Oleme jõudnud 7. veebruari. Öösel Modica hotelli Torre del Sud toas nr. 207 osalen töövestluskomisjonis. Huvitav, millest küll sellised unenäod; ilmsi pole ma iialgi selles rollis olnud.
Tuba on läinud jahedaks ja vannituba on lausa külm. Kurk jääb aina kibedamaks. Ja nii teen isegi traditsioonilise vaade-aknast-pildi läbi klaasi. Vaade on üsna troostitu.
Seevastu hotell on igati kobe. Enne poolt kaheksat kõmbin trepist alla.
Avaras fuajees ...
... juhatavad lahked viidad õige suuna kätte.
Hommikusöögil teen teadmatusest veidi pahandust ja tõstan ühtteist oma taldrikule sellelt pildistatud laualt. Peagi selgub, et meile on toiduvalik sätitud veidi eemale. Ja mis seal salata: see valik on mõneti nigelam. Probleeme tekitab kohv, mida tuuakse imeväikeste, kogu aeg otsekohe tühjaks saavate kannudega. Aga kõht saab piisavalt täis ja ...
... pärast sööki põikan välja hotelli fassaadi pildistama. On õige külm, võib-olla vaid paar kraadi sooja.
8.35 läheme sõitu. Meil on asja ka siiasamasse Modicasse, aga esialgu suundume paarkümmend kilomeetrit lõunaedelasse. Täna üritan ka läbi bussiakna pildistada; head need pildid muidugi ei tule, eriti kui teeservas on nii kõrged piirded: meie bussike on ju madal. Aga selle muljetavaldava oru kehvakesestki pildist ei saa ma kuidagi loobuda, seda enam, et ületame teda siin Modica külje all täna lausa mitu korda.
Teekond pole pikk, ent sõidame seda umbes kolmveerand tundi: autosid on väga palju, tee aga üsna kitsuke.
Näha on alul toredad talude ja oliiviistandustega künkad, ...
... siis hakkavad valdama lõputud kiviaiad ...
... ja lehmakesed-pullikesed.
Oleme teel Donnafugata lossi. Kummagi isikliku reisiraamatu – ei Lonely Planeti Italy ega The Rough Guide’i Sicily – registrist ma sellist märksõna ei leia. Ka ei suuda ma aina pildistada üritades küllalt täpselt jälgida giidi juttu ning ammugi mitte seda korralikult konspekteerida. Nii jään oma märkmeid lugedes üsna nõutuks ja hakkan kartma, et ei suudagi seda lõiku reisist enamvähemgi adekvaatselt kirjeldada. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: ikka internetis. Lausa üllatuslikult leian veebist kaks üsna põhjalikku ingliskeelset kirjatööd (itaaliakeelseid on muidugi lausa hulgi) pluss veel kasina peotäie pisemaid. Loodetavasti vastab neis ülestähendatu tegelikkusele, ehkki põhjalikumad muljed pärinevad üsna ammusest ajast: aastast 2005.
Leian pealegi ka vastuolusid. Näiteks väidab võrgupaigas www.laltraitaliatour.it kadedaks tegeva Ida-Sitsiilia turismimarsruudi kirjeldus, et Luchino Visconti väntas oma 1963. aastal ekraanile jõudnud filmi „Leopard“ Giuseppe Tomaso di Lampedusa samanimelise romaani järgi just nimelt selles lossi, Ulve ja ka mitu veebiallikat kinnitavad, et see on väga vale. Filmi vastu on mul tekkinud päris tõsine huvi; selles on kaasa löönud sellised esimese suurusjärgu tähed nagu Burt Lancaster, Alain Delon ja Claudia Cardinale.
Allikas: www.panoramio.com
Sain juba reisil aru, et mõistlik olnuks enne sõitu see Tomasi di Lampedusa 1956. aastal ilmunud romaan läbi lugeda või film üle vaadata: vihjeid kuulsa kirjaniku kuulsale teosele tuleb reisi jooksul ette mujalgi, eriti muidugi linnakeses nimega Santa Margherita di Belice, kuhu jõuame paar päeva hiljem.
Kui ma aga õigesti aru saan, siis on selles romaanis tegevuskoht nimega Donnafugata, mille polevat aga täna külastatava lossiga peale nime mingit pistmist.
