paigutatud tahvlid merre jäänud saare-elanike nimede ja vanustega, paigutatuna hukkumisaastate kaupa.
See on just paras koht kleepida siia vahele Vikipeediast leitavad andmed õnnetuste kohta saarel:
Ühe 16. sajandi lõpuaasta, arvatavasti 1595. aasta 25. aprillil oli ootamatus tormis uppunud oma poolsada paati kokku 200–300 kaluriga, seal hulgas kõik tööealised Mykinesi mehed;
1667 hukkus Hollandi laev Walcheren ja saare elanikud said laadungi endale;
1757 hukkus üks linnupüüdja, 1792 kaks, kes olid ilmselt ühe köie otsas; pärast seda hakati vältima meeste sidumist ühele köiele;
1819 ujus kuivale mahajäetud laev; Mykinese rahvas sai endale selle puidulaadungi;
1892 hukkus kaks noort meest jälle linnupüügil. Umbes sel ajal oli hakatud toiduks püüdma täiskasvanud jää-tormilinde, esimene tormilinnu poeg oli toiduks püütud 1862;
26. jaanuaril 1895 uppus Mykinesi kalapaat, kõik kuus meest hukkusid;
1934. aasta märtsis põhja läinud kahe kalalaevaga, Tórshavnist pärit luubiga Nólsoy ja Vestmanna luubiga Neptun uppus ka kaheksa Mykinese inimest; õnnetuse põhjustas ilmselt nende kahe kalalaeva kokkupõrge. Toona valitsenud üleüldise leina motiiv on kajastunud ka kohaliku kuulsa kunstniku Sámal Joensen-Mikinesi töödes;
8. augustil 1941 tekitas Luftwaffe järjekordne rünnak Mykinesi majakale mõningaid purustusi ka külas, aga hukkunuid õnneks polnud;
1942. aasta septembris ujus Mykinesi kaldale meremiin ja rikkus plahvatades mitu paati;
1959 ja 1963 kukkus surnuks lambaid karjatanud mees;
1991 hukkus merel, Mykinesist lõuna pool jälle kolm meest.

Kui ma sellest Taani kirikuportaalist arvutitõlke kaudu ikka õigesti aru saan, on see kiriku eeskojas rippuv kell algupäraselt olnud 1956. aastal külast lõuna pool kaldale jooksnud ja purunenud Vene traaleri tormikell.
Keegi ütleb mulle pärast, et see olevat tegelikult kiriku korjanduskarp. Mul on kirikutes käies ikka kombeks ka väike annetus jätta ja Mykinesil oli lausa kurb, kui karpi ei leidnud. Kui sellest pärast rääkisin, siis keegi väitiski, et kella kujuline korjanduskarp olnud eeskojas …





Selle ja mõne järgmise foto kohta oskan öelda vaid seda, et need on pildistatud kiriku lähedal.









Sama majade rühm teises vaates.















Selle suuremat sorti maja juures näen seda postitust kirjutades tubli tüki vaeva, seejuures ka sellega, et saada aru, mis õigupoolest on vundamendi kohale, ukse kõrvale riputatud tahvlile kirjutatud, aga loen välja vaid nime lõpu -stova. Maja suurus lubab oletada, et ju see on mingil moel ühiskasutuses.


Rein on märganud ka postkasti ja selle üles pildistanud.








Kõnnin pisut allamäge. See tee, tundub, on asfalteerimata – või siis on sillutis mingite torutöödega segi pööratud.








Tüüpilised sideaineta laotud kividest seintega kõrvalhooned.









Selle 1973. aastal ehitatud majakese nimi on Undir fossi, „Kose all“.
Tasub tähele panna, et siingi on katuse mätaste all (vähemalt markeeritud) kasetoht.







Maja nurga tagant talle nime andnud koseke paistabki.









Kodus loen Vikipeediast, et 1927. ehitati Mykinesile, just kosekese alla küla kirdeserva Fääride üldse esimene ujula. Või peaksin ütlema „ujumistiik“ –swimming pool võib ju tõlkida nii ja naa, aga ega siia ju ikka päris ujula vist olema ei mahu? Kahjuks ei taipa ma üle selle betoonserva piiluda… Liikumapanev jõud basseini ehitusel olnud kohalik koolmeister, Mykinesi spordivõistluste korraldaja Poul N. Pedersen.


Ma usun, et see foto, mis võetud jälle Annfinn Frederikseni kogust (http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm), on tõesti just sellest basseinist.

