Kusagil lõunas: kursusekaaslaste suvetuur 2016, II. Varbuselt Nüpli järve äärde

15.15 jõuame Varbusele. Minu kindel reisieelne soov – või lausa kaasatuleku tingimus – oli just kasvõi põgus peatus, et saaksin põigata Eesti maanteemuuseumisse: töögi tahab ju tegemist ja mul on vaja fotot siin praegu avatud hooajanäituselt „Loomad teel“.

Naised leiavad küllap kõiki rahuldava kompromissi: kes tahab, läheb muuseumisse, teised suunduvad Tilleoru matkarajale.

Mitme turismisihtkoha ühisreklaam maanteemuuseumi juures.

Ma olen maanteemuuseumis korda kaks või isegi kolm käinud, seepärast otsustan majja üldse mitte minna ja keskenduda ainult sellele hooajanäitusele.

Näen tükk vaeva, et leida siia postitusse sobiv muuseumi lühitutvustus, aga ega ma leiagi päris sellist, mida tahan. Eriti „sisukas“ tekst on Vikipeedias: Eesti Maanteemuuseum on muuseum, mis asub Varbuse külas. Ja kogu lugu! Muuseumi enda koduleht kuulub sellesse moodsasse hüpikakendega lehtede kategooriasse, mida ma vihkan, kuna liiga palju on vaja klikkida ja sebida. Midagi seal siiski on, nii et kärbin kokku sellise teksti:

Maanteemuuseumi rajamise idee algatajaks ja kandjaks mitme aastakümne jooksul oli legendaarne maanteelane Aadu Lass. Maanteemuuseumi loomine sai teoks siiski alles 1990. aastate lõpus. Asukoha valikul langes liisk Tartu-Võru postiteel asuvale väärika ja pika ajalooga Varbuse postijaamale. 1863. aastal valminud Varbuse postijaam tegutses kuni üldise hobupostiveo hääbumiseni Eestis 1920.-1930. aastatel ja anti 1935. aastal Varbuse teemeistri käsutusse. Kuni 1997. aastani asus postijaama hoonetes teemeistripiirkonna keskus.

Arhitektuurimälestisena kaitstavasse Varbuse postijaama hoonete kompleksi kuulub viis maakivist ja punastest tellistest hoonet. Muuseumi kogusse kuuluvate tee-ehitusmasinate eksponeerimiseks ehitati 2003. aastal postijaama kompleksi lähedusse 1000 m² suurune ekspositsioonihall.

Maanteemuuseumi käivitamise esimese sammuna korraldati 28. ja 29. juulil 2000. aastal Põlvas muuseumi asutamisalane seminar. Eesti Maanteemuuseum avati külastajatele 6. juunil 2005. aastal. Muuseumi rajamise ja eduka käimalükkamise taga oli maanteemuuseumi esimene juhataja Marge Rennit.

Muuseum on avatud maist septembrini iga päev peale esmaspäeva kell 10–19; pensionäri pilet maksab kolm eurot.

Peale minu otsustavad muuseumi kasuks ja loobuvad matkast ka Ann ja Merike. Fotol on nad väliväljapaneku „Teeaeg“ vahva 19. sajandi kõrtsihoone juures.

„Teeaja“ algus. Muuseumi väliala on minu arvates lausa geniaalne rajatis, mida juba mõne meetri kauguselt peaaegu ei märkagi, sest valdavalt on ta maanteest madalamal, väikesel pinnal, aga seejuures väga osavalt „kokku pakitud“, nii et mahutab suure hulga eksponaate. Väliväljapanek valmis vist 2009. aastal ja selle autorid on Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik ja Pelle-Sten Viiburg arhitektuuribüroost Salto.

Hooajanäituse „Loomad teel“ ajutised eksponaadid on seatud sellele samale „Teeajale“ viimase loogikat järgides. Väljapanek uurib, milliseid kahe- ja neljajalgseid rändureid võib teel ning selle ääres kohata ja kuidas eriloomulised liiklejad leiavad turvalise tee. Teed juhatab näituse maskott, selle aasta loom mäger.

