Päevaraamat 21. juuni – 8. juuli

21. juuni.

Ma näen igal ööl hoogsaid ja enamasti suhteliselt jaburaid unenägusid, aga tavaliselt lähevad need ärgates otsemaid meelest. Tänasest aga isegi mäletan üht episood – ikka jälle reisiunenägu. Ootame Maltal (mis küll millegagi Maltat ei meenutada) bussijaamas bussi, kui sinna kihutab rahvast tuubil täis ilmselt rikkis piduritega buss, sõidab maha posti, otsa mitmele autole ja läheb lõpuks põlema. Mõtlen unenäos: „No nüüd me siit küll minema ei saa!“

Lõuna ajal pean sõitma Tallinna. Kell 12 Täistunniekspressile muude siblimiste tõttu ei jõua, kella 13ne tundub olema liiga hiline. Seepärast lähen üle hulga aja Taisto bussiga – ja pean seda, nagu tavaliselt ikka, kahetsema: buss on ebamugav ja peatuses kohutavalt palav (sest seisis pikalt päikese käes), teenindus häbematuseni ebaviisakas, iste nagiseb, istevahe kitsas, bussijuhi sõidumaneer räpakas. Kontrast Täistunniekspressiga on sedavõrd suur, et päris normaalne oleks erinev sõiduhind.

Tallinnas saan aru, et võinuks vabalt tulla ka pool tundi hiljem ja normaalse bussiga. Ehk seda valekäiku siis unenägu ennustaski...

Tallinna-sõidu põhjus on Kloostrimetsas: Põhjamaade ministrite nõukogu Eesti esindus kutsus veeplakatite näituse avamisele. Esmajoones seetõttu, et pole veel uuendatud teletorni saanud, otsustan minna. Ja eks fotod kulu ka ära: kas siis Uudistaja või ajakirjade jaoks.

Sõidan 34A bussiga ja olen loomulikult liiga vara kohal. On aega ringi vaadata ja nii leian eramute vahelt veel õitsva tillukese Ungari sireli. Tartus on nende õitseaeg läbi.

Botaanikaaia kindluspiirde taga mõtlen rõõmsalt, et elu Tartus on ikka palju parem küll kui Tallinnas: meie botaanikaaial on tööajal lausa kolmes küljes igale tulijaile väravad priilt valla, Tallinnas on aga alal kõrge aed ümber, oksatraadireadki peale tõmmatud!

 

Teletorni juures võtan üles ka 1991. aasta sündmusi meenutava mälestussamba ...

 ... ja juurde-

pääsugalerii fotod torni valmimisest.

 

Aga siis on käes näituse aeg. See on kokku pandud ÜRO korraldatud säästvat veekasutust propageeriva üleeuroopalise trükireklaamide võistluse Drop by Drop („Piiskhaaval”) tööde põhjal valminud plakatitest. Uudistajaid on napilt, nende hulgas vist veel ainult üks ajakirjanik: Katrin Lipp Bioneerist. Plakatid, tunnistan ausalt, mulle ei meeldi: nad on kas siis lihtsalt ilmetud ja igavad või rõhutatult militaarsed või matšolikud.

Võidutöö, itaallase Daniele Gaspari „Vee raiskamine tapab tuleviku”.

Väikese traditsioonilise suupisteringi järel kiirustan torni – ja esmalt ikka vaaterõdule. Tehtud pildid lähevad enamasti nurja (tean ka hästi, miks); paar söandan siiski siia lisada: Iru elektrijaama, ...

... Muuga sadama ...

... ja botaanikaaia poole.

Tarkuseseeni ma eriti pikalt näppida-uurida ei viitsi, ...

... küll ei saa jätta vajutamata ...

... sügavikku näitavale nupule.

Kloostrimetsast suundun üsna otse Tornide väljakule, kus vaatan lõpuks tervenisti üle tänavuse Tallinna lillefestivali. Teen kurvavõitu kokkuvõtte: eelmised aastad olid etemad.

