11.03 Kui üsna rohke telekatagune aeg välja arvata, siis pühapäeva põhitegevus on süüvimine Sitsiilia Donnafugatasse. Saan teada üsna palju uut, aga blogipostitus, kust peaks muu hulgas selguma, kas Donnafugata on põgenev naine, terviseallikas, vein või veel midagi muud, jääb lõpetamata. Telekast vaatan muidugi suusatamist (kolme naise praegune mäekõrgune ülekaal hakkab asja natuke igavaks muutma) ja laskesuuska (Neuner ei saa paraku kuigi soravalt märkidele pihta; ometi kord tuleb üks sõit välja Mäkäräinenil). Aga selle kõrvale korrastan tublilt oma FIE-raamatupidamist. Ahsoo, ja tuludeklaratsioon saab ka tehtud.
12.–16.03 Üsna hakitud päevadega töönädal, nii et põhitegevust ehk kirja- ja toimetamistööd teen vast vähemgi kui muud. „Muust“ on olulisim kaks Kuku-saatekest: salvestusest montaažini. Üks Ivar Puuraga fosforiidi teemadel, teine Laurits Leedjärvega pulsaritest. Lauritsa pulsari-lugu märtsikuu Horisondis on tõeline kompvek, aimeartikli musternäidis. Veel teen kaks oma praeguse nirupoolse võimekuse kohta suhteliselt pikka pildistusretke – ikka ainult linnas –, sest on väga sobiv ilm. Ja kahel korral olen ka meditsiini rüpes: ühelt arstilt saan lähetuse järjekordsesse seljaopi-järgsesse taastusravitsüklisse, teine võtab tõsiselt tegelda mu ammu rikkis randmetega. Mõlemad väga sümpaatsed, minu skaalas nooremapoolsed naised, kellega tõeliselt meeldiv suhelda.
„Nagu ürituse patroon K. J. Peterson märkis, ei osanud ta 19. sajandi algul, 20-aastasena, nii rohket osavõttu ette näha, ning see teeb talle ainult rõõmu.“ Sellest lausest mul kolm koma puudu jäigi. Aga emakeelepäeval „patrooni“ juurde viinud tee Toomel oli kaelamurdvalt libe
Väikest vaheldust pakub emakeelepäeva laialt reklaamitud e-etteütlus. Teen seda siiski tagant järele, sest 10.30 olen arvutitest eemal, aga teen ausalt, järelkuulamise lingi kaudu. On seekord väga lihtne; korraldajate laitmatust versioonist jääb mul puudu kolm koma, mille kohta aga on öeldud, et „veaks ei loeta“. Nii et vast siis hinne 5–. Kuna muutun aina düsgraafilisemaks, siis pole see ehk laita tulemus. Viimase nädala parim düsgraafiasaavutus oli „ressižöör“. Tundus endale ka, et midagi on mäda, aga parandatud sai viga siiski alles päev hiljem...
Ja reedel õnnitleme kolleeg Monikat, meie õigekeelsusvalvurit, ja kolleeg Jukut, kelle sünnipäev tegelikult küll päev varem.
17.–18.03 Loodetavasti nüüd tükiks ajaks viimane nädalavahetus, kus nii palju aega teleka taga ära raiskan: suusatamise ja laskesuusatamise MK viimased etapid vastavalt Falunis ja Hantõ-Mansiiskis. Nagu ikka, on püssiga suusatamist palju põnevam vaadata kui hoopis ettemääratumat tavasuusklust. Tubli tüki aega hoiab kokku see, et TV3 sel aastal vormel-1 sõite ei näita; näitavat TV6, mida meil paketis pole. Reede õhtuste ja laupäeva ennelõunaste pingutuste viljana saan lõpuks valmis Sitsiilia-blogi järgmise osa, Donnafugata. Ja alustan Modicaga. Veidi käin ka pildistamas ja veidi teen Loodusesõbra nuppe.
Nädala ilma kohta ütles väga tabavalt „telesünoptik“ Ele Pedassaar esmaspäevaõhtuses AK-s (osundan mälu järgi, nii et päris sõnasõnalt ei pruugi see õige olla): „Kevadiselt mitmekesine ilm peaks püsima ka edaspidi“. Oli mitmekesine tõesti.
Pühapäeva ebameeldiva lörtsi ja tuule järel särab esmaspäeva hommikul taevas päike. Aga puhub üsna vinge ja lõikav tuul.
Siiski on soe tublim kui tuul. Ehk kui veel kord Ele Pedassaart tsiteerida, siis „vaatamata tugevale loodetuulele tõusis temperatuur kohati +8 kraadini.“ Muu hulgas tähendab see seda, et töökohatänaval on jalakäijana taas oht saada põhjalikult üle kastetud.
Kontoriaknataguses selvesööklas kundesid veel jätkub.
Sama moodi algab ja kulgeb esialgu ka teisipäev. Emajõe jää paistab juba üsna vesine.
Kalevipoja-pargi ja ka selle vastas üle jõe paiknev künnivarese-
koloonia on nüüd asukaid täis. Üritan minna ka botaanikaaeda õisi otsima, aga sealsed teed on endiselt kaelamurdvalt libedad.
Esimest korda näen meie toidupallil rähni.
Veidi enne kell 17 läheb kontori akna taga peaaegu pimedaks ja hetk hiljem vallandub uskumatu (lörts)lumemöll. Veerand tundi hiljem on taevas taas pooleldi pilvevaba.
