Sunday, September 15, 2019

Tutvuseuuendus Stockholmiga I. Saan lohutusasenduse õhupallilennule


Selle aasta alguses hakkasin kirjutama mullusuvise Stockholmi-käigu blogikajastust. Paraku kulus esimese osa kirjutamisele lausa neli kuud, teisele „ainult“ väheke üle kuu ja kolmas jäi juunis pooleli. Kuna vahepeal on juba tulnud uusi reise, siis otsustasin vähemalt esialgu selle asja sinnapaika jättagi. Aga kuna eriti esimesele osale kulus päris rohkesti aega ja vaeva, siis ei taha ma seda avaldamata jätta ning riputan väikeste parandustega siia üles.

Üle mitme aja mullu juulis ette võetud Stockholmi-reisil oli ka oma kindel eesmärk, mille täitumine lükkus paraku küll edasi. Nimelt ootas realiseerimist Jõuluvana toodud „tuusik“ õhupallilennule kuningriigi pealinna kohal. Jõuluvanale selle soovi kõrva sosistanud päkapikk, minu vanem poeg Rein, kes pidi lennu broneerima, jäi paraku hiljaks. Kevade lõpp ja suve algus olid ju olnud tuulised, palju pallilende oli ära jäänud ja ootelehele lükatute nimekiri kasvanud sedavõrd pikaks, et minu seekordsete Stockholmi-päevade jooksul vabu kohti enam polnud.
Ent lennukipiletid olid ju ostetud ja eks selles linnas leia alati rohkesti tegevust, ehkki olen seal alates esimestest kordadest kusagil 1990ndate alguses käinud kindlasti oma paarkümmend korda. Pealegi polnud ma kordagi käinud poja elukohas Bromma linnaosas. Nii et muidugi ei jäänud ma nurjunud õhupalliretke kodus padja sisse taga nutma.

Stardin 4. juulil kell 6 noorema poja juurest Tallinnast. Takso kihutab läbi hirmuäratavalt paksu udu. Piimjas aur ümbritseb ka lennujaama ja pähe tulevad mõtted varasematest edasi lükatud lendudest. Pessimismi soodustab teadasaamine, et kella kuuene Stocki-reis ei olnud väljunud, 6.40 teatatakse Kärdla lennu tühistamisest.
Muidu kulgeb lennujaamas kõik ladusalt, ainult turvakontrollis takerdun korraks: seekord olen unustanud taskud tühjendamata … Ei saa ma sealt peaaegu kunagi ilma meeldetuletusteta tulema!
Kõigi kartuste kiuste lastakse juba 6.50 lennukisse, istun vasakus pardas kohal 22A. 7.30 läheme liikuma ja 7.40 vupsame lendu. Millalgi veidi pärast kella 8 (ehk Stockholmi aja järgi 7) märkan, et on täiesti selge ja vaateväli avar.

Kui lennukiaknasse ilmuvad saared, ei suuda ma muidugi kuidagi pidurdada oma pildistamiskirge. Enne, kui Arlandas rattad maha paneme, jõuan teha üle 40 klõpsu. Ja nüüd, seda teksti toksides, pean ma tahes-tahtmata kaardilt näpuga järge ajama ja sealt kogetavat oma fotodega võrdlema. Lihtne see pole, sest minu kujutlusvõime on kehv ja pildid on kaardiga võrreldes „jalad ülespidi“. Suure nuputamisega jõuan siiski selgusele, et sellel fotol siin peaks ees paremal, lennuki tiiva ja kere alt veidi paistma Stegesund-Hästholmeni kaksiksaar, teisel pool üsna kitsast Stegesundi väina vasakul Skarpö, mis on silla kaudu ühenduses Rindö saarega. Rindö ja tiiva vahel on väike saareke Vaxholmi kindlusega ning Rindöst lõuna pool, fotol üleval Ramsö ja Tynningö.

Sellel suumitud fotol on esiplaanil tuntud puhkuse- ja väljasõidusaar Vaxholm; alalisi elanikke on seal lausa ligi 5000. Ei tea ainult, kas see käib selle ühe saare või kogu 64-saarelise arhipelaagi kohta. Nimelt eelistavat kohalik omavalitsus nime Vaxholms stad (Vaxholmi linn) kasutada just kogu saarestiku kohta.
Arvasin, et olen kunagi ühe Vaxholmi-käigu kohta ka kirjutanud, aga lähemal kontrollimisel selgub, et käisin seal kaugel blogimisajastu eelsel ajal, 2007. aastal. Vaatan toona klõpsitud fotod üle ja saan uuesti teada, et on tore koht küll!
Vasakul on eelmisel fotol nähtud Vaxholmi kindlus. Selle laskis Stockholmi eelkindlustusena 1594. aastal ehitada kuningas Gustav Vasa ja just selle järgi on nimetatud ka suurem saar ja kogu omavalitsus.
Foto paremas küljes on näha Vaxholmi mandriga ühendav sild. Veel on pildil enne mainitud Tynningö saar ning hulk väiksemaid saarekesi ja rahusid.

