Kolmenimemees: Kusagil lõunas: kursusekaaslaste suvetuur 2016, III. Nüplilt Pikajärveni

Ööl vastu 8. juulit on mu uni üllatavalt hea; ma pole muidu võõras kohas ja võõras voodis kuigi tubli magaja. Kõige enam segab ehk see, et maja tikub iga liikumise puhul hullult nagisema ja ragisema ning eks rohke rahva puhul tule ikka liikumisi ette; pealegi on minu ase vahest kõige tihedamas „läbisõidukohas“ ehk elutoas ja juba veidi pärast kella 6 läheb müdinaks. Igatahes kurta oleks patt.

Kella 7 paiku tõusen, hommikused sekeldused on üsna pikaldased, nii et välja läheme alles mõni minut pärast 9.

Oleme kesk imekaunist maastikku. Seda teed mööda ja sellest väravast eile tulime.

Meie öömaja sissesõidu poolt vaadates …

… ja järve poolt nähtuna.

Nagu eelmises postituses mainisin, tehakse majale parajasti juurde- ja vist ka ümberehitust.

Vaade maja eest Nüpli järve poole. Maja ümber on rajatud tore haljastus, ...

… leidub ka mõni suur puu.

Õitsev hosta.

Aga krundil on teinegi maja ja nende vahel garaaž. Kui ma õigesti aru sain, oli maalapil enne kaks sõpradest omanikku; kui praegune peremees oleks ostnud vaid ühe maja, oleks ta kas järvele pääsust ilma jäänud või pidanud läbi teise pere maa oma maja juurde sõitma.

Et järve äärde jõuda, kõnnime mäest üle, üsna ülemise maja kõrvalt mööda…

… ja siis jälle nõlvast alla.

Kõik veepuhkuseks vajalik on olemas: randumis- ja vette mineku sild, …

… paat …

… ja veel üks riistapuu, mida kutsutavat vesikirbuks ja mille kasutusest ma enne aru ei saa, kui peremees Mart selle oma nutitelefonilt ette näitab.

Hommikune ilm on paraku kõike muud kui vette kutsuv – ja ka suurimad suplusentusiastid loobuvad sellest. Pealegi – aeg ju ruttab. Nii et kõnnime autode poole.

Selle üle järve asuva majade rühma kohta teab Eha arvata, et ehk asub seal Gustav Wulff-Õie muuseum. Kontrollima pole mõtet minna, sest sel kellaajal sisse niikuinii ei saaks.

Gustav Wulff-Õis (1865–1946) oli eesti luuletaja, kelle tuntuim luuletus on muidugi „Ööpikule“ („Õrn ööbik...“). Karl Rammi viisistatuna sai sellest populaarne laul, mida tänini lauldakse. Nüpli järve kaldal Lõhmuse talus veetis ta oma viimased eluaastad ja on maetud Otepää uuele kalmistule.

Aga siis autodesse …

… ja 9.30 paiku sõidame väravast välja.

Esimene sihtkoht uduvihmases hommikus on Väikese Munamäe nõlv: Eha räägib, et seal olevat aastaarvudega rändrahn. Nõlvast viib üles trepp.

Hakkan minagi teiste sabas minema, aga hommikuti tikub selg praegu ikka eriti valusalt tunda andma, seepärast tulen poolelt teelt tagasi.

Fotodelt näen minagi kodus selle kivi ära, Maret mõõdupuuks kõrval (Erika foto).

Eha kinnitusel on kirjad kivile raiunud (või raiuda lasknud) tuntud molekulimodelleerija Rait Hiio Mikkelsaar, nüüdne pööraselt aktiivne emeriitprofessor, kes mitmel moel tegelnud ka näiteks Karl Ernst von Baeri mälestuse jäädvustamisega. Üsna konarlik kiri „100 / 4.06.1884“ märgib 100 aasta möödumist Eesti sini-must-valge lipu pühitsemisest Otepää kirikus. Kui see kiri raiuti tõesti 1984. aastal, on tegemist igati tähelepanuväärse julgustükiga (Eha foto).

