Kolmenimemees: Armiline, aga imeilus Lääne-Balkan 10. Kusturica ja Andrići jälgedes

11.25 asume Šargani raudteejaama juurest jälle teele, järgmiseks sihtkohaks on selle sama raudtee Mokra Gora jaama lähedal asuv Drvengrad ehk Küstendorf ehk Mećavnik – heal kohal hulk nimesid.

Mećavnik on algselt vist selle künka nimi, kus küla asub, ja/või mõne allika kinnitusel ka naaberküla nimi. Drvengrad on tõlgitav kui Puulinn, saksapärane Küstendorf on aga kokku pandud saksakeelsest sõnast Dorf ehk küla ning (kuri)kuulsa Serbia filmirežissööri Emir Kusturica hüüdnimest Kusta.

Just Kusturica on selle küla rajaja: see ehitati esialgu lihtsalt tema 2004. aastal esilinastunud filmi „Elu on ime“ võttepaigaks. Küla või ehk nüüd juba linnakese kodulehel http://www.mecavnik.info kirjeldab Kusturica, kuidas ta filmivõtetel päikest oodates tundide viisi seda mäge põrnitses ning kuidas talle tundus, et ehkki seal polnud mingeid rajatisi, oli seal just seda, mida ta nii väga ihaldas: rohkesti päikest.

Igatahes sai küla Kusturicale nii armsaks, et väidetavalt on see nüüd Serbia ja Prantsuse topeltkodakondsusega režissööri, näitleja, muusiku ja kirjaniku põhiline elukoht. Ning giid Ott ütleb, et tema eelmisest käigust möödunud kahe aastaga on Küstendorf tublisti laienenud.

Emir Kusturica Guadalajara filmifestivalil 2009. aastal

(foto: Festival Internacional de Cine en Guadalajara / Wikimedia Commons)

Pikalt Emir Kusturicast kirjutada pole siin õige koht, mainin ainult paari fakti: et ta on sündinud 1954. aastal Sarajevos sekulaarsete bosnialaste perekonnas, kinnitab aga, et isa pidas ennast ikka serblaseks ning seepärast laskis Emir ennast Nemanja Kusturicana 2005. aastal Serbia õigeusu kirikus ristida. Oma rahvuseks ei märgi mees ometi ei serblast ega bosnialast, vaid hoopis jugoslaavlase. Mõne uurija kinnitusel on tema esivanemate hulgas ka üks Türgi võimu ajal ostetud mustlane. Filmimehena on Kusturica kahtlemata kõrgelt hinnatud: seda tunnistavad kaks Cannes’i festivali Kuldset palmioksa ja hulk muid auhindu. Mehe vaated on aga põhjustanud rohket kriitikat ja tekitanud mitmeid skandaale.

Kindlasti olen näinud päris mitut Kusturica filmi, aga ei osanud neile toona erilist tähelepanu pöörata, kuna päris minu maitse see kõik kindlasti ei ole. Küll on hästi meeles vist tema praegu tegelikult viimane, ehkki juba 2008. aastal linale jõudnud teos, dokumentaal „Maradona“: nii tähelepanuväärselt napakas ja naljakas, et vaatasin selle otsast otsani mõnuga ära.

Tunnustust on leidnud Kusturica ka muusikuna. Sel (2013) aastal loodeti teda näha Guča trompetifestivalil, aga filmivõtted ei lasknud neil lootustel täituda.

Mokra Gora kandi jaoks on Kusturica muidugi tõeline taeva kingitus, kellega koos on tulnud turistid, tööhõive, raha. Kunagisel täielikul ääremaal liigub nüüd rahvast aasta ringi.

Jõuame Drvengradi 11.40 paiku ja jääme sinna tunniks.

Meie saabudes on rahvast suhteliselt vähe ja näiteks peatänava või lausa -väljaku saab kenasti pildile. Pange tähele, et Puulinnas on isegi sillutis puidust.

Peatänav või -väljak kannab muidugi Ivo Andrići nime, kes ilmselt on üks Kusturica iidoleid.

Väljaku tagumises otsas on Püha Sava kirik (foto: Getter Õigus), ...

... ilmselgelt töötav pühakoda.

Plaanilt vaadates pole küla kuigi suur, aga kui tänavhaaval seiklema hakata, kulub aeg lennates.

