Sunday, September 15, 2019

Tutvuseuuendus Stockholmiga II. Matk ümber Judarni järve


Jätkan jutuga oma Rootsi saabumise päevast 4. juulil 2018.
Kui olen Brommas poja korteris jõudnud keha kinnitada ja veidi puhanud, hakkab kell lähenema 13le, mil täna kodukontoris töötaval pojal algab järgmine telefonikoosolek. Et teda mitte segada, lähen natuke varem välja. Käigu plaan sai tehtud koos pojaga kaarti vaadates: tuleb välja, et üsna lähedal on üks looduskaitseala ja sellel mõnus matkarada.

Panen siia juba eelmisest postitusest tuttava kaardilõigendi. Poja elukohast veel veidi vasakul hakkab silma suur roheline laik väiksema sinise laiguga keskel, peal kiri Judarskogens naturreservat ehk Judari metsa kaitseala. Just sinna ma suundungi, …


… nii et maja uksest väljudes …





pööran vasakule. Need puud vähendavad ilmselt olulisel määral raudteelt majani kostuvat müra. Pildistamise hetkel üks rong parajasti möödubki.







Lähen üle Åkeshovsvägeni. Raudtee taga on hoopis laiem, Brommaplani kõrvalt algav Bergslagsvägen, selle taga omakorda Bromma spordihoone ja ujula ning koolimajad.





Nagu olen juba rõhutanud, on Rootsi administratiivjaotus minu jaoks paras mõistatus ja õigeid eestikeelseid termineid ma ei tea. Kui Bromma on Stockholmi linnaosa, siis Åkeshov nähtavasti selle linnaosa osa… See jääb Bergslagsvägenist ja raudteest lõuna poole.

Kõnnin ka pärast tänava ületust ikka tuldud suunas edasi, piki teisel pool Åkeshovsvägenit kulgevat Åkeshovs gårdsvägi. Nimi juba ütleb, kuhu see tänav viib: eks ikka Åkeshovi lossi õue.





Pilk selja taha: vasakpoolne maja on see, kust kõndi alustasin ehk poja elukoht.










Åkeshovs Gårdsvägist vasakul köidab tähelepanu aiamaa, …







… paremal, tänava ja raudtee muldkeha vahel, laiutab siksakkatusega pikk maja, kus tegutseb kauplusi, kunstnike ateljeesid ja mingeid koertega askeldavaid kontoreid. Maja tagumises otsas on ka väike kohvik …




… ning veidi pärast seda saab tunnelikese ja trepi kaudu Stockholmi metroo rohelise liini Åkeshovi jaama, mis avati 1952. aastal.











Leian Vikipeedia alajaotusest https://commons.wikimedia.org/wiki/Category:%C3%85keshov kolm Åkeshovi õhufotot (foto: Jan Augustsson / Riksantikvarieämbetet) ja pistan neist ühe ka siia, et ettekujutus jutuks olnud ja tulevate kohtade paigutusest oleks veidi selgem.
Esiplaanil kaardub üle Brommaplani allmaaraudtee (natuke veider terminiparadoks: ALLMAAraudtee kaardub ÜLE millegi!), selle juurest pildi vasakusse ülanurka suunduv tee on Drottningholmsvägen; kusagil seal ülaservas või selle taga ongi ka kuningapere elukoht Drottningholm. Suur hallide katustega hoonete kompleks Drottningholmsvägeni keskkohast paremal on Åkeshovi veepuhastusjaam. Allmaaraudtee kaob pärast viadukti mitte maa alla, vaid lihtsalt puude vahele, sellest paremal tõuseb aga laiana esile Bergslagsvägen. Veeriba pildi ülaservas on muidugi Mälari järv, vasakus ülanurgas näha sild kannab nime Nockebybron. Veesilm Mälarenist väheke madalamal ehk lõunakaares puude keskel on see, kuhu olen teel: Judarni järv. Poja elukohta ja Åkeshovi lossi oskan sellest sigrimigrist ainult aimata.

Aga siis on teest vasakul väike parkla ja silt, mis tervitab Åkeshovi lossi saabujat (Åkeshovs slott, vahel kasutatakse ka vanapärasemat kirjapilti Åkeshofs slott).






