Unustatud mõisad 2012, II: Koigi, Luua ja veidi kodutee äärset

Eelmisse postitusse sai kirja, et olin meie järgmises peatuskohas Koigi mõisas ka eelmise aasta 9. juulil. Vaatasin üle: tookord blogisse (http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/07/unustatud-moisad-2011-vaatus-2-pilt-4.html) üles tähendatu on nii põhjalik, et ega suurt midagi juurde kirjutada olegi. Küll saan toonasele lisada natuke fotosid. Näiteks sadas siis üsna kõvasti vihma ja seetõttu me pargis ei käinudki. Natuke piserdab taevamärga ka nüüd, aga see ei sega. Mingil hetkel vahetan lihtsalt oma suure fotoaparaadi väiksema vastu.

Koolimaja kõrval oleval kivil on puudu aasta, mil kooliharidust jagama hakati. Näppan seepärast kooli kodulehelt lõigukese, kus nii see kui ka hulk muid aastaarve:

# Esimesed dokumentaalsed kinnitatud teated Koigi hariduselu alguse kohta pärinevad 1757. aastast, mil siinsete maade omanikuks saanud Cornet Adam von Grünewaldt (1719–1790) oma mõisa kõikides külades koolid asutas. Nende koolide esimese saja aasta tegevusest täpsemad andmed puuduvad.

# Talurahvakoolide edendamiseks jäi vajaka õpetajatest ja seepärast asutati Grünewaldtide eestvedamisel Peetri kihelkonda Ataste seminar (1837–1854), kust vallakoolid üle Eesti said ligi 60 õpetajat.

# Mõisakool (Koigi Põhikooli otsene eelkäija) asutati arhiividokumentide järgi 1856. aastal.

# 1859 valmis koolimajaks ehitatud hoone.

# Revolutsiooni- ja sõja-aastatel 1916/17 käisid lapsed Tamsi külakoolis.

# 1919. aastast alates pole koolitöö Koigis katkenud.

# 1920 koliti 1771. aastal ehitatud mõisamajja.

Otse koolimaja kõrval on kole vare: kunagine valitsejamaja, hilisem elamu, mis paar aastat tagasi ilmselt asotsiaalide käe läbi põlema läks. Loodetavasti leiab vald huvilise, kes majast jälle maja teeb.

Küllap rohkem kui peahoonet on Koigi mõisa hoonetest pildistatud „19. sajandi lõpus ehitatud keeruka neogooti astmikviilu ja kellatorniga“ (Eesti arhitektuur, 3) meiereid. Eelmise aasta pilt sai väheke hämaras tehtud, seepärast panen selle põneva ehitise foto jutu vahele ka tänavu ...

... ja suumin veidi lähemale kellatorni tipus paikneva toonekurepesa.

Sama platsi ääres meiereist vasakul on vallamaja, ...

... vallamaja vastas aga üks veider kunstiteos, mille autorit ega mõtet ei õnnestunud mul mullu sedastada. Ei õnnestu ka tänavu.

Aga siis on aeg sisse astuda mõisa peahoone paraaduksest, mille kõrval kultuurimälestise märk. Koigi kool on olnud nii tubli ja lasknud koguni trükkida kenad mõisahoone pildiga piletid.

Käime ka seekord maja läbi katusealustest, kuhu oleks võimalik veel mõni ruumike kohandada, ....

 ... kuni keldrini ...

... ning kiikame alla rõdult.

 

Maja sisevaateid on eelmise aasta blogis küllaga, seepärast veel vaid ühe foto maja eriti põnevast teisest korrusest siia lisangi.

Kolm kaaslast on leidnud mõnusa puhkenurgakese esimesel korrusel.

Siis aga astume maja tagauksest veidi tibutavat vihma trotsides välja.

Pean pargis taganema kuni suurte puude alla kaevatud, nüüd veidi liiga roheliste tiikideni, ...

 ... et kogu koolimaja, ka nõukogu ajal (valmis 1964) ehitatud lisatiib, pildile saada.

Hästi kena on kooli aed. Selle servas seisab metsviinapuuväätidega kaetud aednikumaja, ...

... mis autotee poolt vaadates jätab mulje, nagu oleks ta pooleks lõigatud.

Siis teeme tiiru mõisa peahoone ees laiutaval avaral väljal. Vanadesse tallidesse-tõllakuuridesse olevat vallal kavas rajada lasteaed ja vist ka noortekeskus.