Majade üldkuju tuleb väga tuttav ette: selliseid nägime eile ju ka Sirogojno vabaõhu-

muuseumis.

Ega peale peatänava siledat pinda suurt olegi, lõviosa majadest on nõlvadel ja kõrguste vahed on üpris suured.

Külast avanevad eranditult vaid miljonivaated.

Ott väidab, et kõike seda, mis ehitatud kirikutagusele nõlvale, kaks aastat tagasi veel polnud.

Haljastustki pole unustatud.

Juhtumisi avastan, et Puulinna ehitajad pole siiski päris kivideta läbi saanud.

On mitu söögikohta, ...

... mõni õige vallatu sisekujundusega.

Ilusa ilmaga eelistatakse pigem küll välikohvikuid.

Täie hooga töötab kaubandus.

Pakutakse ilmselt päris põnevat käsitööd.

Joogilettideski on pigem unikaalsed tooted.

Mõeldud on ka väikestele lõbudele. Mina pildistan, Taivi ja Getter poseerivad – ...

... ning Getter jääb tulemusega ilmselgelt rahule.

See on spordikeskus, ...

... mäenõlvale on suudetud paigutada koguni kaks tenniseväljakut ja kusagil olevat ka ujula.

Ei puudu juuksurisalong ...

... ja isegi mitte vangla.

See on ilmselt elumaja, ...

... mõne asja otstarvet ei oska aga ära arvata.

Ühest nurgast leian Drvengradi maketi.

Mitmel moel on külas jäädvustatud kuulsusi, küll minevikust, küll tänapäevast.

Enim on nende seas muidugi filmirahvast. Nii kannab üks restoran Luchino Visconti nime, ...

... tänavad on aga nimetatud näiteks Ingmar Bergmani, ...

... Nikita Mihhalkovi ...

... ja Bruce Lee järgi. Serbia versioonis võib mõne nime kokkulugemine veidi raskusi valmistada.

Sportlaste nimedega tänavaid on külas vähemalt kaks. Kusturica suure lemmiku Diego Maradona tänav jääb leidmata, küll märkan Serbia tennisekuulsuse Novak Đokovići nime.

Esindamata pole ka teadus: muidugi praegusest Horvaatiast pärit Serbia leiduri Nikola Tesla näol.

Kirjanike majale maalitud portreel arvan ära tundvat Fjodor Dostojevski.

Meie kohaleoleku tunni jooksul on Drvengradi rahvast rohkesti juurde tulnud ...

... ja parkla värava taga on autosid täis.

Alles lahkudes märkan vägevat kahurit; ühe Kusturica filmi rekvisiiti (foto: Getter Õigus). Filmi nime ma paraku ei mäleta.

Drvengradist Serbia-Bosnia piirini on napilt kümne minuti tee. Serbia poolel (fotol) läheb aega 40 minutit, sellest 25 ootame järjekorras. Siin korjatakse looduspargi maksu; oleme tõesti kesk imekauneid maastikke. Üritan pildistada ka üsna armetukest, vaid soojakutest koosnevat Bosnia piiripunkti, aga bussiaken on vale koha pealt määrdunud. Kell 13.45 oleme taas Bosnias ja Hertsegoviinas.

Siis veel mõni minut sõitu Rzavi jõe orus, õigemini kanjonis, seal hulgas läbi mitme tunneli – ja vaatevälja hakkab ilmuma maju, ...

... siis rohkesti maju: ...

... oleme jõudnud Višegradi.

Sama, ehkki võib olla veidi erineva kirjapildiga kohanime on mujalgi: Ungari Pesti komitaadi väikelinn Visegrád, Vishegradi küla ja mäetipp Bulgaarias, Praha Vyšehradi loss ja metroojaam, Ukraina Võshorodi linn. Kõik need nimed tähendavad ikka seda sama: kusagil kõrgemal asuvat lossi või linna. See Višegrad siin on üle 20 000 elanikuga linn Drina ja Rzavi jõe ühinemiskohas ...

... Bosnia Serblaste vabariigis. Viimase asjaolu näitavad lipud otsemaid kätte.

Aga juba oleme me Drina ääres ja pildistame usinasti.