Raudtee kõrval on siin väike puhkenurk, …








… selle vastas värav lossi juurde.





Kahjuks grafitisõpradele ette jäänud teabetahvli põhjalikku teksti ei hakka ma maakeelde ümber panema, sest kõnnin ju lossist ainult mööda. Nii palju siiski, et 14. sajandil olmud see mõis juba teada, kandnud toona nime Nockeby ja kuulunud Stockholmi ühele rikkaimale inimesele, kohtunikule ja pankurile Peder Ålänningile. Åkeshovi nime sai koht praeguse lossi ehitajalt: 1635. aastal ostis valduse riigimarssal parun Åke Axelsson Natt och Dag (1594–1655). (Natt och Dag, tõlkes Öö ja Päev, on ju päris veider perekonna-või suguvõsanimi. Ma ei oska leida vastust, kust ja kuidas selline nimi on tekkinud, aga tegemist olevat ühe vanima, vähemalt 13. sajandist teada Rootsi aadlisuguvõsaga. Ingliskeelne Vikipeedia väidab küll, et perekonnanimena kasutatavat seda – kas sulgudes või ilma nendeta – alates 18. sajandist. Seal on ka kirjas, et nimi vihjavat suguvõsa vapikilbi kuldsele ja sinisele poolele. Mulle tundub see väide päris veider: pigem võiks ikka arvata, et vapp lähtub nimest, mitte vastupidi!).

Vikipeediast leida vana gravüür (autor Erik Reitz (ca 1660–1696)) näitab, et esialgne loss oli praegusest uhkem: vist mõneti kõrgema katusega ja kindlasti torniga maja ees ning õue ümbritses müür, milles mitu väravat.

Praegune loss on väljast lihtsake, aga sisefotod näitavad, et interjöör on üsna uhke, rohkete kunstiteostega. Maja on kasutusel kui konverentsikeskus, kus kümmekond koosolekuruumi, kaks tosinat hotellituba ja 70 einetajale mõeldud söögisaal.

Kahel pool eesõue on sümmeetriliselt veel kaks väheldasemat hoonet, mis praegu teevad läbi uuenduskuuri ja on seepärast katte all.







Ainus Vikipeediast leitud foto, millel kõik kolm hoonet peal, on paraku talvine (foto: Bysmon / Wikimedia, 2013).





Tagant vaadates on Åkeshovi loss selline.







Tulekutee ääres ma mingit kaarti või skeemi ei märka; võib-olla seda polegi. Kui ma siis pärast matka arvutis sellise kaardi avan, saan otsemaid aru, KUI valesti ma kaitsealale läksin. „Siin-ma-olen“ märgiga on sel kaardil tähistatud punkt, kuhu ma esimese hooga välja jõuan.


Kui juba lossi taga olen, ega siis muud minekuvarianti esialgu olegi, kui piki lossipargi peateed.




Teiselt poolt silmatorkavalt kõverat puud üle õla tagasi vaadates on lossi läänepoolne otsasein kenasti näha.






Esimene teele jääv piknikupaik.









Pargiteel on sujuv kurv paremale, esimeselt ristteelt lähen muidugi otse edasi, sest vasakule pöörava haru kaudu suunduksin kohe pargist välja. Tagasi vaadates on näha, et see tee kulgeb üsna täpselt lossikompleksi sümmeetriatelje pikendusel.


Pärast tõkkepuud muutub tee pärnaalleeks. Kaardil on kogu park märgitud lihtsalt rohelisega, …










aerofotolt on allee aga väga selgesti näha. Minekusuunast paremat kätt paikneval väljal märkan päevitajaid. Kaardilt on näha, et vasakut kätt asub siinne ratsakool oma tallidega. Aerofotol selgelt esile tõusvatele üle välja viivale kahele jalgrajale ma ei pööra, ehkki teise juures isegi mõtlen veidi, aga arvan siiski, et seda mööda ma järveni ei jõuaks. Tegelikult saaksin nii just otse järve põhjakaldale.

Paremat kätt hakkavad paistma Nockebyhovi majad; esiplaanil on aga väike jalgpalliplats. Kaardilt ja aerofotolt saab teada, et veidi eemal on ka „päris“ jalgpalliväljak. Kusagil siin asub veel koerte jooksutamiseks mõeldud tarastatud ala.