Mina vahin kaaslasi oodates ümbrust ja märkan esmalt puude kohal kõrguvat Tehvandi 90 meetri suusahüppe-
mäge.

Sama lähemale suumitult. Korra oli vist kaalumisel ka torni tõusta: vaateplatvormi kõrgus merepinnast on ikkagi 218 meetrit, Munamäe vaatetorni järel kõrguselt teine vaatetorn Lõuna-Eestis. Aga see plaan jääb siiski katki. Mina olen ses asjas erapooletu, sest olen tornis kunagi ajakirjanike liidu Valgamaa pressipäeva väljasõidul käinud ja hoopis ilusama ilmaga. Olid vahvad vaated küll!

Oru vastasnõlval ja ka veesilmal on mingid rajatised; …

… Ülo teab seletada, et see on Paap Kõlari seikluspark. Seda meest jätkub siis siit kuni Hiiumaa lääneservani…

Mingi kämpingu moodi asi on Munamäe jalamil ka.

Teel Otepää kiriku poole teeme peatuse Tehvandi staadioni juures, …

… mille vastas Karupesa hotell …

… ja eemalt paistab Pentagoniks kutsutav kompleks, kunagine NL suusatajate treeningbaas.

Pistan siia jälle ka Vikipeediast võetud Otepää valla vapi. Vapp on kinnitatud 24. juulil 1992. Aga tegemist on vana vapiga: ettepaneku kujutada Otepää vapil karu pead tegi alevivanem Julius Niklus juba 1936. aastal.

Elanikke on Otepää linnas 1933, vallas 3872 (2016). Otepää on teadagi Eesti talvepealinn ning paikneb Eesti linnadest kõige kõrgemal, kuni 152 meetrit merepinnast.

Sõidame pühakoja, Otepää Maarja luteri kiriku juurde. Kui vaatate kiriku pilti Vikipeediast ja tahate ise samasugust teha, siis võitegi sobivat vaatenurka otsima jääda: ikka on puud ees. Tänapäeval tehakse selliseid fotosid nagu Lego-ehitist, üksikutest tükkidest kokku. Mulle käib ka läbi puude vaade küljelt …

… ja eest, kiriku vastas asuva vabadussõja mälestusmärgi juurest.

Ja kui tahta päris segamatut vaadet, siis võtan Vikipeediast pigem vaate ajast, kui seda metsa veel ees ei olnud: Wilhelm Siegfried Stavenhageni gravüüri 1866. aastast.

Tõsi, portaalist http://register.muinas.ee võetud lõigu põhjal tundub, et toonane kirik oli veidi teistsugune:

Keskajast on teateid 3 sakraalehitusest, millest arvatavalt 1638 nimetatud Miikaeli kirik on praeguse kiriku eelkäija. Korduvalt sõdades kannatanud ning seejärel taastatud ja rekonstrueeritud kiriku varasem kujunemislugu on teadmata. Praeguse kirikuhoone vanem osa on 1860 valminud W-torn neobarokse kiivriga ja osaliselt W-sein. 1889-90 ehitati uus, ilma iseseisva kooriruumita pikihoone, millele O-s liitub käärkamber (arh. R. Guleke).

4. juunil 1884 pühitseti Otepää kirikumõisa saalis teadagi EÜS-i sini-must-valge lipp, millest sai hiljem rahvuslipp ja 1992. aastal riigilipp. Lipu bareljeefid, mille autor on skulptor Voldemar Mellik, avati kiriku seinal 1934. aastal, rahvuslipu 50. aastapäeval.

Bareljeefid hävitati 1950, aga need taastas skulptor Mati Varik ja taasavati 15. juulil 1989. Otepää Kirikumõisa parki on püstitatud monument Jakob Hurdale, Otepää kirikus tegutsenud esimesele eesti soost pastorile ja rahvaluulekogujale. Pastoraadis asuvad ka Otepää suusamuuseum, Lipumuuseum ja Jakob Hurda tuba.