Siis aga sõidan elektrirongiga Aegviitu, kus kogemata jääb ette kunagi uhke auruvedurite depooks ehitatud hoone. Valgus on nii vale, kui olla saab, aga see, kuidas arhitektuurimälestis aina laguneb ja põõsaisse kasvab, paistab välja küll.

22. juuni hommik algab naljaka uudisega Vikerraadiost: parvlaev Ofelia, millega olen palju kordi Hiiumaale või sealt tagasi sõitnud, olevat müüdud tibatillukesele saareriigile nimega St. Kitts & Nevis! Päris huvitav, kas ta tõesti ka mingil moel üle ookeani toimetatakse või hakkab kusagil lähemal lihtsalt nende lipu alla sõitma?!

Veeren elektrirongiga Tallinna, tegelikult küll Ülemistele ja sealt loksutab buss meid pikaldase kaarega jaama: raudteetaristu suure ümberehituse tõttu on selline reisikorraldus nüüd üsna tavaline.

Tallinna tulen selleks, et võtta üles lillefestivali aiad. Blogis on selle kohta omaette lugu, nii et siia vaid üks pilt.

Teen ringi läbi vanalinna ja mõtlen järjekordselt, et ei tea, miks nad küll seda Tauno Kangro ”Korstnapühkijat” nii hullult kiruvad?! Täitsa lõbus ju teine, seda enam, et Tallinnas pole kujudega tänavail just priisata.

23. ja 24. juunist on kahjuks vähe kirjutada. Võidupüha ja jaanipäev mööduvad Aegviidus. Laupäev on jumala tubane, sest millalgi kella 11 paiku hakkab sadama ja jääbki sadama. Nii et isegi jaanituli jääb tegemata, kui mitte lugeda selle asendajaks sauna kütmist.

Palusin tütrel läpaka kaasa võtta ja nii olen terve laupäeva töine. Ainult võidupüha paraadi vaatame telerist. Meelde jäävad eelkõige õhukeses riides vihma käes vettivad koolilapsed. Kas neid tõesti kuidagi säästa poleks saanud? Näiteks skautidel ja gaididel olid küll kobedad keebid. Ja vihma ennustati ju mitu päeva ette.

Pühapäeval tuleme Tartusse tagasi. Kirjade järgi peaks Piibe maantee nüüd valmis olema, aga ikka on tee servas ümbersõidumärgid. Igaks juhuks ei hakka otsesõiduga riskima.

25. juuni on päeval vihmane ja õhtul kuiv ning möödub töiselt. Üle mitme päeva pole õhtul teleris jalgpalli ja nii satun poolkogemata vaatama väga omapärast fantaasiapõnevikku ”Minu armsad luud” (The Lovely Bones) mitmete tähtede (nt. Stanley Tucci) osalusel. Polegi plaani teda lõpuni vaadata, aga peaosalise, toona veel ainult 15-aastase iirlanna Saoirse Ronani (foto Wikimediast) mäng on sedavõrd lummav, et ei saa kuidagi loobuda.

26. juuni hommikupoolikul on vaja teha mitu käiku, mida aitab hästi siduda pildistamistega. Esmalt vaatan esimest korda üle mu kodu lähedal hiljuti avatud hiigelsuure Prisma. Hommikul, kui rahvast vähe, jätab hiiglaslik müügipind mõttetu mulje.

Vähemalt sama mõttetud tunduvad Prisma eest läbi käivale teele ehitatud liikluserahustajad. Minu meelest on neid selgelt liiga palju ja mul on kahju linnaliinidel sõitvate busside juhtidest, kes siin lõputult slaalomit peavad keerutama.

Sõidan Raadi kalmistule: täna saab üheksa aastat päevast, kui mu kõrges eas isa hukkus autorataste all. Panen hauale küünla, aga kasutan ka juhust pildistada nüüd puudest välja raiutud Peetri kirikut, mis oma vastse vaskkatusega on kui omamoodi mälestussammas hiljaaegu lahkunud Tiit Veeberile, kes kiriku põhjalikke korrastustöid rahastas.