Ühel hetkel ristub jalgrada tänavaga, mille ääres ongi kaardil „siin-ma-olen“ märk. Helehalli maja nurgalt loetud tänava nimi näitab mu asukoha kätte: Ryssmurvägen, tõlkes Vene müüri tee.




Pööran paremale, tänavaga rööbiti kulgevale jalgrajale, mis pöörab mõne meetri pärast …




… üle väikse välu jälle puude vahele tagasi.






Silt teatab, et oleme jõudnud looduskaitsealale, ühtlasi Natura 2000 Judarni loodusalale, kus tuleb koerad rihmas otsas hoida ja lõket võib teha ainult selleks rajatud lõkkekohtades. Kohale on nime andnud selle keskel asuv Judarni järv ja selle nimi öeldakse tulenevat verbist ljuda, mis tähendab „kõlama“ või „helisema“. Mis sel järvel siis kõlab või heliseb või kõlanud või helisenud on, selle kohta ma seletust pole paraku leidnud.
94,9 hektari suurune looduskaitseala, Stockholmi esimene, asutati 1995. aastal. Kaitse all on De Geeri moreenid ja siinne elurikkus, pakutakse puhkevõimalusi. Natura 2000 ala põhieesmärk on tuua siia tagasi vesilikud. Siinsed märjad metsad on praegu suhteliselt viletsas, aga siiski mitte lootusetus seisus, nii et tegeldakse ka nende seisundi parandamisega, kuna see elupaigatüüp on Rootsi ja kogu Euroopa jaoks haruldane.
Püüan teadmistele lisa otsida ikka ka rootsikeelsetest allikatest, neid siin arvutiga tõlkides. Masintõlge pakub vasteid ka kohanimedele ja nii saab Judarni looduskaitsealast Juudi looduskaitseala…

Selles paigas, kus praegu liigun, on Judarni mets valdavalt lehtmets, osalt üsna kaljusel, osalt soisel pinnasel.

Suuri ja väikesi kive leidub siin igal sammul, aga selles kohas, tundub, pole nad mitte jää ega mõne muu loodusjõu mõjul, vaid pigem inimkätega kokku kantud.



Kas see ongi mingi osa enne mainitud tänavale Ryssmurvägenile nime andnud Vene müürist, ei julge ma öelda. Aga just kuskil siin kaitseala idaküljes Vene müür olema peab ja selle olevat Karl XII võimu ajal Põhjasõja päevil üles ladunud venelastest sõjavangid. Võimalik, et see juhtus 1719. aastal, kui Åkeshovi lossi peremees oli Erik Gustaf Stenbock, aga mingeid dokumentaalseid kinnitusi selle kohta polevat.
Müür olnud umbes kilomeeter pikk ja kuni kahe meetri kõrgune, kohati olevat müüris nelja meetri kõrguseid hiigelrahne. Seinas olnud üheksa 1–4 meetri laiust läbipääsu. Müüri funktsiooni kohta on vähemalt kaks teooriat, ühe järgi oli see lossi karjamaa piire, teise järgi koosnes see lihtsalt uudismaalt koristatud kividest, mis oli vaja kuhugi panna.
Kaitseala piires leiduvat ka pronksiaegseid kiviringe.


Siis jõuan suuremale teeristile




 … ja valin parempoolse haru. Pärast saan kaardilt vaadata, et nii jõuan suure kaarega järve põhjaosa juurde, kuhu võinuks enne ka hoopis otsem minna…



Veel paar minutit astumist ja olen väikesel lagendikul, mille keskel tiik või lomp. Just siia oleksin jõudnud ka enne alleelt emmale-kummale paremale viivale teele pöörates.


Siit leian ka esimese loodusraja teabetahvli – taimestiku tekke kohta; kahjuks on see pelgalt rootsikeelne. Otsemaid tuleb jälle meelde üks mu lemmikmaid Island, kus selliste loodusobjektide juures on teabetahvlid sageli isegi neljas-viies keeles, ingliskeelne tekst islandikeelse kõrval tundub seal olema suisa kohustuslik.
Aga see tekst siin pajatab, et oleme geoloogiliselt noorel maal. Kunagi, pärast pika jääaja lõppu, olnud siin hulk järvi.

