Aga Tallinnas läheme loomaaeda! JÄÄloomaaeda

Täpselt kümme päeva tagasi oli mu lülisammas Ida-Tallinna keskhaiglas remondis. Sestap pole ma vahepeal sugugi pilte klõpsinud ega neid kuhugi riputanud.

Aga kui 9. veebruaril Tallinna „lähtepositsioonile“ asusin, siis tegin Vabaduse väljakul vahepeatuse ja vaatasin üle jääloomaaia, mis seal 3. veebruaril oli lahti tehtud. Laia joonega poisid need tallinlased: kui Tartus on igal aastal Raekoja platsil ainult üks jääst Hiina „kalendriloom“ ja täiskomplekti jõuame ära näha alles kaheteistkümne aastaga, siis pealinlased kutsusid kujureid kokku siit nurgast ja sealt nurgast ning lasksid loomatosina ühe valuga valmis saagida-raiuda-lihvida.

Veel on sest pildistuspäevast meeles, et jube külm oli. Olin Tartust ära tulnud õhukesevõitu sügisjopega, ehkki ilmateade teadis kohe saabuvat pakast ennustada küll. „Loll saab Tallinnaski peksa!“ jõudsin vanasõna väänata. Ja üksiti pöialt pidada, et enne operatsiooni nohu ei saaks. Vedas – ei saanud. Jääkujusid ei suutnud lõdisedes eriti uurida: plõksisin kähku pildid valmis ja trollile.

Nüüd siis vaatan põhjalikumalt; allpool kogu jääloomaaed järgneb.

Alustan tänavus(t)e looma(de)ga. Räägitakse nii kassi kui ka jänese aastast. Sellepärast ongi Tiiu Kirsipuu meisterdanud mõlemad. Kirsipuu on kindlasti üks mu lemmikskulptoreid: näiteks Tartu Vilded ja Skytte jätavad ta kindlasti ajalukku. Aga toredaid jääskulptuuregi on ta teinud.

 

Tuleval aastal on draakoni aasta; eelmine oli aastal 2000. Draakoni kujul on lausa neli autorit: aluse juurde paigutatud sildil on nimed Horacio Castereson, Galvan & Luis Alberto ja Campomanes Maratinez; kunstnike päritolumaa – Mehhiko. Nii et kaktustemaalgi on jääkujureid.

2013 tuleb maoaasta. Vägevasti keerdu keritud keha on välja nikerdanud põhjanaabrid Risto Immonen, Tom Engblom ja Esa Meltaus.

2014 saab olema hobuse aasta; eelmine selline oli 2002. Kui küsite „Miks?“, siis ei oskaks seletada, aga just see kuju on vaadeldava tosina hulgas minu lemmik. Autorite nimes luban endale väljakul nähtavaga võrreldes mulle meelepärasemale vene nimede transkribeerimisviisile vastavad parandused: Rašid Sagadejev ja Leonid Kopeikin.

Kappava hobuse järel vudib kohale määgiv lammas või hoopis mökitav kits: kirjas on mõlemad variandid. Karvakandja on jäässe raiunud taas väga kaugelt tulnud kunstnikud: lõunakorealased Hee-Joon Kang ja Seung-Hyun Ko.

Ahvisõpadel on oma aastat oodata veel viis aastat: 2016 ta saabub. Või teisisõnu: eelmine ahviaasta oli 2004. Sellegi üpris detailirohke ja päris põneva kuju on välja nikerdanud juba mainitud Venemaa kunstnikud Rašid Sagadejev ja Leonid Kopeikin.

Kaugeid autoreid on palju, viis kuju on siiski eestlaste töö. Tiiu Kirsipuud juba mainisin, nüüd järgneb Aime Kuulbusch Kukega. Kukeaasta tuleb 2017.

 

Koera-aastad: 2006 (mäletan, et siis räägiti „punasest puudlist“) ja 2018. Tallinna jääkoera on loonud Ekke Väli. Tartusse on ta teinud jääst Metssea (2007) – Kalevipojast ja Peeter Põllust rääkimata.

Ja veel üks eestlase töö. See Siga on kuidagi üsna sama nägu Tartu selle-aastase jäälooma Eurojänesega. No muidugi: autor ju sama – Elo Liiv.

 

Rott on teadagi üks riukalik ja nutikas tegelane. Ju on leedulane Kestutis Musteikis talle just seetõttu puuri ümber sokutanud: läheb muidu ta kätetöö äkki sõbraliku riigi pealinna pääle pahandust tegema! Roti aasta on taas alles aastal 2020.

Viienda Eesti skulptorina on platsil Kalju Pruuden oma Pühveliga. Tartlastele tuntud jääkujur temagi: oleme näinud Pruudeni Rotti (2008) ja Tiigrit (2010). Üks naljakas tähelepanek: kui mehhiklased on oma kuju meisterdanud neljakesi, soomlased kolmekesi ning venelased ja korealased kahekesi, siis eestlased on teadagi individualistid. Nagu, tundub, ka leedulased.

 Ja lõpuks mulluse aasta loom Tiiger. Autoreiks taas korealased, aga natuke teistsugune kooslus kui Lambal: Seung-Hyun Ko kaaslane on sedapuhku olnud Won-Gil Jeon.