Päevaraamat 1.-20. juuni

Panen kalendrikevade kolm viimast nädalat nüüd võimalikult konspektiivselt kirja: olen ajast jälle hullusti maha jäänud, ülestähendust ootab ju ka juba kaks reisi.

Kevad jäi heitlikuks kuni lõpuni; vähegi pikemat suveilmaperioodi ette ei tulnudki: üle 20 kraadi küündinud soojaga päevi oli sest ajast alla poole, üpris palju oli tuulist ja vihmast ilma.

Pildistasin juunis vähem kui eelmisel kuul, sest olin pidevalt ajaga jännis ja ehkki IXUS oli tavapäraselt pidevalt taskus, ei olnud ilmselt just sageli põhjust teda välja võtta. Pealegi tundub mulle, et aeg on nähtavasti see aparaat välja vahetada: minu meelest jäävad temaga tehtud fotod aina kehvemaks...

1. juuni hommikul teen teel tööle väikese peatuse ja vaatan botaanikaaia uudiseid.

Jälle siblib aias ringi hulk koolilapsi ...

... ja täidab töölehti.

Ülesvõetud õite hulgas on mandžuuria kurekell, ...

... selle kevade esimesed pojengid, ...

... pisi-kolmiklill ...

... ja muidugi väga efektne lodjapuu.

Aga mu lemmikud on selgi kevadel laugud, ...

... üks uhkem kui teine.

Kui tiheda tööpäeva järel läbi all-linna bussile lähen, käib seal paras mürgel: terve kesklinn on lastekaitsepäeval tõesti laste päralt. Millegipärast ei tee ma sest möllust ühtegi pilti, nii et siia lisatud foto on klõpsatud järgmisel päeval Eedenis.

Õhtul ja öösel sajab kõvasti.

Laupäeva, 2. juuni tähtsamat teod pole päris tavapärased. Esmalt käime vaatamas, kuidas noorem poeg jookseb Tartu olümpiajooksu (tal on nimelt kavas kõik kuus linnajooksu kaasa teha). Jookseb hästi: saab 145. koha ja tulemus on lähedane isiklikule rekordile. Magan ta möödumise siiski maha ja saan pildi ainult tagantvaates (halli mütsiga).

Siis tuleb aga midagi veel tavatumat: ostan endale riideid. Igasugused muud kauplused peale toidupoodide on mulle nimelt äärmiselt vastumeelt. (Ega ma toidupoodegi armasta, aga seal käimist on raske vältida...). Ja järgmisel päeval ostan veel. Uskumatu nädalavahetus!

Veel avastan, et olen eile suutnud oma pangakaardi sularahaautomaati jätta.

Ja Kanepi võidab Pariisi lahtistel Wozniackit!

5. juunil on järjekordne Vooremaa-reis, seekord Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi õpetajatega. Nagu ikka, sõidan õhtul Aegviitu; öö (ja öömaja) on endiselt liiga jahe. Katsumus on ka hommikune Tallinna-sõit: taristuremondi tõttu viib elektrirong ainult Ülemisteni, sealt edasi loksutab tuubil täis buss Balti jaamani ligi pool tundi. Aga see-eest näen möödasõidul ära ka Aljoša sõjaväekalmistul; pole viitsinud siia vantsida.

Ja teel jaamast kesklinna põikan jälle läbi ka lillefestivalilt; kinnituseks see pilt leedulaste feng shui aiast.

Aga paar pilti ka Vooremaalt. Kui paar nädalat tagasi oli Laiuse mägi üleni võilillekollane, siis nüüd on ta võilillenutihall.

Kuremaa järvelaev „Linda“, üllatavaltki menukas reisiatraktsioon.

Palamusel jagab selgitusi õpetaja Laur isiklikult.

Suure pettumuse osaliseks saan apteegis. Kuna seekord olen kohal ometi ka sellisel ajal, kui apteek on lahti, loodan ära proovida kuulsa „Punsli õli“. Paraku selgub, et see polegi pidevalt müügil...

 

Väike pettumus on ka Palamuse kalmistute suhteliselt halb viidastus, näiteks võrreldes mulle hästi tuttava, samuti kultuurilooliselt olulise Alatskivi kalmistuga – rääkimata Tartu Raadist. Et ka kiri hauakivil on tuhmipoolne, siis saan vaid uskuda, mitte kindlalt teada, et selles hauas puhkab Lible prototüüp Kristjan Lill.