Saan seda juttu paremini illustreerida, kui võtame taas ette selle postituse alguses juba nähtud Bromma kaardi. Rootsikeelse Vikipeedia andmeil olevat veel viikingiajal olnud võimalik paadiga sõita praeguse Ängbybadeti juurest (see on kollane laik Mälareni ääres, looduskaitselast veidi lääne pool) diagonaalis läbi kogu ala – Judarni järve, praeguse Brommaplani asukoha ja Lillsjöni järve Mälari järve teise lahe Ulvsundasjönini kaardi parempoolses ülanurgas.
Äsja nähtud teabetahvlilt saab edasi lugeda, et vesi on muidugi ammu taandunud, aga veel 19. sajandil laiunud järve kallastel niidud ja karjamaad. Tasapisi kadus ka pilliroog ja selle asemel hakkasid kasvama pajud, lepad ja kased. Niiviisi on tekkinud märjad lehtmetsad, Rootsi jaoks üsna haruldane elupaigatüüp. Sellises metsas on rohkesti surnud puid, mis sobivad hästi puidust toituvatele putukatele, viimaste rohkus tagab omakorda putuktoiduliste lindude arvukuse. Ent tänapäeva metsandus ei saa endale lubada palju surnud puid, seetõttu ongi selline mets üsna haruldane ja väärib kaitset.
Märg mets sobib elupaigaks ka mitmetele kahepaiksetele: vesilikele ja konnadele.

Kui lõpuks Judarni järve sopini jõuan, hakkab kohe silma veidi ärevil olekuga sinikaelamammi.





Samas selgub ka ärevuse põhjus: vaikselt häälitsedes kutsub emme poegi kokku – ja sealt nad tulevadki.






Lõpuks on kalda ääres koos vähemalt kaheksa siutsuvat sulepalli.
9,3 meetrit üle merepinna paikneva veepeegli pindala on 6–7 hektarit, eri allikate andmed on veidi erinevad. Järve keskmine sügavus olevat 2,7, suurim 3,7 m. Katsepüügiga on järvest saadud särge, ahvenat, latikat, kokre. Järve on toodud karpkalu ja signaalvähke.
Ametlikku supelranda Judarni järvel pole, ent haigustekitajaid vees ei leidu ja ujuda oleks täiesti ohutu. Tõsi, 1995. aastani oli järves suplemine keelatud, kuna lähedal asuvatelt autoteedelt oli järve kandunud ülemäära pliid.

Siinsamas on suurem radade ristumine, kus ka pink väsima kippuvale rändurile või loodusenautijale ning …




… põhjalikum teabetahvel looduskaitseala skeemiga. Tekst, millest suur osa on kulunud kaitsealal kehtivatele keeldudele ja käskudele, on sedapuhku nii rootsi kui ka inglise keeles.








Teen kaardiosast suurenduse. Oleme skeemi järgi kohal, kus järve kirdesopi juures on sellesama teabetahvli tähisena i-täht. Üle-eelmise pildi tee vasakule läheb otse järve kaldale sisustatud grillikohta, neid on rajal teisigi. Mõni aeg tagasi nähtud tiigike oli Salamanderdamm ehk „Vesilike tiik“, veidi maad edasi on Groddamm ehk „Konnatiik“. Veel tasub kindlasti esile tõsta halliga märgitud De Geermorän ehk „De Geeri moreen“. Parun Gerard Jacob De Geer af Finspång (1858–1943) on siit kandist pärit Rootsi geoloog, kelle töövaldkond oli kvaternaarigeoloogia, esmajoones geomorfoloogia ja geokronoloogia.
De Geer on eriti tuntud oma töödega varvide ehk viirsavi aastakihtide valdkonnas (varv on inglise keeles varve ja see tulenevat just rootsi sõnast varv), ent just tema olevat ka termini Antsülusjärv ristiisa. Antsülusjärv oli teadagi Läänemere nõos paiknenud jääajajärgne mageveejärv, mis tekkis pärast seda, kui maapinna kerke tõttu kadus ühendus Läänemere varasema arengustaadiumi Joldiamere ja ookeani vahel. Kui Antsülusjärve veed umbes 8500 aastat tagasi looduslikust tammist läbi murdsid, hakkasid tasapisi merest kerkima ka Eesti läänesaared ja -rannik.
Antsülusjärve avastaja oli teine Rootsi geoloog, De Geeri kaasaegne Henrik Vilhelm Munthe, ürgveekogu nimetuse tuletas De Geer jõe-nappteo (Ancylus fluviatilis) järgi, kelle kojad on Antsülusjärve setetele iseloomulikud.

