Kusagil lõunas: kursusekaaslaste suvetuur 2016, I. Langelt Palojärveni

Välisreiside pikki päevikuid kirjutades olen paraku üsna unarusse jätnud kodusemate asjade üleskirjutuse. Et seda ilmselget vajakut veel mitte ühe lüli võrra pikendada, püüan enne tänavuse ainsa pikema sõidu kroonika juurde asumist üles tähendada traditsioonilise suvesõidu oma kursusekaaslaste seltskonnas ja sellele fotod juurde otsida.

Kui mitmel eelmisel sõidul, millest olen siia blogisse ka kirjeldusi postitanud, olen võinud ennast põhiliseks programmi koostajaks nimetada, siis tänavu on asi sellest kaugel. Ma pole kuni viimase hetkeni kindel isegi selles, kas üldse sõidule lähen: eelmisel aastal uuel kujul naasnud seljahäda, millest vabanemiseks on juba opiaegki kirjas, on liikumisvõime üsna kasinaks kärpinud, pidevaid valusid parem ei mainigi. Lõpuks siiski otsustan minna; muu hulgas ka selleks, et proovida, kas ma võiksin suuta kaasa teha peatset teist, hoopis pikemat sõitu. Andsin viimasel osaluseks lubaduse juba eelmisel aastal ja ei tahaks seda murda ning endal on ka kõigele vaatamata üle keskmise suur soov minna. Niisiis peab 7.–8. juuli reis andma suutlikkuskinnituse – või siis selle, vastupidi, ümber lükkama. Varun kalameeste poest abivahendiks seljakotina kantava iste.

Ette rutates võib öelda, et pean enda jaoks suure üllatusena suhteliselt hästi vastu. Aga veel kaugemale rutates tuleb ka tunnistada, et sellest tehtud järeldus võimest hoopis tõsisemalgi sõidul kõigega hakkama saada osutub paraku üsna ennatlikuks. Ent sellest kunagi edaspidi, omaette postituste seerias.

Sõidukava paneb seekord kokku Erika, kaaslased teevad täiendusi ja parandusi, natuke arvan midagi ka mina. Just Erika koostatud põhjalik reisiplaan on ka päeviku selgroog koos põhilise lihaga selle küljes; ise lisan ehk vaid veidi nahka ja karvakesi, midagi üle otsima või guugeldama hakkan vaid äärmise vajaduse korral. Reisi suund oli varem kokku lepitud: sel aastal läheme Tartust lõuna poole.

Tänavu meil n.ö ajutisi liitujaid seltskonnas ei ole, kõik kümme kuuluvad „reisiklubi“ tuumikusse. Reisi teisel päeval palume Pikajärve mõisa juures endid ka rühmana üles võtta: vasakult Merike, Eha, Ülo, Meeli, Helgi, Andrus, Ann, Maret, Erika ja Toomas; kõik peale Eha abikaasa Ülo on 1970. aastal TÜ lõpetanud keemikud.

Kohtume 7. juulil kell 10 Eesti lennundusmuuseumi väravas. Maret ja Merike on olnud öösel koos Eha ja Üloga nende poja Mardi suvekodus Nüpli järve ääres ja nii tulevadki neli tallinlast nüüd neljakesi hoopis lõunakaarest. Teise, tartlaste Anni ja Andruse autoga saabuvad jõgevamaalased Meeli ja Helgi ning meid Erikaga toob Tartust kohale tütar Tiiu. Erika kolib Eha ja Ülo, mina Anni ja Andruse autosse ning seekordsed kaks autokonda ongi moodustatud.

Andrus on lennundus-

muuseumis omainimesena rohkesti vabatahtlikku tööd teinud, seetõttu saame kõik priilt sisse, minu veab Andrus lausa autoga künkast üles. Nii hoiame igaüks seitse eurot kokku.

