Tallinna lillefestival: seekord sedapidi

Olen saanud kolme eelmise aastaga Tallinna lillefestivali suureks austajaks ja ootasin seepärast kannatamatult võimalust tänavusedki, neljanda festivali aiad korralikult üle vaadata. Kohe päris 25. mail toimunud avamise järel, 27. mail, kargasin sealt põgusalt läbi. Ja nii veel kolmel-neljal korral. Aga ikka oli aega vaid mõni minut. Nüüd, vahetult jaanipäeva eel, tulin lausa spetsiaalselt festivali pärast Tallinna. Ja tegin kõigist aedadest ka fotod (seda postitust kokku pannes avastan, et üks jäi siiski kogemata vahele).

Ilm oli päikesepaisteline, seepärast jäi osa aedu paratamatult pooleldi varju ja pooleldi valguse kätte ning pildid pole seetõttu ehk kuigi head. Kuna ma aga loodan vähemalt korra kui mitte kaks (festival kestab ametlikult 25. augustini) veel Tornide väljaku aedade vahele jõuda, siis saan seekordseid pilte ehk kasutada võrdlusena: kuidas üks või teine kompositsioon on arenenud ja muutunud. Ja võib-olla sellest siis midagi kokkuvõtvat blogida nagu eelmisel aastal (http://toomasjuriado.blogspot.com/2011_09_01_archive.html).

Tänavu anti iluaiameistritele ette teemad „Feng shui aias“ ning „Valgus ja värv“. Feng shui on minu jaoks üks seni tabamata – ja kardetavasti tabamatuks jäävgi – osa maailmast ning ehk on see üks põhjusi, miks ma seekord leian vähem mulle tõesti meeldivaid aedu. Ent siiski söandan ka arvata, et tänavu tõesti vist ongi väike tagasikäiguaasta. Näiteks on töid eelmistest aastatest paari võrra vähem, 29, ja neist on üks aed pealegi mullune.

Ka tundub mulle, et natuke viletsam on infokülg. Kolmel esimesel korral olin platsil liiga vara, neljandal liiga hilja, nii et infokiosk oli alati kinni ja orienteeruda sai vaid aedade juurde paigutatud tahvlite abil. Paraku oli osa tahvleid puudu siis ja oli ka nüüd, 22. juunil. (Fotol esiplaanil näha postike toob mõtte, et ehk on mõni infoplaat ka lihtsalt „suveniiriks“ võetud). Ja ega olemasolevailt tahvleiltki sugugi kõigilt näiteks tegijaid teada saa. Aga seekord sain kioskist ihaldatud voldiku näppude vahele.

Kui veel veidi infotahvlite kallal norida, siis tasuks korraldajail ilmselt väliskülalistele rohkem toeks ja abiks olla: guugeltõlgitud eestikeelseid tekste on ju lõbus, aga samas ka natuke piinlik lugeda.

Nüüd siis aiad platsinumbri kasvu järjekorras. Kui olen suutnud midagi töö kohta teada saada, siis panen ka selle siia kirja. Paraku on festivali muidu igati kena veebileht ses suhtes ülimalt kidakeelne, isegi tööde nimetusi sealt ei leia.

Prantslaste Chromatic Colours in Motion on kindlasti üks neid aedu, mida tahaksin uuesti ja uuesti näha: et kuidas need värvid seal nööride vahel uute õitsejate tulles muutuma hakkavad. Natuke on seda juba ka kohapeal aimata, ...

... rohkem näitab aia tutvustus-

tahvel. Bukletis on lakooniliselt kirja „Prantsusmaa, Carcassonne“; ju siis on tegemist sellenimelise Lõuna-Prantsusmaa kindluslinna aednike tööga. Kui see on see Carcassonne, siis on sealnegi vanalinn nagu Tallinna UNESCO maailmapärandi loendis.

Aed number 2 on enne mainitud tuttav mullusest: parima ühiskonnakriitilise töö tiitli saanud „Rannaküla lambaaed“ osaühingult Artes Terrae. Vabandust, kui olin lihtsalt tähelepanematu, aga minu meelest polnud tal seekord juures seda olulist seletustahvlit, milleta töö mõte niisama lihtsalt välja ei tule.