Liigun külakeskme poole tagasi piki „peatänavaga“ rööbiti kulgevat alumist teed. Hüvakäel on kirevamaid maju, …








… kurakäel traditsioonilisemad must-valged elamud, …







… otse ees aga kaks maja ehitamis- või remondijärgus mätaskatustega ehitist. Huviline saab uurida võimalike mätaskatuse ladumise tehnikaid: mõlemat majamütsi hoiab võrk; ühel on võrgu peal raskuseks kivid ja võrk ise on ankurdatud! Ju see kõik on tehtud ikka tuule pärast.




Nende majade juurest pöörab vasakule järgmine tee, mis viib üle oja, seal hulgas helikopterite maandumisplatsile.

Vastassuunas vaadates näen toredat tünnisauna ja selle taga kirikut; pilt näitab natuke kätte ka kõrguste vahe eri objektide vahel.

Ülemise putitatava katusega maja nurga tagant läheb sama tänav edasi, taas üsna kirevate majadega.








Mõni samm edasi on majade vahel vasakut kätt vahe, …









… kust avaneval vaatel on teiselt poolt oja peale majade näha esiplaanil mingid vanad vundamendid, taamal punase maja taga aga helikopterite maandumisplatsi tuulekott. Seda kohta lähen pärastpoole vaatama.






Vaade umbes samast kohast, aga väiksema suumiga.










Samas askeldavad mõned lapsed








… ja ka suuremad inimesed. Kiriku ja koolimaja kandis on kogu aeg näha saarele ilmselt üheks päevaks tulnuid, meiesuguseid turiste. Need siin aga on küllap ikka kohalikud inimesed või vähemasti suvesaarlased.






Hakkab jälle tihedamalt tibutama, seepärast otsustan minna ülespoole tagasi.







Selline trepp ülespoole viibki.
Taas ei märka ma piisku objektiivil…
















Vaade ülevalt, paremat kätt seisva …









maja










teise nurga tagant









… silman järgmisel üle ojakese viival risttänavakesel üht ATV ning seljakotiga meest, …

… kelles tunnen hetk hiljem, kui ta pildistama asub, ära poeg Reinu.











Reinu sel hetkel pildistatud vaade on mul ka.















Aga kui ma oma asukohast läänekaarde vaatan, saan aru, et olen jõudnud koolimaja juurde.









Selle juurest läänekaarde edasi on nõlva pool veel üks majapidamine (fotol vasakul) – ja siis ongi küla otsas.









Aga tagasi vaadates näen hoonet, mis kiriku kõrval kindlasti küla tähelepanuväärseim. See on Kristianshús, kus tegutseb väike kohvik ja kus pakutakse majutust. Maja perenaine on meie käigu ajal – ja peaks olema ka praegu – Katrina Johannesen, kelle eestvõttel on koostatud ka ülipõhjalik Mykinesi veebileht http://mykines.info/. Tõsi, tundub, et webmaster taanlane Karsten Larsen on seda viimati uuendanud 2014. aasta veebruaris. Mõni fakt mu postitustes on pärit ka sellelt lehelt, ent kui püüaksin sealt kõike üles korjata, jääksin Mykinesi-osi koostama veel kuudeks… Hästi palju on seal näiteks mitmesuguseid legende ja mälestusi, samuti leiab rohkesti kasulikke linke.

Veerand tundi ma vahepeal ühtegi pilti ei tee, ei mäleta, millele aeg kulus. Igatahes 15.18 teen üle oja minnes foto ühele






--- ja teisele poole. Sel fotol hakkab esiplaanil silma üks natuke kummaline rajatis; võimalik, et sellise plaadiga kaitstakse lihtsalt mingit vana alusmüüri. Aga tagaplaanil on näha helikopterite maandumisplats, kuhu parajasti liigun.


Enne korra juba silmatud ATV lähivaates.







Teisel pool oja ma neid ei silma, siin on aga majadel või majade juures väikesi kunstiteoseid lindudega, selle maja seinal näiteks saare küllap uhkeim „vapilind“ suula.
Muidugi oleks patt jätta mainimata ka selles kauges meretaguses külas valitsev Fääridele üldse omane ideaalilähedane kord: kusagil ei vedele naljalt midagi ülearust, lihtsalt jalust ära pandut.



Ilmselt uuepoolne maja.










Selle maja juures on rohkesti pildistamist.










Seinal on saare arvukaima asuka lunni kuju.








Võõrasse aknasse pole paslik piiluda, aga sealgi on dekoratsioone:







Maja taga näen tervet kogumit haldjate maju.

Veel üks suula; sama kuuri (?) katusenurgal tundub olema veel üks linnuke.