Grillikoha juurde viiva tee vastast suundub lai tee Åkeshovi lossi poole. Kaardil on see tähistatud vaevumärgatava oranži katkendjoonega.




Selles rajaosas köidab tähelepanu üsna suurte kuuskede rohkus, samuti on siin hulganisti kivirahne. Korra siin veel kaitseala kaardi juurde tagasi tulles seletan ära ka värvide tähendused. Heledaid ja tumedamaid toone pole just lihtne eristada, igatahes kõige heledam roheline tähistab heina- ja rohumaid, väheke tumedam lehtmetsi, veel tumedam niiskete alade lehtmetsi ning kõige tumedam okas- ja segametsa.


Küllap näeb kaitsekorraldus ette, et alles jäetakse nii mitte just lausa kõnniradadele kukkunud







… kui ka kuivanud puud. Mõlemad, teadagi, pakuvad elutingimusi olestele, kes puupõldudel elada ei saa.






Kõnnin mööda järjekordsest suurte kivide kogumist







… ja jõuan järgmise tiigi, Groddammi juurde, …








… mille kõrval teabetahvel „Kahepaiksed ja konnatiigid“. See jagab mõistagi selgitusi, miks neid tiike on kaevatud. Sama on tehtud ka Eestis ja põhjusedki on samad: kahepaiksete arvukus on rängalt vähenenud ja üks oluline allakäigutegur on sigimispaikade häving, sest sobivaid kudekohti – madalaid, päiksepaistes soojenevaid tiike – on aja jooksul täidetud, kuivendatud ja/või lastud võssa kasvada. Neid patte ongi püütud uusi tiigikesi kaevates lunastada. 2007. aastal oli Stockholmi linnastusse sel moel lisandunud 13 tiiki, 2011–13 kaevati juurde või tehti korda veel tosin konnade „lastetuba“. Stockholmi piirkonnas elavad kahepaiksed on rohu- ja rabakonn (viimane on ka stendi fotol), kärnkonn ning tähnik- ja harivesilik. Stendil on ka linnastu konnatiikide kaart, Judarni omad kannavad numbreid 7 ja 8.


Veidi maad edasi on ühe järjekordse künka kõrval




stend „De Geeri moreen“. Tuletan Vikipeedia toel meelde, et moreen on sorteerumata liustikusete, mis koosneb liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Stendil oleval kaardil näha mustad konnakullest meenutavad laigud ongi siinsed „degeerid“ ehk De Geeri moreeni seljandikud. Kohaliku teadlase nimi anti neile seetõttu, et De Geer oli üks esimesi, kes nende seljandike teket 20. sajandi alul selgitas: jääga merepõhjast lahti hööveldatud materjal kandus liustikuga edasi ja ladestus liustiku pragudesse. Moreeni uurides saab andmeid 11 tuhande aasta tagusest elustikust, aga ka piirist, milleni liustik toona ulatas; see on kaardile kantud musta pidevjoonega.


Vahelduseks ületab tee ka ühe väikse välu, …







… siis oleme jälle suurte kivide vahel.




Suured sileda küljega rahnud on kaljusest pinnast välja kerkinud taanduvast jääst põhjustatud maalihete survel. Ala on geoloogiliselt päris põnev ja pole ime, et siia korraldatakse ka just geoloogilise suunitlusega väljasõite.





Siin on kivide vahele seatud kooritud palkidest puhkekoht.






Enamasti kulgeb rada puude vahel ja kohti, kust ka järve veepeegel näha, pole just väga tihti.
Isoleeritud asendi ja vähese kolorofülli sisaldava taimestiku tõttu on see veekogu Stockholmi üks kõige puhtama veega järvi, nii et vaatamata vähesele hapnikusisaldusele on vee toitainete hulk väike ka talvel. Küll sisaldavad süvasetted ülemäära polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke ja polüklorobifenüüle.