Aed nr. 3 on üks neist, mille juures tasub lugeda lauset festivali juhendist: „Kujundatavad aiad võivad olla traditsioonilised või eksperimentaalsed, aialooja fantaasialennule piire ei seata“. Skulptor Toomas Altnurme on töö nimetanud „Täheväravaks“ ...

... ning seda tuleb kindlasti vaadata mõlemast otsast ja ka külgedelt.

Aed nr. 4, Luua metsakooli seekordne töö on ühtpidi lõbus, aga samas ka tarkuseteri jagav, nimeks „Head naabrid“.

Sedagi kompositsiooni tasub sõna otseses mõttes igakülgselt uurida: muidu võib mõni iva üles noppimata jääda.

Nr. 5 on ühe toetaja, Fiskars Estonia üpris lihtne aiake.

Klassikalise värviteooria illustratsioon lillede ja kiiri kujutavate värviliste nööridega – Birth of Colours. Kindlasti on nr. 6 üks neid töid, mida tahaks ajas pidevalt jälgida: kui hästi õnnestub Budapesti aialoojatel järgmisena puhkevate õitega värvid „paigal hoida“.

Mullu jäin hiljaks andmaks häält publiku lemmiku valimisel. Seekord andsin hääle kohe esimesel korral; vaevalt mulle ükski teine aed suve sujudes rohkem meeldima hakkab kui see “Värvide sünd”.

Värvidega mängib ka aia nr. 7 kujundaja Tauno Kivihall (osaühing Artegarten). „Maailma alguse“ teksti kinnitusel on töö aluseks autori unenägu: Tallinna märtsipommitamise aegu kohtuvad Tornide väljakul kaks maailmanimega hollandlast, maalikunstnik Piet Mondrian ja aiakunstnik Piet Oudolf; esimesele on 1944 surma-, teisele sünniaasta.

Martin Alliku, Karin Bachmanni, Antti Pääsukese, Evelin Reimandi ja Mirko Traksi tööd Ça va, Calude? (nr. 8) pean järgmisel korral hoopis hoolikamalt uurima: et kas leian rohelisest rägastikust üles ka tekstid, mida teavitustahvlil lubatakse.

Jälle üks aed toetajalt: festivalilt „Heartbeat“ (nr.9).

Punane süda on täitsa olemas. Kui ma õigesti aru saan, siis on see juuli lõpus toimuv festival sisult kirikute nädal.

Veel üks minu lemmikuid on Leedu pealinna aiakunstnike feng shui aed Japanese leitmotif (nr.10). See olevat tulevase Vilniusse rajatava jaapani aia väike tutvustus.

Eesti maaülikooli aiandustudengite (juhendaja Ele Vool) „Lydia Koidula – Eesti elu värvid“ (nr.11).

Tutvustus-

teksti viimase rea „Meeleolu loob Emajõe ööbik Kadri Varik kell 16–19“ tähendus nõuab edasist uurimist (= tuleb mainitud kellaajal kohal olla).

Tosinas aed on veel üks selline, kus erksat värvikirevust loob veel miski peale õite. Ja üks kahest platsist, mille juures sel hommikul hooldustöid tehakse. See on moskvalaste „Kaleidoskoop“.

Igavere puukooli „Valgus ja värv“ (nr. 13) teeb esialgu veidi nõutuks: paras sakris heinamaa. Aga loodetavasti hakkab seal peagi keegi õitsema ja loojate kavatsused saavad selgemaks.

Soome pealinna aiavõlurite looming (nr.14) on just see, mille juurest on selgitustahvel võib-olla lihtsalt minema tassitud. Sestap ei tea ma ei töö nime ega ideed. Pange tähele: Tallinnas õitsesid 22. juunil veel Ungari sirelid; Tartus enam mitte.

Ka Eesti maastikuarhitektuuri üliõpilaste seltsi aed (nr.15) on selles mõttes natuke Igavere aiaga sarnane, et jätab kuidagi hoolitsemata mulje. Aga nimi on tal ka selline: „Linnadžungel“.

Sellega on festivaliaedade Nunne tänava poolne osa vaadatud. Läheme edasi üle lavaesise väljaku üsna linnamüüri külje alla, kus valgusolud eriti kontrastsed.

Osaühingu Green Team „Liblikas“ (nr. 16) on piklik ja detailirohke, ...

... nii et ühe pilguga teda ei haara – ammugi mitte ühe pildistusega.

