Seljahaavadest on niidid eemaldatud, jalad on paiguti (veel?) kiuslikud, aga ma püüan olla kangekaelne ja sundida neid siiski kõndima. Esialgu põhiliselt kodu lähistel, aga tasapisi üha kaugemale.
Laupäeval, 5. märtsil jäi retk küll väga põgusaks: liiga jube ilm oli – kõva tuul ja pinnatuisk. Sain aru, et sellist hootist lumelendu on kompaktkaameraga pildistada omaette fookus. Parima pildi, mille sain, panen siia.
Ent kiiresti põue pugevale külmale ja enda arvates hoolikalt sallitatud kraevahesse tükkinud lumetolmule vaatamata tekkis äkki tunne, et mul on tohutult tore. Läks veel paar pilku aega, enne kui selle toredusetunde põhjuse üles leidsin. Muidugi, kogu rohke koerasitt oli kinni tuisanud! Ja koera-(kas ainult?!)-kusest üldpildina pigem kollane kui valge lumi taas lumivalge. Lumivalge lumi, selgub, on getolinnas lumepuistajate pikema puhkeperioodi ajal tõeline õnn. Aga võiks olla talvine inimõigus.
Või mis talvine: meil peaks olema õigus elada aasta ringi fekaalivabas keskkonnas. Kevadest sügiseni ilmselt varjab taimestik kogu seda rõvedust ja võimalik, et kuigi palju pühivad kokku ka kojamehed. Aga sel talvel – tänu oma kasinale liikumisvõimele ja samas rohkele vabale ajale ringi longata – olen aru saanud, kui hull olukord tegelikult on. Samas ei saa öelda, et alternatiivset võimalust oma lemmikuid viisakamalt situtada loodud ei oleks. Mu kodu lähistel on lausa kaks koerakakakoti posti. Ja vahel ikka märkan ka, et mõni inimene – enamasti noorepoolne või lapseohtu eestlanna – oma kutsu seedesaadused tõesti ära koristab.
Veidi eemal on lausa sellinegi kuningriik, kus neljajalgsed päris seaduslikult ilma rihmata ringi võivad tuisata. Natuke veider küll on, et samas kulgeb ka uhiuus kergliiklustee. Eks kevadel näe, kes võitjaks või kaotajaks jääb. Või tuleb tõesti uskumatuna tunduv rahulik kooseksisteerimine.
Aga paar pilditähelepanekut sest tuisupäevast veel. Ma ei väsi imestamast selle üle, kui paljud inimesed Annelinna kartulimaamaastikul oma autosid lõhkuda söandavad. Oma pere autosõitja, tõsi, kinnitas päev hiljem, et vaoharjad on siiski tublisti madalamaks kulunud (küllap ikka autopõhjadega hööveldatud, arvan mina!) ning et tema julgeb jälle meile külla sõita.
Ja veel: kui mullu käisin kevadel lumemägede peaaegu suveni ulatunud kahanemist pildile jäädvustamas paaril haljasalal, siis sel aastal saan seda ilmselt teha lausa kodumaja ees. Vaevalt, et keegi imepärase lumesulatusmasina ka siia võiks veeretada.
Ülejäänud pildid on kõik tänased. Pilditark tuttav kohmas küll mööda minnes, et “pole õiget valgust”: et temal kah fotokas kaasas, aga pole mingit põhjust seda välja võtta. Aga kes saab agarat keelata, kui agar tahab pildistada! Nii pani mu IXUS tähele, et Anne kanalil kükitab üksildane sikutimees ...
... ja emmet lükkamas käru, milles titt külma tuule eest kenasti kaitstud.
Mis viga jalutada, kui kena sile tee jalge all.
Sõpruse silla all küll nii kena ja sile ei ole, aga just sellest süngest paigast sel teel käija läbi peab minema.
Otse ette vaadata on samas kohas hoopis kenam.
Aga nüüd sillale. Seda kõnniteed mööda oleks lapsevankriga küll kahtlane kõndida: kui teine selline vastu tuleb, pole lootustki teineteisest mööda saada.
Ja see must ollus kannab ilmselt ka ikkagi lume nime...
Hoopis toredam on silla alt läbi käiv kergliiklustee; seesama, millel veidi hiljem kutsarohkeks võib minna...
Tähelepanu, S-kurv!
Oli näha ka mõnd suusatajat. Aga pange tähele: see mees pole ilmselt märganud teda otse ees põõsas passivat ohtu, valget tiigrit.
Seda pilti klõpsates tuli mulle meelde äsja veebist loetud teade, et kõik Tartu ja Tartumaa 12–16-aastased on oodatud osalema fotojahil „Appi, upume! :)“. Tartu keskkonnahariduskeskuse eestvõttel hakatakse jahtima kevadist üleujutust Emajõe, Anne kanali või mõne kraavi ääres; aega on 24. aprillini.
Keda asi lähemalt huvitab, võib vaadata näiteks http://www.teec.ee/?nodeid=256&lang=et&articleid=1280. Praegu veel uputust ei ole, aga mõni paat on igaks juhuks juba valmis päästetöödele sööstma!
No comments:
Post a Comment