Vees kasvavat ingliskeelse Vikipeedia andmetel vähe taimeliike, üles on loetud vesiroos, vesihernes ja männas-vesikuusk; fotol on näha vesikupu kollased õied ja suured südajad lehed. Kaldataimestikust on samas mainitud hundinuia, tarnasid, soopihla, metsvitsa, kukesaba, salumünti ja tulikaid. Puudest-põõsastest on kirjas sanglepp, türnpuu, tuhkur paju ja raudremmelgas.


Tee on enamasti üsna hea ja sile. Aga jala ette tasub siiski vaadata, sest siin-seal on ka komistusvõimalusi. Ja ratastooli või lapsevankriga võib olla suhteliselt ebamugav liikuda.


Selles lõigus on rajaservas pidevalt kive, …






… mõnigi neist üsna paras kolakas.








Siis tuleb jälle üks puhkekoht, …









… kus ka istun veidi ja üritan selfiet teha. Tuleb välja küll!






Teest kaugemas küljes ehk paremat kätt on siin jälle päris suuri puid.


Maapind muutub üsna künklikuks, …




… on ka väga suuri kaljupankasid.







Ühe künka juures








… on järjekordne teabetahvel, „Maakerge“.
Kolm pilti näitavad, milline nägi see kant välja (vasakult alates) pronksiajal, ligi 3000 aastat tagasi, ja rauaaja alguses ning milline see on praegu; tänapäevased kohanimed annavad orientiiri. Tekst selgitab, et pronksiajal oleksime selles kohas ookeani põhjas, 10 meetrit allpool veepinda. Kui jää enam maapinda alla ei surunud, hakkas see tasapisi merest välja tõusma. Randa loksuvad lained kandsid ära pehmemaid osi pinnasest, savi ja liiva. Vahel uhuti ära kogu moreenikiht ja alles jäid paljad kaljud. Nii kasvasid saared tasapisi ühte ja lahtedest said järved. Judarni järv tekkis sel moel umbes 2000 aastat tagasi.
Maakerge jätkub ka tänapäeval; Stockholmi piirkonnas umbes 3,5 mm aastas.

Korra veel infostendi juurde tagasi pöördudes juhin tähelepanu kaardikesele stendi paremas alumises nurgas. Punane täpp näitab, kus me oleme: oja ääres, mis suubub järve loodenurka. Minu ees kõndiv matkajate paar



ületab parajasti just üle selle viivat silda.






Vett praegu ojas ei ole, aga voolujäljed on siiski märgatavad.
Veebist näen, et selle ojakese ülemjooksul, temast veidi põhja pool, on olnud koht rootsikeelse nimega Torpet Lugnet, mis võiks tõlkes olla Rahutalu. 17. sajandil rajatud talu kuulus Åkeshovi lossile ja asus toona veel vee, Mälari järve lahe ääres. Kui ma rootsikeelset teksti enamvähem õigesti tõlkinud olen, siis oli see kuni 19. sajandi keskpaigani renditalu, hiljem anti maju kuni 1915. aastani üürile, seejärel jäid need 2009. aastani looduse meelevalda. 2009.–2012. aastail tehti mõnest hoonest koosnev asundus korda, varustati teabetahvlitega ja on nüüd kultuurimälestisena kui väike vabaõhumuuseum. Minu arvates järve poolt selle kompleksi juurde otseteed ei vii, küll aga kaitseala piiri tagant Gubbkärrsvägenilt. Samasse on rajatud ka piknikuplats.


Järgneb soine osa, üle mille on kulgeb laudtee, …




… hästi ehitatud ja kenasti korras.








Siis kulgeme edasi piki künka nõlva, …





… mis on veepeeglist omajagu kõrgemal.







Vaated Judarni järve lääneküljest ja edelanurgast on ilmselt kõige ilusamad.

Veepeeglil peegelduvad vastaskalda puud.

Juhin taas tähelepanu maha langenud puudele: teele sattunud osa saetakse lahti ja viiakse ära, ülejäänu jääb alles.