Ennast (endiseks) Tartumaa giidiks pidava inimesena on mul veidi piinlikki tunnistada, et pole siin kunagi varem käinud, ehkki vägev muuseum Lange külas Haaslava vallas on vaid paarteist kilomeetrit kodulinnast eemal. Erika programmis on kirjas:

Eesti lennundusmuuseum tegutseb aastast 2002, olles välja kasvanud erakogust. Ekspositsioonis on 25 lennukit esindamas Rootsi, Venemaa, Poola, Ukraina, Šveitsi, Tšehhi, Prantsusmaa, Inglismaa, Soome, Itaalia ja USA lennutehnikat, 4 helikopterit, samuti õhutõrjekahurid ja kõikide nõukogude ajal Eesti territooriumil paiknenud maa-õhk rakettide esindajad. Mudelikogus on üle 400 kõrgkvaliteedilise lennuki, kopteri ja raketi maketi. Muuseumi looja ja omanik on Mati Meos.

Mudelikogu jääb minul vaatamata, sest asub trepi otsa juures majas, millest mina läbi ei kõnni. Avaral künkalael aga on hulk angaare, sissepääsu-
poolses otsas ühes, kaugemas kahes reas …

… ning angaaride otsaviiludel on kirjas toetaja-
firmade nimed.

Veel on väljal vaatetorn, puhkepaik ja veesilm, …

… millel uhkeldavad roosad vesiroosid.

Angaaride ja osalt ka lageda taeva all on siis need enne mainitud 29 õhusõidukit pluss peoga muid pudinaid peale. Mõned fotod näidistena juurde. See siin on MiG-25, Vene konstruktorite Mikojani ja Gurevitši loodud kolmekordse helikiirusega hävitus- ja luurelennuk, …

… see Vene muudetava tiiva-
noolsusega ründelennuk SU-24 (NATO koodnimega Fencer); juures kiri „Ukraina õhuväe kingitus“, ...

… ning see muidugi „metsvaht“ An-2, millega ilmselt enamus meist on kunagi lendama sattunud.

Katsetan igal võimalusel oma uut abivahendit ja jään temaga väga rahule (Erika foto).

Andrusel on enamvähem iga lennumasina kohta midagi öelda: mees on ikkagi viis aastat oma elust pidanud veetma Vene lennuväes.

Näiteks selle Rootsi SAAB JA37 Viggeni kohta, mille kokpitti Ülo piiluda üritab, teab Andrus, et see olla ekspositsioonis ainus lennuk, mis ise kohale lendas: poole tunniga Rootsist Ülenurme lennuväljale. Ja sealt siis kaheksa tundi traktori slepis siia…

Näiteid ka helikopteritest: Sikorsky tilluke S-300 …

… ja kolakas Vene Mi-8 (NATO Hip).

Eriti palju teab Andrus …

… Vene hävitaja MiG-21 kohta: sel lennukil tuli tal rühmata pärast ülikooliõpinguid.

Konkreetselt see eksemplar on pärit küll hoopis Poola õhujõududest.

Mind kisub aga vaatetorni poole, arvaku siis selg ja põlved sellest, mida iganes.

Tõusta on ainult 52 astet. Kuidagi ei saa üleval jätta sealt ka pilte tegemata. Esimesel on näha naabruses asuv Lange motokompleks, …

… teisel Tartu teletorn, …

… sellel Reola elevaator, …

… siin lennundusmuuseumi sissepääs …

… ja sellel peaks tagaplaanil paistev torn kuuluma meie järgmisele sihtkohale, Kambja kirikule.

Kui saabusime, paistis päike, nüüd on taevasse kerkinud mustad pilved ja torn tikub tuulehoogudes värelema. Kui 11.40 teele asume, juba sajab.

Mõni minut enne keskpäeva jõuame Kambja kiriku juurde parklasse. Kambja vallal (esmamainimine 1471) on nii tore vapp, et lausa pean selle siia pistma (allikas: Wikimedia). Alevikus oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 689, kogu vallas selle aasta seisuga 2599 elanikku.

Kambja Martini kirikut oleks nagu kaks poissi kokku ladunud, kumbki isemoodi Lego-komplektist.

Ent eks tegelikult umbes nii olegi. Kivikirik ehitati siia ilmselt 15. sajandi lõpus, aga kindlasti oli Kambjas kirik ka varem. Võimalik, et põhjuse uue kivikiriku ehitust alustada andis Moskva vägede rüüsteretke Tartumaale 1480./1481. aasta talvel. Kirik purustati esimest korda 16. sajandi alguse sõdades ning taastati 1642. aastaks, teist korda Põhjasõjas ja taastati 1721. aasta sügiseks. See vanem osa on krohvitud ja valgeks võõbatud. 1937. aastal ehitati kiriku läänepoolsele küljele uus kivist 53 meetri kõrgune torn ühes trepikodadega.