Tulen jala botaanikaaiani, et minna seal Tähtverre sõitvale bussile, ja pildistan teel Emajõge ning ...

... kuna bussini on mõni minut aega, klõpsan küllap selle aasta viimased pojengiportreed.

Kui nüüd eelmisi pilte vaadata, siis pole raske märgata, kuidas taevas tõmbub aina rohkem pilve. Paraku lõpeb asi loogiliselt: tugeva vihmavalinguga. Käin kontorist lõunal ja sealt naastes jään sellise saju kätte, et ka vihmavari ei päästa: saan lühikese tulekuga täiesti märjaks.

27. ja 28 juuni märksõnad on töö ja hoovihmad, kohati tugevad.

Mõlema õhtu täidab jalgpall. Mingil määral vaatasin ka alagrupimänge ja veerandfinaale; poolfinaale jälgin juba üsna hoolega, ehkki neljast meeskonnast kolme vastu mul soojemad tunded puuduvad. Portugalist on pärast mängu natuke kahju, sakslased olid aga uskumatult kehvad. Igatahes ei saa kuidagi öelda, et hispaanlased ja itaallased oleksid teenimatult edasi saanud. Päeva toredaim spordiuudis on aga hoopis see, et noor Rasmus Mägi saab 400 meetri tõkkejooksus EM finaali.

Pidevate vihmapäevade tõttu olen reede, 29. juuni eel murelik: teen sel päeval oma selle aasta esimese vanausuliste reisi. Lugesin eile kokku: see on mul Peipsi ääres 55. giiditöö, pooled neist olen teinud Raereisidele. Ja mitte kordagi pole veel vihm seda reisi rikkunud!

Seekord on tavalisest natuke erinev minek: ma ei alusta mitte Tallinnast nagu tavaliselt, vaid Mustveest – reisijaiks on Rakvere pensionärid. Niiviisi pole võimalik teel vanausuliste teemat ette sisse juhatada, vaid tuleb seda teha otse vanausuliste asualal. Muidu on marsruut tavapärane: ikka mõnus Ossip Jotkin näitab Raja palvelat, teel Kallastele peatume põgusalt Gavriil Frolovi haua juures ja vaatame üle ta kuulsaima õpilase Pimen Sofronovi kodumaja, Kallastel käime imetlemas uhket devoni liivakivikaljut ja minu arvates kõige heakorrastatumat Eesti vanausuliste kalmistut, Alatskivil sööme Kivi kõrtsis lõunat, põikame kalmistule ja naudime nüüd tõesti valmis Alatskivi lossi ning siirdume tagasi vanausuliste juurde, Peipsiääre valda, kus oleme Anna Portnova külalised Kolkja vanausuliste muuseumis, teeme väikese jalutuskäigu Kasepääl ja lõpetame päeva üliuhke ikonostaasiga Varnja kirikus targa ja südamliku Zoja Kutkina juures.

Giiditöö kõrvalt teadagi eriti ei pildista, aga mõni foto siiski.

Kallaste: Peipsi on suhteliselt kõrge.

 Kahjuks on läbi kõdunenud devoni liivakivipaljandit tutvustava stendi jalad.

 Vägev fotoaparaadi-

kollektsioon Kivi kõrtsis.

Esimest korda kuulen-näen Alatskivi lossis giiditöös lossi perenaise Külli Musta kolmest tütrest noorimat, Minnat. Kõige rohkem olen saanud nautida vanima õe Liisi tööd, paaril korral on mu rühmi juhatanud ka Madli. Lossis on täna eriti rahvarohke: kunagises maaligaleriis lõpetatakse rahvusvahelist pargiprojekti. Kohtan seetõttu mitut tuttavat.

See Juhan Liivi sügava sisuga luuletus köidab tähelepanu lossikeldri vahakujude näitusel.