Osa sel pildil nähtavat on olemas ka eelmisel fotol, otse tiiva kõrval. Esiplaanil näha suurem, väga tugevasti liigendatud rannajoonega maismaa on manner. Metsa vahel valendab Bogesundi loss, kus 1680. aastal suri Rootsi ja Soome riigitegelane krahv Per Brahe noorem (1602 –1680). Teiselt poolt laevateed ja kolme saarekese ahelat paistab saar nimega Ormingelandet. Just seda laevateed mööda kulgevad Frihamneni sadamasse ka Tallinnast tulevad laevad.

Siin on näha, kuidas laevatee keerab kahe saare, Lidingö (foto keskel) ja Ormingelandeti vahele. Alumine ehk põhjapoolne maismaa on manner.

Sel fotol on kaheharuline Lidingö, 12,5 km2 suurune 31 tuhande elanikuga saar. Lennukitiiva kõrval näha kolmnurkne paadisadamaga laht on Södergarnsviken, saare kaht haru lahutab Hustegafjärden. Saare ülemisel, lõunapoolsel harul kõrguv ehitis peaks olema Käppalaverketi veepuhastusjaama korsten. Lidingö on Stockholmi linna kirdenaaber.

7.11 paiku jõuamegi Stockholmi kohale, vasakul all nurgas on veel Lidingö, kõik ülejäänu on juba Stockholm. Kui väga hoolega vaadata, saab sellelt fotolt eristada, et üle Lilla Värtani väina viib tegelikult kaks silda: suure Lidingöbroni kõrval, sellest põhja pool, on vana kaarsõrestikuga ja 20-meetrise avatava keskosaga sild. Viimane valmis kunagise pontoonsilla asendajana 1925. aastal, jäi aga juba 1950ndatel üha suureneva rahvahulga üle mere toimetamiseks liiga kiduraks. 1971 avati 997 m pikk ja 24 m lai uus sild, mille navigatsioonikliirens on 12,5 m. Sõidutee on väina põhjast 75 m kõrgemal. Vana sillal on nüüd ühel küljel trammitee – sealt olen ka ise üle sõita saanud –, teises servas aga see, mida tänapäeval nimetatakse kergliiklusteeks ehk jalakäijate ja jalgratturite ala.
Teisel pool silda mandril asuvat linnaosa nimetatakse Östermalmiks. Silla ja lennukitiiva vahelt näha piirkonda uurin oma reisi viimasel täispäeval: sealne Norra Djurgårdeni arendusala muudetakse tööstus- ja sadamarajoonist kaasaegseks energiasäästlikuks elupiirkonnaks. Sellesse piirkonda kuulub ka Frihamneni sadam, kuhu saabuvad Tallinnastki tulevad Tallinki laevad; mingi laev on parajasti kai ääres. Suur lage väli elamurajooni kõrval on Laduagårdengärdet, rahvakeeli lihtsalt Gärdet. Kunagi oli see sõjaväe harjutusväli, 20. sajandi esimesel poolel nähti siin 1. mai demonstratsioone ja autovõidusõite, nüüd käiakse Gärdetil ratsutamas ja koeri treenimas. Välja servas on mere pool rida muuseume (näiteks tehnika-, telekommunikatsiooni- ja meresõidu ajaloo muuseum), idaservas kerkib 155 meetrini Stockholmi teletorn, Kaknästornet (arhitektid Bengt Lindroos ja Hans Borgström, avatud 1967). Tean omast käest, et sealt ülevalt näeb uhkeid vaateid.
Pildi servadega rööbiti kulgev veekogu tagaplaanil on kesklinnani ulatuv Läänemere sopp, natuke on näha sellest veidi eespool idaservas päris kitsukest, läänes veidi laiemat väinakest nimega Djurgårdsbrunnsviken Östermalmi ja Djurgårdeni saare vahel, viimastki saan reisi jooksul taas lähemalt silmitseda. Djurgårdeni ja meresopi taga on Södermalm, saar ja linnaosa; lääne pool on Södermalmi piir fotolt eristatav: valge, tõstemehhanismiga Danviksbro klappsild, mis viib üle Hammarby kanali ja mille juures on muu hulgas ka üks Stockholmi nn ummikumaksu punkte.
Södermalmi servas on näha Viking Line’i kaide ääres seisvaid laevu, Djurgårdeni lääneotsa juures Kastelleti ja Skeppsholmeni saari.