1874. aastal kirikut laiendati: vana kooriruum lammutati ja selle asemele ehitati avar neogooti põikhoone, millega liitus hulknurkne altariruum. Uuem osa on tellisdetailidega maakivimüüritis, vanast täiesti erinev.

Paraku hävitati Kambja kirik ka veel kolmandat korda: 19. augustil 1944 põletasid sissetungivad vene väed selle maha. Nõukogude okupatsiooni ajal ei lubatud kogudusel kirikut taastada, töid sai alustada alles 1989. aastal. Taastatud kiriku pühitses peapiiskop Andres Põder 11. juulil 2009. Lõuna-Eesti suurimas maakirikus on umbes 600 istekohta.

Kiriku idasein.

Kirikusse me sisse ei saa, seepärast ei hakka tema interjööri siin kirjeldama. Kunagi olen ma Kambja kirikus Tartu giidide seltskonnaga käinud; mäletan sest käigust toonase noore kirikuõpetaja Kristjan Luhametsa väga toredaid ja asjalikke selgitusi.

Kirikuaias on rida mälestuskive (võib vist öelda ka: sümboolseid hauakive) meestele, kes on mänginud Kambja või lausa kogu Eesti kultuuriloos olulist rolli; ma pole kahjuks küllalt hoolikas neid kõiki üles kirjutama ja kerges vihmasajus tehtud fotodelt ei loe kõiki nimesid välja. Kindlasti on siin kivi Andreas Virginiusele (1640–1701), kes oli 1660–1701 Kambja koguduse õpetaja ja talurahvakooli asutaja. Koos poja Adrianiga tõlkis ta Uue Testamendi lõunaeesti keelde; „Wastne Testament“ ilmus trükis 1686. 1996. aastal avati kiriku seinal seda meenutav mälestustahvel.

Kivi esiplaanil on pühendatud 1660. aasta paiku sündinud haridustegelasele Bengt Gottfried Forseliusele, rahvakooli algatajale Eestis. 1684. aastal organiseeris Forselius Tartus rahvakoolmeistrite seminari (nn Forseliuse seminari), et maarahva jaoks ette valmistada köstreid ja koolmeistreid. Paraku hukkus mees juba 1688. aastal Läänemerel. Aga selle neljagi aasta jooksul sai Forseliuselt õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust.

Ja muidugi on kivi pandud ka Forseliuse ühele ilmselt kõige võimekamale õpilasele Ignatsi Jaagule (1670?–1741). Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga käis Forselius 1686. aastal Rootsis, pääses ka kuningas Karl XI jutule, kes jäi poiste teadmistega rahule, annetas kummalegi kuldraha ja käskis Forseliust oma tegevust jätkata. Kas aastast 1702 või 1704 oli Iganatsi Jaak Kambja köster ja kooliõpetaja. 1727 hakkas Palupera mõisnik Franz von Rennenkampff, pärast mehe surma ka tema lesk Maria Sophia, Jaaku ühes perekonnaga pärisorjaks tagasi nõudma. Tänu vennastekoguduse edendaja, vaimulik Albrecht Sutori sekkumisele jäi Ignatsi Jaak siiski vabaks meheks. Nendest aegadest pärinev Sutori kiri sisaldab ülimalt väärtuslikke andmeid nii Ignatsi Jaagu eluloo kui ka Forseliuse seminari kohta. Enne määratlemata jäänud neljas mälestuskivi on pandud ilmselt just Albrecht Sutorile.

1720 võis Ignatsi Jaak konstateerida, et ta oli andnud kooliõpetust juba 500–600 lapsele, kusjuures tema juurde tuldi koolmeistri ametit õppima ka väljaspool Kambja kihelkonda. Kolmest Jaagu pojast said kirikuõpetajad.