Arvan millegipärast, et see majake on kuidagi seotud helikopteriplatsiga, …







 … igatahes on maja seinal küla skeem.


Ja siis ongi see maandumisplats ise, tuulekott







… ja keelutahvel juures.
Kohaliku lennufirma Atlantic Airways helikopteriühendus Vágari lennujaamast siia on saarele muidugi ülimalt tähtis, sest ikka tuleb ette, et tormine meri ei luba paatidel saare sadamasse tulla.
Regulaarse helikopteriühendusega alustas Fääride kohaliku laevaliikluse eest vastutav Strandfaraskip Landsins 1981. aasta augustis ja esimene reisija oli olnud Taani peaminister Anker Jørgensen.
Kui mainida teisi saarel viibinud VIP-e, siis Taani kuninganna Margrethe ja tema abikaasa prints Henrik on saarel käinud kaks korda: 1968 ja 1990. 1999. aasta augustis külastasid Mykinesi Taani peaminister Poul Nyrup Rasmussen ja tema kolleeg Gröönimaalt Jonathan Motzfeld ning 2001 Islandi president Ólafur Ragnar Grímsson.
1938. aastal töötas terve suve saarel sakslasest loodus- ja rahvastikuteadlane Erich Wustmann ja vormistas oma uurimuse filmiks Tollkühne Färinger („Hulljulged fäärlased“) ja kaheks raamatuks; esimene, 1939 ilmunu kandis filmiga sama nime, kümme aastat hiljem ilmus teine, Paradies der Vögel („Lindude paradiis“). Meenutame, et toona elas saarel veel ligi 180 inimest, nii et küllap oli, millest kirjutada.
Helikopteriliiklusest on teada ka juhtum, mis näitab, kui keeruline võib meretagune elu olla. Kui 1971. aasta lõpus ei pääsenud postipaat mõnda aega saarele, tõi jõuluposti Mykinesile Taani laevastiku Alouette-helikopter. Lennumasina mootor öelnud aga üles ja meeskond jäänud kogu jõuluajaks saarele. Alles 28. detsembril lennanud kahe Sikorsky S-61 helikopteriga kohale remondibrigaad – ja nüüd öelnud üles üks Sikorskytest… Mehed saanud siiski 2. jaanuaril saarelt minema.
Siin on paras koht meenutada soovitust, mis on kirjas enne viidatud suurepärasel veebilehel http://mykines.info: kui tulete saarele ka vaid mõneks tunniks, on väga mõistlik võtta kaasa väike tagavara oma pidevalt tarvitatavatest ravimitest.
Vist olen ühes varasemas Fääride-postituses viidanud Marisa ja Jamini vahvat reisiblogi This World Traveled. Muude lugude kõrval saab sealt lugeda ka postitust Mykines: The Land of Puffins, 3 Stranded Travelers and an Un-Planned Helicopter Ride (https://bit.ly/2JGQoVQ) sellest, kuidas kolm neiukest tulevad oma Fääride-reisi eelviimasel päeval Mykinesele ning kuidas ei sel ega järgmisel päeval saa kiirlaev lainetuse tõttu enam sadamasse tulla. Väga õpetlik lugu, pealegi suurepäraste fotodega!

Teisel pool oja, maandumisplatsiga kohakuti, on saare kütusehoidla. Olen seda postitust kirjutades püüdnud meenutada, milline saare majakestest peidab 1968 tööle pandud elektrijaama (generaatori lülitas sisse muide toonane saare vanim elanik, 94-aastane Niclas Hansen). Väga võimalik, et see on just seesama rohelise katusega must maja vastasnõlval. Kindlasti leian üles sellest majast vasakul mäest üle viiva matkaraja – nüüd paistab tegelikult üsna hästi silma, kui järsk see siiski on – ja selle alumise otsa juures seisva infotahvli, mille juures Ivi juttu kuulasime.

Külale on siit päris hea vaade. Kõige vasakpoolsem punavalge maja on muidugi koolimaja ja sellest ülejärgmine, kahvatupruun hoone Kristianshús; hästi on leitav ka kirik ja kui hoolega otsida, siis ka mitmed muud enne nähtud majad.

Maja maandumisplatsi kõrval on ilmselt vähemalt sel nõlval küla kõige kõrgemal asuv hoone.






Need võiks olla kõrvalhooned, aga mine tea: ehk on teises küljes hoopis aknad ja tegemist on elumajaga; selliseid eksimusi teen siin külas mitu korda.







Kas või see hoone: katusel kummuvad aknad lubavad oletada, et selles on kui mitte eluruumid, siis vähemalt töötoad.