Veel jõnksuke edasi: Läänemere sopis on vasakult alates Djurgårdeni saar, millel lääneotsas kerkivad siinse Tivoli ehk Gröna Lundi atraktsioonide tornid, edasi Kastellet ja Skeppsholmen ning siis juba Stadsholmeni saar, millel tihedalt maju täis vanalinn ehk Gamla stan. Viimasest paremale ehk läänekaarde ulatuv veekogu pole enam Läänemeri, vaid Mälari järv; merd ja järve lahutavad mõlemal pool Gamla stani asuvad lüüsid. Teisel pool vett on Södermalm, kus eristub Globeni halli valge hiigelkuppel, siin küljel eelkõige Kungsholmeni saare idatipul uhkeldav Stockholmi raekoda, samuti hiiglaslike plokkmajade rivi Sergels torgi ja Hötorgeti vahel.
Suur puistu esiplaanil on park nimega Lilljansskogen („Väikese Jani mets“), mille eesservas keskel on näha kunagisest lahest tekkinud järveke Uggleviken („Öökullilaht“), ees vasakul on Stockholmi ülikooli hooned.
Päris kenasti eristub diagonaalis läbi Östermalmi kulgev Valhallavägen, lai tänav, mille ääres paikneb näiteks ka Stockholmi olümpiastaadion.
Tagapool, umbes pildi parema serva keskel, tiiva all, on Södermalmi mandrist eraldava Riddarfjärdeni kohal näha ka veidi Södermalmist lõuna pool asuvat Årstavikenit; veel veidi madalamal on Riddarfjärdenis eristatav Långholmeni saare idaots. Seda saart käime ühel reisipäeval põgusalt kaemas.

Seda fotot klõpsates lasen objektiivi veidi madalamale. Olulisem sellest, mis näha foto ülemises servas, sai eelmise foto juures juba üles loetud. Küll on ühtteist uut esiplaanil. Esmalt kaks veekogu: vasakul eespool korra juba mainitud, Lidingö saart mandrist eraldav Lilla Värtani väin väheldase paadisadamaga, paremal 3,5 km pikk riimveeline Brunnsviken, järv, mis on Lilla Värtaniga ühenduses Ålkistani („Angerjalüüs“) kanali kaudu. Selle vasakul ehk idakaldal on Stockholm, paremal Solna.
Suur osa esiplaanil olevaid maju kuulub Stockholmi ülikoolile; käisime siin 2008. aastal vanema poja doktoritöö kaitsmisel. Suur lossi moodi maja pildi paremast allnurgast kesklinna poole kulgevast Norrtäljevägenist vasakul on loodusloomuuseum, sedagi sai aasta varem, 2007, nii väljast kui ka seest uudistatud.
Brunnsvikeni teisel kaldal, just pildi paremas servas väljaulatuval neemel asuv puistu on mulle 2004. aasta käigust tuttav Haga park, lossi ja põneva liblikamajaga. Brunnsvikeni linnapoolse sopi taga näha torn, Pylon, ja seda ümbritsevad hooned, madal poolring Helicon ja kastjas Tetragon, on Wenner-Greni keskus (ehit. 1959–51, avatud 1962, arhitektid Sune Lindström ja Alf Bydén). Wenner-Greni fondile kuuluvas Heliconis majutatakse Stockholmi asutustes töötavaid välisteadlasi, ülejäänu on rendipind, millest suurema osa on tavapäraselt hõivanud teadusinstitutsioonid. Välisteadlastele rendipinna ehitamise vajadust propageeris keskuse rajamise eel suuresti Nobeli meditsiiniauhinna laureaat Hugo Theorell. Axel Wenner-Gren, kelle nime keskus kannab ja kes selle ehitust rahaliselt toetas, oli Rootsi ettevõtja; enne II maailmasõda peeti teda üheks maailma rikkaimaks meheks. Suured majad Wenner-Greni keskusest otse läänes, fotol otse lennukitiiva all on Stockholmi ülikooli Karolinska haigla korpused.

