Appi, kuivame! :)

Täna jälle kord Emajõe äärde jõudes tuli jah selline hüüatus mõtteisse – parafraasina noorte fotovõistluse „Appi, upume! :)“ nimetusele. Kes veel ei tea, siis see on Tartu keskkonnahariduskeskuse järjekordne algatus, millest kirjutasin ka 7. märtsi postituses.

Aga tõesti – vaata ja imesta: täna oli veetase juba ainult 107 cm üle mõõtelati nulli ehk 88 cm vähem kui 8. veebruaril.

Kuivamisest on asi tegelikult muidugi kaugel. Panen siia vaadata EMHI veebist võetud Emajõe veetaseme kõvera Tartu vaatlusjaamas viimase kuu aja jooksul, kus peal ka pikaajaline maksimum, miinimum ja keskmine. Ja sealt on näha, et veetase alles läheneb ülaltpoolt pikaajalisele keskmisele.

Sellest minu jalutuskäikude üheks tavasihtmärgiks saanud ilmasambast kirjutas eelmisel nädalal Tartu Postimees. Üks teadusemees olla nimelt kurtnud, et sammas on kahetsusväärselt infovaene. Ja et teabetahvel pandud valesse külge.

Esimese väitega võib nõustuda – ja sellega olid nõus ka asjamehed, kes vabandasid, et kuna tehnikaime avati väga külmal ajal, ei jõutud talle kõiki knihve külge sättida. Aga see, kui kirjad keerataks näoga tänava poole, minu arvates küll mõistlik poleks: teksti süvenenud uurija jääks siis rannateel promeneerijaile lihtsalt jalgu. Reedel, ilusa päikselise ilmaga, avastasin sambal hoopis muu häda: punane tulikiri pole nii erksas valguses hästi eristatav

Säh sulle suurt kuud!

Raadio ja leht veensid juba mitu päeva ette eile õhtul koonu kuu poole kergitama: olevat teine Maale tavatult lähedal ja seetõttu hirmsuur. „Tutkit, brat!“ otsustas aga see vanamees, kes seal üleval asju korraldab ja tõmbas päikeseloojangu hakul taevale paksu pilvekardina ette. Ja avas peagi lumeveski väljalasketorud.

Kui keskööks telekast kõik kriminullid vaadatud olid, sain mahti ka köögiaknast välja kiigata. Täitsa talve moodi pilt oli.

Välguga tehtud klõpsult saab tunnistust, et kuigi suurem sadu oli lakanud, pudenes taevaluukidest ühtteist veel edasi.

Hommikused vaated ...

... ehk nii uhked polnud, aga välja meelitasid mu ometi.

Lumelükkajad ja liivapuistajad olid taas tööd saanud, ...

 ... aga nad polnud sugugi kõikjal välja viitsinud tulla.

Teised inimesed said aega koera situtada ...

... või hoopis talve viimasele suusaretkele siirduda.

No ei ole need valged jõulud, ei ole! On hoopis kalendritalve viimane hommik, igati lumerohke talve vääriline. 

Tore olid, talv 2010/2011! Aga hakka nüüd siiski minema – tikub tüütuks! Ja võta mälestuseks kaasa EMHI selle talve viimane lumekaart.

Kuldnokkade ballet

Hää sõber saatis lingi efektsele videole

https://www.youtube.com/watch?v=V71hz9wNsgs&feature=player_embedded#at=46

ja küsis: ”Toomas, miks linnud teevad nii..”

Saatsin küsimuse tarkadele linnumeestele edasi ja loodusemees Arne Ader vastas:

Umbes sajandik vastusest kuldnokapilvede imele vahest siin:

http://www.ohtuleht.ee/294702

Võib-olla ei viitsi te lingil klõpsata, seepärast panen olulisema tüki sest loost otse siia:

See, mis inimesi kuldnokkade lennu juures võlub, on eelkõige mitme tuhande linnu harmooniline koostöö. Mingil imelisel viisil suudavad kuldnokad suurtel kiirustel sooritada keerulisi pöördeid nii, et keegi omavahel kokku ei põrka.

Kõik kuldnokaparvedega seonduv on juba aastaid huvitanud ka lindude käitumise uurijaid, kes oskavad mõnesid üksikasju veidi täpsemalt kirjeldada.

Teatakse seda, et kuldnokaparves jälgib iga lind tema ümbruses lendavat seitset naabrit, kelle suhtes ei lasta vahemaad kahaneda rohkem kui lindude endi tiivasiruulatus.

Kuldnokaparv on seest hõredam, pinnal aga tihedam. Samas puuduvad parves lendavatel lindudel kindlad positsioonid: parve pinnal ja sees lendavad kuldnokad vahetavad pidevalt kohti. Arvatakse, et välkkiired positsioonivahetused on kaval nipp röövlindude vastu, kes suudavad saagi tabamisel olla edukad vaid siis, kui nende tähelepanu on keskendunud ühele kindlale linnule.

Inimesed, kel on olnud õnne jälgida suurte kuldnokapilvede lendu, on sageli oma elamusi kirjeldanud kui üht eluslooduse imet. Tuhandete kuldnokkade harmoonilise liikumise taga on ikka ja jälle aimatud mingit kõrgemal seisvat teadvust, millega on kuldnokkadel millegipärast parem side kui inimesel.

Hüvastijätulehvitusi talvele

Eile tuli teha üks retk hoopis teise kanti kui praegu tavaliselt: käisin Maarjamõisas arsti juures ja koperdasin sealt piki Lembitu, Väike-Kaare ja Näituse tänavat Veskisse. Ja tegin mõistagi pilte. Mõni vaade oli veel täistalvine, ...

... teine ehk veidi kevadehõngusem.