Koju tagasi tulen ikka Jõgevalt, bussiga mööda jätkuvalt remondis Piibe maanteed.

6. juunist panen kirja, et lõpetan seekordse taastusravitsükli: basseinis tarmuka füsioterapeudi Liisi juhendusel, et Kanepi kaotab Pariisi veerandfinaalis Šarapovale, hilisemalt turniiri võitjale, kes tõuseb sellega üksiti ka maailma edetabeli juhiks ning et õhtul löövad akna taga kõva lärmi hõbekajakad. Üldiselt tuleb öelda, et sel aastal on kajakaid oluliselt vähem kuulda olnud – ja ilmselt ka arvuliselt vähem – kui paaril eelmisel. Kolmveerandtund basseinis väsitab mind täna nii ära, et jään kodus teleka taha magama.

7. juunist kirjutan üles kaks telerielamust. Inglise seriaalis Waterloo Road saab otsa Sambuca Kelly elu. Noorukese Holly Kenny osatäitmine on kindlasti üks seriaali parimaid kui mitte parim. Paraku on sellelegi seriaalile omane tüüphäda: mingil hetkel hakkab autoreid ilmselgelt pitsitama ideede puudus ja süžee muutub üha punnitatumaks.

Õhtul vaatan aga Rossini Cenerentolat ehk Tuhkatriinut suurepärase ja kena noore ukrainlannast metsosoprani Lena Belkinaga peaosas. Lavastus on üles võetud suurejoonelises Torino Savoia palees; tekib täitsa huvi seda ka „natuuris“ näha.

8. juunil põikan põgusalt läbi Toomemäel toimuvalt Baeri-etenduselt, olulisemalt osalt lausa kolmepäevasest Tartu ülikooli kuulsaima vilistlase mälestusüritusest, mis jätkub järgmisel päeval Piibel, Baeri sünnikohas. Emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaare visadus ideid genereerida ja need ka ellu viia on austust väärt.

Alul tundub küll, et igasugu kaameramehi on kohal rohkem kui vaatajaid, ...

... aga tasapisi, kui kõnepidajate asemel tulevad „püünele“ lausa näitlejad, koguneb ka publikut.

Mina paraku etendust lõpuni vaadata ei saa: olen palgatud giidiks Sõmerpalu lasteaia õpetajate linnaekskursioonile. See läheb vist üldiselt kenasti. Aga pärast pooleteise aasta tagust lülisambalõikust ronin esimest korda jälle Jaani kiriku torni ja see tegu annab pärast mitu päeva põlvedes valusalt tunda. Tundub, et vähemalt osal tegevusaladel tuleb erru tõmbuda.

Samast õhtust algab ka jalgpallinuhtlus. Kuna hommikused ärkamisajad peavad jääma endiseks, tekib mõne päevaga tõsine unedefitsiit, mis süveneb veel eriti 14.–17. juuni reisi ajal.

See ongi üks suur ekskursioonide nädal. Laupäevaks, 9. juuniks, olen lasknud end kiskuda sellisesse avantüüri, millesse ma muidu naljalt ei lasku: lähen tegema ekskursiooni marsruudile, millest pole ise üsna olulist osa enne läbi sõitnud. Bussijuht on tore mees, aga paraku tunneb neid kante paremal juhul liinibussijuhina. Ning bussis pole GPS-i. Kokkuvõttes võib öelda, et kõik, mis sellisel juhul juhtuda saab, ka tegelikult juhtub. Lausa ära me ei eksi, aga teeme korduvaid ringe ja aina hilineme. Ainult Tartusse tagasi jõuame ettenähtust varem.

Busski pole suurem asi: loksutab rohkem, kui need sõiduriistad, millega suures osas samadel teedel enne sõitnud olen, ja läheb hullusti kuumaks, „konditsioneeriks“ on vaid laeluugid. Reisiseltskond, põhiliselt Tartu ülikooli raamatukogu rahvas, käitub heatahtlikult, aga mina ise sellisest sõidust küll vaimustuses ei oleks.

Meie esimene sihtkoht on Sagadi, kus olen varasematel aegadel päris palju kordi käinud: mitut sorti koolitustel, põhiliselt ajakirjanike metsakoolitustel, ja korra ka ise teinud üht linnulaulukoolitust. Jääme pool tundi hiljaks ja programm tuleb veidi kokku suruda.