Makedoonia pealinna Skopje aialoojate feng shui aed „Must ja valge“ (nr.17) tundub olema päris põnev. Paraku ei jookse valguse ja varju piir sugugi mööda yin ja yangi eraldusjoont ning pilt tuleb kehv välja.

Avastan, et aed nr.18 (osaühing Ruumi Grupp) on kogemata pildistamata jäänud. 2. juulil saab see viga parandatud. Töös "Väärtusta värvi" löövad  "päikese abil /.../ värvilised klaasid elama ning heidavad värvilisi varje maapinnale, taimedele või Sinule endale".

Nr.19: Eesti nooraednike liit ja „Kirev päev, valge öö“. Juhatussõnas öeldakse: „Kerad on kaetud kivikestega, mis päeval koguvad endasse valgust, et öösel särada“. Tule või kontrollima.

20. aia loojad Kadi Markna ja Eleriin Tekko on oma platsil ametis. Ütlevad, et mõned välja läinud taimed vajanud asendamist.

Aia nimi on „Linade pleegitamine“; autorite saatetekst selgitab kenasti töö tähendust.

Tallinna Kesklinna valitsuse „Pesakast“ (nr.21) on selle festivali üks kõige raskemini vaadeldavaid ja pildistatavaid aedu üldse.

„Aia idee on pakkuda kohta, kuhu peitu pugeda ja seal oma maailmas mõnusalt olla“, ütleb saatesõna. Võib olla sellepärast on ka aed ise natuke peidus.

Osaühingu Topiary Art Today ja EKA keraamika osakonna ühistööaiad (nr.22 ja 23) on iga-aastasel kohal: end linnamüüritornis sisse seadnud keraamikapoe sissekäigutee ääres nagu poe reklaam.

On üks suur sigrimigri, nimeks “Tuleviku antiik”. Autorite uue feng shui manifest tasub teabetahvlilt kindlasti läbi lugeda. Mina nende aedade fänn paraku ei ole; ootan pigem, et ehk hakkavad seal millalgi ka lilled õitsema.

Eesti põllumajandusmuuseumi “Värvi ja valguse” aed (nr. 24) kannab nime “Värvikillud”. Need ju jah eredate klaasikildude kujul valgetel puudel ripuvadki.

Tallinna Saksamaa sõpruslinna Schwerini “Värvi ja valguse” aiast (nr. 25) saab tõenäoliselt taas üks paljude vaatajate lemmikuid nagu nende mullune “Ranniku aed”, mis pälviski siis publiku auhinna. Mulle meeldib ta juba nüüd. Aga kahjuks olen neis valgusoludes täiesti võimetu temast korralikku pilti tegema.

Aed nr. 26 on kolmas festivali toetaja aed: osaühingult Husqvarna Eesti.

Ka aktsiaseltsi Mustamäe Haljastus feng shui “Pinocchio” aed (nr. 27) on minu käigu ajal pooleldi varjus, pooleldi ereda päikese käes.

Saatetekst teeb minusugusele feng-shui-kaugele subjektile mõnegi asja veidi selgemaks: platsi ühes servas paiknevaid tuleelemente eraldavad teise serva vee-elementidest puuelemendid, teiste seas puunukk Pinocchio.

Et keegi mind kallutatuses ei süüdistaks, ütlen kohe ära, et Olga Dvortsova ja Julia Kinzevskajaaed nr. 28 ei kuulu päris kindlasti mu lemmikute hulka.

Põhjus, miks ma  feng shui loomest “Draakonite suudlus” siia rohkem pilte panen kui ühestki teist aiast, on hoopis see, et kõige pöörasem selle festivali taiestest on ta minu meelest kohe päris kindlasti.

 

Ja näputööd on see nõudnud ilmselgelt väga palju. Kasvõi selleks, et kõik need kompakt- ja vinüülplaadid siia niimoodi paika seada. Ning põhjalik selgitustekst jagab rohkesti feng shui põhitõdesid.

SÜ PinkMonumentali “Valgete ööde aeda” (nr. 29) tulekski ilmselt valgel ööl vaatama tulla, mitte sellises kontrastses päevavalguses.

Neil kahel platsil, kus mullu olid aiad 30 ja 31, on (vist) kõrvitsapõld. Selgi tuleb järgmistel käikudel silm peal hoida.