Kolmapäevalgi on hommikul selge taevas. Üle mitme aja käin korra Toomemäel. Muu hulgas vaatan, kuidas on soojemale ilmale vastu pidanud Baeri auks püstitatud lumekujud, millest kirjutasin päevaraamatu viiendas osas. Ainus enamvähem äratuntav on „Munarakk“. Üks „spermatosoid“ näikse olevat sihile jõudnud, üks aga tossu välja lasknud.
All-linnas üllatab mind viimasestki lumekübemest ja ka jää-Johannesest ilma jäänud Raekoja plats. Minu arvates oli „Johannes“ esmaspäeval veel alles: vaatasin Kaarsilla juurest, et, näe, tundub olema õige kõhnukeseks jäänud. Aga ei tulnud teda paraku pildistama – kiire oli.
Selge see, et nii muutlike (sulab-voolab-külmetab) ilmadega on väga raske kõnniteid korras hoida. Mõnes kohas tuleks seda aga igal juhul üritada. Kolmapäeval on läbi pargi kulgev rada, mis ühendab Maarjamõisa polikliinikut Puusepa-Suure-Kaare-Riia ristmikuga – ehk siis bussipeatustega – allpool igasugust kriitikat. Tahaksin kangesti loota, et ükski seda pidi komberdama pidanud vanainimene soovitud arsti asemel hoopis traumapunkti ei sattunud!
Keskpäevajärjes on taevas läinud hoopis pilvisemaks. Pardid hoiduvad ettevaatlikult kaldast eemale, ...
... sest seal müürab traktor pargist lund jõkke upitada.
Kalevipoja-park on tuulest murtud oksi täis ja kodu kohendavatel künnivarestel võtab ehituspalgivalik silmad kirjuks.
Ka neljapäev algab künnivarestega. Olen viimase nädala jooksul neid Annelinnas korduvalt tavatult rohkesti kuulnud-näinud; ei tea küll, et neil siin kusagil elamupiirkonda oleks; võib-olla kavatsevad asutada. Mitme külmakraadiga hommikul olid nad otse mu köögiakna vastas end soojendava päikese kätte seadnud. Üritasin pildile saada ka mõnd hõbekajakat, kes ka juba mitu päeva jälle mu kodukandi helitausta on kujundanud, aga ei viitsi piisavalt kaua passida.
Muude kevadekuulutajatega on mul kehvasti: lõokesi pole Tartu kohal veel kuulnud, mõni teine inimene aga on.
Kajakate passimise asemel lähen hoopis kodu lähedale lilli otsima. Lund ja jääd on siin veel küllaga, ...
... aga sel aastal esimest korda 9. märtsil kohatud lumikellukestele on kuus päeva hiljem tulnud rohke lisa: lühikese käigu jooksul leian neid mitmes-mitmes päevapoolses majaservas.
Kõige tublima tutina jääb silma selline.
Ja lisanduvad ka selle aasta esimesed märtsikellukesed.
Aga mis seal salata – hoopis rohkem kui lillekesi avastan oma retkel seda, mille seekord pildistamata jätan: koerakakat, konisid, kõikvõimalikku muud lume alt tasapisi välja sulavat rämpsu.
Veel üks päikesevõtu-
põõsas.
Neljapäeval on selge ka õhtul. Ja juba pimedas poodi minnes näen seetõttu ära Veenuse ja Jupiteri: säravad mulle mu teel otse vastu.
Reedeks on hommikune päikeselimiit otsa saanud. Hommikul äratab mind – muidugi liiga vara! – kajakakoor, sel aastal esimest, aga kahjuks väga suure tõenäosusega mitte viimast korda.
Päikest täna ei tulegi, ...
... aga õhusoe teeb lume kallal vähemalt linnas ränka hävitustööd.
Laupäeval on kummaline ilm: ühe korraga päike ning midagi udu- või vinelaadset. Teen pildistuskäigu koduläheduse kõige kõrgemale „pinnavormile“: Sõpruse sillale. Anne kanali äärde on lund jäänud üsna napilt; sõidu- ja kõnniteed on samahästi kui puhtad.
Aga nii Emajõel ...
... kui ka Anne kanalil on jääkaan veel kindlalt alles, olgu peale, et vesisevõitu.
Pühapäev on tervenisti hall, õhtul sajab päris tükk aega (udu)vihma.
Paar EMHI lumekaarti jälle ka: see on 11. märtsi, ...
... see aga 18. märtsi oma. Nagu näete, on Tartus (=Tõraveres) ühe nädalaga jäänud lund lausa üle kolme korra vähemaks, absoluutarvudes on kahanemine mõnes teise paigas veel suuremgi.
Lõpuks kaks mõistatust:
Mida näitas 14. märtsil Tartu vana kaubamaja teenekas ilma-, kuupäeva- ja kellaajatabloo?
Miks oli samal päeval Google’il selline päis?
Esimese küsimuse vastus on tõenäoliselt „Mitte midagi“. Google’i vallatlev pidulikkus märkis aga „origami suurmeistri“ Yoshizawa Akira 101. sünni- (ja võib-olla ka 7. surma- ) aastapäeva (ori = voltimine, kami = paber; origami = Jaapani paberivoltimise kunst).
No comments:
Post a Comment