Päevaraamat 11: 1.–31. mai

Nüüd tuleb päevaraamatusse kirja panna küll üks tõeline (aja)säästuaja peatükk, sest juba on juuni, aga mina pole maikuu kohta siia kriipsugi tõmmanud. Põhjus on lihtne: oli äärmiselt tegevusrohke ja pingeline kuu. Mis teiselt poolt tähendab ka seda, et kirjutada oleks tegelikult päris paljust. Eks ma vast võtagi mõne tüki sest kuust hiljem eraldi ja põhjalikumalt ette, praegu püüan tõesti teha ühe kiire läbiratsutuse.

Esmalt ilmast, mis oli lehekuulgi üpris heitlik, ja loodusest, põhiliselt taas linnaloodusest, mis jõudis kõndida läbi õrnrohelise leheaja suurde õitekirevusse. Mõnigi armastatud õitseja on Lõuna-Eestis juba õisi viljadeks kasvatama hakanud, mõnelgi hakkab see aeg kohe kätte jõudma.

Kuu algab kenasti päikesepais-

teliselt, aga põhjakaaretuul on vinge ja termomeeter venitab end vaevu 15 pügalani. Seda on 1. mail näha ka inimeste riietusest: kes on ennast päikesepeibutuse ajel T-särgi ja põlvpükste väel karastuma pannud, kellel veel vaata et talvejope üll.

Minu kaks igakevadist püsimodelli on 1. mail sellised: hobukastan...

... ja kask, mõlemad paarsada sammu mu kodust.

2. maiks on kastan tublisti edenenud.

3. mail teen mõne pildi Ülemistel, Tallinna lennujaama lähistel. Neilt on näha, et põhjas on lehed palju tillemad kui Tartus. Tartust lahkudes jõuan bussiaknast märgata, et vahtrad on õide puhkenud, aga pilti mul sellest pole. Ilm on ikka samamoodi jahedapoolne nagu ka eelmistel päevadel. Ja Kuivajõgi Harjumaal on nüüd jälle kuiv.

Õhtul lendan Brüsselisse, tagasi Tartus olen taas ööl vastu 9. maid. Tartus olevat neil päevil kuni mõneteist soojakraadi, aegajalt sadavat. Brüsseli ilm on sellest pigem jahedam ja sajusem.

9. mai: selge ja kuiv ilm, päeva peale läheb üsna soojaks, nii et ma ei oskagi öelda, kumb sel pildil näha kontrastsetest riidevalikutest läheb paremini märki.

Teen pärast mitut äraoldud päeva rea klõpse puudest. Kask on peaaegu täies lehes ...

... ja hobukastan valmistub õitsema.

Vaher püsib õitepitsis, ....

... pärn näitab mõnusaid, nagu veidi kleepuvaid lehti, ...

... aga puude iludusvõistluse esikoha annan täna hoopis lehisele.

Botaanikaaed uhkeldab tulpidega. Selle sordi nimi on Johann Strauss.

10. mail on soe: üle 20 kraadi, ent üsna tuuline. 11. mail läheb tublisti jahedamaks ja sajab päris vägevasti vihma. Lõunakaaretuul küündivat rannikul 15 meetrini sekundis. Aga Tartus hakkavad just sel päeval õitsema toomingad. Õhtuses vihmahämaruses saan teha mõned üsna hädised pildid.

 

12. mail sajab aegajalt siin-seal vihma ja tuul on veel tugevam kui eile. Isegi Annelinnas on see mu kodutänava kaskedest hästi näha.

Toomingast saan hommikul ka väheke kobedamaid pilte kui eile.

Märkan selle aasta minu jaoks esimest õit ka hobukastanil (kui Belgias nähtuid mitte arvestada), ...

... hommiku suurim üllataja Annelinnas on aga lõosilmade kõrval õitsev metsmaasikas.

Õhtul sõidan bussiga Viljandisse ja sealt viiakse mind autoga Heimtalisse. Ilm on jätkuvalt tuuline, aegajalt sajab vihma ja hilisõhtul on õues ehk vaid paar kraadi sooja.

Ka 13. mai hommikul Viljandis lööb õue astudes vastu jäine õhk. Sõidan Tartusse tagasi; päeva jooksul läheb mõneti soojemaks.

14. mai on hommikul samuti õige jahe, päeval päikese mõjul hoopis soojem. Ilm on ilus ja sirelid on kangesti seda nägu, et tahaksid õiepungad avada.