Hooajanäituse eksponaadid on lakoonilised ja lihtsasti teisaldatavad. Sissejuhatava stendi …

… keskosa näitab, kuidas ajutised eksponaadid on seatud püsivälja-
panekule „Teeaeg“ selle loogikat järgides: …

… roigastee aegadest saab teada hundijuttudest, muistsetest loomaennetest …

… ja -õpetustest; …

… järgneb ajastu, kus loomad pidid jääma tarade taha, …

… aga joonistati ka liiklus-
märkidele,…

… ning jõutakse välja tänapäeva, kus püütakse mõelda sellelegi, kuidas loomad teisele poole maanteed saaksid. Nii on Eestimaa looduse fond koos maanteeametiga aastaid korraldanud kevadist kahepaiksete päästmise aktsiooni „Konna teel(t)!“

Põgusalt tehakse selgeks, miks loomad üldse teedele tikuvad. Tagaplaanil on näha liivakast, …

… kus saab plätude abil teha liivale loomajälgi …

… ja otsida siis kõrval asuvast puudesalust piltidelt, millisele loomale ühed või teised jäljed kuuluvad.

Mõni pärisloom on muuseumis ikka ka: nendega saab proovida tõllasõitu.

Veidi näiteid püsiväljapaneku eksponaatidest: kauplusauto väljast …

… ja seest; …

… igasuguseid tee-ehitus-
masinaid ja …

… maanteetrans-
pordivahendeid küll õues ja angaarides, …

… millest mõnega saavad lapsed töödki proovida.

Suur ala lastele on teisel pool sissepääsuteed: ronimis- ja liulaskenurk ees, uhke liikluslinnak taga. Erinevalt paljudest teistest liikluslinnadest vuravad siin ringi päris ehedat neljarattalist meenutavad elektriautod.

Veel saab muuseumi välialal näiteks teada, millistest kihtidest eri tüüpi teekatted koosnevad …

… ja millistest betoon-
plaatidest ehitasid maanteed sakslastest sõjavangid.

Olen mitu korda avalikult irisenud Lõuna-Eesti Leader tegevusrühmade paigutatud kollaste akende, National Geographicu reklaamide üle; kokku on neid vähemalt 23. Siin Varbusel see aken mind kuigivõrd ei häiri.

Enne lahkuminekut sai kokku lepitud, et kohtume parklas taas 16.30. Napp veerand tundi enne seda lähen veel muuseumiõuele kõrtsi ning tellin väga kenalt teenindaja-neiult tee ja pannkoogid. Viimaste küpsetusega läheb veidi rohkem aega, kui arvasin, ja ports on tohutu suur. Niiviisi pean üsna kiirustades neelama – aga see osutub asjatuks, sest matkajad hilinevad ligi pool tundi. Miks nii, sellest saab teada Erika kirjapanekust, lisan ka kolm kaaslaste tehtud fotot.

Tilleoru matkarada (Erika foto) kulgeb koos Ahja jõega, aga jõgi on pigem oja või pole teda rohu seest üldse näha. Lubame 5km raja läbida ühe tunni ja 15 minutiga. Aega kulub aga pea kaks tundi, sest rada on metsane, kohati märg, laudtee libe, ronida tuleb üles-alla, on tormimurdu (suured puud on ikka läbi saetud).

Helgi leiab kõrvalepõikest Merioone allika ja liivakivipaljandi. Oleme vaprad vaatamata „soodsale“ vanusele ja jõuame lõpuks ikka maanteele (Postiteele) välja. Maanteemuuseumi aga arvame olevat tegelikust hoopis vastassuunas ja kui kahtlused süvenevad, peatab Ülo ühe mööduva auto, mille juht meid õigesse suunda juhatab.

Infotahvli ülesvõttelt saab lugeda mõne tarkusetera (Eha fotod).

Kui lõpuks jälle kõik koos oleme ja taas teele asume, hakkab Varbuse muuseumi parkla lõunapoolse otsa juures silma viit „Savi talu 2 km“ ning kuna kolm meist on sinna ennegi sattunud, tekib otsemaid mõte talu juures ära käia.

 Kella 17 paiku oleme kohal ja kui näen seda isemoodi puuriita, pole mul kahtlust, et, jah, see on seesama Savi turismitalu, kus sai käidud enne paar korda juba viidatud giidireisi aegu.

Veel tuttavam  tuleb ette Puuriidabaar.

Merike on siin talus käinud oma suguvõsa kokkutulekut pidamas ja Andrus vist jälle mõnda oma paljudest filmidest üles võtnud, nii et tänu temale pole me lihtsalt kes teab kust õue sadanud võõrad (keda me tegelikult ju oleme!).

Igasuguseid toredaid asju hakkab silma igas suunas, …

… tähtsa kirja „Eesti parim talu“ majutushoone ukse kohal avastan alles kodus pilte uurides.

Perenaise Eela Jää lahke naeratus viib viimasegi ebaluse ja tema lahkel loal …

… astume Puuriidabaari sisse. Seestpoolt tundub see ehk avaramgi kui väljast, …

… eesküljele liidetud raamist on näha, et vajaduse korral saab telgiga varjualust pinda veel juurde tekitada.