Hakkame jõudma järve edelanurka.




Siia on seatud vähemalt minu Judarnis nähtud grillikohtadest kõige kapitaalsem. Ilmselt peetakse seda kohta ka potentsiaalseks supluspaigaks, sest posti küljes on ka päästerõngas.


Grillikoha vaade loodusrajalt.







Panen siia orienteerumise hõlbustuseks kaitseala enne korra juba nähtud skeemi, kus see grillikoht ka kenasti peal. Kaardilt on muu hulgas näha, et veidi maad nõlvast üles peab olema ka teine grillikoht.



 Kaardilt on näha ka edelanurka ümbritsev madalam ala, millest on taas üle ehitatud laudtee.





 Siis tõuseb tee taas nõlvale


… ja siia on kena vaatega kohta paigaldatud pink.







Näide sellest, millest enne kirjutasin: kuivanud puid kaitsealal keegi koristama ei tõtta. Tegemist on puuga, mille alumine pool oli näha ka üle-eelmisel fotol.




Siin on ka järjekordne stend, sellest, kuidas on arenenud kaitseala taimestik.
Taimed said tulla pärast jää taandumist; maa kerkides oli ruumi üha rohkem. Umbes 8000 aasta tagasi kerkisid veest esimesed saared Södertorni kandis. Stockholmi piirkond nägi toona välja nagu praegune arhipelaag: väheviljakas kaljupinnas; mänd ja kask suudavad kasvada õhukesel moreenikihil. Lagunenud taimedest moodustus tasapisi muld.
Veel 2000 aastat edasi muutus kliima soojaks ning metsas domineerisid soojalembesed puud: paksema moreenikihiga kohtades tamm, jalakas ja sarapuu. Soe kliima kestis 4000 aastat, mõnisada aastat enne Kristuse sündi läks taas külmemaks ja tavaliseks muutusid kuusemetsad. Pildid paremal näitavad asjade seisu 8000, 7000 ja 6000 aasta eest ning praegu.

Siin saan nõlvast laskuda päris veepiirini, ent paraku õrritan oma saabumisega pardilapsi: küllap on neid siingi harjutatud tulema inimeste käest pärit toiduga, mis sageli on tegelikult veelindudel sobimatu (kui Rootsi parditoitjad pole just oma Eesti kolleegidest hoopis teadlikumad!).


Istun veidi aega nõlvale paigutatud pingil ja just kusagil siin saan venekeelse telefonikõne. Kuna ma olen aastaid pakkunud oma giiditeenust ka venekeelsele huvilisele (paar viimast aastat, tõsi, pole ma giidina enam üldse tegutsenud), siis arvan, et keegi tahab tuuri tellida ja seepärast hakkan rääkima. Helistaja jutt on tempokas ja segasevõitu, nii et mul läheb mõnda aega selgusele jõudmiseks, et mind tahetakse meelitada mingisse petuskeemi, millega „paljud Baltimaade pensionärid on teeninud paraja varanduse“. Seda taibanud, lõpetan küll kõne ära, aga saan järgnevalt mitme kuu jooksul samasuguseid pakkumisi küll vene, küll inglise keeles ja pean aina telefoninumbreid blokeerima.

Tuju pole mõtet sellest rikkuda lasta; teen pingi juurest pildi nii tuldud teest





… kui ka ettepoole kulgevast.






Mõne minuti pärast jõuan järjekordse teabetahvlini, mis on küll paraku grafitiga rikutud (minu üllatuseks tundub see paha komme olevat üsna sügavalt juurdunud ka siinmail). Tekst on siiski täiesti loetav. Juttu on rändrahnudest. (Küllap oli mõni rahn ka just selle tahvli juures, aga on jäänud pildistamata. Ent eelnenud piltidel on neid ju küll ja küll).
Jään selle tekstiga veidi hätta, sest ei oska leida suupärast vastet rootsi sõnale jätte-kast, masintõlkega vast „hiiglase heide“. Nimi tuleb mõistagi muistendeist, mis räägivad, et need kivid on vihaste hiiglaste heidetud. Meil Eestis on kanged kivipildujad olnud teadagi Kalevipoeg ja Vanapagan. No ja edasi tuleb muidugi selgitus: see hiiglane-kivipilduja oli tegelikult hoopis jää, millega koos lahti murdunud kaljumürakad kaasa liikusid ja tasapisi ümmargusemaks lihviti. Kui jää sulas, jäi rahn paigale. Kuna ta oli oma esialgsest asukohast teisale rännanud, hakatigi neid nimetama rändrahnudeks.