Satun pildistama ka uhkes ehtes kirsipuud ...

... ja suurte õiepungadega kollast hobukastanit.

Otse toimetusemaja kõrval, legendaarse Veski villa krundil jahmatab mind sel ilusal hommikul innukas raie. Alati on masendav, kui suuri puid maha võetakse, ...

... aga siin on nende hulgas õitsvad vahtrad, pealegi võib arvata, et neil puudel pesitsevad linnud. Igatahes ei saa ma teisiti, kui ajan telefonis ligi kolmveerand tundi juttu keskkonnainspektsiooni, keskkonnaameti ja linnavalitsuse ametnikega – ning saan teada, et kõik on seaduslik, ...

 

... mis siis, et vähemalt osa maha raiutud vahtraid on puruterved. Eraomand ju!

15.–17. mail päevane temparatuur aina kasvab, hiljem loen EMHI kodulehelt, et Narva-Jõesuu mõõdetud lausa 26,4°. 15. on kuiv, 16. sajab veidi ja on äikest, 17. tuleb õhtul kõva sadu, samuti ööl vastu 18.

Taas õisi ja puhkemisvalmis õiepungi kodutänavast: sirel, ...

... õunapuu ...

... ja kastan 16. mail.

17. mai: kui eile oli mu „modellkastan“ veel vaid osalt õites, siis nüüd on küll kõik küünlad süüdatud.

18. mail õitseb Baeri maja ees vägevalt tamm. Sooja on pärast eilset ja üleeilset äikest jälle tublisti vähem: vaid paar pügalat üle kümne.

Õhtul sõidan Aegviitu ja olen öö seal. Õhtuhämaruses üritan pildistada kreegipuid. Õues on õhtul 10 ja hommikul 4 kraadi, toas mitte just kuigi palju üle kümne, nii öö on paras külmetamine, ehkki kahe paksu teki all. 

19. mai hommikul sõidan Tallinna ja sealt edasi Vooremaale; õhtul tulen Jõgevalt bussiga Tartusse mööda päris jubedat, remondis Piibe maanteed tagasi. Ilm on terve päeva väga ilus ja üsna soe. Foto on siin teadagi Laiuse voorelt.

20. mai hommik on pilvisevõitu, aga üpris soe. Keskpäeval sõidan linna ja kõnnin Annelinna tagasi. Üle mitme aja pildistan ilmasamba veeseisu: 171 cm. Käepärast on ka 2. ja 31. mai näitajad: vastavalt 202 ja 151 cm.

Läheb aina soojemaks.

Emajõel liigub mitut mõõtu laevukesi.

Ei väsi imestamast inimeste üle, kes kohe kuidagi ei suuda rahulikult õitsvast sirelist mööda kõndida, vaid peavad sealt ikka suure puhma kaasa murdma.

Aga sirelid on uhked tõesti.

Sellele pildile jäävad vaid jalgupidi Anne kanalis solberdajad, tegelikult näen ära ka ühe hoogsalt konna ujuva koguka härra. Veesoojasilti veel väljas ei märka olevat.

Veel möödakõnnilt: punane tamm.

21.mai. Mu köögiakna alused viirpuud näevad päikest vaid õhtuti ning lähevad lehte ja õide liigikaaslaseist hiljem. Nüüd on nad ometi valgeks tõmbunud.

Sõidan Tallinna ja kella 10.10 paiku linnapiiril ei usu oma silmi: tabloo näitab +23°!

Väga ilus ilm jääb kestma terveks päevaks. Kulgeme Tallinnast Lohusallu, Pakri poolsaarele ja Paldiski Põhjasadamasse ning õhtuks Pedase puhkekeskusesse Harjumaal. Seal käime nautimas loojangujärge, mille võlust ülirohked ja -ägedad sääsed küll tubli tüki ära hammustavad, õigemini imevad.

Samamoodi ilus – ja sama sääserohke on Pedasel ka hommik. Ja luigerohke: loendan Kurkse väina väikeses lõigus asjatamas lausa 35 uhket lindu.

Päeva jooksul läheb küll üpris tuuliseks; see annab eriti tunda merel – pärast seda, kui oleme Tallinna tagasi jõudnud.

23.–25. mai on üsna sarnase ilmaga: päikselised, aga jaheda tuulega. 23.-st siia üks kollane hobukastan ...

... ja 24.-st sirel.