Esmalt just koha nimest. On päris loomulik mõelda, et Donnafugata tähendab põgenevat naist – ja sellele siis romantilisi lugusid juurde mõelda. Aga lausa kõik mulle kätte sattunud allikad kinnitavad – ja sama väidab ka Ulve –, et tegelikult on nimi hoopis araabia päritoluga ja tähendab terviseallikat. Kuidas võib araabia väljend Ayn as Jafat muutuda sitsiiliakeelseks sõnaks ronnafuata, on mul kummatigi raske mõista. Igatahes samm ronnafuata’st donnafugata’ni on hoopis fantaasiavaesem ja lühem... Nimi „terviseallikas“ võiks aga tähistada seda, et just araablased rajasid saarele niisutussüsteemi ja muutsid selle õitsvaks, aga üksiti üha metsavaesemaks maalapiks.
9.20 jõuame lossi juurde. Ulve on teel öelnud, et turiste siia kuigivõrd ei tooda, sest paik on suurtest teedest mõneti kõrval. Kohati üsna lagunenud hoonetega lähiümbrus pigem kinnitab seda väidet.
Vägev loss on pärit hoopis uuemast ajast kui tema nimi. Vanim osa, näiteks kandiline torn, mis õhuvaatel paistab natuke kehvasti, tagumises, aiapoolses nurgas, on rajatud 17. sajandi keskel, kui valdus oli läänistatud Vincenzo Arezzo La Roccale. Lossi ehitati aina ümber kuni läinud sajandi alguseni, mil Corrado Arezzo andis fassaadile praeguse näo. Just fassaadi keskosa elegantne lodža, mida võiks pidada pärinevaks hoopis varasemast ajastust, on maja väliskuju silmapaistvaim osa.
Kõnnime läbi siseõue ja astume peauksest sisse, ...
... fuajeest leiame lossi suure maketi. Paraku on see ka viimane foto, mis lossi sees saab tehtud: pildistamine on keelatud. Kahjuks pole lossis ka mingit müügipunkti, lossi lähedal paiknevas baaris on aga väga väike postkaardivalik, nii et minu halva nägemismälu tõttu on mul sellestki hiilgavast luksusest suhteliselt vähe isiklikke mälestusi.
Aga veebilehe http://www.users.globalnet.co.uk/~loxias/sicily/donnafugata.htm koostaja on võtnud vaevaks kirjeldada detailselt nelja ruumi ning lisanud pildid skaneeritud postkaartidelt. Panen siis minagi need pildid siia, üksikasjalikest kaunistuste ja sisutuse ülevaateist võtan siiski vaid üksikuid palu.
Sala della Musica (muusikaruum). Trompe l'oeil-tehnikas seinad. Andku asjatundjad kunstivõhikule andeks, kui sel tehnikal on olemas ehk ka kena eestikeelne nimetus. Saan aru, et see on selline omamoodi realistliku kunsti silmapete, kus kahemõõtmeline pilt loob ruumilise taju. Meelde tulevad kohe mõned kirikud, mille „kuplid“ on tegelikult just sel moel maalitud pildid. Maale eraldavad sinised ja rohelised korintose pilastrid kuldsete kapiteelide ja baasidega. Friisi kaunistavad ulukite, puuviljade, teadusinstrumentide, ehete, aga muidugi ka muusikariistade pildid. Kahvatule sinirohelisele laele on maalitud lillemustrid, harfid ja sodiaagi märgid. Ruumis on kollakat karva toolide ja sohvadega ümbritsetud kaks väheldast ümmargust lauda ning vanu muusikariistu.
Appartamento del Vescovo (piiskopi korter, siia kirjutan pärast ostetud postkaardi põhjal midagi omalt poolt juurde). Elutoas sügavroosa riidetapeet, mööblipolster ja laudlina, vägeva voodiga magamistoas sügavsinine hõredat pitsi meenutava mustriga tapeet. On kullatud peegel, uhked armatuurid, laes pildid. Kusagil olevat Vittorio Emanuele signeeritud foto.
Sala degli Specchi (peegliruum). Suur marmorplaadiga laud ja veel suurem klaver, hulk hõbenõusid ning efektne armatuur. Kõikidel seintel suure peeglid, nende kohal kuldsed friisid. Ka aknakardinad on kullakarva. Kõik see kokku loob pideva särava päikesepaiste tunde.
Salone degli Stemmi (vapisaal). Tapeedile on käsitsi maalitud Sitsiilia aadlisuguvõsade vapid, kõik erisugused; lage ilmestavad kahvatusinisel taustal kaheksanurgad ja ruudud. Ruumi ehib kaks raudrüüd ning sisustab mitu nahkdiivanit, väheldased lauad ja kapid.
Rohkem ruumide pilte ja sama üksikasjalikke kirjeldusi sellel veebilehel paraku pole; teiselt (http://www.ragusa-sicilia.it/english/castello_di_donnafugata.htm) leian, et suitsetamisruumi dekooris on näiteks piipude ja tubaka kujutised. Aga tore oleks kirjeldada ka Bianca di Navarra korterit. Sellest on mul tilluke pilt kuue foto kollaažina kujundatud postkaardil. Näha on väheldane voodi eesriiete taga, lihtne öökapp ning roheline, kollase portega tapeet.