Kambjas on töötanud veel orelimeister Johann Thal, eestikeelse koorilaulu algataja Heinrich Andreas Erxleben ja mitmed teised olulised tegelased. Kokkuvõttes: Kambja on Eesti talurahvakooli sünnipaik, esimese lõunaeestikeelse uue testamendi ilmumiskoht, Lõuna-Eesti suurima kiriku asupaik, Eesti koorilaulu häll.

Oleme kohal õigel ajal: keskpäeval kõlab tornist uhke kellamäng. Uued, Saksamaal Gescheri linnas valatud kellad pühitses 1. detsembril 2002 praost Joel Luhamets. Kolm pronkskella (78% vaske, 22% tina) koos elektroonilise kellalöömismehhanismi ja kellade puidust alusega kinkisid kirikule Wilhelm Johanning, Gunther Schmitz, Günter Kammeier ja Gerhard Bösch. Kellade nimed on Usk (helisagedus 205 Hz, kaal 554 kg), Lootus (244 Hz, 355 kg) ja Armastus (309 Hz, 187 kg) ning need helisevad iga päev kell 12, 15 ja 18.

Kiriku aias kasvab Tartu ülikooli 300. juubelipidustuste ajal siin külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustav Adolfi istutatud tamm.

Veel üks oluline mälestuskivi kirikuaias: „Eesti Rahvakool 1686“.

B. G. Forseliuse kirjast piiskop J. H. Gerthile 28. juunil 1687 on lugeda: „Pärast seda võtsin ma läinud talvel ette reisi mõnda Liivimaa kihelkonda, kus seitse pastorit on lubanud tuleval talvel minu õpilaste abiga kooliõpetust alustada ja üksteist nendest on läinud talvel koole pidanud: nii Laiusel, Pilistveres, Põltsamaal, Kolga-Jaanis, Tartus, Nõos, Puhjas, Sangastes, Rõngus, Otepääl ja Kambjas." Aastat 1686 tuleb lugeda Eesti talurahvakooli algusaastaks. Koolide asutamisel on hindamatu väärtus rahva vaimu-ja kultuuritraditsioonide arendamisel (allikas: Kambja kooli kodulehekülg http://www.kambja.edu.ee/koolist/kooli-ajalugu).

Eesti talurahvakooli 300. aastapäeva puhul rajatud mälestuspaiga autoritena on portaalis http://www.eestigiid.ee kirjas kujur E. Taniloo, arhitekt Ü. Sirp ja metallikunstnik H. Jelle.

Kiriku rüpest võrsunud kool, nüüdne Kambja Ignatsi Jaagu põhikool, asub kiriku vahetus läheduses, teisel pool 2008. aastal kiriku ümber taastatud vana kiviaeda.

Sellesama paar lõiku tagasi mainitud giidide Kambja-käigu ajal saime ka uhke ja õpilastele hästi sobiva koolimaja kenasti üle vaadata ning kuulata direktor Enn Liba mõnusaid selgitusjutte.

Aastani 2005 töötas kool kuues eri kohas Kambja alevikus, nii et lastel tuli vahetundides ühest hoonest teise liduda; rahvas kutsus toonast kooli kobarkooliks. 1980. aastate lõpus hakati projekteerima uut koolimaja; projekti tehti hiljem ümber, nii et valmis sai hoone alles 2005. aastal.

Veel paar fotot Kambjast: puude tagant paistev Kambja järv …

… ja meid hoolikalt seirav kohalik sarvik.

12.15 üritame jälle liikuma hakata. Millegipärast juhtauto aina seisab ja seisab (pärast tuleb välja, et ei jõuta selgusele, mida GPS-i sisestada…), nii et mul saab ühel hetkel isu täis. Ütlen Andrusele, et „Anna minna!“ ja püüan kaardi järgi ise järgmisse paika, Karilatsisse teed juhatada. Jõuame kohale küll, aga üsna suure ringiga – üle Maaritsa ja Prangli, nii et oleme salamahti jõudnud Põlvamaale –, sest viitadega on siin kandis natuke liiga hoolega kokku hoitud… Aga Liival (see asub lisatud kaardi kõige ülemisel teeristil) jõuame rohkesti tähistatud ja rahvariidemustritega kaunistatud Postiteele ning siis pole enam vaja kuhugi pöörata.