Drina jõgi algab Dinaari mäestikust Piva ja Tara jõe ühinemiskohalt, voolab põhjasuunas ja suubub paremalt Savasse. Jõe pikkus on 346 km; tema suudmest kõige kaugema, Tara jõe allikani arvestades aga 487 km.

Suurem osa Drina jõest voolab sügavates kanjonites või kitsastes kurudes järskude mäeseinte vahel. Kohati, kord ühel, kord teisel kaldal, läheb jõesäng üle avaraks lagendikuks, andes ruumi päikesepaistelisele maastikule, mis on osalt tasane, osalt lainjas ning sobiv põlluharimiseks ja elamiseks. Üks selliseid on Višegradi külje all... (Ivo Andrić. Sild Drina jõel, Aleksander Kurtna tõlge, Tallinn 1967)

Ja veel Andrićit:

Seal, kus Drina roheline ja vahutav vetetulv kogu oma vägevuses umbseinana näivast mustade kaljumägede murrust välja tormab, seisab suur, tahutud kividest meisterlikult laotud sild. /--/ Kui seda orgu eemalt vaadata, näib, nagu ei voolaks valge silla laiade kaarte alt üksnes roheline Drina, vaid ka avar, päikesepaisteline, ülesharitud maa ja kõik, mis seal peal on, isegi tema kohal kummuv taevas.

Rumal mõtte võib-olla, aga küllap on see sild oma kuulsuse eest vähemalt osa tänu võlgu just nimelt sellele Ivan (Ivo) Andrići (1892–1975, foto: Wikimedia) 1945. aastal ilmunud romaanile. Esmajoones see teos tõi autorile 1961. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Romaani peategelane ongi sild: tema sünd ja keerukas elukäik hetkeni, kui austerlased osa temast I maailmasõja ajal õhku lasevad. Raamatus saavad seletuse mitmed sillaga seotud legendid ja pärimused.

Sild kannab Mehmed Paša Sokolovići nime: silla ehitas sellenimelise suurvesiiri soovil Osmani õukonnaarhitekt ja insener Mimar Sinan 1571. aastal. Mehmed Paša Sokolović oli kristliku päritoluga: serbia külast pärit poiss, kes väevõimuga võeti nn. vereandamina õppima janitšariks.

Umbes 180 meetrit pikal paekivist sillal on üksteist kaart, millel laiust 11–15 meetrit; vasakkaldal on nelja kaarega pealesõiduramp. Sild on kuus meetri lai ja ulatub 14 meetrit üle veepinna. Omaaegse vägeva Türgi riigi üks kõige uhkemaid sildu arvati UNESCO maailmapärandi loendisse 2007. aastal.

Silla laiendusega keskosa ehk kapija linna poolt tulles vasaku külje keskosas kõrgub üle pea ulatuv kivisein; selle ülemisse ossa on kinnitatud valgest marmorist tahvel, millesse on raiutud türgi ilukirjas tarihh – kolmeteistkümnest reast koosnev kronogramm sillaehitaja nime ja silla püstitamise ajaga.

Legendi kohaselt on silla keskmises talas suur süvend, tuba või saal, kus elab Must Murjan. See, kellele Must Murjan end ilmutab, peab surema. Andrići raamatust saab lugeda, et selle legendi allikas on ilmselt üks traagiline seik: silla ehitusel hukkus õnnetult kiviplaadi alla jäänud noor neeger.

Teine legend räägib, et silla ehitamist takistas näkineid; kuna ta igavesest igavesti ja kõikjal armastab rikkuda inimeste kätetööd, siis lõhkus ta öösel selle, mis päeval oli ehitatud. See kestis niikaua, kuni veesügavusest kostis salajane hääl, mis soovitas Rade Taiduril otsida kaks last – kaksikud vend ja õde, nimedega Stoja ja Ostoja – ning müürida nad keset jõge silla talasse.

Suure otsimise peale sellised lapsed leitudki ja võetud vesiiri käsul väevõimuga emalt ära. Lapsed müüriti sisse, teisiti ei saanudki see olla. Aga nagu rahvasuu räägib, hakkas ehitusmeistril õnnetust emast kahju ja ta jättis müüritisse avause, mille läbi naine ohvriks toodud lapsi imetada võis.