26. mail sajab aeg-ajalt hoovihma. Sama lubatakse ka järgmiseks päevaks ja see teeb mind veidi murelikuks, sest ees on jälle Vooremaa ekskursioon. Nii et õhtul lähen taas Aegviitu stardipositsioonile – ja tuleb jälle üks paras külmetamine...

Aga ehkki 27. mai on küll suhteliselt pilvine (foto on tehtud jälle Laiuse mäelt), jääb vihm vähemalt neis paigus, kus mina viibin, sadamata.

Õhtul on pilved heledamad (pilt bussiaknast, teekonnal Jõgevalt Tartusse).

28. mail on hommikul kena ilm ja ma põikan teel tööle üle mitme aja kiirelt läbi botaanikaaiast. Ikka on siin näha koolilapsi.

Piltidele püütud taimedest meeldivad mulle kõige rohkem laugud ...

... ja kirev leeklillepeenar.

Kuidagi ei saa sel päeval jätta pildistamata ka ei üht ...

... ega teist karva sireleid.

Kuu kolm viimast päeva on aina jahedamad: 31. mail kell 16 näitab mu kodu lähedal tabloo veel vaid 11°... Kõigil kolmel päeval sajab ka aegajalt ja kohati vihma, ööl vastu kolmapäeva (30.05) on vihma klobin vastu aknalauda nii kõva, et segab magamast. Pilt on klõpsatud 31. mai hommikul veidi parema ilmaga – minu sel aastal vist üks kõige rohkem pildistatud vaateid.

EMHI kodulehelt (http://www.emhi.ee/?ide=6,530) on maikuu kohta lugeda, et „Eesti keskmine õhutemperatuur oli 11,0 °C (paljuaastane keskmine 10,1 °C). Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 26,4 °C (17. mai, Narva-Jõesuu) ning miinimumiks –4,0°C (4. mai, Jõhvi). Eesti keskmine sajuhulk oli 61 mm (paljuaastane keskmine 41 mm). Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 43 mm (30. mai, Ruhnu).

Eesti keskmisena oli päikesepaistet 304 tundi (paljuaastane keskmine 274 tundi).“

Mõnda suurematest ja väiksematest lehekuu tegudest ja sündmustest:

1. mail ei ole aega tudengite paadirallit vaatama jääda, klõpsan selle eel vaid mõne pildi.

3.–5. mail teen selle aasta teise välisreisi. Põhiliselt olen poja juures Brüsselis, aga veedan pool päeva ka Gentis ja Amsterdamis ning koos pojaga käime Dinantis, väga vahvas Valloonia linnakeses Meuse’i (Maasi) jõe ääres, kuhu me enne polnud kumbki sattunud. Fotol on näha mitu Dinanti põhilist vaatamisväärsust: tsitadell 100 meetri kõrgusel kaljul, Jumalaema kirik ja jõgi, millest üle viival sillal on Dinantis sündinud Adolphe Saxi auks hulk kirevaid hiigelsaksofone. Loodetavasti jõuan millalgi selle reisi päeviku ka siia blogisse postitada.

9. mail saan osa lausa kahest sünnipäevast. Ennelõunal käime toimetuse rahvaga tagant järele õnne soovimas kolleeg Annile, kel hällipäev tegelikult juba 21. aprillil, ...

... pärastlõunal õnnitlevad töökaaslased aga abikaasa Erikat tema „poolümmargusel“ sünnipäeval. Ma vist ei eksi, kui arvan, et suurim kingitus on sünnipäevalapsele see, et tema jaoks täiesti ootamatult jõuavad kohale ka mõlemad pojad, noorem Tallinnast, vanem Brüsselist. Tartlasest tütar niikuinii.

Ilusal õhtul teeme tütre eestvõttel ja roolikeeramisel sõidu Valgamaale Harimäele ning vaatame seal „pilvepiirilt alla“.

12. mai õhtul jõuan Viljandi kaudu Heimtalisse, 23. roheliste rattaretke laagrisse. Seekordse retke teema on „Kuidas elad, Mulgimaa?”. Juba mitmendat korda järjest ei soosi ilm retkelisi; ju peaksid korraldajad edaspidi taevaseid jõude paremini moosima.

Ilm on koguni nii halb, et mõnigi muidu õue planeeritud üritus peab kolima tuppa, väga kenasti korda tehtud Heimtali mõisa peahoonesse ehk kohalikku põhikooli. See on nii uhke, et ringi saab liikuda vaid sokkis või sinistes sussides.