Nüüd lendame Solna linna(osa) kohal (ma pigem ei üritagi aru saada Rootsi haldussüsteemist. Nii pole mulle ka sugugi selge, kas Solna kuulub administratiivselt Stockholmiga kokku või mitte; sisuliselt on ta muidugi üks suure linnastu osadest).
Pildi esiservas keskel on Stockholmi rahvusstaadion, Friends Arena. Kogu Skandinaavia suurim staadion on avatava katusega ja sobib seetõttu nii spordivõistluste kui ka kontsertide jmt toimumispaigaks. Kontserdi ajal mahub saali 65 000, jalgpallimatšiks tribüünidele 50 000 vaatajat. Euroopa jalgpalliliidu UEFA skaala järgi kõrgeimasse, 4. kategooriasse kuuluval staadionil peetakse rahvusmeeskonna ja klubi AIK mänge. See Solna klubi on 12-kordne Rootsi meister ja hoiab sealse kõrgliiga Allsvenskan kõigi aegade edetabelis kolmandat kohta.
Üle 4 miljardi rootsi krooni maksma läinud staadioni kuulutas avatseremoonial 25. oktoobril 2012 avatuks kroonprints Victoria. Kui Stockholmi oleks koos Åre ja Siguldaga tänavu 24. juunil Lausanne’is 2026. aasta taliolümpiamängude toimumiskoha hääletusel eelistatud Milanole ja Cortina d'Ampezzole, oleks nende mängude ava- ja lõputseremoonia peetud just Friends Arenal ning siis sündinuks nende ürituste suurima vaatajaskonna rekord. Huvitav fakt seegi, et täpselt läbi staadioni jooksvat 18. meridiaan.
Stockholmi peavaksalist 6 km kaugusel asuva staadioni juures on parkimiskohti 300 bussile ja 4000 autole. Ühistranspordist sobivad staadionile tulekuks ka tramm ja buss, kõige lähemal, 700 m kaugusel, on siiski rongijaam. Staadioni juures on suur, 400 kohaga 4-tärni hotell Quality Hotel Friends; fotol peaks see olema valge hoone staadioni tagumise vasaku nurga juures; umbes sama kõrged hooned teisel pool staadioni peaksid olema elamud.
Staadionist kilomeetri jagu linna pool avati 2015. aastal Rootsi suurim kaubanduskeskus Mall of Scandinavia, milles on 240 kauplust ja kinokompleks; seegi on fotol näha. Mu tähelepanu köidab ka ümber staadioni kaarduv üha laienev raudteeliinide kimp; pildi serva taga on see tegelikult veel tüki maad laiem, aga hakkab varsti uuesti kahanema. Ju on see mingi depoo või sorteerimisjaam.
Ja ka kaks veekogu on sellel fotol. Väike, 16-hektarine järv staadionist veidi lääne pool on Råstasjön, kus elab arvukalt linde ja mille ümber on 2-kilomeetrine loodusrada. Taamal sinetab Ulvsundasjön, mis on tegelikult jälle osake Mälari järvest, selle üks laht. Silma hakkab üle lahe, Kungsholmeni saarelt Bromma linnaossa viiv suur topeltkaarsild, Tranebergsbron. 1934. aastal avatud sild (arh. Paul Hedqvist) oli 580 m pikk ja 27,4 m lai. Peale autode käis alul üle silla ka tramm, 1950ndatel vahetati trammirööpad metroo omade vastu välja. Eelmise sajandi lõpuks oli silla seisund väga kehv, nii et kahele kaarsillale ehitati kolmas kõrvale ja suunati liiklus sellele, et saaks vanad osad ümber ehitada. Kogu kompleksi avas 2005. aastal taas kroonprintsess Victoria. Sellest sillast sõidan järgmistel päevadel korduvalt üle.
Ja veel – kusagil Råstasjöni ja lennukitiiva vahel, võib-olla ka natuke foto serva taga, on aadressil Greta Garbo väg 9 koht nimega Filmstaden Råsunda ehk Råsunda filmilinn, vana stuudio, kus aastail 1919–1970 on üle võetud lausa 440 filmi. Alates 2001. aastast on seal kino, mille salongid kannavad Rootsi filmitähtede nimesid. Mulle on aga huvitavam see, et Greta Garbo tänavaga ristub Mauritz Stillers väg, kus mu poeg mõni aasta tagasi elas. (Mauritz Stiller (sündinud Moshe, 1883–1928) oli soome-rootsi filmirežissöör, kelle suurim teene filmimaailma ees on ilmselt Greta Gustafssoni, näitlejanimega Greta Garbo avastamine).