Kui loss on viimaste aastatega teinud läbi tohutu muutuse, siis omamoodi püsivuse sümbol on lossi kõrval paiknev toonekurepesa.

Kasepääl sirguvad suurepärased sibulad.

AmbulARtooriumis tundub täna olema rohkesti külalisi: maja ümbrus on autosid täis.

30. juuni sisust räägivad kaks eelmist postitust: käin koos kolleegide-giidide Kristeli ja Mare ning Kristeli pisitütre Anniga ”Unustatud mõisate” mängul (fotol Kristel ja Anni Puurmani mõisas).

Juuni ilma on EMHI oma kodulehel sellistesse arvudesse-faktidesse kokku võtnud:

Eesti keskmine õhutemperatuur oli 13,2 °C (paljuaastane keskmine 14,5 °C).

Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 25,6 °C (16. juuni, Tooma) ning miinimumiks 0,4 °C (1. juuni, Tooma).

Eesti keskmine sajuhulk oli 88 mm (paljuaastane keskmine 61 mm).

Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 41 mm (23. juuni, Heltermaa).

Eesti keskmisena oli päikesepaistet 265 tundi (paljuaastane keskmine 280 tundi).

Kui juuni oli suhteliselt jahe, siis juuli algab tõelise palavusega: mu rõdul näitab termomeeter 1. juuli päeval lausa 30 kraadi.

Soe ilm meelitab esimesed pärnad õitsema.

Rong, millega õhtul Aegviitu sõidan, pole õnneks kuigi palav: aknad on lahti.

Õhtul on mul tõeliselt kahju itaallastest, kes vastupidiselt varasemale on seekordsel EM-l mänginud vahvat jalgpalli. Aga finaalis läheb nende jaoks kõik nii viltu, kui üldse minna saab. 0:4 saun on liiga karm...

Alati ülevoolavalt elurõõmus Anu Välba paiskab 2. juuli hommikul eetrisse umbes sellise mõtte, et ”ärge kurvastage, et juuni nii jahe oli: juuli tuleb ka külm!”. Esimene juulinädal seda arvamust ei kinnita.

Küll sajab hommikul vihma, nii et eile Tartust kaasa võetud kehvema ilma riided kuluvad esialgu päris ära. Kui olen elektrirongiga Tallinna sõitnud, pean neist tasapisi küll vabanema hakkama. Jälle viib rong ainult Ülemisteni, aga seekord sõidab buss sealt Balti jaama kuidagi otsem ja kiiremini.

Jätan ülearuse kraami jaama pakihoidu (1.20 eurot...), sõidan trolliga Mustamäele ja lähen Kadaka teele Eesti geoloogiakeskusesse Kalle Suuroja intervjueerima.

Jaama naastes teen julge tüki ja lähen sööma jaama sadamapoolses servas asuvasse toidukohta, millest olen ikka arvanud, et uksel peaks olema silt ”Söömine sööja enese riisikol”. Aga vähemalt kohupiimaga pannkookidest ma toidumürgitust ei saa. Varblased käituvad siin kui tõelised kriminaalid: tulevad peaaegu taldrikust toitu näppama ja ei lase ennast häirida ka käepeletusest, aga kaovad kohe kaugemale, kui fotoka välja võtan.

Käin ka veel korra Tornide väljakul lillefestivalil, sest põhjaliku pildistamise aegu 22. juunil jätsin ühe aia kogemata vahele. Siia panen siiski foto oma lemmikaiast, ungarlaste ”Värvide sünnist”.

Kuna olen juba niikuinii raudteejaamas ja rongi väljumise aeg käes, ei viitsi enam hakata oma seljakotiga bussijaama kolistama. Sõit Tartusse ”kapsaussi” ehk aeglase rongiga on siiski üsna piinarikas.

Õhtul pildistan toaaknast täiskuud: olevat teine seekord eriti kogukas.

