Ilmselt üsna tüüpilise tartlasena pole nii väga minu asi, mis seal nn. kultuuripealinnas toimub.
Talvel jääskulptuure (http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/02/aga-tallinnas-laheme-loomaaeda.html) siiski vaatasin. Muud asjad ja juhud, mis pealinnas ette on jäänud, saanuks teoks tõenäoselt ka selle kultuurse tiitlita, olgu mõnele ehk pealegi ka see silt külge riputatud.
Nii ei läinud mu kõrvad kikki ega silmad särama ka siis, kui hakkasin kuulma mingist Kultuurikilomeetrist. Alles jutt sellele teele tekitatud ökosaarest sundis mind ametist lähtudes valvsamaks. Ja nii ma otsustasin jaanipäevajärgsel pildistus-hoogtööretkel Tallinna ka selle programmi võtta.
Eelmisel õhtul võtsin ette põgusa teemakohase guugelduse. Leidsin tegijate suhteliselt rohket enesekiitust. Ja umbes sama rohket skepsist – aga ka põgusat kiitust – käinutelt või niisama teadjatelt. Ning ühe õige mürgise kirjatöö: Kaarel Tarandi “Häbikilomeetri” 3. juuni Sirbist. Muu hulgas on selles sapierituses lausepaar “Näiteks väidetakse järjekindlalt, et „kultuurikilomeeter on valmis ja rahvale avatud” ja et sellega koos „avanes linn merele”. Tallinnast kaugemal elutseja võib nende valedega äragi petta, see, kes kohale läheb, „kultuurikilomeetrilt” merd või kultuuri otsib, saab seal varemete, tühermaade, prahi ja ebaturvalise atmosfääri keskel vonkleval odava Hiina tolmuga kaetud pinkideta rajal sajakordselt petetud.”
Pean Tarand-noorema terastest lugudest enamasti väga lugu, aga seekord ei taha ma ennast sugugi “sajakordselt petetuks” tunnistada. Merd nägin piisavalt ja minu meelest on “kultuur” nii lai mõiste küll, et selle alla mahub päris kenasti ka see, mida sel teekonnal uurida sain. Näiteks Lennusadamale ja Patareile olen ma aja jooksul ennegi läheneda püüdnud, aga mittetallinlasena pole suutnud sobivat teed või tulekuaega leida. Nüüd viib täiesti talutavalt sillutatud rada su lausa automaatselt kohale. Kui kõik era- ja kildkondlikud asjaolud kõrvale jätta (ja olgu igaks juhuks ka üle kinnitatud, et keskerakondlased on minugi jaoks üldjuhul mitte just meeldivad inimesed), siis vast ongi asi esmajoones selles, et see, mis uudne ja huvitav esmatulijale, ei pruugi seda olla põlistallinlasele.
Aga mis siin ikka vaielda: minge vaadake ise! Niikuinii tuleb lõpuks välja vana tõde, et mõnele meeldib tütar, mõnele aga ema. Ja mõnele hoopis naabrinaine, nagu hiljuti kuulsin üht naljameest seda vana ütlust täiendavat. Minu käik Kultuurikilomeetri (kirjutan edaspidi KKm) algusest kuni lõpuni vältas kokku üsna täpselt kaks tundi. Kes pole selles kandis üldse käinud, aga tahab enamvähem kõik üle vaadata, võiks varuda pigem kolm-neli tundi.
Esimese uue teadmise sain juba eelmisel õhtul, kui otsisin kaardilt KKm algust: ma polnud kunagi varem midagi kuulnud Logi tänavast. Ainsaks sõnaliseks orientiiriks oli mulle nimelt tee avamise aegu mai keskel trükitud lause “Kultuurikilomeeter algab Logi tänavalt ehk kruiisilaevade kaide juurde viivate väravate juurest”.
Kui ma siis seal väravate juures olen, vahin päris mitu minutit nõutult ringi. Mine tea: kui ma poleks vaadanud ka internetis leida KKm pilte, ei saakski ma ehk aru, kus see õieti on. Õige olnuks nimelt kirjutada mitte “väravate juurest”, vaid “väravate vastast”: neid lahutab päris lai tee või lausa väljak. Ja ehk sobiks KKm poole ka mingi hästi nähtav suunaviit paigaldada. Aga see jääbki mu järgneva kahe tunni suurimaks nurinaks; paar tillemat tuleb siiski veel.