Sellegi foto alumises pooles on ikka Solna, üleval aga Bromma linnaosa. Üldtuntud kohti on sel pildil vähem kui eelmisel, kui jätta tähelepanuta lennuki tiiva alt juba veidi näha Bromma lennujaama avar ala. Pildi keskel hakkab silma Sundbybergi staadion (samas on ka ujula ja tennisekompleks), sellest ivake allpool on veel üks järveke, eelmise foto juures mainitud Råstasjöniga oja kaudu ühendatud Lötsjön. Eristatav on isegi Lötsjöni järve purskkaev.
Solna ja Bromma vahel on Ballstaviken, eelmise foto juures mainitud Ulvsundasjöni pikk kitsenev laht. Nii Ballstaviken kui ka Ulvsundasjön, nagu ka tagaplaani sinetused, on kõik ikka osa Mälarenist. Üsna tiiva juures, Bromma lennuvälja tagumise nurga taga, on taas väheldane veekogu, Lillsjön; seegi on kanalit pidi Ulvsundasjöniga seotud. Üle Ballstavikeni viivat silda Huvudstabroni kasutab soojematel aastaaegadel mu poeg Rein: ta elab Brommas, kuhu me peagi jõuame, ning töötab Ballstavikeni siinpoolsel kaldal; sealtki astun ühel järgneval päeval läbi.
Kaks või tegelikult suisa kolm silda on ka foto ülemises vasakus nurgas. Siinpoolne on eelmises lõigus kirjeldatud Tranebergsbron Kungsholmeni saare ja Bromma linnaosa vahel. Järgmise määratlemisega näen kurja vaeva, aga olen lõpuks üsna kindel, et see on 2000. aastal avatud sild Bromma ja Stora Essingeni saare vahel, mis ehitati kiirtrammi (Tvärbanan) jaoks ja millel on ka kergliiklustee. Kolmas, pigem aimatav kui nähtav, on osa suurest sildade reast, mis ühendavad Stockholmi lõunapoolset mandriosa Gröndalist üle Stora Essingeni ja Lilla Essingeni saare Kungsholmeni saarega ning üle selle linna põhjapoolse mandriosaga; need suured sillad aitavad liiklusrohked magistraalid E4 ja E20 ümber Stockholmi keskosa.

Sellel fotol on jälle leida mõndagi, mis oli ka eelmisel: näiteks Lillsjöni järv vasakus ülemises nurgas ja tegelikult ka Ballstaviken, nüüd küll juba väga kitsas ja seetõttu raskesti märgatav; seda markeerib majade kirev rida foto vasakus pooles, üsna keskel. Aga pildi dominant on muidugi Bromma lennujaam.
Lennujaama avas 1936. aastal kuningas Gustav V ja see oli Euroopas esimene, mille tõusu-maandumisrada oli algusest peale sillutisega. Kuna lennujaamast viidi II maailmasõja ajal vahel Briti saartele ka Norra ja Taani põgenikke, tundsid selle vastu huvi saksa spioonid. Kaks siit startinud Rootsi lennukit Douglas DC-3 lasksid sakslased alla.
Pärast sõda tulid head ajad, mil lende korraldasid eelkõige kompanii Aktiebolaget Aerotransport, millest sain hiljem SAS Rootsi haru, ja sisemaiseid lende teinud Linjeflyg, mille SAS hiljem alla neelas. Bromma lennurada jäi aga uute suurte, rahvusvahelisi lende tegevate lennukite jaoks lüheldaseks ning 1962. aastal avati juba Arlanda lennujaam.
Mullu oli Bromma lennujaama reisijate arvult oma üle 2,5 miljoniga Skandinaavia üheteistkümnes ning Rootsis Arlanda ja Göteborgi Landvetteri lennujaama järel kolmas lennujaam. Sealt lähtuvad Norra-Rootsi kompanii BRA (BRA Braathens Regional Airlines), British Airwaysi, Brussels Airlinesi ja Finnairi õhulaevad. Erinevalt esikümnest, kelle kõigi reisijate arv mullu suurenes, tegi Bromma läbi väikse, 1,1-protsendilise languse.
Lennujaama kõrval on 1927. aastal avatud Solvalla hipodroom, kus peetavaist traavivõistlustest on kõige prestiižsem maikuu lõpus toimuv Elitloppet. Hipodroomi kasutatakse ka kereautode võidusõiduks. Muide, enne mainitud Ballstavikeni lahe kitsas lõpp on ka sel fotol hipodroomi läbiva diagonaalina kenasti näha.
S-tähena ümber lennuvälja ja hipodroomi kaarduv tänav on küllap lahe järgi nimetatud Ulvsundavägen. Ja lõpuks – vanem poeg leiab pildilt otsekohe üles musta maja hipodroomist üle tee vasakul: oma üle-eelmise elukoha toreda nimega tänaval – Pippi Långstrumps gata ehk Pipi Pikksuka uulits. Mul on uduselt meeles, kuidas me kord Sundbybergi jaamast piki Ballstavikeni kallast tema juurde kõndisime. Toredaid tänavanimesid on siin teisigi: näiteks Pipi tänavaga ristuv Nils Holgerssons gata või rööbiti kulgev Ronja Rövardotters stig.