Perenaine jõuab anda päris põhjaliku ülevaate, kuidas nad siin elavad ja mida turistidele pakuvad, aga minuga on paraku praegu nii, et see, mida kohe üles ei kirjuta, on mälust otsemaid kadunud. Seepärast pean veidi guugeldama ja leian, et perekond Jää on siia Hurmi järve kaldale asunud 1990. aastate keskel. Kui talu suvemajaks osteti, polevat veel olnud turismindusega tegelemise plaane. Aga just sellele rajale elu pööras; vähe sellest – Eela eestvõttel tekkis nn Hurmioru perering, taluperede ühendus, kus igal majapidamisel oma kallak: kes tutvustab kanga kudumist, kes koore lahutamist, kes hobusesõitu ja suitsusauna. Portaal www.puhkaeestis.ee kinnitab, et Savi talu ise pakub midagi väga eksootilist: maa-jääpurjekatega sõitu nii suvel kui ka talvel. Muidugi saab siin ka ööbida – kui nõudmised pole väga suured, siis ehk isegi 40 inimest – ja nagu eelnevast selge, käiakse siin ka kokkutulekuid või muid pidusid pidamas.

Perenaise seltsis …

… jalutame nõlvast alla Hurmi järve äärde (Hurmi järv ehk Külajärv: pindala 6,1 ha, suurim sügavus 6,1 m).

Kaev olevat butafoorne, …

… paat ja paadisild aga muidugi tõelised: külastajatele pakutakse ka paadisõidulusti, suplusest või kalapüügist rääkimata.

Küllap töötab ka kiik.

Selle näkineiu eluloo olen küll paraku unustanud.

Kusagil umbes selles kohas saab talvel rõngas-
kelkudega mäest alla lasta (ja Eela kinnitab, et pole see nõlv nii madalake ühti, nagu tunduda võib – hoog tulevat õige äge).

Hea, et kogu heina pole maha niidetud: muidu jääks siinne südasuvine õieilu nägemata.

Paar metsõunapuud on viljadest lookas.

Siis jälle mäele tagasi. Silma hakkab mõnigi tore …

… külalislahke silt.

Kui külalistemajja astume, …

… saab näha, kui paljudest maadest on Savi talus puhkajaid käinud.

Eela Jää on talus toimunu kenasti albumeisse talletanud.

Seinal tabab pilk mitu tunnustus- ja tänukirju.

Mälestis väikesel lagendikul talu ees: Hurmi kool 1786-1931. Kivi pandi püsti 2006. aasta septembris (allikas: Koit, nr. 113, 30 september 2006).

Hurmioru on nii tore koht, et kuidagi ei kipu lahkuma. 17.40 paiku siiski läheme, olles enne saanud täpse õpetuse, kuidas kõige otsemat teed Kanepisse jõuda.

17.55 olemegi Kanepis, kus Vikipeedia kinnitusel on 612 elanikku (2014); valla elanike arvuks on märgitud 2390 inimest (2016). Panen siis jälle Vikipeediast leitud valla vapi pildi. Valla vapp ja lipp pühitseti 1997. aasta jõulude ajal.

Peatume kohas, kus ühel poole teed on õige vastse väljanägemisega kauplus, …

… selle vastas aga Kanepi Ristija Johannese kirik.

Foto, ei salga, on kehvake, aga ei hakka siiski jälle Vikipeediat appi hüüdma. Minu pildi põhihäda on see, et silma ei paista kirikuhoone suurim omapära: torn on lõunaküljes, keset kiriku pikikülge.

Varasemad, puust Kanepi kirikud, olid ehitatud aastatel 1675 ja 1737, praeguse, mõne allika järgi 1804–1808, teise andmetel 1806–1810 püsti pandud maakivist pühakoja on projekteerinud Friedrich Siegel. 1831 sai kirik välgutabamuse läbi kannatada, põlenud osad taastati. Praegusel kujul on Kanepi kirik olnud 1877. aastast. Maakiviseinu kaunistavad krohvitud nurgarustika ja karniisid.

Ainukesena Eestis pole Kanepi kiriku tornis rist ega kukk, vaid aotäht ehk koidutäht, mis muidugi esile tõstetud ka valla vapil. 2007. aastal trükiti Kanepi kirik Eesti postmargile (kunstnik Riho Luuse).

Üsna omapärane on ka kiriku idaotsas paiknev käärkamber.

Vaade kiriku idaotsale läbi pargi.

Kirikaias on toreda kasutuse leidnud vanad kännud …

… ja uppis puutüvi.