Minu kutsus aga kohale kolleeg Helen, Loodusesõbra peatoimetaja, et ma juhiksin saalitäie külma käest peitu pugenud rattaliste ees diskussiooni „Kui palju sööme eestimaist toitu?”.

Pean ausalt tunnistama, et ega ma kangete jutumeeste (vasakult) põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmuse, puuviljateadlase Toivo Univeri, õunakasvataja Kalmer Kasvandi ja põllumajandus-

ministri Helir-Valdor Seederi kõnerööpaid kuigivõrd seada ei suuda, aga tegu saab siiski tehtud. (Need kaks pilti sain Heiko Kruusilt).

Tartust lahkudes oli mul veel plaan järgmisel päeval retkelistega veidi kaasa liikuda (muidugi kellegi autos, mitte rattaga!), aga kui näen, kui kehv on ilm, ja kui selgub, et mind viiakse Viljandisse öömajale, siis veenan ennast, et Tartus on liiga palju tööd ootamas (mis on kahtlemata ka täiesti tõsi!). 13. mai hommik on ilus, aga kui Viljandi Kaare külalistemajast õue astun, lööb vastu üpriski jäine hingus. 10.25 olen taas Tartus.

Nagu eespool kirjas, sõidan 18. mai õhtul Aegviitu. Ma polnud rongiga Eestis juba tükk aega reisinud. Natuke on isegi naljakas mõelda, et 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses, kui raadios töötades tuli küllalt sageli Tallinnas käia, ei tulnud mulle pähegi bussiga sõita – ikka ainult rongiga. Geniaalse majandusministri Toivo Jürgensoni ajastu, mil rongid seisma pandi ja lumele kruusa vedades busside jaoks teid rajati, muutis mu reisimisharjumusi nii kardinaalselt, et Tartu–Tallinna rongi olemasolugi tuleb harva meelde. See, et Tartu jaamahoone on endiselt pooleli, pole muidugi mingi üllatus. Küll on üllatus see, et perroon näeb suhteliselt viisakas välja, ehkki reisijatele pole seal just kuigi palju mõeldud.

Aga Aegviitu ja sealt hommikul Tallinna lähen ma selleks, et viia rühm Tallinna tehnikaülikooli töötajaid Raereiside sõidule Põhja-Vooremaal. Marsruut on vist natuke minu kunagisest kavast inspireeritud, aga rohkem ikka büroo kokku pandud. Ja mina olen reisisaatja (pagan, selle sõna on Tallinna linnavalitsus ära lörtsinud!) rollis kaasas ja juba paar päeva olnud natuke murelik: ikkagi esimene sõit sel marsruudil.

Pildil oleva rohevindi võtsin üles tehnikaülikooli peahoone ees; istus teine sealsel kivist hiigellinnul. Ju tundis sugulust.

Sõit läheb minu meelest siiski kenasti korda. Büroost kuulen küll paari päeva pärast, et oli olnud ka pretensioone, aga need kannan pigem inimeste natuke liiga suure nõudlikkuse arvele. SEBE bussijuhi Tiiduga klapib koostöö kenasti, büroo on kellaajad ilusasti kokku leppinud ja kõik kokkulepped kohalike abilistega kehtivad. Esimene peatus on Kärde rahumajakese juures, siis Laiuse ordulinnuse varemetes, Laiuse Siniallikal ja Püha Jüri kiriku juures. Käime veel Kuremaa tuulikus (fotol) ja lossis, sööme Kuremaa külalistemaja kohvikus lõunat ja teeme laevasõidu järvel. Ning lõpuks veedame nostalgilised poolteist tundi Palamusel. Mul on sama sõitu sel suvel kolm korda veel ja ehk püüan millalgi sellest teekonnast ka veidi lähemalt kirjutada.

17.25 astun Jõgeval bussist maha ja ei taipa minna Tartu rongile, mis veel viimast nädalat just sel kellaajal Jõgevalt lähtub. Selle asemel ootan veidi hiljem väljuvat ning üsna pikaldaselt kulgevat bussi. Aga siiski olen 19. 30 paiku jälle kodus.

21.–22. mai liikumistee oli eespoole põgusalt kirjas, nüüd siis mõni ka ikkagi põgus täiendus. Põhjus Tallinna sõita oli keskkonnaministeerium korraldatud järjekordne ajakirjanike koolitus, seekord „Merekool“.