Välja teises servas hakkavad silma elumajad, millest vähemalt ühe aknaavad paraku tühjad.

 

Välja mõisast kaugemas servas ...

... kulgeb nn. orjatee. Mõisaprouat olevat häirinud, kui talurahvas peahoonele liiga lähedale sattus. Seepärast tuligi töörabajail kõndida kaugemalt; sellest ka tee nimi.

Orjatee idakaarde kulgev osa on tänapäeval autotee, ...

 

... allee Tallinn–Tartu maantee viiv osa on jalgrada.

 

Meie läheme Tallinn–Tartu maanteele tagasi autoga ja sõidame kuni Puhu ristini; siis edasi Jõgeva poole ja sealt Piibe maanteed pidi kuni Kaarepereni. Näen pärast suure viadukti ehitust nüüd esimest korda, milline on uus lõik teel Kaareperest Palamusele. Mäletan seda kui üht äärmiselt maalilist teekonda; nüüd, tundub, on midagi kaotsi läinud.

Läbi Palamuse sõidame meie tänasesse viimasesse mõisa Luuale. Palamuse ja Luua vahel on väga tore tee: sõit ühe voore külge pidi viltu alla ja teisest üles. Tuleb meelde, et mõne aasta taguse Vooremaa-sõidu ajal sõi sel mäenõlval vägev lambakari, väidetult Rein Kilgi oma. Nüüd lambaid paraku enam pole...

Teavet mõisaportaalist:

Luua mõisa (saksa k Ludenhof) ajalugu ulatub tagasi keskaega. Mõisat on esmamainitud 1519. aastal, mõisa nimi pärineb von Ludenitelt, kellele ta oli keskajal Tartu piiskopi poolt läänistatud. Alates 1620test aastatest kuulus mõis von Strömfeldidele.

Johann von Strömfeldi ajal 1736. aastal püstitati mõisa praeguseni säilinud väike barokne peahoone. Mõisa ehitamisel oli eeskujuks mõned aastad varem valminud Saare mõis (hävinud). Nagu Saare mõisas nii ka Luualgi püstitati kõrgel soklil olev ühekorruseline kivihoone, mille keskosa ilmestas kolme akna laiune segmentkaarne pealeehitus.

Hoone keldrikorrusena kasutati ära aga massiivsete müüridega vanem rajatis, arvatavasti osa keskajal samas paigas asunud vasallilinnusest. 1745. aastal von Münnichite valdusse läinud mõisa omandasid 1831. aastal von Oettingenid, kes sajandi lõpul pikendasid hoonet parempoolsest otsast. Tollal rajati ka liigirikas park.

Arved von Oettingenilt 1919. aastal võõrandatud mõisahoones tegutseb alates 1948. aastast tänini metsanduskool. 1950tel aastatel kahekorruseliseks ehitatud hoone restaureeriti 1997–2000, taastades esindusruumide (sh saali) baroksed interjöörid ning osalt ka väliskuju.

Ja natuke keerulisemas keeles lisa Eesti arhitektuuri 4. köitest (EA IV):

Algset välisilmet tähistavad vaid kauni karniisiga segmentviilud, akendealused ehisväljad, nurgakvaadrid ja endist katusejoont markeeriv vahekarniis. Algse hoone ruumijaotus oli anfilaadne. Sisekujundusest on säilinud hoone keskel asuva saali korrektne tisleritöö, mis lambriil, ustel ja aknaluukidel kordab voluudimotiivi (üldjoontes sarnaneb välisseinte aknaaluste ehisväljadega).

Fotol – loodan mitte eksida! – on omanik-suguvõsade vapid.

Selles mõisas on väga vaikne: oleme terve oma kohaloleku aja ainsad mõisamängulised ja saame kogu vastuvõtjate tähelepanu endale. Giidiks tuleb meile koolis päevakasvatajana töötav Siiri. Mu kaaslannad taipavad kiita tema väga kena kleiti, mis olevat pealegi ta enda kätetöö; mina siis omakorda kiidan sisukat ja soravat juttu.

Fuajees vaatab taas vastu üks keerdtrepp.

Mõisahärra kabinetti Oettingenide ajal paigaldatud klassitsistlikud seinakapid.