Järgmised päevad, 4.–6. juuli, on töised: Uudistaja-tegu, intervjuu kunstnik Epp Margnaga, kes usinasti uurinud suitsusaunu ning kirjutanud neist mitte ainult artikli Eesti Loodusele, vaid ka uhke võrukeelse raamatu, tavapärane sõnumite reastamine ning natuke ka pusimist blogilugude kallal. Ilm läheb jälle aina soojemaks; 5. juunil on pilves ja pärastlõunal ka vihmane.

4. juulil vaatan üle hulga aja Emajõe veetaset: 124 cm.

Ilus ilm on meelitanud rahva jõele ja ...

... jõe äärde ennast hästi tundma.

Anne kanali ääres on ehk liigagi rahvarohke.

Nädalavahetuseks tuleb paras leitsak. 7. juulil istun terve päeva kodus arvuti taga ning kuulan raadiost teateid vihmadest ja võimalikust äiksest läänes, aga Tartusse need veel ei ulatu. Õhtul, kui õues on vast juba veidi jahedam kui toas, teen ka ühe jalutuskäigu.

Olen selle nädala kõigil õhtutel ETV-st vaadanud Pärnu filmifestivali filme ja isegi hääletan www.1182.ee lehel. Valin filmi, mis saabki kokkuvõttes publiku auhinna: Rootsi režissööride Kåge Jonssoni ja Håkan Pieniowski “Elas kord armastus” (Once There Was Love, 2012).

Ööl vastu pühapäeva, 8. juulit, jõuab vihm ka Tartusse, aga läheb hommikuks üle. Pärast keskpäeva siirdun asju ajama; väljas on tõeline saunailm: palav ja ilmselt väga kõrge õhuniiskusega. Minusugusele superhigistajale sobib see üsna nigelalt. Pilvisus on tõeliselt vahelduv: vahepeal peaaegu selge, veidi hiljem on taevas vihmaendeliselt tume. Sadanud siiani veel pole, nii et esialgu on Tartu taas üsna napilt vihma saanud. Seevastu on raadiost kuulda, et Lääne-Nigulas tulnud eile 102 mm ehk pooleteise kuu norm!

Bussis kuulen naisi rääkimas, et turul saanud maasikaid täna ka 1.20-ga!

Teen taas portsu pilte, mõni neist ka siia:

Neid uhkeldajaid näen lausa oma köögiaknast.

Hobukastani okaskerakesed koguvad usinasti priskust.

Pärn on nüüd täies õies.

Üks kindel soov saada südasuve märgiks mõni kena kellukapilt jääb täitmata. Esiteks ei jää neid mulle kuigi palju teele, teiseks ei tule piltidest midagi head. parima neist kehvakestest panen siia. Mul on ka oma arvamus täpsema liigi kohta, aga jätan selle siiski kirja panemata.

Ilusaid kellukaid ei märka ma ka botaanikaaias. Muidu on seal praegu väga uhkesti kirju, ...

... näiteks on täies õies sõrmkäpad ja kuremõõgad, ...

... ikka efektne on laukude ja rohtlaliiliate plats.

Peale kellukaotsingu tulen aeda ka üle kontrollima, kas hommikul Vikerraadio Aiatarga-saatest kuuldud jutt, et pojengid veel õitsevad, vastab tõesti tõele või oli saade lihtsalt varem salvestatud. Mäletan oma raadioaegadest liigagi hästi, kui ohtlik oli sellistes ettetehtud lõikudes kõnelda ilmast... Aga seekord on kõik õige: tõesti on veel päris palju ilusate õitega hilisemaid pojenge.

Ehkki – nende aeg hakkab tõesti ümber saama ja „laibakoristus-

komandol“ on tööd küllaga.

Ja juba õitsevad pojengide vahel leeklilled. See on ses aias selline tore nurk: varakevadel sibullilled, siis pojengid ja suve lõpus floksid – alati on midagi ilusat.

Kaugelt on kuulda äikesekõminat. Vaja postitus ruttu ära teha, et vajaduse korral saaks arvuti juhtme seinast tõmmata.