Legendid legendideks, Mehmed Paša Sokolovići sillal on pika ajaloo jooksul peale rohearvuliste rõõmsate sündmuste aset leidnud ka mõndagi verist ja traagilist. Viimased jubedused tehti siin üsna hiljuti, Bosnia sõja ajal. Väidetavasti visati sillalt Drinasse vähemalt 400 inimest, osa surnult, osa elusalt. Muidugi hukkusid ka viimased. Kogu Višegrad sai kurva kuulsuse etnilise puhastuse ning massimõrva ja -vägistamise paigana. Enne elanikkonnas vallanud bosnialasi on linnas nüüd väga vähe.

Sillalt linna poole vaadates hakkab kohe silma üle kesklinna kõrguv õigeusukirik, ...

... kõrvaltänavas on aga ka väike, ilmselt päris uus mošee.

Linna nüüd lähemegi – ja väga selge sihiga: et vaadata üle selle uusim, õigemini alles ehitatav osa: Kamengrad ehk Andrićgrad.

Seegi on Emir Kusturica algatus. Nimedega on asi selge: Kamengrad tähendab mõistagi Kivilinna, Andrićgrad aga seda, et linn on pühendatud Ivo Andrićile. Ehitus algas 28. juunil 2011 ja peaks lõppema aastal 2014. Siis hakkab Kusturica siin üles võtma filmi romaani „Sild Drina jõel“ põhjal.

Pole üllatav, et linna peaväljakul seisab Andrići mälestussmmas. Ehitust toetab Bosnia Serblaste vabariik ja viimase president Milorad Dodik on juba nimetatud uue linna aukodanikuks. Sama tiitli on saanud ka tennisetäht Novak Đoković.

Keskväljakul tegutseb juba ka (väli)kohvik, ...

... aga tööd on veel küllaga.

Suure pannoo juurde kuluks ära sisuseletus.

Natuke sohki ka: pigem betoon- kui kivilinn.

Siin kerkib ilmselt midagi keskaega meenutavat.

Haljastusega pole asjad vist päris korras. Igatahes palun giid Otil järgmisel aastal üle vaadata, kas see puu on siis veel alles.

Siiski rõõmustavad pilku juba ka mõned lilled, ...

... üks erksamat karva kui teine.

Kamengrad kerkib neemele kahe jõe, Rzavi ja Drina vahel ...

... ja sinna tekitatakse maad juurdegi.

Siiagi on kerkinud uus mošee: asenduseks neile, mis Bosnia sõja ajal lammutati. Ehkki, nagu öeldud, on bosniakke jäänud linna napilt.

14.50 sõidame üle Rzavi ...

... ja Drina ning saame kesklinnale ka teiselt kaldalt viimase pilgu heita.

Veidi maad laiub Višegrad veel orupõhjas edasi, ...

... siis on piki Drinat ülesvoolu sõites vaateväljas päris uhked maastikud. Üsna sageli sukeldub tee küll tunnelitesse: neid on pärast kell 15 paarikümne minuti jooksul oma kaks tosinat.

Metsade vahel on näha üksikuid majapidamisi.

Siin on mäeharjal lõõmanud põlengud.

Järjest sagedamini on jälle näha sõja jälgi: küll kuuliaukudega maju, küll tihedalt kokku ehitatud ühekorruseliste majade kogumeid, kodupaikadesse naasnud bosnialaste elamuid.

Ott ütleb, et islamilipud minarettidel on uus nähtus: usk on muutunud poliitiliseks, Bosnia ja Hertsegoviina on islamimaailma jaoks sillapea Euroopasse.

15.30 paiku möödume umbes 30 000 elanikuga Goraždest; siin on täkkeid täis maju eriti palju. Bosnia sõja ajal oli Goražde üks kuuest bosniakkide enklaavist, nagu näiteks ka Srebrenica ja Žepa. Seda ümbritses ja piiras Bosnia serblaste armee. Aprillis 1993 muudeti Goražde ÜRO turvapiirkonnaks, milles ÜRO pidi takistama ründeid tsiviilelanikkonna vastu. 1994. aasta 3. märtsi ja 23. aprilli vahel ründasid serblased linna suurte jõududega. Õhurünnakuga Serbia tankide ja eelpostide vastu ning NATO ultimaatumiga sunniti neid lõpuks viima suurtükid ja soomusveokid linnast 20 km eemale. Daytoni lepingu läbirääkimiste järel loodi Goražde ning Bosnia ja Hertsegoviina föderatsiooni vahele maakoridor. Kui vaadata kaarti, siis on see kitsa lääneotsaga sopistus keset Bosnia Serblaste vabariiki.