Näen kurja vaeva, et leida, mis ajast on pärit kirikuaia väravale kinnitatud bareljeefid, ei Vikipeedia ega turismiportaalid ütle nende kohta midagi. Lõpuks aitab guugeldus mu portaali http://lounaeestlane.ee 12. novembri 2014. aasta kirjutiseni, mis teatab, et Otepää Maarja kiriku juures avatakse 21. novembri keskpäeval Eesti lipu 130. aastapäevale pühendatud kaks bareljeefi.

Ideekonkursi võitnud skulptori Gea Sibola Hanseni loodud bareljeefidest esimene kajastab sinimustvalgete rahvuslippude väljatoomist 1988. aasta öölaulupidudel.

Teine bareljeef selgitab Eesti lipu sünnipäevade tähistamise traditsiooni, mille käigus toovad Eesti üliõpilaste seltsi liikmed sinimustvalge Eesti lipu hobuvankril taas Otepääle.

Veel üks bareljeef on kiriku eeskojas: sellel on Jakob Hurt, kes oli koguduse pastor aastail 1872–1880.

Mõned sisevaated ka. Puitsambad jagavad ruumi kolmeks lööviks; puidust kandekonstruktsioon (laefermid jm.) on rikkaliku neogooti dekooriga (allikas: http://register.muinas.ee).

Hämmastaval kombel ei suuda ma kiriku sisemuse kohta leida ühtegi vähegi ülevaatlikku allikat; kõik üksikud leitud terad panen siia kirja:

altarimaal „Kristus ristil“ (teise allika järgi „Kolgata“) on pärit aastast 1880 ja selle on maalinud A. Th. Sprengel, …

… orel, kiriku esimene, ehitati Tartus E. Kessleri orelitöökojas 1853.

Ja ongi kõik, mis leidsin. Lühtrite, …

… kantsli …

… ega aknaid kaunistavate rõõmsavärviliste …

…vitraažide kohta …

… ei ütle ükski mulle näppu jäänud allikas sõnagi.

Värvilised klaasid ehivad ka uksepealset.

Kiriku 1860. aastal ehitatud torn on 51 meetrit kõrge. Selle nurga alt ei saa hästi aru, aga tornis on Liivimaale ikka tavapärane kukk.

Kiriku ukse vastas künkal on vabadussõja mälestussammas.

Mälestussamba kavandi tegi Voldemar Mellik ja samba valmistas kiviraidur Peeter Veeber. Sammas avati 10. juunil 1928, lõhuti 17. juunil 1950 ja osad maeti sinnasamasse. 3. augustil 1988 leiti samba obelisk.

Uue samba, algse monumendi koopia, projekteeris R. Unt ja see taasavati 15. juulil 1989. Mälestussamba obelisk on originaal.

Kivirahnule mälestuskompleksi vasemal piirdel on raiutud mälestussamba püstitamise ja hävimise daatumid.

Käimata jääb seekord Otepää linnamäel, mis on sellel kiriku eest klõpsatud fotol vasakus servas. 1. aastatuhande teisel poolel rajati sinna Otepää muinaslinnus (otepää = oti pea = karu pea, arvatavasti mäe kuju järgi). Tartu piiskopi linnus, üldse esimene kivikindlus Eestis, valmis mäel esialgsel kujul aastal 1225. Otepää piiskopilinnuse hävitas ordu 1396 ja seda ei taastatud. Piirkonna majanduskeskus siirdus seejärel arvatavasti linnuse lähistelt kahe kilomeetri jagu kirdesse, hilisema Vana-Otepää mõisa paikkonda.

Otepää muinaslinnus ja piiskopilinnus ning selle läheduses asunud kihelkonnakirik andsid nime ka hilisemale alevile (praegusele linnale), mis tekkis 18.–19. sajandil linnusest kilomeetri jagu lääne poole tähtsasse teeristi. Algselt kandis alev Nuustaku nime.