Kapis saab muude tähtsate reliikviate kõrval näha Oettingenide pitsatit.

Üks kapiuks varjas väljapääsu mõisniku kabinetist. Kuulu järgi olevat ka Luua metsanduskooli direktorid vajaduse korral seda salajast ust kasutanud.

Luualgi leiab kinnitusi sellest, et restaureerimisel on ikka lähtutud originaalvärvidest ja -mustritest.

Näide EA IV mainitud „korrektsest tisleritööst“.

Mõnest alumise korruse ruumist said 2007. aastal muuseumitoad, kus kajastub nii metsanduskooli kui ka mõisa ajalugu.

 

Sellelt tikandilt on näha, milline oli Luua mõisa peahoone enne ümberehitusi-laiendusi.

Ainuke endisajast säilinud kaunis ahi.

Käime ka vägevate kaarvõlvidega keldris. Laudadel on diplomitööde juurde kuuluvaid makette.

Vaade teise korruse aknast maja taha: kunagist kaunist barokkparki markeerib osavalt pügatud muru.

Ekskursiooni lõpus kinnitame teise korruse mõisamängukohvikus, õigemini rõdul, keha kiluleiva ja koogiga. Vaadet piiravad liiga suureks sirgunud puud. Siiski paistab nende tagant üks kuulus mõisa juurde kuuluv hoone, mis tuleb enne ärasõitu kindlasti üle vaadata.

See on 19. sajandi lõpust pärinev Šveitsi stiilis puitpitsiline kavaleridemaja, ...

... mida kutsutud ka piparkoogimajaks. Maja nagu ka omaette käiku nõudev 14 hektari suurune liigirohke kaunis park ja Karukäpa puukool kuulub Kanadast Eestisse tulnud Madis Jürimaale. Jürimaa ja metsanduskool tegevat giid Siiri sõnul tihedat koostööd.

Kõik teised mõisa kõrvalhooned on tundmatuseni ümber ehitatud.

Veel viimane pilk mõisahoonele ...

... ja üle väljaku selle vastas paiknevale metsanduskooli peahoonele, mille kavandajad on ilmselgelt püüdnud stiliseerida mõisamaja väliskuju.

Tagasi Tartusse sõites püüame olla võimalikult „vooremaised“, st. ei lähe otsemaid Piibe maanteele tagasi, vaid sõidame mööda voort, millest kirde pool alul Amme jõgi ja siis Kaiavere järv ning edelas Nava oja ja Raigastvere järv. Paar aastat tagasi käisin Tartumaa muuseumi Märt Uustalu juhitud mõisate reisi aega ka Kaiavere mõisas ja siis oli järve ääres käsil innukas ehitustöö. Nüüd on Vudila perepark ammugi valmis – ning mu kaaslannade, tubli emme ja tubli vanaema kinnitusel hirmus raharöövel. Vaatan kodus internetist üle: lapsed 4–17 15, täiskasvanud 18+ 10 ja lapsed 1–3 5 eurot.

Üks perepargi atraktsioon on väljaspool piiratud ala ja jumala tasuta: tõus vaatetorni. Selles tornis pole ma enne käinud, täpsemini öeldes pole tast enne kuulnudki. Seepärast ei saa muidugi ronimata jätta. Põlved mulle järgmisel päeval nende 91 astme eest aitäh ei ütle...

Perepargis saab ka põrinal ringi kimada.

Muidugi vaatan ka lääne- ...

... ja lõunakaarde. Sealt paistab tillukesena ka naabervoorel kõrguv Raigastvere vaateton, mille otsa ronimist enne korra kaalusime.

Edasi sõidame mööda kuulsast Elistvere loomapargist ja siis ümber Soitsjärve nurga Saadjärve äärde. Tuleb kahetsusega öelda, et ehkki näiteks Elistvere loomapark ja ilmselt ka Vudila on vägagi popid turistlikud ligitõmbajad, pole suudetud leida raha siinseid teid paremaks muuta.

Ja veel kurvemaks teeb peatus Kukulinna mõisa juures. 19. sajandi teisel poolel ehitatud puidust stiilne neogooti hoone, mida 1920.–30. aastatel kasutas kunstikool Pallas, nõukogude ajal aga pioneerilaager, laguneb nüüd eravaldusena.

Nii et pole need „Unustatud mõisad“ sugugi nii unustatud kui mõned teised.