Lõikusest paranev selg ja vahelduva kõnnivõimega jalad on mul lubanud veidi toast välja saada. Muidugi ikka kodu lähedale Annelinna ja lühikeseks ajaks. Paaril korral olen ka fotoka kaasa võtnud.
24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, oli selleks mu Pentaxi peegelkaamera.
Täna otsustasin piirduda IXUS-ega, „väikese, aga tubliga“. Kahe päeva vahe oli mõistagi suur: kui neljapäeval valitses veel pakane, siis täna tundsin sulaserval kevadehõngu.
Päris vahva on piltidelt võrrelda, kuidas tõusis Anne Soojuse katlamaja korstna valge auru- ja suitsusammas tuulevaiksel neljapäeval ...
... ja kuidas täna.
Sooja ilmaga pühapäeval jätkus jalutajaid, suusatajaid, kepikõndijaid ja kelgutajaid – ning ka kiikujaid ja kiigutajaid.
Kallitest kaaslinlastest koerapidajate pähe ei taha kuidagi jõuda arusaamine „kelle koer situb, see peab ka koristama“. Mõisavahe tänava Ihaste-poolses servas saaks saabuva sulaga suurejoonelise laiahaardelisusega lavastada midagi Kiviräha „Kaka ja kevad“ ainetel: rohkete dekoratsiooonide (või tegelaste!) eest hoolitsevad päevast päeva kümned lemmikloomad.
Mõni hetk linnuelust. Leevikesed on taas pidevad toimetajad mu akende all kasvavas viirpuuhekis. Kui tunned nende vaikset häält, on punnpaabude kohalolu lihtne täheldada. Muidu suudavad nad värvika kuue kiuste okste vahele nii märkamatuks kaduda, et võid midagi hoomamata mööda kõndida.
Märkan, et linde toidetakse meie kandis hoopis vähem kui mõni aasta tagasi. Neis vähestes „selverestoranides“ on kundesid aga küllaga.
See hallrästas on mu maja lähedal viirpuupõõsa juures toimetanud juba mõnda aega. Nüüd, paistab, on puu tühi ja linnu jõud raugemas.
Lähikonnas oleks toitu veel, aga ju pole tiibades jaksu otsinguile lennata.
Muidu on nii, et kes otsib, see ilmselt ka leiab midagi.
Veidi ka lume, tuule, päikese ja natuke inimesegi koostöös sündinud teoseid. See on kui lume- ja jääkihi geoloogiline läbilõige, ...
... see aga kui moodne kunst.
See kui lumelammas...
... ja see kui kallutatud punkar.
No comments:
Post a Comment