Vahva perenaise Maie Kaja juhatusel käime peahoone siiski otsast otsani läbi. Fotol on pööning, kus mantelkorstnates peidus suitsutus-

kambrid, üks kala, teine liha tarvis.

Jõuame veel kiirelt läbi kapata ka metsa-

muuseumist; tundub täitsa huvitav.

Vihula seevastu on mulle täiesti võõras. Taanlaste Unique Hotel Group on kompleksi vingelt üles vuntsinud küll. Natuke liiga üleni hotell see nüüd ju on, aga parem igal juhul kui näiteks suuresti räämas Kolga mõis, mille suursugusus ei pruugiks objektiivselt millegagi siinsele alla jääda.

Muigamisi vaadatud: nii udupeen koht, et isegi töömehed, kes paate paisjärvele tassivad, on valgetes särkides. Keegi soovitab kaebuse kirjutada: miks neil ometi lipse ees ei ole?!

Üle veesilmi ühendavate kanalite kaarduvaid sildu pidi saab teha kenade vaadetega jalutusringi.

Päris isemoodi minigolfiväljak on kujundatud Baltimaade kaardina, millel peal olulisemate hoonete maketid.

Ka Purtse on mulle varasemast tuttav paik ja sinna on lihtne sõita. Olen selle ehitise juures olnud mitte ainult paar aastat tagasi, vaid ka millalgi 70ndate lõpus või kaheksakümnendate alguses – ja siis oli see vaid hunnik varemaid.

Selle, kuidas neist varemeist tänane toredus sai ja kes kõik kindluses käinud on, oskab peremees Raivo Pihlak väga soravalt üle seletada.

Ronime ikka ülakorruseni välja, kus vaadata järjekordne näitus.

Päris võõras pole mulle ka Mäetaguse, aga sinnasõidul oskame teha jälle kaks apsakat, mis küllap umbes 10–15 minutit maksma lähevad. Sööme tall-tõllakuuri ehitatud restoranis lõunat ja siis teeb kena noor venelannast giid – nimi läks paraku kõrvust mööda – ...

... meile ringkäigu peahoones.

Minu soovitusel vaatame ka jääkeldrisse, kust mul eelmisest käigust meelde jäänud minister Aaviksoo autoga jõudu katsuda üritanud karunooruk, aga kus, selgub, on ka sarviline jänes. „Jahimehe naljatus,“ nagu giidineiu kinnitab.

Ja siis veel üks pikk sõit: läbi Iisaku ja Mustvee Alatskivile. Vist üheski teises Eesti turismipaigas pole nii palju käinud, kui viimase kümne aastaga imepärase muunduse läbi teinud von Nolkenite lossis: kindlasti mitukümmend korda. Ja ometi on peaaegu igal käigul saanud jälle midagi uut näha. Sel aastal olen Alatskivil alles esimest korda ja sestap on taas uudist: keldri ekspositsioon, kus tähtis koht mõisateenijate vahakujudel.

Järjekordselt saan nautida noore giidi Liisi Musta sisukaid, imeheas eesti keeles selgitusi. Lossi perenaise Külli Musta teene pole mitte ainult lossi uhke uuenemine, vaid ka terve naiskonna vahvate noorte giidide ettevalmistus.

Kella 19ks oleme taas Tartus.

10.–12. juuni on väga töised: teen kaks saadet Kukule ja kirjutan üle hulga aja pika arvamusloo Postimehele: ravimite piirhindade ja soodustuste teemal. Vaevalt see küll ilmub, aga saan selle segase asja ise veidi selgemaks (= läheb veel segasemaks...).

11. juunil käin ka arste pidi: reumatoloog määrab uue raviskeemi ning taastusraviarst järgmise vesivõimlemistsükli. Nende käikude vahel sattun tegema mõned pildid.

Vihmaootel hommikus märkan, et sirelite õiteaeg on läbi mis läbi, ...

... mõneks ajaks tulevad neid asendama üldse mitte vaimustava lõhnaga Ungari sirelid.

See vist on üks hilisema õitsemisega viirpuu?

See aga mingi roos.