Goražde supelrand. Oti sõnul ei käi Bosnia mosleminaised „ujumas, telk selja“.

Mõni kilomeeter pärast Goraždet tuleb Mravinjac. Üsna tüüpiline pilt: sõjas pihta saanud maja kõrvale on ehitatud uued ja väiksemad.

Kõigi vanemate majade seintes on näha kinniplötsitud kuuli- ja mürsuauke.

Selleski linnakeses on uhiuus vägeva ja „ väga hästi teritatud pliiatsiga“ (OS) mošee.

Linnaservas seisab hüljatuna purustatud tehas.

Drina on jäänud üsna kitsukeseks.

Pastoraalne idüll Mravinjaci ja Foča vahel.

Kusagil siin peatab meid politsei, aga midagi meile ette heita tal pole.

Oleme jõudnud Foča külje alla. Linnas on umbes 24 000 elanikku, valdavalt serblased. Kuni 1991. aastani oli üle poole linlastest muslimeid.

Siingi on linna bassein üsna hõivatud.

Sõidame üle Drina kesklinna ja teeme seal umbes tunnise peatuse (16.15–17.20).

Vana kellatorn sahat kula. Keskajal oli linn Hotča nime all tuntud kui oluline kaubanduskeskus Ragusa (praeguse Dubrovniki) ja Konstantinoopoli (Istanbuli) vahel. Koos Gornje Podrinjega oli Foča kuni 1376. aastani vana Serbia riigi osa, kuningas Tvrtko ühendas ta seejärel Bosniaga.

See peaks olema mitte Drina, vaid teine linna läbiv jõgi Bistrica.

Linn on vaikne ja idülliline ning meeldivalt roheline.

Sel taustal on päris raske ette kujutada, kui palju on siin verd valatud. II maailmasõja ajal 1941. aastal tapsid ustašid juhtivad serblased, 1941–42 tšetnikud omakorda tuhandeid muslimeid; kõik muslimi külad piirkonnas põletati maha. Lähikonnas peeti legendaarne Sutjeska lahing Tito partisanide ja Saksa armee vahel

Väga halb kuulsus on Fočal Bosnia sõja ajast aastail 1992–95: kõik 13 mošeed purustati, 22 500 muslimit põgenes, osa tapeti. Vägistamislaagrites hoiti sadu muslimi naisi ja ka 14–15-aastaseid tüdrukuid.

Linna nimigi muudeti: sellest sai Srbinje ehk serblaste koht; 2004 tunnistas riigi konstitutsioonikohus muutuse ebaseaduslikuks ja linn muutus taas Fočaks.

2004 üritas naiste-sõjaohvrite liit panna mälestustahvlit spordihalli ette, kus kuriteod olid toime pandud. Sajad protestivad Bosnia serblased ei lasknud sel sündida... Pärast sõda on siiski umbes 4000 muslimit endisesse kodulinna naasnud ja mitu mošeed on taas üles ehitatud, seda eelkõige tänu linnapea Zdravko Krsmanovići Serbia natsionalistide vastasele tegevusele Serblaste vabariigis. Mullustel valimistel sai Krsmanović aga lüüa ja võimule sai Serbia natsionalistide toetatud Radisava Mašić.

Nende Peeter I: Petar I Karađorđević (1844–1921) oli aastail 1903–1918 viimane Serbia kuningas ja seejärel juhtis kuni oma surmani Serbia, Horvaatia ja Sloveenia kuningriiki. Viimane nimetati 1929. aastal ümber Jugoslaavia kuningriigiks.

Lisatahvel mälestussambal meenutab meiegi sammaste saatust.

Sarajevoni on meil sõita vaid 70 kilomeetrit, aga tee on kitsa ja käänuline, nii et kui 17.20 Fočast lahkume, arvab Ott, et üle tunni kulub meil sõiduks kindlasti. Kulubki: linna piirini 1.20, hotellini lausa 1.35. Panen siia alul Bistrica jõe kanjonis kulgenud teest ka ühe väikese näite, olgu foto pealegi kehvake.