7.13 teeb lennuk umbes täisnurga all pöörde põhjakaarde ja korraks silman sellist pilti.

Selle kaardi pealt leiab üles enamiku seni kõneks tulnud ja peagi tulevaid kohanimesid. Ühtlasi saab vaadata, kui kõverikku teed skääride vahel peavad läbima Stockholmi tulevad laevad.

Nüüd lendame juba Stockholmi põhjanaabri Sollentuna kohal. Mina siin käinud pole ja ühtegi muud kohta ma nimetada ei oska, kui ainult taamal sinetavat Mälareni järve.



Sellel fotol olen tabanud Översjöni, 0,49-ruutkilometrise järvekese. Paik on populaarne ümbruskonna kalameeste ja grillihuviliste seas, leidub liivaranda. Järve keskel rohetav Getholmeni saar on linnuparadiis. Järve ümber on lausa kolm looduskaitseala.
Veesilma taga kulgeb Stockholmist läände, ümber Mälareni järve esmalt Västeråsi, siis Örebrosse ja Karlstadi ning lõpuks Norrasse viiv maantee E18.

Siin olen pildistanud järgmise, mõneti suurem järve, umbes 1-ruutkilomeetrise Edssjöni üht nurka. Järv öeldakse olevat rikkaliku linnu- ja kalaelustikuga, aga liiga toitainerohke, nii et siin tulevat sageli ette sinivetikate õitsenguid. Järvest vasakul ehk lõuna pool on väikese veekogudega pikitud Grindslanteni golfiklubi Svartinge Gårdi golfiväljak. Maantee on juba sedavõrd lääne pööranud, et fotole enam ei mahu. Rohelisest taustast kontrastsena väljatõusvatest heledatest laikudest alumine tundub olema mingi ladude piirkond, ülemine on aga karjäär. Nende kahe vahel kulgev tee on Mälarvägen.

8.15 lendame üle järgmise linna, üle 40 000 elanikuga Upplands Väsby lääneserva. Mälarvägen teeb linna servas järsu pöörde ja kulgeb läbi selle foto ülevalt alla. Toredate ringikujuliselt, …

kaarjalt ja siksakina paigutatud majadega piirkond peaks olema linnaosa nimega Runby. Siin kolaksin hea meelega ringi!

Metsa puudust pole põhjust kurta. Veekogu foto ülemises servas võiks olla Oxundasjön (1,6 km2), allservas näeme läbi Rootsi Helsingborgi sadamast Soome piirini Haparandasse kulgevat maanteed E4.


Metsade vahel leidub ka põllumajandusmaad. Peale E4 on siin näha ka kohalik maantee ja raudtee. Veekogu peaks olema Mälari järve üks lahtesid.




Arvan, et see asula on Rosersberg, mis saanud nime veidi eemal, ühe Mälari järve sopi ääres paiknevalt lossilt. Tundub, et siin on hulk logistikakeskusi, sest on ju Arlanda tähtis ka kaubaveo operaatorina. Tagumine veekogu on kindlasti Mälari järv, esiplaanil on arvatavasti üks Fysingeni järve (4,76 km2) põhjapoolseid nurki.


Ikka veel Fysingeni järv. Asula tagaplaanil on küllap kas Brista või Märsta.




Laskume üle metsa, …






… ja karjääri; …








7.18 võtan üles lennuki „portree“.






7.20 paneb õhulaev rattad maha, järgneb mitu minutit raputavat lennukisõitu mööda aerodroomi, passimist seisvas lennukis ning minekut lennujaama. Nii et alles 7.34 saan läbi lennujaama akna klõpsata meid vedanud lennumasina pildi.
Ei mäleta, et oleksin kunagi varem mõnes lennujaamas ära eksinud, aga nüüd Arlandas see juhtub. Jälgin enda arvates küll hoolikalt viitasid, ent ühel hetkel on pagasi kättesaamisele juhatavad sildid kadunud, mis kadunud. Ega muud, kui infolauda küsima. Sealt juhatatakse korrus kõrgemale järgmisse infolauda, sealt ühele luugile koputama ja edasi juba läbi ametiruumide pagasilintide juurde, kus mu vaene kohver ootabki. Väikese leevenduse piinlikkustundele annab see, et luugile on vahetult enne mind koputamas kaks noorhärrat, tundub et rootslased: nemadki on tulnud sama lennukiga Tallinnast ja sama moodi ära eksinud. Nii et ju vast oli mingi juhatussilt natuke varju jäänud.