Keskpäeval kukub vihm ladisema. Kui õhtul Riia tänaval bussi ootan, püüan tabada mõnd eriti uhkesti pritsivat autot, aga ikka jääb mõni inimene või teine sõiduk ette. Ja siis tuleb minu buss.

13. juuni kulub põhiliselt Peterburi-reisiks valmistumisele. Halb uudis on see, et kaasa, kelle soov see retk põhiliselt oli, peab paari nädala eest tekkinud selja- ja jalahäda tõttu hoopis loobuma.

Kui 12. juuni hommikul tuleb veel veidi vihma ja päeval on pigem pilvine, siis 13. juuni ilm on nii ilus, et pean kodutänaval ikka ka mõne pildi tegema.

Veel üks Ungari sirel.

Üllatusega märkan, kui suured munad on juba kasvatanud hobukastan.

Pärn õitseajani läheb veel aega.

Õhtul sõidan Tallinna, poja juurde öömajale.

14.-17. juuni reisist loodan kirjutada päeviku (aga enne on järjekorras maikuu Brüsseli-käik...), seepärast markeerin seda siin portsu fotodega.

Hommikul lasen kell 6 ennast taksol sadamasse sõidutada. Selgub, et Tiit Reiside Peterburi-reisi rühmas, kus giidiks raadioaegadest tuttava nimega Boris Gorbunov, on 30 inimest – mõnusalt vähe. Peitepilt laevalaelt: kus on Toompea ja Oleviste tornikiiver? Õige vastus: udus.

Udune on ka veel Helsingis. Länsisatama ümbruses toimunud muutused on hämmastavad: see on tohutu ehitustanner.

Esimene käik viib mälestus-

kalmistule, kus nii Talve- ja Jätkusõjas langenute kui ka mitmete riigimeeste viimne puhkepaik.

Teine peatus on Senati väljakul Toomkiriku juures.

Toomkiriku altarimaali autor on Eestist pärit Carl Timoleon von Neff.

Järgmise paigana pöörame sisse toredasse puitlinna Porvoosse, ...

... kus käime muidugi ka vanas Toomkirikus.

Loviisast sõidame lihtsalt läbi, aga sealnegi kirik saab bussiaknast üle vaadatud.

Tükk aega passin võimalust pildistada iidset Kuningateed meenutavat viita; lõpuks see õnnestubki.

Kolmas ja viimane pikem peatuskoht Soomes on Kymi jõe kärestiku juures Langinkoskil, ...

... kus Vene tsaari Aleksander III ...

... kalastusmaja.

Õhtuks jõuame Viiburisse, kuhu jääme öömajale hotelli Družba.

Väike linnaring veenab, et mitukümmend aastat Vene võimu pole vanale Soome ja Rootsi linnale sugugi kasuks tulnud: on küll kenasid vanu maju, aga enamasti on needki üpris räämas

 

Linna kuulsaim ehitis on vana kindlus, ...

... mille tornist näeme järgmisel hommikul suurepäraseid vaateid.

Teel Peterburi poole oskab giid Boris meile kätte näidata ka selle, mis on alles kuulsast Mannerheimi liinist.

Omapärane Vene allveelaevade mälestuskompleks on Sestroretskis, teiste seas meenutab plaat seal ka allveelaeva Kalev.

Selline olevat Venemaa esimene allveelaev, proovitud siinsamas järvel juba Peetri ajal.

Masendav paik on Levašovo memoriaalkalmistu. Alles 1989. aastal sai maailm teada, et 1930. aastate lõpul tappis NKVD siin 46 000 “rahvavaenlast”.

Ühishaudade asukohti reedab sissevajunud murukamar.

 
Paljud rahvad ja rahvusrühmad, organisatsioonid ja ka eraisikud on kalmistule paigaldanud mälestustahvleid ja -sambaid, ehkki täpselt pole ju teada ühegi hukatu puhkepaik. Teiste seas lasti siin maha 1500 eestlast.

Terve reisi positiivseima üllatuse pakub mulle Kroonlinn, kena, rõõmsate inimestega linn. Tee sinna viib teadagi piki kurikuulsat Neeva tammi. Paremat kätt on näha üks üleujutuse tulles automaatselt sulguvaist lüüsidest.

Esimene käik linnas on muidugi majani, kus elas Lydia Koidula.

Veel veidi lõpetamata on väga uhke Merekirik, mis asub mitte vähem uhkel Ankruväljakul.