Esialgu jäävad mulle arusaamatuks arvud mõnedel piirdepostidel. Märkan, et need vähenevad tee jätkudes.
Siingi on seletused puudu, aga ju need on ikka kitsamale tagumikule mõeldud istepingid ja prügikast, mitte mingi suurema asja alus ja postkast: korra käib peas ka selline mõte. Aga samasuguseid kohti on raja ääres veel ja veel. Nii et Tarandi väide “pinkideta rajastki” pole korrektne.
Teeserva või lausa kohale jääb nii kenamat ...
... kui ka mitte nii kena arhitektuuri (selgituseks: see siin on osa lagunevast “merikilpkonnast” Linnahallist).
Mõistatus Linnahalli tunnelis: on see kunst või hoopis tehnoloogia?
Tallinnat väisanud tänavuse rohepealinna Hamburgi rohelist rongi reklaaminud plakati võinuks korraldajad ehk õigel ajal ära viia ja mitte jätta teda jõukatsumis-vahendiks kas tuulele või kahejalgsetele.
Siis paistab EKKM-lipuga maja ...
... ja teeservas on esimene standardne “Kultuur ootab sind mere ääres” viit.
Paraku teatab silt lukustatud väraval, mida kaks muukeelset vanaprouat parajasti nõutult sikutavad, et Eesti kaasaegse kunsti muuseum avatakse alles kell 13 (praegu pole veel keskpäevgi) ja nii tuleb leppida vaid välieksponaatide läbi võreaia silmitsemisega.
Aga nüüd saan selgituse enne mõistatuseks jäänud vähenenud arvudele KKm piirdepostidel: KKm “päris” algus ehk nullpunkt on siin, ...
... varemete juures, mida optimistlik silt lubab muutuvat Kultuurikatlaks.
Kõrv tabab tavatult valju harakakädina ja juhatab silma vaatama posti otsa.
Posti küljest leian seletuse: see on Raul Kelleri heliinstallatsioon “Reflektor”.
Nüüd tuleb tõesti pikem rida Tarandi taunitud varemeid. Veel paistab sellel fotolt hästi kätte, et ma pole sugugi ainuke KKm-l jalutaja.
Õudusjudinad koleehitistest saavad kompensatsiooni Võrgu tänava moekast majast.
Vaatevälja ilmub see, mida eespool mainisin kui minu huvi äratajat kogu KKm vastu: nn. ökosaar.
Ei hakka kommenteerima: kel huvi, lugege lähemalt näiteks 14. juuni Õhtulehest (http://www.ohtuleht.ee/431003).
Parajasti on saarel vaid üks väljamaakeelne prouapaar. Pontoonrajatise kõrval resideeriv luigepaar muutub inimesi silmates kohe elevaks. Noomin neid apla laiskuse ja lastetuse pärast ning ...
... uurin hoopis Kalasadamas ja eemal jõudehetke pidavaid laevu. Lindaline’i kiirlaev pole ju tilluke ühtigi, aga taustal seisva, peaaegu Linnahalliga samasse suurusklassi mahtuva ristluslaeva kõrval on ta tõeline kääbus.
Põikan Kalaranda, kuhu on loodud mitteametlik supelrand. Kanäe: üks julge mees isegi karastub külmas vees – korraks sisse ja kohe jälle välja. Taustal paistab Patarei vangla ja meremuuseumi jäämurdja “Suur Tõll”.
Jõuan närvilistest kivitäksidest saadetuna taas KKm-le, ...
... ületan Suur-Patarei tänava ja ...
... astun sisse Patarei kutsuvalt avatud väravast. Olen jõudnud täpselt õigeks ajaks: nüüd kultuuripargiks ülendatud vangla avati just paar minutit tagasi, keskpäeval.
(läheb järgmises postituses edasi)
No comments:
Post a Comment