Ent vaateid vaadata polnud niisama lihtne. Pigem tuli olla väga valiv teeraja otsinguil: kõnniteed konarlikud ja väga libedad, ...

... sõidutee ääres kõrguvad aga kohati üsna pidevad kindlusvallid, nii et kui auto tuleb, ei pruugi kohe pakku pääseda.

Ja kui jälle kõnniteele põikad, tasub üles vaadata: sealtki võib midagi tulekul olla.

Siia, tundub, on tsunami ulatanud.

Ilmselge kevadjoovastus: küllap käib sel künnivaresel peas ringi ambitsioonikas mõte ehitada põrandavalgustusega maja.

Veeriku Selveri ees: ka talvel saab päikesevanne võtta.

Soojatrasside kohal ongi kevad käes. Arva ära, kes selle eest maksma peab!

See, kes ettevaatlikult kõndima peab, uurib hoolikalt kõnniteid. Kraavitüüpi trotuaar: praegu tuleb mööda servi ukerdada, aga varsti tuleb põhjas maa välja. Siis on porine, aga kindel astumine.

 Ära siin vette astu: selle all on sulaselge jää!

On see kojamees olnud aga lahke sõelmeid külvama!

Tamme puistee kesktee on endiselt vaid ekstreemisõpradele.

Tõeline õudus: ülilibe ja pealegi konarlik.

Sobiv koht hüppeliigest nikastada.

Täna vantsisin oma ringikese taas koduses Annelinnas. Kaunase puiestee kindlusemüüride tagant paistavad inimesed juba välja.

Põhjakaare majaseinte ääres tundub olema veel täistalv. Aga kui varasemad pildid välja otsida, siis näed, et hanged on omajagu madalamaks vajunud.

Lõunakaares seevastu on lumi suurel määral kadunud ja ühtteist tärkamas: mõne akna all lumikellukesed, vaevalt tolli pikkused, aga ninad juba valged; ...

... teisal aga korteriperemehe talvise tervisetapu kõrvalsaadused.

Kuidas on lood lumega üle Eesti? Vaata EMHI lumekaarti ja keri võrdluseks välja mõni varasem analoog! Ööl vastu esmaspäeva kell 1.21 tuleb astronoomiline kevad.

Emajõgi jääst prii

Jumal teab, kui vana see pealkirjaks pandud uudis olla võib: pole kelleltki küsida ja kohalik leht pole seda paraku kirjutamisväärseks pidanud. Kui käid linnas korra-paar nädalas, võid mõndagi maha magada – ka selle, et jää on jõelt lausa viimseni kadunud.

Bussiga linna poole sõites arutlen, et ei tea, kui palju sula ka jõevett tõsta on jõudnud. Eelmisel neljapäeval, kui mõõdupuud viimati seiramas käisin, näitas see täpselt 150 sentimeetrit üle vaatlusjaama nulli. Täna on juba enne ilmatornini jõudmist arvata, et pigem pole suurt lisa tulnud midagi.

Ja selgubki, et olukord on lausa vastupidine: hoopis 22 miinussentimeetrit. Nii et uputust pole esialgu kusagilt näha.

Parajasti ilmateatele sobivaid taustu üles võttev Tartu teenekas teleoperaator Maido Madisson ütleb mu üllatust kuuldes oma muhedal moel, et „Noh, seepärast nad lisa lükkama ongi saadetud, et vesi liiga madal!“

 

Tõepoolest: kaldateel müttab parajasti kaks meest, üks suure ja müriseva, teine väikse ja vaikse labidaga lund jõkke puistata.

Võtta on seda va taevavalget jõepervel küll ja veel.

Liigun kaldaveeres ülesvoolu: äkki on väljas mõni kalamees, temalt saaks kindlasti jäämineku päeva teada. Aga ei, veeservas ja kogu pargis valitseb vaikus – ...

... kui muidugi ülakorruse olmehääled maha arvata.

Suundun Raekoja platsile. Et sealgi midagi maha olen maganud, sain teada laupäeva hommikul, kui lugesin Ott Luugi toimetatud Uudistajat (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja369.html, sealt võtsin siia ka pildi): juba neljapäeval veidi upakil olnud „Eurojänes“ oligi elust lahkunud.

Täna meenutab Raekoja platsil talve veel vaid mõni üksik väheldane lumekuhjake ja tohutu hulk graniidisõelmeid. Siiski – viimase all on siin-seal ka veel paarisentimeetrine keltsakiht.

Sulava alt tuleb välja mõndagi toitvat.

Küüni tänava kontraste: kui mõnigi uus moekas jalgrattahoidla ei hakka ilmselt veel niipea talitlema, ...

 ... siis esimesed kevadekuulutajad on välja ilmunud.

Hommikune üllatus

Ärkasin täna veerand kaheksa paiku. Tuba tundus kuidagi tavatult hämar. „Jälle udu,“ mõtlesin. Lükkasin kardinad kõrvale – ohhoo, milline lumesadu! Pole tükk aega nii tihedat valge taevaanni tulekut näinud.

Eriti vägev oli pilt maja vastaspoolel, lõunaküljes, sest tuul puhus ju lõunakaarest.

Autojuhte järjekordne lumelisa õnnelikuks ei teinud. Nägin lühikese aja jooksul mitut ebaõnnestunud manööverdust kartulimaalaadsel sõiduribal, kus vaod olid nüüd ilmselt halvemini hoomatavad.

Lisan ka EMHI lumekaardid: eilse ja tänase hommikuseisu. Loodetavasti paistavad arvud piltidel välja, nii et  saate võrrelda. Tundub, et öögagi jõudis ikka omajagu juurde tulla – ja ikka nii, et kus on palju, sinna antakse ka rohkem juurde!