Selle oru servas, millest käib üle Makarovi sild, olevat hukatud Kroonlinna 1920. aasta ülestõusu osalised.

Ei usu, et merevesi kuigi soe on, aga sadamas teevad poisid uhkeid vettehüppeid. Eks natuke vist ka publiku jaoks.

 Esinduslik linna asutaja Peeter I monument sadama juures pargis. Pargid on Kroonlinnas ilusad ja korras.

 Miks on linna vapil pudrupada? Sest rootslastel olnud Peetri eest nii kiire põgeneda, et pudrupadagi jäänud tulele. Ja puder ses potis maitsnud Peetrile hää...

Seltskonna tungival soovil käime vaatamas kuulsat Kroonlinna nulli.

Selles tammiosas, mida mööda Kroonlinnast Peterburi poole kulgeme, on jupike tunnelit.

Linna sissesõidul hämmastavad tohutu vägevad liiklussõlmed. Moskva prospekt, mis meid kesklinna suunab, on autosid täis, aga siiski mitte umbes. Kesklinnas satume küll korduvalt ummikutesse. Mitmel poole on liiklus ka piiratud, sest Piiteris liikuvat täna kodanik Medvedjev.

Esimesel pisipeatusel Neeva põhjapoolsel kaldpealsel hakkavad silma noored elevil ja kenasti riides inimesed: täna ja homme on Peterburis koolilõpupäevad.

Aga siis kiirustame laevasõidule mööda kanaleid. Jääme liiklusummikuis takerdudes veerand tundi hiljaks, aga saame siiski oma tunnise sõidu kätte.

21.40 jõuame hotelli. Selle nimi pole siiski mitte Samsung, nagu suurem kiri näikse kuulutavat, vaid Sankt Peterburg.

Vahepeal kisub ähvardavalt pilve, aga siis näen kõrvalhoone klaasidelt vastu säramas ...

... punetavat päikeseloojangut. Nii tekib lootus, et tuleb kuiv öö. Paraku hakkab sel ajal, kui telerist järjekordset jalgpallimatši vaatan, läbi lahtise akna (saabudes oli tuba hullult palav ja umbne) kostma ladinat – ja kestma jääb see hommikuni. Nii lükkub valgete ööde imetlus edasi.

16. juuni hommikulgi tibutab.

Pärast hommikusööki sõidame jälle kell 9 välja ja võtame esmalt ette käigu, mis noorima rühmakaaslase, II klassi lõpetanud saarlase jaoks on reisi suurim elamus: laskume eskalaatoril 90 meetri sügavusele metroosse (pilet maksab 27 rubla) ning sõidame Ploštšad Lenina jaamast Ploštšad Vosstanija jaama ja tagasi. Muide, see pilt on ilmselt illegaalne: alles pärast kuulen, et Venemaa metroodes ei tohi pildistada: strateegiline objekt!

Järgneb väike bussi.
ekskursioon peatusega Strelkal. Nagu paljudes teistes Peterburi nurkades, pakuvad siingi ühispildi-
teenust Peeter ja Katariina.

Esimene pikem käik on Peeter-Pauli kindlusesse (sissepääs 200 rubla) – kus esimese “vaatamis-
väärsusena” hakkab silma ennenägematu kemmerg.

Aga sisse astume kindluse kirikusse, ...

 
... mille uhkete võlvide all ...

... on Vene tsaaririigi valitsejate ja nende pereliikmete hauad.

Vist ainsana meie rühmast ruttan 150-rublase piletiga ka kindluse müürile jalutama, pigem küll suure kiiruga jooksma, et jõuda keskpäevase kahuripaugu järel kaaslaste juurde tagasi.

Kõigil on soov teha ka programmiväline käik pühakotta nimega Spas na krovi, mis pole tegutsev kirik, vaid mosaiigimuuseum (pilet 250 rubla).

81 meetrit kõrge Lunastaja kirik ehitati kohta, kus aastal 1881 tapeti Aleksander II.

Kusagil mujal maailmas polevat ühes kirikus nii palju mosaiike kui siin: 7500 ruutmeetrit.

Põrandad on kokku laotud lihvitud õhukestest marmor-
plaatidest ja poolvääris-
kivimitest.

Muidugi rüüstati kirik täielikult NL ajal ja taastamine pole veel lõppenud: ikonostaasides on tühje kohti.