Bianca di Navarra on oluline seetõttu, et ühe tegelikkusele mittevastava legendi kohaselt olevat just tema olnud see donna fugata või põgenev naine, kuna ta olevat röövitud ja siin kastellis vangis hoitud. Miks on hoopis hilisemast ajastust pärit lossis 15. sajandi edumeelse kuninganna korter, see jääbki mulle saladuseks (ehkki giid tõenäoselt kõneles sellest). Kokku olevat lossis muide 122 ruumi, millest 20 on turistidele avatud.
Aga aitab sest lossist, siirdume parem parki. Esimene vaade on vägev. Selle hiiglase nime pean kodus ise välja otsima, sest meie puutundja oli Donnafugata päeval tervisega rivist üsna väljas. Ladinakeelseks nimetuseks pakub üks veebileht (http://www.aaanetserv.com/turismo/sicilia/donnafugata.html) Ficus magnolioides. Wikipediast saan kätte sünonüümi Ficus macrophylla ja Eesti taimenimede andmebaasist maakeelseks vasteks suurelehine viigipuu. Guugeldan veidi ka pilte ja leian peale uskumatute juurekombinatsioonidega hiiglaste ka midagi taolist nagu Donnafugata pargis. Vast ta siis see ongi.
Pärit olevat puu Austraaliast ja võivat kasvada kuni 60 meetri kõrguseks. Tegemist on nö. kägistaja-viigipuuga. Seemned idanevad võras ja puuke kasvab alul epifüüdina, kuni juured ulatuvad maani. Siis jõudu kogudes lämmatab ta peremeespuu ja astub tema asemele.
Äärmiselt lopsakad juured muutuvat kohati tõeliseks nuhtluseks: kui puu kasvab teeservas, lõhuvad need lõpuks selle tee.
Toredaid puid-põõsaid on pargis teisigi, ...
... aga hoolitsevaid käsi oleks siia ilmselgelt juurde vaja.
Silma hakkavad toredad tillukesed nartsissid.
Kunstlik grott on lausa kaelakukkuvas seisundis ja muidugi ka suletud.
Veidi kobedama mulje jätab kohvimaja, ent on kindlalt lukus ustega.
Need on aga vist saialilled.
Lossi taga olev pargiosa tundub hoolitsetum: siin on midagi labürindilaadset.
Aga külgaias hakkas silma lai palkonile viiv trepp, sellest tuleb muidugi üles astuda.
Palkon on oluliselt avaram, kui lossile lähenedes oleks osanud arvata. Selle kummaski otsas on toekas tornike, mille otsas ei saa käimata jätta.
Aiapoolsest tornikesest saan ennast tunda „kägistajapuust“ vaata et kõrgemana. Puuvõrast kostab lausa kõrvulukustav linnu-..., hmm, ei saagi öelda, et -laul, pigem üsna kaootiline kära. Taipan siiski üsna kiiresti, et tegemist on salgakese kuldnokkadega, kes ilmselgelt kasutavad puu suurte lehtede tõttu tekkivat kõlakoja- või mitmekordse vastukaja efekti.
Peagi hakkavad mõned linnud ka puu ja lossi katuse vahel sõeluma ja nii saan oma liigimääratlusele kinnituse.
Aga muidugi paistab tornist kenasti kätte ka fassaadi kogu ilu ...
... ning lossi juurde toova poollagunenud majadega tänavajupikese kogu inetus.
Viimases majas paremat kätt on siiski üsna korralik baar, kust pärast ka läbi astume.
Tagumise torni poole jalutades uurin rõdu kahe poolega aknaid ...
... ja märkan, et iga kaare otsas ja ...
... pilastrite kapiteelidel on erisugused kaunistused.
Palkoni tagumisest tornikesest on hea vaade nii lossi tagakülje ümartornile, ...
... kui ka mereni ulatuv vaade maastikule. Mulle tundub, et näen kalda piirkonnas mingeid rannikulaguunitaolisi veekogukesi ja püüan nende olemuse kohta pärast midagi teada saada, aga paraku tagajärjetult.
Lossiteema lõpetuseks: ehkki Leopardi-film pole tõesti siin filmitud, on Donnafugata ometi olnud mõnegi teise linateose mõnede stseenide ülesvõtmise paik. Neist kõige tuntumana mainitakse vendade Paolo ja Vittorio Taviani Luigi Pirandello novellidel põhineva „Kaose“ (1984) üht osa.