Küll juhatab viit kaaslased kiriku juurest teisele poole maanteed „energeetilisse paika“. Ka kiriku teabetahvel leiab mitme lause jagu ruumi selle iseloomustamiseks. Oleksid võinud kirjutada parem kiriku interjöörist… Mina, skeptik, ei hakka ennast üle tee minekuga vaevama.

Erika fotodelt näen, mis seal oli: loed aga õpetussõnad üle, …

… astud väravast sisse …

… ja laadud nagu elektriauto.

Vaata vaid, kui keskendunud näoga kõik laetavad on (Eha foto)!

Millegipärast ei särise naastes keegi. Ja Erika on päevikusse kirjutanud: uudistame kivilabürinti, püstkoda ja paneme imeks, millele kulub Euroopa raha. („Kasutusõpetuses“ olnud see kirjas, et kogu kupatus on püstitatud Euroopa Liidu toetusel!). Ju pole mina ainuke skeptik.

10.45 läheme taas teele ja sõidame veidi idakaarde, korraks Põlvamaale tagasi.

Teelt on jälle näha rohkesti tormimurdu. Sõita pole palju, juba veidi enne kella 11 oleme Pikajärve mõisa juures. Parkla asub U-kujulise laudakompleksi juures, mille otsal kiri Cantervilla lossi mängumaa.

Tee on veel päris vihmamärg ja natuke tibutab edasi. Aga selle umbes 40 minuti jooksul, mis kohal oleme, läheb hoopis ilusamaks, natuke päikestki tuleb välja.

Pererahvas on võtnud vaevaks ja paigaldanud mitmete ehitiste juurde infotahvlid. Lauda puhul pakub mulle otsest huvi teadasaamine, et müüri on ladunud vanausulised.

Langensee in Kirchspiel Kannapäh (ehk siis Pikajärve Kanepi kihelkonnas) loodi 1749. aastal, mil ta eraldati ida pool asuvast Valgjärve mõisast. Algselt kuulus mõis von Schreiterfeldtidele, kuid hiljem käis ta palju käest kätte. 1873. aastal omandasid mõisa von Muellerid, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimane omanik oli Elmar von Mueller. Mõisa praegune hoonestus pärineb von Muellerite ajast ning suur osa sellest pärineb 20. sajandi algusest.

Veidi maad tuleb maanteed mööda tagasi kõndida ja keerata siis ümber tiigi mõisa peahoone poole, mis sellel fotol juba puude tagant näha.

Teabetahvel on ka teeäärsete piirdepostide juures. See annab teada, et pikim graniidist raiutud post olla umbes 1,8 m pikk ning et kiviraidur saanud oma raske töö eest talu vabaks osta. Ent talumeest, kes posti kogemata lõhkus, oodanud karm karistus,

Siis väravast sisse. Lõvi teeotsal on küll ähvardav, aga liiga pisike, et tulijaid hirmutada.

Selleski tiigis õilmitseb elusaid ehteid.

Kas selle isemoodi kiviga seondub ka mingi jutt või seletus, jääb paraku teadmata.

Skeem annab teada, mis ja kus. Lossis tegutsevat hotelli kutsutakse Cantervilla lossiks. Näha on, et veesilmi on pargis õige mitu, kõige suurem, see paremas ülanurgas, ongi Pikajärv. Hindu ma igaks juhuks ei kommenteeri, sest ei tea ju õigupoolest, mida selle eest saab.

Veebitutvustusest on lugeda:

Praeguse nimega Cantervilla lossis pakume majutust 22 erineva disainiga ajastu stiilile vastava mööbliga sisustatud hubases toas. Mõisa peosaalid mahutavad kokku 200 külalist ja sobivad pidulike pere- ja firmaürituste tähistamiseks.