Kiriku välisseintel on linnade ja kubermangude vapid, kes pidid pühakoja ehituseks annetusi tegema. Kui seda pilti hoolega uurida, peaks selle tagaküljel asuva tornikese alumise osa kõrvalt Eestimaa vapi üles leidma. Kiriku eesküljel on Tallinna ja Narva vapid.

Järgneb kolm tundi vaba aega. Esimese osa sellest sisustan koos kahe kaaslasega üpris rahvarohkes, aga toredas Suveaias.

Tundub, et sel nädalavahetusel abiellub Peetruse linnas sadu paare; ka siin suveaias näeme õige mitut.

Teel tagasi südalinna möödume Grigori Orlovile kuulunud Marmorpaleest, mille seintes olevat lausa 33 sorti marmorit. Selle õuel seisab Aleksander III mälestus-
sammas, mille kohta käivat giidi sõnul vemmalvärss Stoit komod, na komode begemot. On rohmakavõitu imperaator tõesti!

 Kui vantsime üle Paleeväljaku, ...

... hakkavad esmalt silma isemoodi riietuses kaunitarid, ...

... siis aga pikk rivi OMON-i autosid. Küsime paarilt poisilt, mis juhtuma hakkab. “Alõje parusa!”, vastab üks muigamisi. Alõje parusa on traditsiooniline koolilõpupidu.

Mul on kindel soov minna ka Iisaku kirikusse, ...

... esmajoones ronida torni jalamile. Seisame isegi mõnda aega piletijärje-
korras, aga see on liiga pikk ja ei liigu lausa üldse. Nii tuleb sügava kahetsustundega loobuda. Nostalgiahetk jääb olemata. 1964. aastal käisin 10. klassi poisina ses kirikus seni ainsat korda. Mulje pidi olema võimas, sest kirjutasin midagi Iisaku kirikust isegi aasta hiljem oma keskkooli lõpukirjandis, ..

... mainisin seal ka samal väljakul seisvat Nikolai I mälestus-
sammast.

Väsimus hakkab võimust võtma, kui piki Moikat kohtumiskoha, Kaasani kiriku poole koperdame. Üks kaaslastest pakub veel vaatamis-
variante välja, aga mina eelistan lihtsalt kiriku ees haljasalal pingil istudes ja rahvast jälgides aega parajaks teha.

Muidugi ei saa pildistamata jätta kiriku parempoolse tiiva ees ilutsevat Eestiga seotud mehe Barclay de Tolly mälestussammast.

Õnneks jätkub mõistust ka kirikust läbi astuda. See on tegutsev pühakoda, väidetavasti lausa linna peakirik, ja parajasti on käsil korraga mitu teenistust.

Päevaprogrammi viimane ametlik punkt on õhtusöök restoranis Tšaikovski, kus folklooriprogrammis tuleb mõnelgi meist kaasa lüüa (mina viilin kahtlases seisus põlvede pärast kartes sellest aust kõrvale). Suure heakskiidu pälvib ootamatult balalaikavirtuoosiks kehastunud rühmakaaslane.

Ent tänased elamused pole sellega veel otsas. Esmalt üllatab meeldivalt järjekordse jalgpallimatši tulemus, kell üks öösel lähen aga välja Peterburi valgetest öödest osa saama. Öö paraku kuigi valge pole: liiga pilvine, aga vähemalt ei saja. Meie hotell on Neeva põhjakaldal ja otse selle vastas üle Nevka, Nahhimovi merekooli ees, seisab alalises ankrupaigas kurikuulus Aurora.

Aurorast mööda kaldapealsele ma suundungi ja kõnnin välja kuni Kolmainu sillani. Rahvahulk, kes siia on kogunenud ja koguneb, on täiesti hämmastav; kohati tuleb järjest mitu bussitäit. Mis siis veel päris kesklinnas, Talvepalee juures võib toimuda!

Paraku on kaugused suured ja öö tõesti pimedavõitu, nii et sildade tõusu ma otseselt ei hooma ja jõel liikuvad laevadki on pigem paremal juhul aimatavad kui nähtavad. Ja korraliku pildi jaoks hädavajalikku kolmjalga mul ka ei ole.

Hotelli magama saan kell kolm.

Reisi viimane, 17. juuni hommik algab nagu eilne: 7.30 hiiglaslikku, aga ikka paraja trügimisega söögisaali sööma, kell 9 väljasõit.