Siis jälle edasi. See kuusk on ähvardavalt viltu kasvanud.







Jõuangi tagasi matka alguspooles nähtud salamandri- ehk eestipäraselt vesilikutiigini.






Tulen veidi teist teed kui enne ja märkan nüüd ka asjakohast teabetahvlit. Suuremalt jaolt on tekst sama, mis enne nähtud konnatiigi tahvlil: et tiik on rajatud 2007. aastal, et mõlema vesilikuliigi, aga ka mitme konnaliigi arvukus on viimase poolsajandi jooksul tugevalt alla käinud, kuna elu- ja sigimispaigad on kadunud.
Aga tahvlil on ka nii tähnik- (vasakul) kui ka harivesiliku pildid, ülal emas-, all isasloom ning mõned tähtsamad andmed: tähnikvesilikud on kuni 10 cm pikkused, sileda nahaga ja liiguvad maapinnal väledalt, harivesilik on kuni 17-sentimeetrine, krobelise nahaga ja maapinnal aeglasem.
On ka lisatud, et kõik kahepaikseliigid on Stockholmis kaitse all ning avastatud vesilikest palutakse looduskaitsjatele teada anda. Huviline saab ka teada, et kui tähnikvesilikku võib ka kätte võtta, kui ta kohe seejärel jälle lahti lasta, siis harivesilik on nii haruldane, et mõistlikum on teda mitte näppida. Ja kindlasti ei tohi kahepaiksete kudetiiki lasta kalu: mõned neist on varmad kuduga maiustama.

Ja see silt kinnitab, et olen loodusraja läbi kõndinud ja võin Åkeshovi lossi poole tagasi kõndida. Seda ma ka teen, oli vahva rada!


Tagasiteel möödun taas aiamaast, …





… kus küpseb ka kena õunasaak.
Kell 15 olen poja korteris Köiepunuja teel tagasi.





Enne, kui koos pojaga Brommast kesklinna suundun, mainin ära vast Bromma kõige uhkema ehitise, mille kohta pean kahetsusega ütlema, et see on mul nägemata: Bromma kiriku (foto: Håkan Svensson / Wikimedia, 2008).
Kindluskirikuna ehitatud pühakoja vanim osa on pärit 12. sajandi lõpust, nii et kuulub kogu Stockholmi vanimate ehitiste hulka. Sellest ajast on pärit kiriku ümar osa ja selle idaküljes asuv koor. Ümarkirikuid on Rootsis vähe, Vikipeedia loetleb veel seitset: Solna, Munsö, Voxtorpi, Hagby, Valleberga, Skörstorpi ja Vårdsbergi pühakoda.
15. sajandi keskel ehitati juurde lööv ja käärkamber; suuri muutusi laskis kirikus teha 1679–1700 vikaarina töötanud Johannes Vultejus. Tema ajast on pärit katus ja torn, …

… samuti 1686 ehitatud kantsel ja puust altar (sisevaate foto: Jssfrk / Wikimedia). Kantslil on kujutatud Kristus ja neli evangelisti. 1703 rajati kooriruumi Hjärnede perekonna haud. Altarimaal on pärit aastast 1818, selle ümber on Püha Peetruse ja Pauluse kujud. Kirikus on ka maitsekaid epitaafe ning krüpt.
Kaks huvitavat fakti veel: 1901. aastal oli kirik üks Rootsi kõigi aegade esimese orienteerumisvõistluse kontrollpunkt ning 2006. aastal valisid kohaliku raadiojaama kuulajad Bromma kiriku Stockholmi lääni ilusaimaks.

Sellegi osa kirjutamisele kulus mul hullusti kaua aega, rohkem kui kuu… Eks aeg näita, kas ma jõuan millalgi ka järgmiste osadeni.


No comments:

Post a Comment