 Kohe kirikaia taga pargis on vabadussõjas ja vabadusvõitluses langenute monument, mis avati 1925. aastal. Samba kavandas ja raius kivist välja Vana-Piigastest pärit kiviraidur Aleksander Jannes (1882–1970). Mälestussammas õhiti ühel 1946. aasta sügisööl. Kuna mälestis paiknes koolimaja lähedal, ei saanud suurt lõhkelaengut kasutada ja pärast pauku vajus sammas lihtsalt küljeli, plaadid jäid terveks ja tekstid loetavaks. Sammast üritatud uputada koolimaja taha tiiki, aga pehme pinnas traktorit ei kandnud ja nii jäigi kivi koolimaja taha. Mälestis taastati 1988. a. suvel.

Monumendi tagakülg on töötlemata kivi ja ilmselt ei osanud mõnigi nõukogude funktsionäär aimatagi, mis kivi see õigupoolest koolimaja lähedal pargis vedeleb. Mitu korda viidatud giidide ekskursiooni ajal rääkis üks Kanepis koolis käinud giid, kuidas nad sageli vahetundidel sellel kivil istunud olid.

Koolimaja, Kanepi gümnaasium, on kohe kõrval, kiriku suhtes pargi teises servas.

Samas pargis on ka monument nõukogude võimu eest hukkunud ja II maailmasõjas langenud kohalikele elanikele (foto: AndfRa/
Wikimedia). Rahvas tunneb seda paika kui Ausambaplatsi.

Ausambaplatsil on veel kolmaski mälestusmärk: 425 aastat Kanepi kirjalikust esmamainimisest. Professor Hausmanni 1582. aasta Tartu maakonna nimestikus oli see kirjas Kanapieza külana. Kanepil on olnud veel vähemalt kümmekond nimekuju, näiteks Kannebkyllo, Kanapitsa, Kanepiste, Kannap, Cannapäh ja Kanapää. Kanepi nimi võeti lõplikult kasutusele 1925. aasta rahvaküsitluse alusel.

Kivilt leiab paar olulist daatumit veel: Kanepi kihelkond moodustati Rootsi kuninga Karl XI käskkirjaga 4. augustist 1675 ning Kanepi vald senise Erastvere valla maa-alast 1. aprillil 1939.

Siis liigume sadakond meetrit veel ida poole, Kanepi vanale kalmistule; selle vastas hakkab silma üsna nirus seisus, aga värvika grafitiga lobudik.

Kalmistu vanusest annavad tunnistust siin kasvavad vägevad puud.

Vaatame üle Rothide hauaplatsi. Johann Philipp von Roth oli Kanepi kirikuõpetaja 1780–1818.

Samale kalmistule on maetud ka luuletaja Juhan Weizenberg (1838–1877).

Kanepi kihelkonnas sündinud luuletaja tuntuim teos on ilmselt „Tönnis Laks ehk Eestlase Isamaa“; Weizenberg oli 1858–1861 Alatskivi mõisa- ja vallakirjutaja ja just sealkandis elas ka talupoegade väljarände algataja Laksi Tõnis. Hiljem töötas Weizenberg Narvas, kus ka suri ja kuhu oli maetud. 1977. aastal sängitati luuletaja põrm ümber Kanepi-Mäe kalmistule.

Kohe Juhan Weizenbergi haua vastas on Eesti rahvusliku skulptuuri loojaks peetava August Weizenbergi (1837­1921) vanemate haud, millel seisab tema skulptuur „Lootus“ (1897). Juhan ja August olid lellepojad.

Suur, aiaga piiratud plats on kalmistul Ungern-Sternbergidel.

Tagasiteel aleviku keskuse poole tagasi jäävad objektiivi ette rõõmsa kujundusega müügikioskid.

Ärasõidu eel peatume ka Kanepi seltsimaja juures. See on Eestis üks vanemaid seltsimaju, pärinedes 1888. aastast.

Seltsimaja ees on August Weizenbergi mälestussammas. Ernst Jõesaare loodud monument avati 18. septembril 1936.

Lahkumise eel 18.35 võtan üles paar toredat maja.

Ärasõit tikub jälle venima: ikka GPS-i probleemid.

Aeg on juba hiline, seepärast loobume jutuks olnud võimalikust peatusest Kooraste järvedel. Aga sõidame piki kruusateed nende lähedalt mööda, vähemalt Kooraste Suurjärv on ka autoaknast näha.