Ent neile seiklustele kulub ligi pool tundi, nii et kui Arlanda viienda terminali bussipeatusse jõuan, on kell saanud 8.05 ning parajasti sõidab Brommaplani buss – Flygbussarna – just mu nina alt minema. Nii tuleb mul 20 minutit järgmist sõiduvõimalust oodata.


Buss on suur ja uhke – ja ilmselge raiskamine, sest Arlanda 5-s olen ainus siseneja, …





Arlanda 4-s lisandub mõni veel, mitte üle viie, maha läheb enne Brommat ainult üks, vist Kistas. Nii et sisuliselt on sõiduk terve tee peaaegu tühi.




Bussijuhi kohal ripub sõiduplaaniga tabloo, kus läbitud teekond ja peatused värvuvad punaseks. Selle järgi peaksime esialgse seisuga Brommasse jõudma 9.21, aga kuna peatustele kulub imevähe aega, jõuame sinna kümme minutit varem.




Teen sõidu jooksul jälle terve portsu pilte, sest istun kuninglikul kohal esiistmel. Paraku jätan aga üles kirjutamata, millises kohas üks või teine foto on klõpsatud. Mõne foto kohta saab midagi siiski öelda ja need panen ka siia. Näiteks siin on vasakul näha tohutu parkla lennujaama lähistel; eks siia jää juhti ootama reisile läinute sõiduvahendid.


Bussijuht on väikesekasvuline, üliviisakas asiaat. Märkan, kuidas ta tavapärasest veel entusiastlikumalt tervitab hoogsa žestiga kõigi vastutulevate busside juhte ka siis, kui eri sõidusuunad on eraldatud päris laia haljasribaga.



Selle linna, Kista (hääldatakse umbes šista) aitab ära tunda vägev torn. Küll ei julge ma surmkindlalt öelda, MIS torn see just on, sest torne on linna mitu, aga arvatavasti on see Kista torn, täpselt sama kirjapildiga nii rootsi kui ka eesti keeles. Kompleks valmis 2016; kõrgem, 120-meetrine 35 elukorrusega torn, on Stockholmi linnastu kõrgeim elumaja. 16 korrusega 60 m kõrgune torn kannab nime K2. Kokku olevat majades 362 korterit.
Nende tagant paistab fotol kolmnurkse põhiplaaniga Kista teaduse torn (Kista vetenskapstorn), mille kõrgus on 117,2, koos antenniga 156 m. Torn valmis aastal 2002, vast on huvitav teada, et selles töötab Rootsi kiireim lift. Kolmas Kista pilvelõhkuja on hotell, 118 m kõrge Victoria torn ja see valmis 2011. Kista pilvelõhkujatest on Rootsis ainsana kõrgem ainult 190,4 m kõrgune Malmö Turning Torso.

8.52 on tulemas risttee, kus pöörame paremale Sundbybergi peale. Sellest lendasime enne ka üle nagu ka Solnast ja Brommast.




Kell 9 oleme Sundbybergi keskel, Sundbyberg Torgil. Näha on rööbastee; paraku pole ma kindel, kas ja mis veerem just sellel teel liigub, aga kui liigub, siis peaks see olema enne jutuks olnud kiirraudtee Tvärbanan, igatahes Sundbybergist see pigem trammi moodi rong läbi sõidab.


Tee, mida mööda nüüd sõidame, on Huvustaleden ja me oleme Solna omavalitsuse kiilukujulise nurgakeses Sundbybergi ja Bromma vahel. Satun siin pildistama maja, mida näen järgmisel päeval poja töökoha Rootsi transpordiameti katuselt teisest küljest.



Veidi sellest majast edasi on hoopis rohkem silma hakkav torn, tõenäoselt osa siinsest energiaettevõttest.




9.06 ilmub pildile ka kohanimi Bromma. Bromma golfiväljak on üsna Bromma lennujaama lähedal, sellest veidi lõuna pool.




9.08 sõidamegi Brommasse sisse. Pilt veenab, et ilmselt on tegemist paljude busside lõpp-peatusega.