 12.55 oleme Karilatsis Põlvamaa talurahva-
muuseumi parklas.

Fotoltki on näha, et jälle tuleb vihmakest: üks tilk on sattunud objektiivile, ei märka neid kogu aeg pühkida. Enamvähem terve muuseumis oleku aja tikuvad pilved veidike lekkima, kõvemini õnneks siiski vaid aegajalt.

Viitan jälle Erika päevakavast; lõik põhineb muuseumi kodulehel https://polvatalurahvamuuseum.ee:

Kalju Kermas (1929–1989) kandis muuseumi rajamise mõtet oma hinges juba aastaid, otsides sellele sobivat paika. Sellise koha, Karilatsi koolimaja, pakkus välja elu ise – kool suleti 1972. aasta kevadel – ja korras hooned koos maa-alaga olidki olemas.

Muuseumi rajamise esimene päev oli 4. oktoober 1971. Sama aasta sügisel algas muuseumi maa-ala kujundamine ja pargi rajamine. Muuseumi algusaastatel olid oma näpunäidetega abiks Elva Koduloomuuseumi direktor Kaljola Kirt, professor Jüri Kuum, Jaan Eilart jpt.

1978. aasta lõpupäevadel jõuti lõpuks nii kaugele, et rajatavale muuseumile kinnitati koosseis (direktor, teaduslik töötaja ja tööline) ning 1979. aastal moodustati muuseumi teaduslik nõukogu. Muuseum läks üle riiklikku muuseumidevõrku ja sai nimeks Põlva Talurahvamuuseum.

1. jaanuarist 2015. on Põlva Talurahvamuuseum osa Võru Instituudist.

Olgu kirjas seegi, et suvehooajal, 1. maist 30. septembrini, on muuseum lahti iga päev kell 9–18, talvehooajal, 1. oktoobril 30. aprillini, esmaspäevast reedeni 9–15.

Kassast saame piletid, pensionäril tuleb maksta 2 eurot.

Paaril meist on asja veidi tagaplaanil asuvasse igati kenasse ja heas korras tähtsasse taristuobjekti.

Olen Karilatsis ennegi käinud, aga ammu, viimati võib-olla näiteks vanema poja klassiga, kui ta oli ehk umbes kümnene (nüüd läheneb tasapisi neljakümnele…). Ühtteist on siiski täitsa meeles, näiteks ka kohe maanteelt silma hakkav Karilatsi tuulik (kodulehelt: Hollandi tüüpi tuuleveski (ehitatud 1901 Pranglis, muuseumisse toodud 1974)). Nagu ka see, et kohe tuuliku taga peab olema suur Põlvamaa makett; seda vaatame pärast.

Samalt kodulehelt kopin siia muuseumi plaani, maa-ala on kokku viie hektari suurune.

Kui teed mööda koolimaja (plaanil nr 7) poole astume, hakkab selle servas silma vihmakese positiivne tulemus: tore kukeseenering.

Koolimajja …

… astume muidugi ka sisse (ptüi, jälle vihmatilk objektiivil…).

Siin on kõik nii, nagu ühes pisikeses koduloomuuseumis olema peab: elutuba, …

… kus naistel otsemaid arutlust käsitöö teemadel; …

… klassiruum, …

… kus jääb natuke õhku küsimus, et millest olid valmistatud omaaegsed tähtsad õpiabinõud krihvel ja tahvel (pakun kohe, et ju ikka kiltkivist; kodus leian sellele dr Google’i kinnituse, ent paraku täpsustusteta: et millise kiltkivitükiga sai millisele teistsorti kiltkivist plaadile kirjutada ja kirjutust jälle maha kustutada) …

… ning lõpuks kogu pikka ajalugu kontsentreeriv tuba, …

… kus rõõmsasti koos seltsimees Lenin ja härra Päts …

… ning rahvuslikud atribuudid.

Viitsin ronida ka teisele korrale, kuhu taritud mitut sorti meenutusi…

… meie noorusajal väga tuntud õpetajast, tekstiili-
kunstnikust, aiakujundajast ja kellest veel kõigest …

… Vanda Juhansoost (1889–1966) ehk Valgemetsa nõiast.