Jõuan varakult pealinna, et käia Tiit Reiside büroos ja viia sinna passid Venemaa viisa jaoks. Põikan ka Germalosse ja saan kinnituse, et Serbia-Montenegro-Bosnia-reis, mille olen valinud, läheb augustis välja küll. Ja lõpuks teen vägeva lõunasöögi Solarise Lidos, mis on nii varasel tunnil meeldivalt tühi.

Ikka jõuan ministeeriumi juurde esimesena ja kaugelt liiga vara. Kasutan aega ka näiteks selleks, et pildistada mulle lõpuks (vähemalt korraks!) meelde jäänud keerulise nimega Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikut.

Kell 13 läheb sõiduks, esialgu õige lähedale: vastavatud Lennusadamasse. Bussis on umbes poolteist tosinat ajakirjanikku + vist peaaegu täies koosseisus ministeeriumi merekeskkonna osakond. Päeva jooksul liitub (ja kaob) teisigi juturääkijaid.

Lennusadamas juhatatakse meid esmalt päikese kätte rõdule, pakutakse rabarberijooki ja peetakse tervitus- ja sissejuhatusjutte, mille peale mõnigi kolleeg, eriti Mati Põlva Koidust, õige närviliseks muutub: tahaks ju hoopis muuseumisse sisse!

Aga meremuuseumi direktorit Urmas Dresenit kuulatakse muidugi suure huviga.

Korraldajad osutuvad siiski lahkeks: ajakaval lastakse kohe lõhki minna ning muuseumi aardeid ja põnevat ehitust saame Urmas Dreseni juhatusel uurida terve tunni. Muidugi on ka seda liiga vähe; kindlasti on vaja siia veel tulla.

Teel Lohusallu võtab merekeskkonna osakonna nõunik Olev Luhtein ette merereostustõrje teema. Mõnusas Lohusalu sadamas ...

... selgitab sadamakapten Valdo Taumann, kuidas on see korraldatud edukas ja külalislahkes väikesadamas.

Järgminegi jutt algab jälle juba bussis ja jätkub Pakri tuletorni juures väikesel vaateplatvormil, kus Pakri klint kui peopesal.

Ministeeriumi keskkonna-

korralduse geoloogist nõunik Rein Raudsep teab täpselt, millised kihid on Eesti aluspõhjas, mis poolsaare klindil nagu õppevahend kenasti paljandunud.

Paldiski Põhjasadamas võtab meid vastu soliidse oleku ja mõnusa jutuga sadamakapten Tiit Nõu. Esmalt kutsub ta meid kontorisse, kus räägib koos kolleegidega sadama töödest ja arengust.

Siis paneme selga neoonvestid ja läheme kaile uurima siinse rahva valmisolekut merereostuse tõrjeks (kõige ees on sel pildil Hillar Peets Pereraadiost, Ulvar Käärt Eesti Päevalehest ja Külliki Rooväli TV3-st).

Sadamakapten näitab ise ette, kuidas saab meres poomidega eraldatud naftalaiku skimmeriga kokku korjata. Vasakus pildiservas jälgib kapteni toimetusi Olev Luhtein.

Üpris üksildases, aga väga kena loodusega paigas asuv Pedase puhkekeskus on sedalaadi koolituseks kui loodud (õhuvaate pildistan keskuse fuajee seinal olnud suurelt fotolt).

Peale ametnike on siia esinema kutsutud ka mereteadlased: õhtul Henn Ojaveer, hommikul Georg Martin (fotol).

Pärast keskpäeva oleme Tallinnas tagasi, jälle Lennusadama juures, et minna kuunarile Kajsamoor. Paraku on sõiduks aega vaid tund, seepärast teeme ringi lahel mootori, mitte purjede jõul. Norras ehitatud tüüpilise Põhjamere kaubalaeva rohkem kui 70-aastasest seikluslikust ajaloost annab sõidu aegu ülevaate kapten Herkki Haldre.

 Kiikame ka mere poolt Lennusadamat ja tema angaare, ...

... imetleme väga suure maja mõõtu ristluslaevu ...

... ja lõpuks ka tiibliugurite värvikat parve.

Kajsamoori pardal ei jää kuulamata „Merekooli“ viimased ettekanded. Kuuleme ka merekeskkonna osakonna juhataja Arvo Veskimetsa ülevaadet Tallinna lahe keskkonnaseisundist ja tulekul olevaist uuringutest.

Mu esialgne plaan on minna veel üht intervjuud tegema, aga lõpuks otsustan siiski esimesel võimalusel Tartusse tagasi sõita.