Boris teeb veel ühe väikese bussiekskursiooni. Linna tunneb ta tõesti suurepäraselt: kohati jääb mulje, et oskab lausa iga maja kohta midagi öelda.

Peatusi on sel sõidul kaks. Esmalt Eesti Jaani kiriku juures, kuhu nii varasel tunnil paraku sisse ei saa; ...

... kella 10ks ehk jumalateenistuse alguseks jõuame aga väga uhkesse Nikolski merekirikusse.

Järgmine peatus on linna servas ja mitte just teab mis kultuurilooline, aga huvitav ometi: tund aegu ostlust tohutus Lenta kaubanduskeskuses.

Ning viimase programmikohase peatuse teema samuti ammusest kooliaegsest ekskursioonist tuttavas Peterhofis. Välismaalasele maksab alumise pargi külastus üsna kopsaka summa: 450 rubla.

Natuke võtab käigu hiilgust vähemaks tohutu rahvamass, nii et huvitavamate purskkaevude juures tikub kohati trügimiseks. Ning hommikul tasapisi tilkuma hakanud vihm muutub meie kohaloleku kahe tunni jooksul parajaks padukaks.

Aga kõik on kena ja korras. Sellel pildil on 190 purskkaevust suurim, Poltaava lahingu võidule pühendatu, kus Simson sümboliseerib Venemaad ja allaheidetud lõvi Rootsit.

Natuke häirib mind see, et peale sissekäigu kõrval asuva üksikasjalise skeemi ei tundu kusagil olema muid teejuhte kui teatud üksikobjektide juurde suunavad viidad. Paraku ei leia ma ka suveniiriputkadest mingeid skeeme või väiksemat sorti buklette, ikka ainult raamatuid, mida ma tõesti enam oma koduseisse riiuleisse juurde ei ihalda. Niimoodi pole mul paaril korral enam mingit ideed, kui kaugel olen väljapääsust või mida tasuks veel vaatama minna.

Üsna uus vihmavari tikub lagunema, nii olen lõpuks märjavõitu – ja üsna rõõmus, kui buss ette tuleb.

Kodusõidust jääb meelde, et Venemaal väljapool suurlinna on kõik nagu kaugel nõukogude ajal: räämas ja umbrohtu kasvanud külad, võsas maa ja auke täis teed. Piiride ületus läheb üsna ladusalt ja nii jõuan Tallinnas kell 20.30 väljuvale Tartu bussile. Tallinnas sajab veel hullemini kui Peterhofis ja tuul tikub tormiseks.

18. juuni tähtsaim sündmus on õetütretütre Gredi ülikooli lõpuaktus. Kahju, et teda õpinguis tublisti abistanud ja innustanud vanaemal, minu õel Ivil, jäi see rõõmus päev nägemata. Suguvõsas nüüd jälle üks diplomeeritud keemik juures.

Sel aktusepäeval oli ilm õnneks ilus, järgmisel hommikul, 19. juunil, on jälle kõva vihm. Kahjuks laguneb täiesti laiali üks mu kahest suurest vihmavarjust. Kokkupandava jaoks on liiga tuuline – ja neid kulub mul tõesti niigi üle mõistuse palju... Päeva põhitegevus on üle mitme aja Uudistaja-tegu. Ja tööpäeva lõpuks on taevas küll pilvine, aga vihm on vähemalt üle.

20. juunil selgub, et Uudistaja saab hullult pikk ja tuleb teele saata kahes osas. Ilm on ilus ja nii saan Uudistaja jaoks ka hulga värskeid pilte (vt. http://www.eestiloodus.ee/uudistaja427.html ja http://www.eestiloodus.ee/uudistaja428.html). Mõni foto ka siia:

 

Üle mitme aja üks jalgpallivaba teleriõhtu. Naudin põnevat dokumentaali “Kroonijuveelide sädelev ajalugu, 2/2” ja kahetsen oma kehva orienteerumist Euroopa kroonitud peade genealoogias. Ja pärast uudistesaadet AK tuleb suurepärase kavaga Viini filharmoonikute kontsert, dirigendiks Venezuela noorte sümfooniaorkestri Orquesta Sinfónica Simón Bolívar filmist meelde jäänud imemees Gustavo Dudamel (foto Wikimediast).