9.10 ongi buss Brommaplanil ja mina bussist maas. See oleks nüüd paras koht seletada, miks osa Stockholmi busse on sinised ja osa punased, aga ega ma seda väga täpselt, õigete terminitega teha ei oska. Laias laastus on nii, et sinised sõidavad pikki liine, linnaosade või ka väljaspool Stockholmi piire asuvate kohtade vahel. Ingliskeelsest Vikipeediast saan aru, et selliseid liine on praegu 17. Punased siblivad nende pikemate liinide vahel, lühematel marsruutidel. Punased on ka nn Hop On – Hop Off-, linnatuuride bussid.

Ja et mind siia toonud buss sõidab parajasti parklasse, siis tasub punastele ja sinistele lisada veel need hõbedased, vikerkaarevärvides lookleva joonega lennujaamabussid Flygbussarna, mis peavad sidet kõigi nelja Rootsi pealinnaga seotud lennujaamaga: Stockholm-Arlanda, Stockholm-Bromma, Stockholm-Skavsta ja Stockholm-Västeråsiga.
Fotol näha sillast käib üle metroorong, millega tuleb täna ja lähipäevil korduvalt sõita.
Olen kunagi sellest võib-olla ka siin blogis, võib-olla kusagil mujal kirjutanud, et Stockholmi ühistranspordi süsteem on lausa suurepärane, eri transpordiliike kombineerides saab kätte kõik vajalikud paigad, tuleb vaid tunda sõiduplaane ja väljumiskohti. Olen seda koos Stockholmi transpordisüsteemi väga hästi valdava pojaga seal ringi liikudes korduvalt nautinud.
Nagu enne juba kirjas, saabusime Brommasse tublisti varem kui sõiduplaan ette nägi, seepärast pole ka poeg Rein mulle veel vastu jõudnud. Annan oma saabumisest moblaga teada ja varsti olemegi ühiselt teel tema kodu poole.

Hämmastaval kombel ei leia ma Bromma linnaosa kohta võrguavarustest ühtegi korralikku kaarti; otse selle nime all ainult selle … 1829. aastast pärit skeemi, siis oli Bromma veel omaette vald (allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Bromma_socken,_Sollentuna_Hundred) …

 … ja Stockholmi majutuskohtades portaalis leiduva (https://stockholmaccommodation.fandom.com/wiki/Bromma?file=Bromma.png).

Seepärast lisan siia veel Google Mapsi kaardi lõigendi, kus näha ka mõned kohanimed. Poeg elab tänaval nimega Snörmakarvägen (tõlkes vist Köiepunuja tee) ja see paikneb sel viimasel kaardil punase „siin-me-oleme“ märgiga tähistatud Bromma keskpaigast väheke vasakul, halli joonega tähistatud metrooliini ja nime „Akeshov“ vahel.
Veidi faktikesi Bromma asula kohta Vikipeediast:
Stockholmi linnaosa on Bromma alates 1916. aastast, oma nime on saanud aga samanimeliselt kihelkonnalt. Bromma piirneb lõunas Mälareni järvega, idas Ulvsundasjöni lahega, mis on ju ka Mälaren, ning põhjakaares omakorda Ulvsundasjöni lahe Bällstavikeni ning viimasesse suubuva Bällstaåni ehk Spångaåni ojaga. Bromma põhjaosa on valdavalt tasandik, lõunas aga künklik metsaala; linnaosas on kolm väikest järve: Lillsjön, Kyrksjön ja Judarn, neist viimast lähen veel täna vaatama.

Vähemalt see osa Brommast, kust läbi kõnnime, on kenasti roheline ja üsna künklik.




Mõni minut kõndida ja olemegi tänaval nimega Snörmakarvägen, kus poja elukoht. Siin on mitu üsna ühesugust maja, mis ehitatud juba II maailmasõja päevil, ühe maja all olevat poja kinnitusel ka pommivarjend.


Siingi on majade juures, seal hulgas nende ja metrooronge kandva raudteetammi vahel 
suuri puid, …


… millest ühe all mõnus puhkekoht.




Astume uksest sisse




… ja tõuseme mööda toredat käänuga treppi





… kõige ülemisel, kolmandale korrusel.

Päris piinlik öelda, aga ma hakkasin seda osa kirjutama juba millalgi jaanuari lõpus, pärast seda, kui olin käinud Annelinna raamatukogus sellest Stockholmist-reisist rääkimas. Viimase lause panen kirja 10. mail.


No comments:

Post a Comment