24. mail käin korra jälle Tallinnas: kohtumas teiste mitu aastat varjusurmas olnud vabahariduse õpetajate seltsi (VHÕS) liikmetega. VHÕS saab tuleval aastal 20-seks, sestap on viimane aeg reanimatsioon ette võtta. Mida ja kuidas, seda arutamegi ...

... ja paneme nahka ka päevakohase tordi.

27. mail on mul saata Raereiside teine „Nostalgilise Vooremaa“ sõit. Sõidan taas hommikul rongiga Aegviidust Tallinna ja põikan jaamast linna minnes korraks läbi kaks päeva varem Tornide väljakul avatud IV Tallinna rahvusvaheliselt lillefestivalilt. See tahab muidugi võimalikult varsti hoopis korralikumat ja põhjalikumat kohalkäiku.

Läbi vanalinna minnes ei jõua ära imestada, kui räpane on linn pühapäeva hommikul 7.40. Keegi arvab pärast, et ehk tähistati öösel tormiliselt Ott Leplandi kuuendat kohta Eurovisionil. Et kõikjal käib siiski ka usin koristus, ei hakka ma näidispilti klõpsima. Küll teen paar pilti sel puhul, et Tallinnas on parajasti pooleli TREFF, etenduskunstide festival.

Seekord moodustab reisiseltskonna Päikese lasteaia rahvas ja nemad pärast reisi ei kaeba, vaid kiidavad: nii bürood, mind kui ka bussijuht Peetrit. Peeter SEBE-st on väga tore mees tõesti – nagu suurem jagu bussijuhte.

Marsruut on sama nagu eelmisel korral, aga lisan soovijatele Laiuse õletoa. Kõik huvilised, kes sinna sisse astuvad, jäävad väga rahule. Nii julgen seda edaspidigi käsitööhuvilistele soovitada: üks euro piletiraha saab asja eest kulutatud.

Teise reisipildi panen siia Kuremaa lossist. Meile nii seal kui ka veskis seekord teejuhiks olnud Jõgeva valla volikogu liige, sorava jutujooksuga Vahur Kukk näitab eelmise riigikorra aegset reliikviat.

Õhtul tulen taas liinibussiga Jõgevalt Tartusse. Eelmisel laupäeval veel sobinud rongi väljumisaeg on tõstetud nüüd liiga varaseks. Jõgeva bussijaam on vist linnakese vaata et kõige moodsama joonega maja. Mis mulle aga sugugi ei meeldi, on see, et bussijaama välisuks on lukus, ehkki peaks olema pühapäeval kella 18-ni lahti. Nii osutub ainus mulle teada külmapealinna avalik kemps paraku kättesaamatuks.

Kojusõit läheb aegamisi ja kohati üsna kõva raputusega: pikk lõik Piibe maanteed on remondis.

Veel ühe kiirpõike Tallinna teen 30. mail: et salvestada intervjuu Andrus Mölderi, Horisondi lisana ilmunud raamatu „Riigita rahvad. Kaukaasi“ autoriga.

Aga taas sörgin kiirelt läbi ka lillefestivalilt. See on nüüd juba üle nädala avatud, ometi on üks aed, nagu pildil tagaplaanil näha, veel pooleli.

Kõige selle kõrval saavad kuu jooksul tehtud ka kõik rutiinsed tööd: nupud Eesti Loodusele ja Loodusesõbrale, järjekordne reisirosinalugu Elukirjale, kolm saadet Kukule ja üks Uudistaja (ainult üks seetõttu, et läheme kolleeg Katrega üle suvisele hõredamale ilmumisrežiimile). Ja üks päris suur ajavõtja ja energiakulutaja on taastusravi Maarjamõisa polikliiniku basseinis energilise füsioterapeut Liisi juhendusel. Kolmveerand tundi vältav rabelemine võtab mind mõnigi kord üsna võhmale. Käin seal 15. maist alates kaks-kolm korda nädalas kokku seitse korda; kaks käiku jääb veel ka juunisse.

Ahsoo, 23. mail leian enda küljest selle aasta esimese puugi. Nii et nende ridade kirjutamise aegu on jälle veidi ärev ooteaeg: kas läheb seegi kord õnneks või ...

Sellest, kui palju näotuid skandaale ja skandaalikesi Eestis lehekuu jooksul juhtunud on, ei hakka ma parem kirjutama.