Pakume maitsvat ajastu stiilile vastavat rikkalikku söögilauda. Mõisamiljöö, kaminavalgus, privaatsus on meie poolt korraldavate ürituste märksõnad.

Mõisa peahoone on 1908. aastal valminud juugendlik ehitis. Hoone esimene korrus (soklikorrus) on maakividest, teine ja kolmas korrus krohvitud. Fassaadi ilmestab suur eenduv veranda ning kaunid väljaehitused.

Veel on kirjas, et kell 10–18 on iga päev peahoone Sinises saalis /../ avatud kunstigalerii. Müügil on vanem Eesti, Vene ja Euroopa kunst. Otepääl puudub kunstigalerii, samuti teadaolevalt kogu Põlvamaal, seega Cantervilla täidab selle tühja nišši.

Lossis on eile peetud pulmi ja näha on, et nüüd pakitakse asju ja inimesi kokku. Sestap ei hakka me majja tungima, Andrus siiski põikab korraks sisse.

Meie piirdume väikese ringiga pargis. Mõisakompleks asub Pikajärve kaldal, teda ümbritseb maaliline 8 ha mõisapark, kus on rohkelt veesilmasid, eriliigilisi roose, põõsaid ja puid.

Mõisakompleksis on säilinud rohkelt maakivist kõrvalhooneid – jääkelder, ait-kuivati, tallisaal, väike tall, viinaköök. Enamus hoonetes on eksponeeritud mõisaajastu teema. Need hooned asuvad skeemil vaadates pigem selle ülaosas. Paraku ei saa skeemilt teada, mis maja on see peahoone lähedal asuv väiksem hoone.

Siin on natuke näha ka mõisale nime andnud Pikajärve.

Otepäält 5 kilomeetrit idakagus asuva järve pindala on 9,3 ha, absoluutne kõrgus 161,1 m. Kirde-edela suunas piklik kitsas veekogu on järskude kõrgete kallastega. Kirdeotsa juures on põline Pikajärve park, mujal enamasti kultuurmaastik. Järve kaldad on enamasti kõvad, järve põhjaprofiil on järsk. Järve sügavus on üle 23 m.

Järve kirdeotsa on pirakas liumägedega veepark, näha on ka tünnisaun, võrkpalliväljak, kanuud ja mis veel kõik.

Pargiski on torm murdnud mitu …

… vana ja vägevat puud.

Peahoone tagumine külg.

Maja otsa juures on midagi, mille tähendust ja otstarvet mina jälle ära ei oska arvata.

Väiksema maja juurest leiame Peksukivi, …

… ikka jälle ka asjakohane infotahvel kõrval.

Vahepeal on ilm tõesti palju ilusamaks läinud, nii et autod peahoone ees jätavad isegi veidi varje.

Laseme ühel heal inimesel meie seltskonna pildile püüda.

Võtan kaunitari üles ka ilma teda kaisutava Ülota.

Teine, lihtsama moega kaunitar on sama teeraja teises otsa.

Juba parki sisenedes märkasin, et tee ääres on siin lähikonnas sündinud ja elanud kuulsa raadio- ja telemehe Valdo Pandi mälestusmärk, aga siis oli samba plaat veel vihmast nii märg, et sealt ei saanud midagi välja lugeda; nüüd on hoopis teine tera.

Valdo Pant (1928–1976) asus Eesti Raadio reporterina tööle 1948. aasta mais. Tema nimega on seotud Reporteritund, Päevakaja, Rameto jt. 1966. aastal sai Valdo Pandist Eesti Televisiooni kommentaator. Kõige suurem tuntus tuli saatesarjaga „Täna 25 aastat tagasi“ (313 saadet). Valdo Pant valiti 1999. aastal 20. sajandi saja suurkuju hulka. 1980. aastast alates antakse välja tema nimelist Eesti Televisiooni publitsistikapreemiat; esimene laureaat oli Rein Karemäe (1980), seni viimane Indrek Treufeldt.