Veel üks ülevaatlikum foto. Pildi parempoolseima maja kohta kirjutasin siiatulekul küll küsimusmärgiga „kuur“ (just selle teisel seinal on suula pilt); …

… siit poolt söandaksin öelda, et pigem on see taas kas mingi töötuba või koguni elumaja.







Enne juba uuritud maja juures leian veel ühtteist mainimisväärset







Äkki on see paar just teisel pool suurt maja asuva pisiasumi asukad?








Nende auks pole muidugi kahju rajada isemoodi lilleklump








… või panna linnuke kivile siristama.





Ja tagasivaatelt märkan, et üks lindude paar on ka veel välisukse kõrval.









Siis jälle tipa-tapa künkast alla , üle oja …






… ja vastasnõlvast üles; …









… piki tõusuga ristuvat tänavat saan veel kord heita pilgu kose ja võimaliku ujumiskoha poole.
Pärast poolt nelja tunnen, et hakkan taas väsima ja sean ennast ühele kiviaiale küla keskel istuma, et veidi ülestähendusi teha.

Sealt leiab mu peagi Ivi ja küsib, kas ma Kristianshúsis olen juba käinud. „Ei ole,“ vastan, „pidasin ennast kohviku jaoks liiga poriseks.“
Nüüd siiski lähen, sest Ivi ütleb, et majas on mitmeid saarelt pärit kunstniku Sámal Joensen-Mikinesi (1906–1979) teoseid. See pole üllatav, sest maja oligi olnud just tema ateljee. Sámal Joensen-Mikinesist kirjutasin selle sarja 18. postituses, kui käisime Fääride rahvusgaleriis Listasavnis. Siia ainult nii palju, et mees sündis Mykinesis 22. veebruaril 1906 ja sai nime Samuel Elias Frederik Joensen. Kas on veel alles ka kunstniku sünnimaja Innistova, ei õnnestu mul paraku teada saada.

Kristianshúsis on kohvik ja perenaine pakub alates 1992. aastast ka majutusteenust. Külalismajas saab ööbida 40 inimest 2-, 3- ja 4-kohalistes tubades ning ühiselamus. Muidugi on toad väikesed, trepid järsud ja koridorid kitsad, aga voodid olevat mugavad. 17. mail 1992 oli hotelli avamise puhul helikopteriga saarele lennutatud 40 inimest, teiste seas Fääride turismiminister.
Vikipeedia kirjutab ka, et Kristianshúsi kohviku menüü suur hitt on lunnipraad; kaldun arvama, et ega seda vist enam pakuta. Sest minu teada on pikka aega olulist toidulisa pakkunud lunnipüük sel saarel nüüd keelatud; kas ja millal keeld on kehtestatud, ei suuda ma paraku kindlaks teha.

Üks teine majutuskoht, Gula Husið, on külas veel: kollane maja päris küla põhjaservas, mäenõlval; leian selle mitmelt oma fotolt ka üles; siia panen ühelt küla ülevaatefotolt tehtud lõigendi (pildi „originaal“ on kümmekond fotot tagasi; allkiri algab lausega Veel üks ülevaatlikum foto.).
2005. aastal oli Sørváguri kommuun välja käinud idee rajada saarele Joensen-Mikinesi muuseum, sest saarel käivad turistid tunnevad Fääride ühe nimekama kunstniku tööde vastu suurt huvi. Juttu oli toona olnud ka uue külalismaja ehitusest.

Astun nüüd küll tõesti Kristianshúsi kohvikusse sisse ja püüan isegi paar pilti klõpsata, aga väike ruum on rahvast täis ja õhuniiskus nii suur, et esimese hetkega lööb nii fotoka objektiiv kui ka prillid nii uduseks, et parem eelistan taas väljuda…





Kui siis koolimaja juurde lähen, …

… on hea istumiskoht, palk maja otsa juures suuremas osas hõivatud, aga ma mahutan endagi siiski palgi otsakesele ja kirjutan veidi oma märkmeid. Näiteks et ammu juba tahaksin ära – on märg ja külm, aga kell on alles 16.05 ja laev läheb 17.

Aga 16.25 paiku otsustan minna vaatama sadamaabajat ka teisest küljest.


Priske toidupalaga lind künka tipul on krüüsel, fääri keeles teisti.