Enne ärasõitu luusin veidi ka suhteliselt armetukese väljanägemisega ja kohati räpasevõitu külamaastikul, kus ikka leidub ka viigikaktusi ...
... ja kus vänged loomakasvatus-
aroomid juhatavad kätte nende aroomide tekitajad.
aroomid juhatavad kätte nende aroomide tekitajad.
Uskumatu, aga silt selle maja otsal kinnitab, et tegemist on jäätisepoe või -baariga. Keegi meist vist täna jäätisehuvi ei tunne, olgu siis Sitsiilia gelato pealegi väidetavasti veel parem Itaalia oma. Küll astume läbi enne mainitud baarist. Mina ostan sealt kaasa paar lossi sisevaadetega postkaarti ...
... ja sellist silti kandva veini: Donnafugata veinide valik on baaris tõhus.
Nüüd ongi aeg öelda, et kui toksite Google’isse sõna „donnafugata“, siis oluline osa linke viib teid hoopis tutvuma seda nime kandvate veinidega. On ka Donnafugata veinide mitmekeelne ja põhjalik veebileht http://www.donnafugata.it.
Ulve jõuab meile enne lossi juurde jõudmist mainida, et Donnafugata ja Nero d’Avola veinid ongi saare tuntuimad. Kui aga sirvida Sitsiilia veinide üldlehekülgi, siis ei pruugi te neilt Donnafugata kohta kuigi palju leida. Muide, raamatust loen, et suurima ekspordiosa Sitsiilia veinidest annab liköörvein Marsala.
Donnafugata veini nimi ja logo seostatakse küll „põgenenud naisega“ (nii see kui ka kolm järgmist pilti on pärit veebilehelt http://www.donnafugata.it). Too põgenik olnud Bourboni Ferdinand IV kaasa Maria Carolina, kes põgenenud Napolist 19. sajandi alguses saabunud Napoleoni vägede eest just sellesse Sitsiilia piirkonda, kus asuvad Donnafugata põhilised veinimäed ja -kojad. Muidugi seostatakse nime kindlalt ka Tomaso di Lampedusa romaani tegevuskohaga, aga geograafilises mõttes pole veinid seotud ei Donnafugata lossi ega Tomaso di Lampedusa linna Santa Margherita di Belicega.
See kaart näitab kätte Donnafugata veini kasvatamis- ja kääritamispaigad. Contessa Entellina veinimõis kultiveerib viinamarju seitsmel territooriumil ja siin küpsevad lausa kuut sorti valged (Ansonica, Catarratto, Grecanico, Chardonnay, Sauvignon Blanc, Viognier) ja seitset sorti punased (Nero d’Avola, Cabernet Sauvignon, Merlot, Syrah, Alicante Bouchet, Petit Verdot, Tannat) viinamarjad; veini kääritatakse Duchessa külakeses. 83-ruutkilomeetrise Pantelleria saare vulkaaniline pinnas sobib kõige paremini magusale sordile Moscato d’Alessandria ehk Zibibbo.
Ja Marsala veinikeldritesse viiakse Donnafugata veinid Contessa Entellinast ja Pantellerialt küpsema; siin villitakse nad ka pudelitesse.
Väga toredad on Donnafugata veinide nimed ja pudelisildid. Loen ühest veebist, et 1993. aastal olnud kõigi veinisortide nimetused pärit Tomaso di Lampedusa „Leopardist“. Olen juba korduvalt kahetsenud, et pole romaani lugenud ega filmi näinud, seepärast ei oska ma ka hinnata, kui palju praegu turul olevast kuraditosinast veinist – kuuest valgest ja seitsmest punasest – seda tava veel järgib, aga üsna ilmselt on sisse toodud ka näiteks „1001 öö“ motiivid. Kel huvi, saab nimetusi ja silte mainitud veebilehelt täpsemalt uurida.
Peale valge, Ansonica ja Catarratto marjadest kääritatud Anthilia proovin reisi jooksul ära ka ühe punase Donnafugata, aga kahjuks ei mäleta enam, millise just. Igatahes olid mõlemad väga head.
Mõni minut enne kella 11 sõidame Donnafugata juurest ära läbi juba tuttavate pikkade lõputute kiviaedade ning ...
... rohkem ja ...
... vähem uhkete majapidamistega ...
... tasapisi uuesti künklikumaks muutuvate pastoraalsete maastike.
Vupsame jälle üle kahe kõrge silla, millel mõlemal tahaksin tegelikult seisatada. Sellelt sillalt paistab täies ilus Modica vanalinn.
Aga esialgu me sinna põnevasse orgu ei lasku, vaid peatume 11.25 kusagil uuemas linnaosas suurte majade vahel. Ees seisab reisi kõige magusam poolteisttund.
No comments:
Post a Comment