Järvestik on Põlva- ja Valgamaa piiril Otepää kõrgustiku kaguosas kahes üksteisega ristuvas ürgorus. Kirde-edelasuunalises Jõksi-Kooraste ürgorus on viis aheljärve (Mudsina järv, Kõvvõrjärv, Linajärv, Suurjärv, Uiakatsi järv) ja loode-kagusihilises Vidrike-Kooraste ehk Truuta ürgorus on 10 aheljärve (Vidrike järv, Voki järv, Lambahanna järv, Nahajärv, Sinikejärv, Lubjaahujärv, Liinu järv, Pikkjärv, Vaaba järv, Hatsikõ järv). Järvedest suurim on Suurjärv, mis jääb ürgorgude ristumiskohta. Kõigist loode-kagusuunalise järveahela järvedest voolab läbi Sillaotsa jõgi (Pühäjõgi), mida on arvatud Võhandu jõe ülemjooksuks.

18.55 jõuame Valgamaale. Tee kulgeb valdavalt metsade vahel, kus imevähe asustust; pärast nädalavahetuse tuultemöllu on näha masendavalt palju tuulemurdu.

19.15 peab juhtauto sellise isemoodi aia juures kinni, Eha tuleb meie auto juurde ja teatab vurinal, et läheb laseb meile värava lahti teha.

Tasapisi saan aru, et oleme jõudnud Vidrike järvele, mille kohta on reisiplaanis selline lõik:

Vidrike järv (Vidriku järv, Topano järv)

Truuta järvedeahela 10. lüli, Koorastest 7 km lääneloode pool, Vidrikel. Järv on enam-vähem kolmnurkse kujuga, kusjuures suurim pikkus on orienteeritud ida lääne suunas. Pindala 14,3 ha, suurim sügavus 8,3 m (keskmine sügavus 3,8 m). Kõige sügavam on järve lõunapoolne sopp, teine sügavam koht asub järve läänesopis. Orunõlvad on järve kohal laugjad ja madalad, org ise märksa laiem kui Vokijärve kohal. Leidub nii kõvu kui pehmeid kaldalõike. Sügavamal on põhi mudane, lääne- ja kagukalda juures on ka liivast põhja. Järve idaosale tungib peale õõtsik. Nii et üks Kooraste järvedest saab siiski vaadatud.

Kõnnime veidi maad jala ja pöörame laudaiaga ristuva võrkaia taha. Selles ongi värav ja kohe jõuab ATV-l kohale noorhärra, kes lasebki neid sisse – tegemist, tuleb aru saada, on erajärvega. Või on siis vähemalt see järveäärne ala eramaa.

Hoolikalt pügatud ala on kasutusel kui diskgolfi plats, peenemas keeles: see on Vidrike disc-golfipark.

Aga tühja meile sest kettagolfist, meie ruttame hoopis väljal seisva vaatetorni poole. Unustan jälle oma selja- ja jalahädad ja -valud ning kiirustan 76 astmest üles.

Tasuks on uhked vaated, millest kolm ka siia; liigun paremalt vasakule.

Selgub, et veesilmi on siin vähemalt kolm; …

… Vidrike järv peaks olema selle foto tagumine.

Paraku pole ilm suurem asi: puhub õige vali tuul ja vihm hakkab tasapisi tugevnema. Nii et ega muud, kui jälle tornist alla ja autodesse. Nüüd on ees veel ainult sõit öömajale, Eha ja Ülo poja suvekodusse Nüpli järve ääres Otepää külje all.

Veidi pärast 19.30 oleme kohal. Järvest on reisiplaanis kirjas, et

Nüpli järv on järv Valgamaal Otepäält 2 km lõuna pool. Järve pindala on 27,7 ha, suurim sügavus 6 m ja keskmine 4,6 m. Järve ümbritsevad kõrged metsased kuppelmäed Tedremägi, Saaremägi ja Küljemägi ning põllustatud kuplid Laanemägi ja Välgimägi.

Eha foto on tehtud eelmisel õhtul, kui Merike ja Maret olid siin öömajal.

Minu fotod piirduvad õhtul ainult elutoa aknast tehtuga: majale tehakse parajasti juurdeehitust. Maju ja järve püüame vaadata hommikul: ehk on siis parem ilm.

Muidugi on kavas jälle põhjalik õhtusöök ja mokalaat. „Tere!“ ütlemas käib ka majaperemees, aga kaob peagi naabermajja. Mina veedan põhiosa õhtust teleka taga: näha saab Euroopa kergejõustiku meistrivõistlusi ja siis jalgpalli. Õnneks ei tule seal lisaaega: Prantsusmaa saab normaalajaga Saksamaast 2:0 jagu. Nii õnnestub veerand tundi pärast keskööd magama pöörata.