Vaade sadamale. Vikipeediast: esimene lainemurdja valati koha peal käsitsi segatud betoonist 1943. aastal, teine, samuti käsitsi segatud betoonist, 1950. 1961 algas kolm aastat kestnud rambi ehitus; selle valmimise järel sai paate talveks kuivale tõmmata.
Ongi viimane võimalus Mykinesi laevaliiklusest pisut lähemalt kirjutada. Vikipeedia kinnitusel sõidab laevuke üks kuni kolm korda päevas 1. maist 31. augustini ja kaks nädalat ka oktoobris, lambatapupäevil. Kui teistel liinidel sõidavad ikka bussi- ja laevakompanii SSL (Strandfaraskip Landsins) alused, siis Vágari ja Mykinese vahel kurseerib erafirma laevuke, mille SSL leiab pakkumiste alusel.
Vahel käivat saarel ka kruiisilaevad, aga need peavad jääma merele ankrusse ja rahvas tuuakse väiksemate sõiduvahenditega randa.

Hoopis uhkema foto sadamast leian jälle Annfinn Frederikseni kogust (http://heima.olivant.fo/~anfinn/mykines.htm).

Muidugi askeldab ka siin lunne, ehkki kaugeltki mitte nii palju kui saare lääneotsas.








Mõni neist vaatab pildistajaga tõtt.







Kaugelt õnnestub pildile püüda ka lendu tõusev krüüsel.








Ja nagu saabudes nägime, on sadama vastas püstloodkaljude karniisidel rohkesti kaljukajakaid ja nende pesi.







Veel üks lunnike.








Rein on siin samas pildistanud rahvuslindu meriskit (tjaldur).







Rühmakaaslane Mari klõpsab nende minu vaatluste ajal foto ka vaatlejast.

16.40 paiku näen, et rahvas koguneb juba tasapisi sadamakaile. Mis muud, kui kõmbin ka ümber abajaotsa ja laskun alla.
Mingil hetkel tundub lahkuvat rahvast olema ehmatavalt palju, aga tubli laevuke Jósup võtab kõik peale. Jõuab sadamasse veidi enne viit, mõniteist inimest (ja üks koer) tulevad maha, maha laetakse ka õllekaste, neli Statoili tünni ja ühtteist veel; sõitu saame 17.07


17.39 oleme möödunud kaljusaartest, …


17.44 oleme kohakuti Bøuri külaga.





17.46 pildistan Bøuri ja Sørváguri vahelist teed.








Kolm-neli minutit enne kuut oleme taas Sørváguri sadamas. Sealt siis jälle konts ja varvas hotelli poole. Mõne teel tehtud foto panen ka siia. 18.05: koseke sadama lähistel.









18.08: ka Sørváguris ehitatakse.








Rahvuslindude paar.






Liigume igaüks oma tempos . Ilm on endiselt udune.









Rohukoskla (toppont) emalind.





18.14: kenasti kujundatud haljastusega trepp ja kaldtee.


Lill samalt peenralt.






18.16: staadionil käib jalgpallitrenn.







Kuldnokk (stari), endeemne alamliik Sturnus vulgaris faroensis, nominaatvormist väheke suurem, aga väga kehv laulja, sest ei käi rändel ja ei saa seetõttu eriti uusi hääli juurde õppida.







18.17: läbi uduvine küll, aga siiski näha – kaks hommikul pildistamata jäänud olulist hoonet, kirik ja koolimaja. Esimesest kirjutasin 33. postituses, teist mainisin üleeelmises, 35.-s.


18.19: kosena laskub nõlvast küla jõgedest suurim, Stórá.









18.20 jõuan toidupoeni PE Sørvágur ja kaalun, kas astun ka sisse, nagu näen mitmeid kaaslasi tegevat, aga leian siis, et olen selleks liiga väsinud ja porine.




Sama minuti sees jõuan Varðagøtale (sellest teekonnast vastupidises suunas on pikalt juttu 35. postituses), siin tuleb pöörata paremale …




… ja mäest üles vantsida.









Tee kõrval vahutab taas Stórá.







Ühes aias hakkab silma õitsev fuksia.







Mýraveguri risti tagant algab lennuvälja aiaga piiratud territoorium.






Nüüd näen ka otseteed hotelli poole: mitu kaaslast on seda mööda teel. Kell on 18.32.





Siin saab ka Sørvágur otsa ja mõne minuti pärast olen tagasi hotellis Vágar, kust hommikul 8.40 paiku alustasin.
Tunnikese kulutan sellele, et oma riietus veidigi viisakamaks saada, õhtul veedame Reinuga aga ligi kaks tundi restoranis, et korralikult süüa. Mina võtan krevetisupi ning pannkoogid moosi ja jäätisega.
22.30 leian, et tänaseks aitab küll.


No comments:

Post a Comment