Siis kobin jälle õue. Koolimaja naaber on kahekorruseline, sama moodi rootsipunane hoone (nr 6), kus kunagi elasid õpetajad ja nüüd on muuseumi kontor.

Kahe maja vahel hekis hakkavad silma mu lemmikud kellukad.

Koolimaja vastas on laut (nr 8) …

… ja ait (nr 9) …

… ja neis mõlemas saab uurida veel hulka endiseaegseid töövahendeid ja -riistu ning ehk ka mõistatada, mis nime üks või teine kannab ning mida ühe või teise vahendiga teha saab. Vastused on seintel kõik olemas.

Siis sean ennast koolima ette oma seljakott-taburetile istuma ja jälgin, kuidas kaaslased kõnnivad künkast alla ja teisest üles, üle Piigaste oja. Seal on vasakul Kähri või Karilatsi valla valla- ja kohtumaja, hilisem vaestemaja (nr 13), paremal magasiait (nr 14).

Koperdan ka ojakääru vesikuppe pildistama.

Tagasiteel kõnnime mööda kaskedest ja muud liiki puudest, mille varjus saun (nr 12) ning millel aina nimesildid juures: …

… need on omaaegsete kultuuri- ja ühiskonna-
tegelaste ning riigimeeste istutatud nimelised puud.

Ja lõpuks see enne viidatud Põlvamaa makett (nr 4): põõsastest kujundatud maakonna kontuuri sisse on õigetesse paikadesse seatud siinsete tähtsamate asulate, rajatiste ja vaatamisväärsuste sümboolsed mudelid, …

… teiste seas ka raudtee, …

… looduspaigad, …

… veekogud ja ehitised.

Võib-olla mäletan valesti, aga selle kunagise ammuse käigu ajal vaatasin maketti vist ka tuuliku (nr 3) ülemise korruse aknast ja sealt oli ta veel iseäranis vahva.

Võib-olla on see pigem soovmälestus, kontrollima ei ürita hakata. Aga tuulikki on maketina täitsa olema; vist veidi uhkem kui päris tuuleveski.

Mina sean ennast haiget tegeva selja tõttu igal võimalusel istuma; kui muud kohta käepärast pole, siis oma uhiuuele taburetile, mis sel fotol on mul seljas. Ei tea kinnitada, kas ma olen kogu aeg nii vingus näoga nagu sel pildil (Erika foto) …

Vaadata on ka veel teisel pool teed, näiteks Punaku talu hooned, auru- ja rehepeksu-
masinad ja mõnda muudki. Meie piirdume siiski vaid rahvamaja ehk endise vallamajaga, …

 

 … kus võtame ette me reisidel kuidagi nii oluliseks kujunenud ühise söömaaja, mida ette valmistades on naised saanud näidata oma kulinaari-ja pagariosavast. Läheme sellega vist natuke liiga hoogu – laud on ju tavapäraselt ikka rikkalikult kaetud –, sest kui innukas piletimüüja tuleb meile veel lisaselgitusi jagama, reageerime vaid innuka matsutamise ja nohinaga, täitsa piinlik…

14.40 paiku kobime taas autodesse ja kulgeme edasi.

Postimaantee on ikka igavesti vahva: käänuline ja künklik ning sageli kenade vaadetega.

Järgmine sõit on lüheldane: otsustame põigata korraks teelt paremale, Palojärve äärde, kuhu RMK on rajanud puhkepaiga. Vikipeediast saan teada, et Palojärvi on Eestis (vähemalt) kaheksa, neist viis Põlva- ja kolm Võrumaal. Siinse täpsem nimi on Ihamaru Palojärv.

Kena männimetsa all lookleb rada, …

… rajatud on puhkepaigaks vajalik taristu. Päris kahju, et kõht on täis: siin oleks ju tore söömaaega, meie koodkeeles „RMK-d“ pidada.

Vikipeediast järve kohta natuke arve: pindala 8,2 hektarit, pikkus 410, laius 200 ja suurim sügavus 10 m. Ilm on selline, et meie innukaim „vete-elanik“ Maretki loobub suplusest.

Küll nõuan, et seltskond rivistuks fotole.

Kella 15 paiku sõidame edasi.